Sunday, June 6, 2010

Et kõnelda sinuga



Näitlejad: Ivo Reinok, Ott Kartau, Mari Pokinen.

Etendus esmaspäeval, 7. juunil kell 19 (ehk seitse) von Krahli proovisaalis. Sündmust saab näha ka Baltoscandalil, mis toimub 7.-10. juuli Rakveres. Piletilevi lehel on see kokku võetud nii: „45 minutiline meditatsioon lähedusest, kõnelemisest ja adumisest. Kolm näitlejat kasutavad oma kehasid kui kõnelemise, tundmise ja koos olemise intstrumente.“
Just sel päeval, kui P. J. Harvey „To Talk To You“ nimekaim Viljandis esietendus, olin lugenud Toktumi’st, mis on suhtlust hõlbustav miski. Toktuyu, toktumi.
Tükist oli mulle rääkinud sündmuse kostüümikunstnik Triin Randver, kes oli kirjutanud, et esitlus toimub maaliklaasis, mis muutis sündmuse juba ette hämmastavaks, maaliliseks ja klaasiliseks. Kohale jõudes suunati meid muidugi maaliklassi, mis oli aga kahe klaasist seina ning paljude laeakendega. Kuna seinad ja lagi ei olnud mitte täisnurga all, ning õues oli pime, võis peegeldusi näha kõikjalt, nagu näitlejad oleksid peegelkarbis – kui kellegi nägu kellegi teise põlve tagant ei näe, näed seda aknast öö taustalt. Eeldan, et Krahlis selliseid tingimusi pole, aga mulle andis see palju juurde. Ning publiku jälgimine, sest tegelikult oli ju mingil määral tegu sotsiaalse eksperimendiga. Mulle meeldis lavastaja Jim Ashilevi avakõne, sissejuhatus, enne etendust. Ma tahaksin seda rohkem näha.
d
Meelde tuli fraas „jõu- ja ilunumbrid.“
d
d
„Et kõnelda sinuga“ oli minu jaoks nagu instrumentaalmuusika või siis häälikutest koosnev luule, Sigur Rosi laulud, ja nii edasi – et kes otsib, see leiab ja igaüks võib saada sellest midagi erinevat, iga kord kui ta seda näeb. Näiteks kui keegi poleks mulle hommikul Toktumist ega maaliklaasist rääkinud, oleks juba teisiti olnud. Mis puutub tõlgendamisse, siis paarkümmend minutit kestnud loo sõnades kuulis üks, et Jeesuse veri pole mind iial alt vedanud; teine, et Jeesuse veri pole mind kunagi leidnud; kolmas, et pole aidanud ja nii edasi. Tänu sellele sai iga üks erineva emotsiooni.
Vähemalt üks inimene jäi diivanil magama. See tundus nii ilus, nii mugav. Just selle pika muusikapala ja kõikehõlmava rahu saatel. Nüüd tahaksin ma teha teatrit, kus on sama mugavad toolid kui kinos. Istekohad, kuhu võid ära kaduda. Nii, et teatriskäik ei oleks nõnda väsitav füüsiliselt ja vaimselt kui ta vahel olude sunnil on.
Nagu lugeja näeb, ei ole ma sündmuse kohta praktiliselt midagi öelnud, rääkinud üksnes kaudsetest assotsatsioonidest. Ütlen, et oli väga hea.
d
Etendusi nimetatakse tükkideks, ja minu jaoks oli see „Jimi tükk“, osake temast, millest mina sain midagi subjektiivset, olles temaga kokku puutunud. Seetõttu mulle meeldib kuulda, mida selle kohta öeldakse. Ja kas öeldakse. Ma nii väga üritasin sisu mitte ära rääkida.
d

6 comments:

  1. Kus on, sinna tuleb.

    Mulle meeldib, kuidas Jim selle pildi peal välja näeb.

    ReplyDelete
  2. Merli Antsmaa fotod. Tema andis ka algse initsiatiivi seda "tükki teha".

    ReplyDelete
  3. Jimi uus tükk siis viimaks, nagu ma aru saan. Ei tea, kas näeb seekord ära ka? (Ei tea kui palju pilet maksab, küsis ta ja kahetses, et kommentaariumis teksti häbelikult väikseks ei saa toimetada)

    PS Kunagi oli linna peal veel selline asi nagu Tulluse tükk, aga see oli mingi hoopis teine asi.

    ReplyDelete
  4. Pilet maksab kolkend krontsa!

    ReplyDelete
  5. KOLKEND KRONTSA?!

    Goddammit. Eesti Vaene - teatriväljalase!

    ReplyDelete