Tuesday, June 8, 2010

Andke inimestele tagasi nende surm

Ma ei tea, kas eetilistel kaalutlustel tohib matusepiltidega artiklit illustreerida. Aga ma ei tea ka mille muu pärast neid matusepilte muidu tehakse kui selleks et meenutada surma ja meenutada elavat.

Viimase aja eufooriliste postituste ja kommentaariumide valguses tahaksin pöörduda hoopis inimeseksolemise tuuma juurde. See on surelikkus ja surma kajastumine kultuuris. Matused on viimaseid tseremoniaalseid pidustusi, mis meie aega on jäänud ja needki on kadumas. Ma tahan valjuhäälselt osutada sellele, et surm on inimestest lahutatud. Sellega tegelevad mingid salapärased organisatsioonid, mille nimi on matuseteenused ja mis teevad kõike alates lahkunu surnukuuri toimetamisest kuni peielauani. Me ei näe surnuid. Miks me neid ei näe? Tallinna-suuruses linnas peaks päevas nägema vähemalt kümmet matuserongkäiku.

Ma olin 11 aastat vana, kui suri minu vanaema. See oli varane oktoobrikuu, ma ei olnud kunagi varem sügisel maal käinud. Me olime maal terve nädala, mind oli perekondlikel põhjustel koolist vabaks lubatud. Mäletan, et sadas peenikest vihma ja oli soe, aed oli raagus ja lage, ma kiikusin ja kreegipuudelt pudenes kreeke. Vanaema oli aidas. Öösiti põles tema juures küünal. Sügisõhtud lähevad vara pimedaks, ma käisin aita küünlaid juurde viimas ja ma ei kartnud üldse.

Matusepäev oli päikeseline ja soe. Kui kirst hauda lasti, siis kaeti see rohelise-kollasekirju baikatekiga, täpselt samasugune punase-kollasekirju on meil alles, magan selle all iga suvi. Pärast oli kodus peielaud ja vastu õhtut, kui mehed olid kõvasti napsu võtnud, puhkes päranduse pärast tüli. Vanaemal oli üks asi – viimane suur tikitud Muhu tekk – ja see oleks pidanud edasi kanduma pere naisliini pidi. Vähemalt nii ma sain aru. Läks teisiti ja see oli päris suur sõnelus. Ka anti mulle peietel kärjemett, see mesi oli aga liiga hilja tarust võetud ja kärgedes olid juba nemad kelle jaoks kärjed tegelikult tehtud on.


Mu tädi, kellest kunagi tuleb kindlasti omaette jutt, suri Tallinnas haiglas. Kui ma poleks eraldi palunud, ei oleks mulle surnukeha näidatud, see oleks rännanud salapäraste korraldajate kaudu otse krematooriumi ahjudesse. Ma mäletan imelikult ähmaselt aga see tundus olevat selline ruum kus on väga palju tsingitud riiuleid. Kuskilt lükati välja tsingitud alus. Surnu oli selle peal ilma riieteta.

Ma tahan öelda , et tänapäeva inimene on jäetud ilma aastatuhandete jooksul välja töötatud kaitsvatest rituaalidest, mis aitaks tal mõista ja leppida ja hüvasti jätta – alates surnuvalvest ja surnupesust, rääkimata läbi linna kulgevast matuserongkäigust. Ärge kiskuge surnut ära omaste juurest. nii nagu te ei kisu enam titte ära ema juurest. Ma ei tea, kui palju on praegu kodust ärasaatmisi, mujal kui maakohtades. Võib-olla see ei ole enam lubatudki. Kuid pigem tundub mulle, et surnu tahetakse võimalikult kiiresti kaelast ära saada, sest keegi ei oska temaga midagi peale hakata. Seesama põlvkondadevahelise sideme puudumine. Vanad naised, kes tulevad surnut pesema ja peielauda tegema. Mis mina ka sellest tean. Sa ei saa ju linnas kolmandalt korruselt naabrit appi paluda, kui sul kadunu kodus on. Aga igal inimesel peaks olema võimalus näha ja kogeda surma kui ühte loomulikku elu osa, ka väikesi lapsi ei peaks jätma matustelt koju. Ma soovitan tõsiselt - minge paljudele matustele – näete sugulasi, keda te muidu kunagi ei näeks. Järgmine kord näete neid järgmistel matustel.

Oleks ka vaja et midagi võetaks ette kui inimesel peaksid olema erisoovid seoses oma surmaga. Võib-olla ta soovis , et ta maetaks istudes. Või näoga lõuna suunas. Või kivikalmesse. Või koos oma asjadega. Ka pooldan ma väga et tuleksid tagasi hauamonumendid, kasvõi pisikesed nagu aiapäkapikud. Ma oleksin nõus ise hauamonumente looma.

Ma arvan nõndasamuti, et see ilmalik onu, kes matustel sugulaste näpunäidete järgi ümmargust juttu veeretab, tihti ajades segi lapsed ja vanemad, vähematest faktivigadest rääkimata, peaks tegelikult kuidagi mängust välja jääma. Usutavasti leiab ka omade hulgast inimese, kelle hääl ei värise ja kes on piisavalt meelekindel, et see jutt enda peale võtta. Ja siis see ilmatu rahakulu, mis matustele arvestatakse. Võib-olla ei peagi andma seapraadi ja valget viina ja puljongit pirukaga. Või tegelikult ikka peab? See on see, mis vabastab inimese pingest, kus peielised tõstavad toosti ja tõusevad kordamööda püsti ning mälestavad kadunut hea sõnaga.

Kindlasti on matuste korraldamine raske. Kas tänapäeval antakse mingit matusepuhkust? Üks päev? Kaks? Mis maailm see ometi on, kus me elame. Kui kümme kadunu lähemat sõpra oma jõud kokku paneksid, poleks sellist unifitseeritud matuseteenindust tarvis.Ma täpselt ei tea, mis see on, mille vastu ma võitlen, aga mul on tunne, et need on kirstukaupmehed, urnimeistrid ja surnumatjad.

See on nähtamatu surmaga kaubitsev maailm.

Ma tahan, et omad mataksid omad.

7 comments:

  1. Your comments are gone due to technical reasons. -Ed.

    ReplyDelete
  2. Anonymous said...
    Du och jag, döden.

Sai lisatud kombekas tag "dead serious". Mul oli ka plaanis üks täpselt samal teemal artikkel. Selle nimi oli "Ära ole idioot 4. Surm". Mul on väga hea meel, et ma ei pea seda kassileinast artilit nüüd ise tegema. Tegelikult ma tegin selle isegi ära ja on võimalik, et avaldan kommentaariumis.

Seal oli peale surmaäri juttu ka suurtest filosoofilistes leiutistest, mis inimesed surmaga leppimiseks välja on mõtelnud. Need oli stoitsism ja mäss.

RK

    ReplyDelete
  3. super lugu, muudlum!


    
NB

    ReplyDelete
  4. Sünd ja surm on ainsad kindlad ärid kinnisvara kõrval. Miks vaenu õhutada.Iga päev laibaga tegelemine on siiski töö. Töö eest küsitakse raha.
    Hobikorras "omasid" pesta ja riietada? Miks mitte.

    Lasnamägi üheksas korrus, vanaisa on surnud.

    ReplyDelete
  5. Matused, eks ole, on traditsioon. Traditsioon ei ole väärtus iseenesest, kuid ta on tähistaja. Jõulud ja jaanipäev on põhiliselt aastaaegade vaheldumise tähistajad, uus aasta ja sünnipäevad tähistavad aja möödumist ja inimest. Kõik need on suhteliselt mõistlikud asjad, mida tähistada.

    Surma on samuti mõtet tähistada. On mõtet tuua see inimestele lähemale, nagu see kunagi on olnud. Sest üldine tendents tundub olema selline, et surm üritatakse justkui ära unustada, temaga ei taheta tegeleda. Ei osata midagi peale hakata selle surmaga. Ja see on vale, eks ole. See muudab inimese elu ebatäielikumaks, kui neil ei ole mingit aega, kus nad istuvad ja mõtlevad selle asja üle järele.
    Miks mitte vaenu õhutada? Miks ei peaks kodusünnituse kõrval olema ka kodumatused?

    ReplyDelete
  6. Jaa, arvan ka, et surnu "kaelast ära saamine" on väga vale lähtepunkt matusteks. Sümpaatne kirjatükk - hea, et surm ei ole hirmus elavatele.

    ReplyDelete
  7. Aga mida ikkagi teha, kui laip tekitab hirmu, jälestust ja tahtmist põgeneda? Teraapiasse minna ja mingitele lollidele psühholoogidele küll raha maksta ei tahaks. Mind ei sunni igatahes praeguse seisuga miski ei oma ega võõraid surnuid pesema. Tahan inimest mäletada nii nagu ta elavana oli ja ma ei ole iial aru saanud, miks kõik peielised peavad ümber kirstu käima, et laibale viimne pilk heita. :S

    ReplyDelete