Tuesday, June 8, 2010

Augusto Roa Bastos - "I the Supreme"


"I the Supreme"-i lasin ma enesele väljamaalt sünnipäevaks tellida. Teadmine ning soov seda teha tulenes sellest, et ma kammisin mingi päev Wikipediat. See on nimelt raamat diktaatorist. Diktaatoriromaan, nagu nad neid Lõuna-Ameerikas läinud sajandi teisel poolel kirjutasid, arutlemaks selle üle, kas "naljakas kuningas" on ikka see kõige lahedam valitsusvorm. Ning see on ka maagilise realismi esindaja, mis teeb ta oluliselt erinevaks enamikust raamatutest, mis sääraste tegelaste kohta kirjutatakse.

Diktaatorit kutsuti doktor Franciaks, ning juba Wiki-artikkel - mis oli tollal küll kirjutatud mõneti lopsakamas proosas ning hälbides enam sõnaraamatustandardist - andis mõista, et tegu on tähelepanuväärse indiviidiga. Doktor Francia valitses Paraguais. Paraguai aga sai Hispaania asumaast iseseisvaks riigiks, kui Napoleon Hispaaniasse sisse sõitis ja sinna oma venna võimule pani. Kui sa oled asumaa, vaata, siis sa ei lähe automaatselt uue kuninga võimu alla ja sul ei ole mingit moraalset kohustust talle makse maksta. Pealegi ei olnud ei Napoleon ega tema vend Paraguaisse sõitmas, et oma sõjavägedega seal kord majja lüüa. Vanas maailmas oli palju huvitavamaid asju teha tol hetkel.

Franciat kutsuti "doktoriks" sellepärast, et ta oli üks kahest ainsast mehest terves riigis, kellel mingi märkimisväärne haridus oli. Ta oli teoloogiadoktor ja filosoofiamagister, oskas viite keelt, praktiseeris õigust ja tal oli üldiselt aimu sellest, kuidas asjad käivad. Kui ta esimesest huntast maale ära läks, sest ta leidis, et see on üks piiden sõjaväele alluv valitsus, tuli valitsusel ta tagasi paluda, et ta nende heaks rahvusvahelist õigust teeks. Kasutades oskuslikult ära seda, et ta oli ainus tüüp riigis, kes midagi teha oskab, laskis ta ennast kiiresti demokraatlikel valimistel piiramatu võimuga rahvajuhiks hääletada. Algul kolmeks aastaks ja seejärel igaveseks. Igavene Diktaator. See on üks asi, milleks teda nimetati. Neil oli kena komme seal 18. sajandi lõpul ja19. sajandi alguses. Tüübid ei tundnud ennast diktaatoriks nimetades imelikult. Ei öelnud, et nad on presidenté või suure hulga erinevate komiteede sekretär, kui nad seda ilmselgelt ei olnud.

Diktaator on nimelt (nagu diktaat on etteütlus) see tüüp, kes ütleb sulle täpselt, mida tegema peab, ja siis sa täpselt teed seda. Doktor Francia valitses oma riiki täpselt kolme inimese abiga. Aastaid. Ja ta ei valitsenud seda kuidagi suvaliselt ja ülejala, vaid mikros iga detaili, tegeles inimeste igapäevaprobleemidega, õpetas sõdureid isiklikult saablit kasutama ja oli ülepea kõik tüübid, keda valitsuses vaja on ja veel terve hunnik tüüpe, kelle sarnaseid enamasti ei leia. Mitte et ta oleks leidnud, et nii ongi kõige lahedam. Ta üritas ehitada üles ilmakorda, mis põhineb Rousseau ühiskondliku leppe ideel ja Napoleoni, Robespierre'i ning vanade mõtlejate parematel mõtetel, aga kellegi teise kätte võimu anda oli väga raske, sest nad osutusid varem ehk hiljem alati neetud ebakompetentseteks korruptantideks.

Dr. Francia teod ja põhimõtted riigi valitsemisel.


Kogu maa järk-järguline natsionaliseerimine, nõnda, et see kuulus sellele, kes iganes seal peal töötas.
Väliskaubanduse täielik puudumine - Francia kartis välisvõlga ja ebavõrdseid kaubanduspoliitilisi suhteid, mereteed olid talle kinni pandud ja ta vältis ka maismaakaubandust. Seoses sellega kasutas ta protofordistlikku tasustamisideed, mis on säärane, et töölised peaksid saama piisavalt palka, et ise oma vabriku toodangut endale lubada saada. Majandus õitses ja mõned allikad ütlevad, et Paraguai ei ole tänapäevani saavutanud sellist industrialiseerituse astet, nagu toona.
Kirikuvarade radikaalne vähendamine. Olles ise suur askeet, kes paneb oma järgijäänud palga riigikassasse tagasi, oli Francial raske mõista, miks peaks kirikuõpetaja olema nii umbes sada korda rikkam, kui külakooliõpetaja. Ta parandas selle vea ära ja eemaldas kirikutest kõik, mis ta leidis ülearu olevat, tehes muuhulgas pihikambritest valvuriputkad ja lastes kiriku dekoratiivkangastest oma sõduritele paraadmundrid õmmelda. Religiooni päris ära ta ei keelanud, sest see oleks tema põhimõtetega vastuollu läinud, küll aga kuulutas ta ennast kohaliku katoliku kiriku peaks, et paavstil sellega midagi pistmist ei oleks, ja keelustas inkvisitsiooni. Samuti saatis ta laiali "patriootliku katekismuse", kuhu ta oli kirja pannud, kuidas tema meelest selle religiooniga olema peaks.
Orjuse- ja rassismivastasus. Orjusega oli niimoodi, et orjust ei olnud. Suhtelise varandusliku võrdsuse alusmõtteks oli printsiip, et "keegi ei tohiks olla nii rikas, et endale teist inimest osta, ega keegi nii vaene, et iseennast müüa". Rassismivastasus avaldus põhiliselt indiaanlastest ja mustanahalistest enamuse kaitsmises latiinodest vähemuse vastu, kes arvasid, et nad on mingil määral paremad, kuigi tegelikult olid ainult röövlid ja konkistadooride järeltulijad. Et seda jama ära lõpetada, keelustas dr. Francia latiinodevahelised abielud, lubades neil abielluda ainult värvilistega. Samuti võttis ta ükskord, kui linnaväljakult valitsusevastane pamflett leiti, pantvangi KÕIK hispaanlased (kokku 300) ja nõudis neilt kautsjoniks raha, mis oli peaaegu sama suur, kui tollane riigikassa.
Tegelikult ei sallinud doktor Francia abielusid üleüldse liialt - ta nõudis, et ta saaks need kõik ise sõlmida ja nõudis abiellumise eest suurt maksu. Ka ta ise ei abiellunud kunagi. Oma sellekohaste eelistuste kohta pole ma talt põhjendust leidnud, millest on kahju.
Ta pooldas ühendatud Lõuna-Ameerikat konföderatsiooni näol, kuid tema prioriteet oli oma riigi suveräänsuse kaitsmisel. Lõppeks Simón Bolivár ebaõnnestus ja suri eksiilis, samas kui Francia säilitas oma kättevõidetud koha surmani.

Antud viited ning programmid olid minu meelest piisavalt huvitavad, et tema kohta edasist informatsiooni saada. Ja Augusto Roa Bastose romaan annab seda. Sa kuuled töödeldud originaalallikaist, kuidas see tüüp oli, mida ta kirjutas ja rääkis, kuidas oli seda riiki teha. Piir ajaloo ja väljamõeldise vahel on üsna nähtamatu. Narratiiv kui selline puudub, vaatepunkt ja jutustusviis muutuvad, vahetub punkt ajas. Selle lugemine võttis mul kuu aega aega, kui mul tavaliselt ei võta asjade lugemine kuu aega aega. See ei ole täielikult raamatu süü, aga see ei ole kahtlemata mingi väga kerge raamat, mida lugeda. Raamat keskendub valitsemisele, kirjutamisele ja keelele, see ei peagi olema kerge raamat, mida lugeda, sest seda ei olnud kerge kirjutada, ega ei olnud kerge olla see diktaator, kelle suu läbi autor seal enamasti räägib. Vana mehe sisemonoloog, kahtlused ja võim, enesesüüdistused ja aeglane, ent kindel hullumine. Autor ei lähene valitsejale selgelt positiivsest või negatiivsest seisukohast, mida on ääretu mõistlik teha. Mõneti on see raamat suunatud ka Paraguais raamatu ilmumise ning kirjutamise ajal (...-1974) valitsenud mehe vastu, kes oli samuti diktaator, valitses veelgi pikemat aega, ning oli üldiselt põhimõtetelt nõmedam mees. Too keelas ära nii raamatu kui kirjaniku.

Üldiselt hinnatakse seda raamatut kriitikute hulgas kõrgelt, olles nii diktaatoriromaani kui maagilise realismi üks säravamaid esindajaid. Ma arvan, et keegi võiks kätte võtta ja selle eesti keelde tõlkida. On ju nii, et eestlastele meeldib maagiline realism ja neid huvitavad kurjad diktaatorid (ja kuumad ladina rütmid)? Ja ma leian, et see sobiks eesti keelde paremini kui inglise keelde. Revolutsioonist rääkimiseks sobib inglise keel küll, aga lõuna-ameerika müstika jaoks jääb veidi lahjaks. Mitte et Helen R. Lane'i tõlkega midagi halvasti oleks.

From Government House to the humblest hut on the farthest border, there reigned the gleaming white of patrial lime. My panegyrist will say: The House of Government was turned into a receptacle that received the vibrations of all Paraguay. Palingenesis of white on white. The pasquinading chivosis, for their part, will murmur that it was turned into the tympanum of the moans coming night and day from the captives in the labyrinth of the subterranian dungeons. Ear-Trumpet-of Command. Receiver of sounds of a people on the march. Cornucopia of the multiple-fruit of abundance, some hymn in praise. Palace of Terror that has made an immense prison of the country, the exiled oligarchons, those migratory batracians, croak. What do I care what those deserters say! Let them taunt me, as they taunted Christ. Apology/Calumny mean nothing. They slide off the facts. They do not stain the white. White are the tunics of the redeemed. Twenty-four elders stand robed in white before the great white throne. The ONE who is seated upon it, white as lambswool: the whitest of all in the dark Apocalypse.

Here too in luminous Paraguay white is the attribute of redemption. Against this background of blinding white, the blackness in which they have clothed my figure strikes even greater fear into the hearts of our enemies. To them black is the attribute of Supreme Power. A Great Darkness, they say of me, trembling in their cubicles. Blinded by the whiteness, they fear more, much more, the blackness in which they catch the scent of the Exterminating Archangel's wing.

See ei ole, nagu öeldud, kindla moraalilise ideega raamat, vaid raamat, mis äratab mõtteid. Mina leidsin sellest loo traagilisest kangelasest, Prometheus-Sisyphosest, loo idealismist poliitikas ja meeldetuletuse selle kohta, kuidas kõik utoopiad nõuavad enese toimimise jaoks paremat Inimest, aga keegi ei tea, kust teda leida. Ja seal on emotsiooni ja inimeseks olemise tunnetust. Ja ma arvan, et seal on veel midagi. Ma loen teda kunagi veel.

Hinne on tavapäraselt kõrge, eks ole. Arvamus on nihkunud seitsme ja kümne vahel edasi-tagasi. Olenevalt meeleolust, millega ma teda lugesin. Ei ole iga-ilma raamat.

NEXT IN LINE YO: Idioodi-seeria tuleb tagasi!

5 comments:

  1. Väga põnev, diktaatori siseelust rääkiv raamat on alati huvitav. Šeff on ka see, et ei ole mingi suvaline kuri diktaator vaid tundub nagu mõistlik ja inimlik tüüp kes teeb seda sest nii on parajasti vaja. Nagu Stalin tegi seda mida oli vaja või natsid oleks üle sõitnud aga Stalin tegi ka asju mida ei olnud üldse vaja ja ilma milleta oleks palju asju väga palju paremini olnud. Aga diktaatoritega vist ongi nii, et neis raamatutes tunduvad nad inimlikud oma inimlike probleemidega, mitte mingite ebamaiste kurjuse jõududena nagu ajalugu neid enamasti mõistab.

    ReplyDelete
  2. Raamatu lõpupoole räägib mees oma surnud koeraga, kes karistab teda lehekülgede kaupa ja ütleb, et ta pole lõppkokkuvõttes midagi õigesti teinud.

    Aga üldiselt ei saa seda tüüpi ebamaiseks kurjuse jõuks pidada. Või noh, mõnes mõttes saab ka. Kõik inimesed on inimesed. Raamatus on ta selline lõhestunud. Üks osa on kõhklev ja hirmul ja inimlik ja teine osa on SUPERPRESENCE, mis on täielikust võimust tehtud.

    ReplyDelete
  3. tr'ullult tahaks teada, mis seal esimeseviimasehundi kinnises blogis toimub, kust meile aastatepikkust stabiilset traaficut tuleb.

    ReplyDelete
  4. pluss peaks intervjuuringi jälle käima lükkama

    ReplyDelete