Saturday, June 5, 2010

Filosoofiline stiilinõuandla: Küünik


"Kes meist ei oleks käinud rikka mehe majas, söönud ta sööki, joonud ta jooki ja mõelnud - ma olen sinust parem."

- Diogenes Sinopest. 330 e.Kr

PEALETÕMBAMISEST

Kell on 21:00 laupäeva õhtul, sa lähed kodust välja. Peale tõmbad sa sellisel puhul oma nahktagi või küljelt punaste triipudega valge dress-ülikonna. Prostituudi kostüümi, võrksukkadega, ehk väike musterjope? Kui sa tahad välja näha nagu Nõmmel Reformierakonda valivate vanemate cannabust suitsetav laps, kellel on kaks scootrit.

Peale oma riietumisstiili tõmbad sa endale peale ka oma elustiili. Need kaks on tihedalt seotud. Lahe nahast tšekisti mantel võib olla ka lahe nahast Gestapolase mantel, võid olla autoriteeti fännav relvakollektsionäär või verejanuline klassivõitleja. Võid olla jatsubaaris vanu mehi lantiv pangateller või lihtsalt nalja pärast selline välja näha, kuigi sa tegelikult lähed Lasnale poistega spiidi tegema.
Viimase lihvi annab su tänavale astuvale tegelaskujule kõrvaklappides tiksuv muusika. Ja sellega see lõppeb - või vähemalt nii sa arvad.

Oma tegelaskuju ehitamine on nauditav tegevus, üks väheseid vabadusi, mida sa selles elus nautida saad. Maailm ei allu sinu ehitamisele, praegusel ajajärgul ei allu see õieti kellelegi, let alone viiekümneaastasele paksule mehele või kanale, kes selle ehitamisel appear working'ut viskavad.

Ei tasu oma tegelaskuju ehitamisel puberteediga piirduda! Tõsi, seal ehitatud toorikule teed sa hiljem niikuinii ainult parandusi. Aga seda tasub surmani välja teha, mõttetu on suur elumäng kahekümneselt nurka heita. Pane edasi, aga ära piirdu ainult rõivaste, elustiili ja muusikaga, lase käiku ka salajane neljas kategooria, mida nemad ei taha, et sa teaksid. Tõmba endale peale ka koherentne filosoofiline maailmapilt. Ära jää üht ja sama ettejuhtunud juttu ajama, ära piirdu ainult igava ja laialivalguva sõnavaraga maailma asjades. Mine täpseks!

FILOSOOFIA ON LAPSEMÄNG

Sajad targad mehed ja umbes poolteist naist on tuhandeid aastaid vaeva näinud, et sulle seda nänni teha. See on sädelev nänn, kaaluka mõttelaadi meeldivalt väärikas tumesinine taevas täis röögatuid piksevälgatusi äärmuslastelt. Või vastupidi. Pigem vastupidi. Kas sa näiteks teadsid, et Nirvana särgi asemele võid sa endale Tibetan Black Magiciani peale tõmmata ja mingi eriti hulluks ära minna selle värgiga? Selle neljas sajand enne Kristust värgiga? Kui näiteks valgustuse teema sinu jaoks goes all the way, võid enda peal korda saata inimajaloo kõige ekstreemsema elustiili-otsuse ja lõigata oma silmalaud peast. Constant elightenment! Nii toimetasid Buddha kaasaegsed. Need tüübid, kelle jaoks The Awakened One jäi veidi lahjaks. Või kui sa päris nii hullu filosoofilist statement'i ei taha, võid rokkida Neoplatoonikut koos Varakristlasega ja lobotomiseerida ennast. Peitliga. Aru jääb niikuinii ainult valgusele ette.

Lähemalt kavatsen ma sulle käesolevas stiilinõuandlas tutvustada Küüniku komplekti. See on suhteliselt lihtne starter-kit, võid selle võtta või jätta. Igatahes on teda kerge peale tõmmata, ei ole vaja tervet "Vaimu Fenomenoloogiat" läbi lugeda, nagu Noorheegellasel.

ONCE UPON A TIME IN ANCIENT ATHENS...

Otsustamaks, kas Küünik on sinu jaoks või ei ole, pead sa nüüd koos blogikangelasega väiksele ajarännakule tulema. Ajarännaku alguses unustame me ära, mis rumalad eelarvamused sul küünilisuse või künismi suhtes olid - need ei pea paika. Alt kitsenevates teksapükstes arhitektuuribüroo küünitseja ei ole mitte Küünik vaid arg valge jobu, kes kardab pühendumist. Sellel jamal ei ole Küünikuga mitte midagi pistmist. Kui sa seda jama tahad teha, siis on sinu jaoks Nihilist. Tea ainult, et seesamune arhitektuuribüroo mees on kindlasti kõige nõrgem viis, kuidas endale Nihilist peale tõmmata. Nihilistil on terve plejaad lahedamaid variante ka. Milleni me ükspäev jõuame. Või ei jõua ka.
d
Sest praegu läheme me, nagu sellistes
lugudes ikka, Antiik-Kreekasse. Täpsemalt Ateenasse. Me jõuame sinna umbes kõige lahedamal ajal üldse. Ateena on maailma pealinn, pidu käib. Alanud on hellenistlik periood, Aleksander Suur on just surnud. Päranduseks jättis ta räigelt tuusa, ühendatud ja antiigi mõttes metropoliitse Vahemere-äärse maailma. On kolmas sajand enne Kristust ja sina oma eesli seljas oled nagu seitsmekümnendate lõpus New Yorki börsifirmasse tööle läinud yuppie või möödunud sajandivahetusel Viini tulnud psühholoogiahuviline noor mees. Õigel ajal õiges kohas.

Ajaloohuviline Jung räägib meile oma "Isiksuse tüüpides", et tegelikult ei oota sind ees lõbus dionüüsia, kõik lällavad filosoofiast ja on toogades ja panevad lähkritest veini. Et tegelikult on seal all linnas see sama jama, mis praegugi. Et filosoofe on tegelikult väga vähe ja nad ei ole eriti mõjuvõimsad. Võimsad on kaupmehed, sõjardid ja poliitikud.

Meie nii pessimistlikult sellesse ei suhtu - on ju õhtu ja tähed süttivad lahe kohal! Me lepime kokku, et okei, need kuulsad filosoofilised rühmitused, mis sel ajal eriti kõvasti andma hakkasid olid tegelikult väiksed sõprusringkonnad nagu seesinanegi. Aga isegi kõige realistlikuma pilguga vaadates on sinu ees Ateenas midagi erakordset juhtumas. Polüteism taandub vaikselt, naljakalt palju tegeletakse filosoofiaga. Seal kuskil on filosoofilised rühmitused, mis töötavad kahtlaselt nagu gängid. Neil kõigil on linnas oma kogunemiskoht. Nad on kuulsad ja vaesed ja nad tahavad sinuga pidu panna. Nad on isegi nõus võidu lahedad olema sinu poolehoiu võitmiseks.

STOA KOOLKOND

Linna keskel turul on sammastest kolonn, ehk "Stoa". Nende sammaste järgi kutsutakse seal oma asja ajavaid tüüpe stoikudeks, ehk Stoa koolkonnaks. Nad on kohe alguses sündmuste keskel, kükitavad turuplatsi kõrval ja lällavad. Järgnevatel aastasadadel saab nende kamp kindlasti kõige mõjuvõimsamaks. Nad kingivad maailmale ühe nendest vähestest argitõdedest, mis ületab truismi staatuse ja muutub ühe ainsa lausega eetika kokkuvõtteks. Sarnaselt ühele teisele pärlile, mida renessantsi mõtlejad Blaise Pascalist kuni Saksa idealistideni muudkui nuputasid ja nuputasid, kuni idamaad romantismi ajal popiks said ja sealne kokkuvõte Euroopasse jõudis: "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks."

Stoikud oma sammaste all pakuvad meile järgmise litri: "Erista neid asju, millesse sa saad parata, nendest, mis on paratamatud. Muuda neid, millesse sa parata saad ja lepi nendega, mis on paratamatud." See on suhteliselt raskesti ümberlükatav. Seda muidugi juhul kui sa tahad olla mingi normaalne tüüp, kes oma psüühikaga hakkama saab. Kui sa tahad olla nagu kuulus stoiku Seneca, kes üritas Nerost mõistlikku inimest teha (mille jaoks õpilane osutus liiga ägedaks), või Marcus Aurelius, kes oli umbes sama hõbedast ja läikiv ja karge nagu ta nimigi. Nagu sa just nägid, hakkas see Stoa asi hiljem Rooma imperaatoritele meeldima. See on üldse üks võimumeeste filosoofia, kuna ta aitab sul tegevuses püsida. Ei esita liiga hulle nõudmisi, laseb kompromissile minna - on üleüldse üks kompromiss võimatu ja võimatuse vahel. Sarnaselt poliitikale.

Me tunnistame nüüd, et see Stoa meeste jutt on mingi suht mõistlik jutt, aga siis hakkab meil foorumil igavaks minema. Kuidagi letargiline värk on ja kindlasti ei pane nad piisavalt palju veini. No ja mis siis? Saavutad oma sisemise rahu, mõned äärmuslikumad tüübid lähevad isegi idamaiseks ära ja seisavad süngelt paigal, kuni lind habemesse pesa punub. Meie jaoks ei ole siin piisavalt räuskamist. On ainult mingid igavad ajaloolised tagajärjed kristlusest Spinozani. Kes muuseas on see sama asi ainult et mingi eriti hirmsa vibraga. Mingi väga paha tujuga. Jumal on null ja sina oled veel vähem kui null.

Küll aga saame me siit teada, et nendel meestel on tõsine kinnisidee Sokratesega. Nad arvavad, et nende Stoa teema on kõige õigem Sokratese õpetusi järgiv mõtlemine. Tegelikult on kõigil nendel tüüpidel siin linnas see sama kinnisidee. Nagu see kinnisidee oli Sokratese õpilasel Platonil ja selle õpilasel Aristotelesel ja selle õpilasel Aleksander Suurel. (What we philosophers call "The Hit Parade") Kindel on see et Sokrates põhimõtteliselt mõtles selle filosoofiajama välja. Sellisel kujul nagu siin Ateenas sellega tegeletakse. Tekkinud on tunne, nagu raske mõttetöö tulemusena oleks võimalik kõikidele küsimustele vastata.

EPIKUURLASED

Äärelinnas ühes hoovis asub aed ehk "Epicurus". Siin vedelevat epikuurlased tõrvikute valgel. Stoa tüübid, kes neid üldse ei salli, soovitasid meil siia jooma tulla. Pärast seda, kui me nende tundeid riivasime. Nad soovitasid seda niimoodi sarkasmiga, aga meie tulime ikkagi. Tulime sellepärast, et need tüübid olevat kõvad hedonistid, liialdavat söögi ja joogiga. Vahest saavat ka väikseid poisse ja ilusaid naisi näppida. Õu jee, Nietzsche kirjutas neist ülikoolis töö, can't go wrong with that, right?

Wrong. Tuleb välja et nad on küll materialistid ja usuvad aatomisse, aga pidu ja toiduga liialdamist ei salli. Selle eest valmistavad nad meile pettumuse ja räägivad no ikka päris igavat juttu. Me ei viitsi eriti kuulata, aga jääb selline mulje: "Ole sõpradega, katsu hirmust ja füüsilistest vaevadest vabaneda, ära palju nõua, sest sa ei saa seda. Ah jaa ja üllatus! Jumalaid ei ole olemas, selle pärast ei pea põdema. On aatomid, nendest koosneb maailm." On küll moodne, aga samas ka kõige sellega kaasnevate probleemidega - mingeid erilisi nõuandeid nende enesestmõistetavate väärtuste saavutamiseks ei jagata. Leninile meeldis. Talle avaldasid niikuinii kõik ateismi ilmingud muljet.

Lõpuks lähme me nende tüüpidega veel tülli ka. Ütleme neile, et see on ju tegelikult orja mentaliteet, kui sa selle peale niimoodi mõtlema hakkad. Niimoodi ütleme me sellepärast, et me oleme juba üpris purjus. Siis visatakse meid välja.

SKEPTIKUD JA PERIPATEETIKUD

Kulm rullis, lähker kaenla alla, lähme edasi pidu panema! Aga seekord, aitab nendest marginaalidest, me tahame staare! Tahame kuulsaid kohtasid ja eepilisi vaateid. Küsime, kus on Platoni Akadeemia. Kujutame ennast ette selle Rafaeli pildi peal, kus megastaarid Aristoteles ja Platon koos läbi Akadeemia tulevad. Platon näitab üles ja Aristoteles alla ja sina! - purjus peaga nende õlgade vahel rippumas.
Siis tuleb välja, et seal vedelevad praegusel ajal mingid suht tervisliku, kuid isennast seletava nimega skeptikud, ja et maja asub linnast väljas, mingi jumala mitu staadionit ka. Õnneks pakutakse meile ka teist varianti - Aristotelese rajatud konkureerivat Lütseumi.

Seal raamatukogus teevad peripateetikud rasket vaimutööd. Nad öösiti pidu ei pane, tegelevad päev läbi teadmiste kogumise ja süstematiseerimisega. Hiljem valetavad, et need on corpus aristotelicum, et oma armastatud Aristotelest šefimana näidata, kui ta tegelikult oli. Meie üürike tähepalavik on nüüd möödunud, veits piinlik hakkab ka. Need vanad kännud on ju tegelikult ammu surnud ja eks seda nende dispuuti ole kuuldud ka. Seda tuleb veel kaks tuhat aastat. Filosoofid lähevad täitsa endast välja kui nad nendest meestest räägivad. Öeldakse asju nagu "Aristoteles on kõige rohkem inimese mõtlemist mõjutanud inimene inimajaloos!" Seal kohas hakkab filosoofia meile raskesti pealetõmmatav tunduma. No ei taha isikukultust peale tõmmata ju!

SADAMAS

Niimoodi veinist nukrameelsena vaarume me sadamasse. Lõhnab adru ja mingi suvalisi roble järgi, mere pealt tõuseb koidukuma. Väljas on soe, jook on otsas. Ei tea, peaks vist kuhugi magama keerama. Niimoodi mõtleme, kõlgutades jalgu puust purdel. Filosofeerimisest ka suht kopp ees tegelikult juba. Meie ees rannaliival jookseb ümberpööratud aerupaate ja lademetes sadamakola, põhiliselt kõrvale heidetud tünne. Nendes tuuakse võid ja veini.

Mingi suht hea koht asotsiaali jaoks, kas pole? Keerad paadi alla külili, ronid... tünni?

Hommikul tuleb kadunud Aleksander Suur linna, nagu selles kuulsas loos. Aleksander Suur küsib, et ei tea, kus siin linnas ka Sokratese ideed kõige puhtamal kujul praktiseeritakse? On ta ju kaugelt Makedooniast tulnud, oma maailma tarkusepealinna. Õpetaja Aristoteles on surnud, kes nüüd seda sokraatilist traditsiooni veel järgiks? Aleksander Suur on maailma valitseja, ta tahaks veidi juttu puhuda.
Mine sadamasse, öeldakse talle. Walk right past all those charlatans ja mine otse sadamasse.

Väljas on juba suur päev kui meie oma tünnis silmad lahti ajame. Tööinimesed teevad tööd, meie ringutame. Suu haiseb veini järgi, koerad hauguvad väljas kui Aleksander Suur tuleb. Ta piilub meie tünnist sisse ja me saadame ta pikalt. Me saadame teda tund aega järjest pikalt, põhimõtteliselt teeme me talle selgeks, et ta ei ole miski. Ta on mingi prunt või vints kuskil hea tava ja etiketi järgi naksuvas, krigisevas masinavärgis. Teiste pruntide ja vintside kõrval. Kusjuures kogu masinavärgil, kogu linnal, kogu ta ühendatud inimkonnal pole tõega midagi pistmist. Voorusest rääkimata. Hiljem, kui ta meid rahule jätnud on, läheme me välja, sügame ennast ja sööme oma väljaheited. Kui midagi süüa ei ole. Kui on, ei ole täna vaja väljaheiteid süüa. Me oleme Diogenes Sinopest, müüt, legend. Õhtul kui pimedaks läheb me ulume koos koertega ja masturbeerime tänaval vastutulevate inimeste peale.
Kui Aleksander Suur koju Makedooniasse läheb teeb ta seal endale suure komplimendi. Talt küsitakse, kas ta leidis Sokratese ideede järgmise tõrvikukandja.

Ta vastab, et leidis küll.ssssssssssssssssssss

8 comments:

  1. Nice try, A+ for the effort, tõesti hea tekst aga ma ei usu, et oleks inimlikult võimalik kokku võtta seda kui kõva mees see Diogenes oli.

    Ma lisan veel veidike Diogenes fan-arti:

    Siin on naised Diogenest sebimas, Diogenest ei koti: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/7/7a/Waterhouse-Diogenes.jpg

    Siin on Diogenes otsimas ausat meest, ta ei leia teda kunagi: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b6/Diogenes_looking_for_a_man_-_attributed_to_JHW_Tischbein.jpg

    ReplyDelete
  2. Pliis uppige midagi uvitavat.

    ReplyDelete
  3. Kommenteeri SINA ka seda teemat ja siis kustutua oma post ära! Proovi seda teha kuidagi kahtlaselt. See on vahva uus avangard-mäng.

    @ Rostov: Mulle muidu Waterhouse ei meeldi. Kitš tüüp on, vaatasin ükskord mingi sada pilti järjest talt, ta neid natukene tegi! Igatahes, ta on üks paras painter of light. Aga see Diogenese fan art oli cool. Diogenese fan artiga on üldse raske mööda panna, tünn näeb maali peal kuradi hea välja. No ja siis on sul seal tuus toogas tüüp, kellel on deep pohhui. Tegelikult võiks ta muidugi olla alasti aga möödunud sajandite kombekus ei lubanud neil nii teha. Suht paradoksaalne, sest kui sa JUBA DS-ist pilti teed...

    Igatahes. Gerome, kellelt on need kaks Diogenes fan arti, meeldib mulle kitšinikerdajana rohkem kui Waterhouse.

    Tšeki seda

    http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/89/G%C3%A9r%C3%B4me_-_Summer_Afternoon_on_a_Lake.jpg

    Möödaminnes on ta ka räige fantastik ja digab Türgi haaremeid ja Rooma gladiaatoreid ja kõike seda, mis poistele meeldib.

    ReplyDelete
  4. Mulle meeldib kõige rohkem Diogenes sellepärastet Diogenes ei arva, et mingi suvaline jobbitamine oleks tähtis või päris.

    Veel filosoofilist stiilinõuannet!

    ReplyDelete
  5. Ei seda TULEB veel, ei tasu arvata, et seda vee ei tule. Seda tuleb rohkem kui FULGENSIT

    ReplyDelete
  6. Palun toimeta oma tekst siis ka massiivseteks kamakateks.

    ReplyDelete
  7. Tuleb. Ühe tohutu kamakana, illustratsiooniks foto monitorist, kus on täpselt see sama kamakas.

    ReplyDelete