Sunday, June 6, 2010

Nihilism

ZA/UM presents: Joomapidu
ehk Lex Rostov kaitsmas Baka lõputööd.


Tartu, 9. juuni, Kunstimuuseumis mis on raekoja platsil viltune maja. Ma pole kellaajas kindel. Lõuna paiku? Siin on videokutse.



Et sa teaksid siis see, millest mu tööd on, see on see kõige ilusam ja püham asi siin maailmas, ainuke asi millest üldse mõtet mõelda on. See on

Nihilism.

See on joovastus, ülendavalt pidulik võidu ja armastuse tunne mis su vaimsuses apokalüptilise tsunami ja maavärinatega paiskab segi kõik kained mõtted. Mis ilus vaakumis hõljumise tunne, mis magus sumin su peas, käed värisevad ja suu tõmbub irvesse, paljastuvad kolm päeva pesemata hambad.

See on sügav usutunnistus, püha absurditaju ja kõiksuse põhjasoppidesse ära peidetud eesmärgituse ja kliinilise puhtuse kuulutamine. Taipamine, et elu ja maailm ei ole ära määrdunud mingite kõrgemate ideede poolt. See rahustab ja hellitab ja kosutab sind, sest temasse uskudes sa tead oma paika maailmas ja kust sa tuled ja kuhu sa lähed ja kui sa öösiti unevaesuses mõnikord kahtledki siis tuleb sul vaid silmad sulgeda kui juba tunned emakese Nihilla õrnu käsi sind embamas ja oma rinna vastu surumas.

See on ka vihkamine. Õli ja tõrva karva kibestumus ja hapu pettumus endas ja oma saamatuses. Hammaste kriginast ja plaksumisest saadetud roppustevaling mis marineerub nätskeks oma võimetuses emmata seda kõige pühamat tunnet, seda kõige avaramat vabadust. See venib ja kleepub ja aheldab sind, see on kohutav paralüseeriv põlastus ja jälestus maailma vastu mis sitane ja igav ja ei vääri sind.

See on ülim õigus, ta lubab sulle kõiki mõtteid, jutte või tegusid. Ta võtab sult käest ja juhatab sind läbi moraalimetsade ja normiorgude, lükkab hellalt eest kõik kütkekardinad. Ta tilgutab neile pipetiga lahustit ja puhub hästi õrnalt ja vaatab kuidas nad lagunevad ja lahustuvad ilusates keerismustrites, kui värv millele on tärpentini sattunud. Alles jääb vaid puhas viina kargus, külm ja terav ja selge ning sellel sillerdav valgus.

Ja lõpuks on see käed taskus irvitamine. Nagu sissisõdalane mägedes oled sa võitmatu, sest sind ei ahelda ükski riik ega tõde mille eest seista või mida kaitsta. Tunneta oma võimu, hammusta sellest hästi suur tükk, mälu seda kaua, naudi kõiki ta nüansse ja siis sülita välja sest sa irvitad ka tema enda üle ja selle rituaaliga oled sa nüüd saavutanud seda mida sajandite vältel ei ole suutnud saavutada saamatute demokraadite, filosoofide, revolutsionääride, poeetide, anarhistide, kurjategijate massid, sa oled nüüd vaba.

Välja näevad nad sellised:

1. Jeesuse Veri
Tootedisain, readymade, performance. (Trobikond veinipudeleid)

Joovastus

See on kunstiteos ja on selles suhtes väärtuslik objekt, aga ta on ka vein ja teeb sind purju ja on ka selles suhtes väärtuslik objekt.

Etikett veinipudelil. Odav vein, keeratava korgiga. Läksin vaatasin mis kõige kangem kraad poes saadaval oli ja lisasin sinna ühe otsa, vot nii kange on.


2. Ave Cioran!
Munatempera krunditud tahvlil. Ikoon.

Pühadus

Klassikalises ikoonimaalitehnikas teostatud, umbra ja munatempera ja viinaga kinnitatud kuldlehed ja kõik. Siinjuures on oluline pretensioon ehtsusele.

Ma olen vaimustuses jumala ideest, see on vahest ehk kõige suurem ja ilusam konstrukt mille inimene on kunagi loonud ja tundub, et ta on ka üks kõige esimesi. Naljakas mõelda kuidas inimkond on tuhandeid aastaid loonud ja ehitanud ja kunagi pole oma kõige esimest teost mastaabilt, majesteetsuselt ja geniaalsuselt ületanud. Sealt sündis ka headus ja see sünnitas ka kurjuse. Mulle tundub, et viimast äkki rohkem, aga hüva, see pole praegu teemaks.

Jumalasse uskuda tähendab panna usaldust millesegi enesevälisesse (ka teadusesse uskuda, kuigi teaduse garantiid on natuke mõistlikumad kui iidsus ja teiste inimeste usk). Niisiis, ikoon on oma pühaduses üks ilusamaid objekte millesse inimene on end investeerinud. Ta on tekitanud jumaluse kujutise mis on pühaduselt peaaegu võrdne teda toetava idee endaga. Tõeline leap-of-faith ja julgustükk pühendunu poolt.

Meil ei pruugi kahelda, et õigeusu ikoonimaalija pühendab end oma töösse täielikus siiruses ja usus, veendumusega, et ta on tegemas midagi tõeliselt ülevat ja olemuslikult olulist, leidmas kontakti pühadusega väljaspool iseennast. Mingi metafüüsilise tõelisusega. Aga mis mõnitamine see on, et nooruk lubab endale neidsamu pühaduse tehnikaid ja võtteid, et teha pilt surnud kirjanikust? Tahan laenata selle kultuuriruumi traditsioone millegi hoopis teise tegemiseks. Mis hea pärast ma neid reegleid järgida tahan? Et inimkultuuri saavutuste seast ühte kõvemat rakendada oma ideede jaoks. Tahan laenata sealt jõudu, sest noored poisid võivad irvitada ja öelda: "Cioran - Nihilismi Pühak".

Siia võib üles sättida ka oma kaltsaka "Lagunemise Lühikursuse", kusagilt maitsekas kohast lahti tehtuna, ägedad ütlemised pliiatsiga alla joonitud. Või oleks see kuidagi külalise solvamine, nagu ma annaksin mõista, et ma ei usu külalise lugemusse piisavalt ja justkui arvaksin, et ta ei võiks teada kellega on tegemist?

Mõnes mõtteks peaks kujutatud olema hoopis Baudrillard, on ta ju otseselt kirjutanud ikoonide ja jumaluse vahekorrast, sellest simulaakrumi ja tõe suhtest. Hiljem terve seeria maalida, näidata üles austust nende pühakute vastu.

d
3. Meie, Tema Sõbrad
Akrüül ja õli lõuendil, Mixed Media. (300 x 200)

Vihkamine

See on natuke nagu meditatsioon vihkamisest. Ma proovin sellest küll üle olla aga ma olen tegelikult üks väga väiklane, kibe ja vihane inimene. Võiks öelda, et ma elan selleks, et kätte maksta. Alates bussijuhist kes uksed nina eest sulgeb, esimesele tüdrukule kes jah ütles, klassikaaslastele kes nii igavad olid, nolkidele kes mu ninaluu lõhki lõid, saamatutele kunsti õpetajatele kes mu aega on raisanud. Kätte maksta kõigile, neile koledatele blondidele tüdrukutele kes mu olemist häirivad oma rõvedate roosade jopede ja helesiniste teksadega (mul on vastik teid vaadata), kätte maksta neile nokamütsidega jorssidele, kätte maksta nende idiootsuse eest, tahan neid alandada, tahan neid alandada nii väga. Naeran nende üle kui nad ei tea mõnda nime mida mina juhuslikult tean. Kirjandusest või filosoofiast või ajaloost. Intelligentsia vallast. Mulle meeldib mõelda, et ma olen intelligentsem kui mõni teine, kuigi mu lugemus kiita pole.
Kui ma olin väike oli mul üks sõber ja mulle tundus, et ta on parem inimene kui mina. Lahedam poiss. Ta oli nägusam, oli sportlik (vihkan sporti nii väga), sorava jutuga tüüp, meeldis tüdrukutele, sai häid hindeid. Mäletan ühte seika lapsepõlvest kus maal igavledes mingis eelpuberteediealises enesehaletsushoos võtsin ja sodisin terveid pabereid täis seda kui palju lahedam mu sõber must oli, kui palju naisi ta saab, kui rikkaks ta saab, mis kõvad autod tal olema saab (vihkan autosid). Millegi pärast joonistasin ma teda imelike lakitud juustega ja naeruväärses valges ülikonnas. See tundus tol hektel kuidagi õige kujund laheduse väljendamiseks. Aeg-ajalt näen teda unes ja vihkan teda.
On vaja kätte maksta, enne rahu ei saa. Olla ebanormaalselt edukas või hävitada end siit maa pealt. Jätta maailm ilma oma panusest ja andest. Majesteetliku üleoleva žestiga anda mõista, et sa mu seltskonda ei vääri.

Kui nüüd tsiteerida üht lemmikut siis "Ma olen väike aga väga jube mees."

Aga vihkamine pole ainuke motiiv siin, siia on sisse valatud ka sõprust. Tsiteerides ühte oma sõpra: "Ma loodan, et see mis meid siin ühendab on vihkamine".

4. Armastuse Kangelased
Õli lõuendil, installatsioon. (50 x 100)

Vabadus

Aiaiai, vabandan foto kvaliteedi pärast ja ka selle eest, et pilt on eriti vastikut moodi pooleli. Täpselt selles kõige piinlikumas faasis kus kael ja õlad on just üle maalitud, et neid ette valmistada korralikult läbi maalimiseks aga fotoaparaat oli käepärast just sellelsamal salajasel ajahetkel mida tegelikult keegi võõras näha ei tohiks.

Maal saab olema sisse piiratud kolme-nelja riidevarna poolt kus ripuvad mantlid, kübarad nende kohal, jalatsid nende all. Need mantlid on pildi ümber nii, et külalisel ei ole liiga mugav pilti ennast vaadata. Võimalik, et tahaks valgusega kuidagi nii mängida, et nad moodustaksid seinale neid varje mida lohakalt visatud riided tekitavad, neid kummitusi ja koletisi kes öösel lapsi hirmutavad ja tekki üle pea tõmbama panevad.

On vist üldiselt kokku lepitud, et armastus on Päris. Et on liblikaid kõhus ja on eneseohverdustujud ja on ka kiremõrvad ja kuigi kaine mõistus ja kohtuinstutsioon sulle seda mõrva ei andesta on publikul sulle siiski ohtrasti sümpaatiat. Armastusele omistatakse mingisugust ülevat võimu, sedasama kauget metafüüsilist ideed mis jumalalegi. See poeetiline asi mida nihilist ei usu. Mitte, et kehakeemia seal ei töötaks (aga see läheb liialt vulgaarmaterialistlikuks! Armastus on siiski habras ja õhuline). Mis siin on oluline on armastuse puhutuse ja kõikvõimsuse idee ja kuidas see ilus mõte ei kehti sotsiaalsete tabude puhul. Neljakümne aastane mees viimas lilli 13 aastasele kaunitarile (ja teda suudlemas) ei ole Armastuse Kangelane, ta on kurjategija. Aga kas mitte siiski veidikene natukene ka kangelane? Liputajamantli all mitte rõve, kahvatu ja karvane alasti keha vaid särav valge turvis, mitte kurjategija vaid õilis rüütel. Armastuse eest, ühiskonna vastu! Hoolikalt kootud moraalinormid ja määrused kahvatuvad kopitanutena selle kiirgava puhtuse ees millega armunud pedofiil oma armastust hindab. Vaata milline põnev moraaliprobleem, tõeline Xenoni paradoks.

Aga armastatu kardab.


5. Fuck The Proletariat
Õli lõuendil. (180 x 120)

Mõnitus

Nagu nad kõik, on ka see poolik. Foto tegemise ajaks ei olnud ma veel jõudnud tulla valgega nägu ja volte ja asju tegema.

See on mõnitus, ta on Banksy negatiiv, mitte tänaval, majaseinal, rahvale ja heatahtlik vaid galeriis, raamitud, kodanlastele ja parempoolne.

Figuur on trafaretiga aga mitte normaalse ehituskaupade poest muretsetud spreivärviga vaid väärika väärtus-iseeneses õlivärviga. See on Ivory Black, ostetud kunstnike liidu majast.

Tekst on muidugi sprei sest kes kurat õlivärvidega vandaalitsema läheb.

20 comments:

  1. Okei. See fiil, see kõik. See on eksole nii äge siin ja täpselt väga minu teema ka. Ja piltidelt on kohe näha seda su kirge kunsti vastu. ja kes kurat siis õlivärvidega siiski vandaalitseb???? :D
    ja ma ei oska isegi valida, mis mu lemmik on, kõik on väga head!

    ja lõpetamisel olen kindlasti kohal. ma vb kirjutan pikemalt siia ka hiljem. tahtsin esimene kommentaator olla lihtsalt selle posti all. sest see siin, see on tõesti kõva!

    ReplyDelete
  2. okei kinnas. nagu mine metsa :D
    me janisega joome siin nihilismi terviseks hommikupäikeses ja ma loen kõva häälega seda posti talle ettt. see ikoonimaal on ikka liiga-liga kõva ja...

    Alles jääb vaid puhas viina kargus,
    külm ja terav ja selge ning sellel sillerdav valgus.

    ma arvan, et see on poeesia.

    nagu ka terve see ikoonimaali ja vihkamise ja lagunemise lyhikursuse jutt.
    tead ka, et kõik siin räägivad terve kevade lagunemise lyhikursusest. sest see kevad ongi seda. ja ma armastan seda su postitust ja panen selle oma facebooki wallile. ja ma ei ole kaua aega nii mõnusalt ja nihilistlikult irvitanud nagu seda sinu posti lugedes.

    ReplyDelete
  3. armastuse kangelased ning ikoonimaal olid minu absoluutsed lemmikud.

    ReplyDelete
  4. okei

    mu yleyldine lemmik oli ka väljend
    cioran - nihilismi pyhak.
    ma ei saanud seda mainimata jätta.

    ReplyDelete
  5. Mulle endale meeldib kõige rohkem äkki Meie, Tema Sõbrad mis on fotol veel õite nigelas faasis. Eelkõige meeldis mulle teda teha, see käis nii et jõuad ateljeesse, oled üksinda. Hakkad askeldama. Paned kohvivee keema, kuni see end käima tõmbab sätid värvid ja kaltsud ja asjad valmis, istud, ootad natuke. Paned kõlarid oma muusikavidina külge. Vesi valmis, paned kohvi tõmbama. Istud, vaatad oma suurt pilti, ta on kaks meetrit kõrge ja kolm lai, hindad ja analüüsid - vormid ja rütmid ja kompaskeemid segunevad peas muude mõtetega, kohv on valmis. Lülitad muusikavidina sisse, keerad heli idiootselt valjuks, mängib Waitsi Russian Dance. Võtad kohvitassi ühte kätte, pintsli teise ja hakkad tantsima.

    Õujeeeeee!

    Õlivärvidega vandaalitseda võiks tegelikult päris põnev olla. Paned monokli ette ja torukübara pähe ja pintseldad öösel ilusas kirjas ülikooli raamatukogu seinale "Võta õppelaenu, sitt"

    ReplyDelete
  6. hahahahahaha võta õppelaenu, sitt :D
    ei jah, ma kujutan ette, et see võib äge olla ja see meie, tema sõbrad, on väga-väga kõva.

    muidu, mulle meeldib väga, et valdavalt on viimased za/um´i postitused anarhismist, nihilismist, kyynikutest ja joomisest rääkinud. it´s great! otseloomulikultkunstilis-kirjandus-filosoofilises mõtestatuses. :D

    ReplyDelete
  7. kopisin y-galerii lehelt: http://3.bp.blogspot.com/_355bWqU23Zo/TApkTmSghwI/AAAAAAAAC8k/VXlE_w2ATz4/s1600/plakat_3+copy.jpg

    ReplyDelete
  8. "Ma olen väike aga väga jube mees"
    On see Härra Hu? Natuke on kahju, et ma seda küsin, kuna vastus tundub eos ei, aga seos tekkis.

    ReplyDelete
  9. Minust targemad mehed oskavad öelda, et see on Viiding. See on väga hea tsitaat.

    Üldse mulle väga meeldis see Meie, Tema Sõbrad tekstike. Sellist asja on ikka ja alati hea lugeda - paneb tundma nagu see oleks kõik suht normaalne tegelikult. Rääkimata sellest, kuidas ma väga tahaksin näha neid lapsikuid vihkavaid joonistusi sellest vastikust tüübist valges Miami ülikonnas.

    Üldiselt on postitus heaks stiilinäiteks, kuidas oma (igati coolile ja alati ning kõigilt (va A-raamatukogu) teretulnud) üritusepromole kõrget postiväärtust lisada. And should serve as a future reference.

    RK

    ReplyDelete
  10. Jaa, õige, on jah Viiding! (käesolev debiil läheb onju eesti kirjandus 1960-00ndad eksamit homme tegema ja kohe ei osanud öelda seda, kui nyyd nii ytled, siis midagi hakkab soppides mulle meenuma :D).
    Ka minul muide tekkis huvi nende vihkamisväärsete väikeste pildikeste järele.
    A-raamatukogu jaa jaa ...

    Aga ZA/UM saaks varsti raha teenima hakata selliste asjade pealt :D kui vaadata neid kaunteri numbreid, kas või täna. ilus, ilus.

    Ja see tekstike, see oli tõesti yks hää tekstike.

    ReplyDelete
  11. Tagurpidi versioon special headerist on palju parem versioon!

    ReplyDelete
  12. Special header on pohmapeaga valminud optiliste trikkide kogum. Kui ta oli õiget pidi st pea tagurpidi ei saa su mustrituvastus koheselt aru mis täpselt viga on aga ta saab aru, et midagi on valesti. Kui sa ta nüüd ümber pöörad ja pea on n.ö. õigetpidi näed sa ära, et silmad on tagurpidi, nina on tegelikult nähtud otse alt ja kõrvad on kusagil kaela peal vales kohas.

    ReplyDelete
  13. Mõtlesin just välja hea asja, mida sa võiksid oma bakalaureusekaitsmisega teha.
    Sa peaksid kohale funktsima ca. 20-pealise hordi KIHISTAVAID TÜDRUKUID varajasest puberteedieast. Kogu värk oleks räigelt out-of-place ja paneks inimesi ebamugavust tundma. Mõnel võiks olla plakat Sandri pildiga või idiootlike poliitiliste konnotatsioonidega lipukesi.

    ReplyDelete
  14. See on veits liiga hull. Kujutad sa ette kuidas kõik hakkavad kahtlema oma ütlemistes sest 20-pealine tüdrukute hord kihistab iga nende sõna peale. Mina ei julgeks siis enam mitte midagi öelda.

    ReplyDelete
  15. Nad oleksid SINU kihistavad tüdrukud, nii et sa tead, et nad kihistavad sinu poolt ja teiste vastu.

    ReplyDelete
  16. see kaitsmine oli vägev, absoluutne win. väärib kindlasti omaette sissekannet (mis pidi ka tulema- robilt).
    palju õnne rostov, you made it.

    ReplyDelete
  17. it was really great!

    sa oled tubli, rostov!

    ReplyDelete
  18. True to his words, the great artist has done nothing but play video games.

    ReplyDelete
  19. A great artist and also an Honest man - virtues aplenty when it comes to Alexander Rostov.

    ReplyDelete