Sunday, August 29, 2010

Lennart Frick - Valetaja

Hey-yo. Aega on möödunud.

Ma annan teile see rubriik, kus ma loen obskuurset kirjandust, mis on aastaid tagasi ilmunud ja räägin sellest teile suure kire ja vaimustusega. The text contains spoilers and information relevant to the plot and all.

Raamat kajastab seitset päeva teeneka Rootsi statistikaametniku Erland Teréuse (snd. Nilsson) elus. Sarnaselt söekaevur Martin Zdanekile ja Puna-Mortenile on ta oma raamatu absoluutselt keskne tegelane, kuid erinevalt nendest ei ole meil tegemist Kangelasega. Meil on tegemist teistsuguse inimesega. Romaan ei ole autobiograafiline, kuid me oleme peategelasele lähemal. Me oleme Erland Teréuse pea sees. See on kummastavalt realistlik kogemus, üsnagi sarnane sellele, kuidas inimene tegelikult mõtleb, ilma jutumärkideta, tihedate kordustega, teadvusejoana. Meil on tegemist inimese portreega, psühholoogilise romaaniga, meile maalitakse ette koletis, kelles on võimalik ennast ära tunda.

Kui ta pea vasakule pööras, nägi ta ennast laeni ulatuvast peeglist otsseinal. Ta näis väsinud, peaaegu vaevatud, ja kui ta näpuotstega põski masseeris, tundus nahk pehme, peaaegu lõtv. Olgugi et küljelahk oli endiselt nöörsirge ja juus diskreetselt rõhutatud laine seeshoidmiseks ikka veel küllalt tihe, hakkas vanadus läike puudumise ja meelekohtadele tekkinud kitsaste hallide triipude näol välja lööma. Nelja sügava horisontaalkortsu ja kahe terava, ninajuurelt algava vertikaaljoonega laup oli kõrge. Kandilised lihvitud ilma raamita prillid kriipsutasid alla rangust ja korrektsust. Ta oli teadlikult taotlenud säärast väljanägemist, püüelnud selle poole juba Stokholmi kaubandusülikoolis ning ülikoolis käies ja moemuutused ei olnud teda sellest loobuma pannud. Isegi viimastel aastatel, millal temaealisedki kolleegid keskbüroos olid hakanud pikki juukseid ja eredavärvilist polosärki kandma, ei olnud ta seda korrigeerinud. Vastupidi, nende tuuleliplus oli lasnud tal end üha kindlamana, üha stabiilsema ja turvalisemana tunda, temal, kes ta oli enesestmõistetava kindlusega harjunud kandma nii vesti kui lipsu kui rangelõikelist rätsepaülikonda. Ta teadis, kes ta on, ta oli oma positsiooni endale ise kätte võidelnud, tal ei olnud vaja kedagi peale enda selle eest tänada, kelleks ta oli saanud; nüüd ta ei olnud enam nurka surutud, ta tundis oma õiget väärtust, tal ei tarvitsenud enam silmanurgast piiludes muganduda.

Erland on enesest enamiku oma teadliku elu jooksul kodanlast ehitanud. Universumiks on sõjajärgne Rootsi (sõjajärgne hoolimata sellest, et Rootsi sõtta ei läinud), kus inimesed jaotuvad turvaliselt proletariaadiks ja kodanluseks. Proletariaat on vaesem, perspektiivitu, aga seevastu kuidagi nunnu ja inimlik, kodanlus seevastu on rikkam, tegelikult samuti täiesti perspektiivitu (ühel nõrkusehetkel mõtleb Erland resigneerunult "veel viieteistkümnest aastast nende numbrite taga) ja jumalast neetud kogu aeg kombekas ning väljapeetud ja kvaliteedistandarditele vastav olema. Ja sellel tüübil, kes endast kodanlast ehitab, temal on teadagi kõige raskem. Kodanlased ei ole liialt valmis tööliste lastega mängima, kohalejõudmine nõuab palju tööd ja meisterlikku enesekontrolli. Erland teeb selle ära. Ta saab kooliga hästi ja tõuseb ametiredelil. Ta eemaldub oma ebaõnnestunud perekonnast viisakasse kaugusesse, abiellub "üles" ja võtab oma naise nime.

Aga miks ta niimoodi teeb? Lõppeks ei tee ju igaüks nii.
Seda, miks täpselt üks inimene teeb niimoodi, nagu ta teeb, ei ole võimalik teada ja raamat ei ütle meile, kuid ta tutvustab meile tausta ja annab mõningaid juhtnööre. Erland vastandas oma noorelt surnud ema oma isale, kes suri vahetult enne raamatu sündmustikku. Ta süüdistas isa vaesuses, halbades elukommetes ja oma ema varajases surmas, üritades kogu elu võimalikult vähe isataoline olla, olles pigem nagu ema, kes, kuigi kirikuteenri perekonnast noorena lapse saamise pärast välja heidetud, üritas alati "vahet hoida" ja "olla parem kui teised". Ülejäänud perekond leiab, et ema surm oli suuresti rasketest oludest põhjustatud ja et isa oli suhteliselt normaalne tüüp, keda ei peaks mõningase elus allaandmise ja joodikluse pärast põlgama.

Mõnus side-quest vägeva Player Hateri ja vahvate ajalooanekdootidega

Siinkohal tuleb ära märkida, et hoolimata sellest, et antikangelane ülistab oma ema ja põlgab isa, ei tasu meil rääkida Oidipuse kompleksist. See oleks mõttetu. Oidikomp on samasugune piinlik asi, nagu Murphy seadus. Freud ise ka ei tahaks, et inimesed ringi käiksid ja ütleksid iga ettejuhtuva asja kohta, et see on nagu Oidipuse kompleks, ja et rooma saluut ja inimene ja aiateibad sümboliseerivad peeniseid. Freudi ja tantsubändiga on põhimõtteliselt selline lugu, et see on samasugune sajandialguse jaburus nagu Otto Weininger ja eugeenika, aga lisaks oli sellel õnnetus Ameerikas valesti kuulsaks saada. Niimoodi, nagu enamike kuulsate asjadega on, kõik räägivad, aga saavad subject matterist kuidagi võõriti aru. See ei tähenda, et Freud ei oleks mõnes mõttes kõva olnud, eks ole, Freud oli mõnus filosoof ja annetas nii mõndagi sellele maailmale ja mõtteloole.

Hey gather round now and listen up, im gonna tell you a story and you're gonna like it 'cause it's about the fairest folk - The Famous People! Absolutely everybody in this story is really famous!


Stefan Zweig, eks ole. Ta tundis paljusid omaaaegseid kuulsaid inimesi ja kirjutas elulooraamatuid nendest kuulsatest inimestest, kes juba surnud olid. Ta kirjutas mingeid muid asju ka, ja siis ta kirjutas enda eluloo, mis on tegelikult ainus, mis ma talt lugenud olen. See oli kõva.
Well, tuleb Zweigile hea mõte tekitada ajalooline moment ja viia kokku noor Dali, keda ta pidas oma aja kõige paremaks maalijaks, Sigmund Freudiga, kelle tööd Dali väga austas, sellest oma kunsti jaoks inspiratsiooni ammutades. See tundub nagu mõistlik mõte olema, ma teeksin ise ilmselt täpselt samamoodi. Ja põhimõtteliselt sai ajalooline moment ka saavutatud. Välja kukkus niimoodi, et egomaniakaalne Salvador rääkis peaaegu kogu aeg sellest, kuidas talle Freud meeldib, milliseid erinevad komplekse ta endalt leidnud on ja milliseid perverssusi ta harrastab. Sigmund oli morn. Ta leidis, et Stefan ei oleks pidanud seda nõmedat pede fänboid tema juurde tooma, et ta oleks pidanud oma raamatud kirjutamata jätma ja et kogu maailm läheb allamäge. Lisaks valutas tal keel, sest ta oli kogu elu sigarit pahvinud ja keele sisse oli vähk läinud. Ta tahtis süstlaga keelde morfiini süstida, aga ei tahtnud seda teiste nähes teha. Minu meelest leidsid kõik kolm osapoolt hiljem, et see on piisavalt hea õhtupoolik, millest pidudel ja kirjutistes rääkida.

Veel Dalist. 1) Ta on kodanlane. 2) Ta andis oma kaaskunstniku ning homoseksuaalse armukese Bunueli hispaania fašistidele üles, sest ta oli ta ande peale armukade.

Freudistliku kirjanduskriitika asemel tuleks sootuks rohkem tegeleda nietzscheiaanliku kriitikaga. Seda on umbes sama lihtne teha ja sa ei pea selleks tegelikult raamatuid läbi lugema ning tulemus on üldiselt tähenduslikum. If layman's freudian criticisms are mostly about everything being about penises and sex and Oidipus wanting to bang your mom, then the layman's Nietzscheian criticisms should be mostly about overmanning
. It goes like: "Martin Zdanek was a total overman all thorough the novel setting a vivid example for all future generations", and "Boy, have you seen the ending of van Trier's "Idioten"? Shit was some serious overmanning!"

Tagasi Fricki "Valetaja" juurde


Teose nimi viitab ühele peategelase olulisele karakteristikule, sellele, mis aitab tal seda oma elu elada. Ta valetab iseendale. Oskuslikult ning järjepidevalt. Tema elu põhiline siht on hoida üleval oma meeldivat ning tasakaalukat imidžit, mida ta teeb läbi aastatepikku väljatöötatud enesesisendusvormelite. Enamik neist vormeleist on reaalsusega täiesti nihkes. Ta ütleb enesele, et ta on rahulik, kui ta tegelikult on ärritunud, ta ütleb, et tema perekonnaga on kõik korras, kui see on purunemise äärel, see läheb nii kaugele, et ta on suuteline endale Orwelli mind-control'i tegema, lükates koheselt tagasi kogu informatsiooni, mis ei sobitu tema väljakujunenud maailmapildiga. Oma väljakujunenud maailmapildi kaitsmine teeb ta ka äärmiselt kahtlustavaks igasuguse emotsionaalse läheduse suhtes. Ta peab seda urgitsemiseks, püüdeks tema nõrkasid kohti paljastada. Meil on korraliku töötaja, abielumehe, pereisa ja kodaniku maski all tige, kahtlustav, väiklane ning õnnetu inimene, kelle mask logiseb, aga kes ei oleks selleta õieti midagi.

Kindlasti on tegemist kriitilise kirjandusega. See raamat kritiseerib ühiskonda, kodanlust ja inimese mõtlemist, samal ajal kedagi otseselt süüdistamata. Ilmselt on autoril olnud Erlandi kujule tugev ning mõtlemapanev prototüüp. Autori vaatekohta inimlikust seisukohast esindab ilmselt Erlandi vend Johan, kes ütleb korduvalt, kui Erland ei suuda talitseda oma tungi isa kohta halba rääkida: "Keegi ei ütle, et sa valetad. Me lihtsalt ei saa aru, mida sa mõtled. Aga ilmselt on sul omad põhjused".

Autorist

Lennart Frick, eks ole, on kõva. Lennart Fricki kõvadus algab sealt, kus ta gümnaasiumi pooleli jätab (see tee on sõdalase tee) ja ajakirjandusega tegelema hakkab, kus ta on üsna uljalt palju tööd teinud. Samuti on ta kirjutanud kokku ehk üheksa või rohkem romaani, sealhulgas ka lasteraamatuid ja terve hunniku luulekogusid ja saavutanud selle eest hea hunniku omaaegset rootsimaist kuulsust. Samuti väärib äramärkimist tema ühemehekirjastus Fripress, mis andis Rootsis välja sotsmaade kirjandust (kokku umbes 100 ühikut), sealhulgas, tõepoolest, ka meie omi. Jaan Krossi näiteks.
Tema agenda on minu jaoks väga huvitav. Ühest küljest tõlgib ta sotsmaade kirjandust ja tunneb üsna ilmset sümpaatiat töölisliikumise vastu, aga teisest küljest saab ta aru ning tunneb kaasa ka sellele, kui meie kirjanikud oma rahvuslikku asja ja vabadusvõitlust ajavad. Vastutasuks laseb N. Liit tal oma liikmesmail kirjandust välja anda minu arvates harukordselt madala tsensuuriga. "Valetaja" sisaldab päriselt pornograafilisi stseene ja sõnu nagu "riist" ja "tahapanemine". Ja seda '78. aastal. Tänapäeva Fripress, mis töötab ilma temata, laseb välja raamatuid, mis lõhnavad new age'i, jalgrattaga sõitmise ja sotsialismuse järele.
Sõnaga, see on mees, kelle taga on mingisugune lugu, mingisugune tasakaalustatud maailmavaade, mis on kindlasti huvitav aga mida ma ei ole senini leidnud, mis on minu meelest üks kuradi suur hoolimatus inimese vastu, kes nii palju ära on teinud. Et, kui te juhtute teadma mingit hüva informatsiooni Fricki elukäigu ja põhimõtete kohta või oskate piisavalt rootsi keelt, et seda neti pealt kätte leida, palun andke ka teistele teada.

Samuti peitub Frickis stiilinõuanne moe- ja stiilihuvilisele. Selle nimi on "Seitsmekümnendate Lenin". Te ainult vaadake seda pilti, kas pole mitte täpselt nagu seitsmekümnendate Lenin?

10/10.

5 comments:

  1. Overmanning läheb nagu NII kasutusse!

    Ja ma ei tea... ikka suht putsis kõva artikkel oli.

    ReplyDelete
  2. Väga kõva artikkel. Ma lugesin ka seda raamatut Ruudu maal. Aga mul on natuke tunne, et Luiksi revüüd on veel kõvemad kui need raamatud, millest ta kirjutab.

    ReplyDelete
  3. Ma pean ka tunnistama, et kuitahes kõva ka Josef Frais ei olnud (ja no kurat, ta oli kõva nagu piikvasar) Luiga revu oli ikka kõvem.

    RK

    ReplyDelete
  4. See peab ilmselt tähendama, et ma armastan raamatuid suurelt ja palju ja ebatavalise kirega. Mis on veider. Mul nii palju ui ei olnud midagi, mida ma viitsiksin lemmikraamatuteks nimetada, ennem, kui ma nendest siia kirjutama hakkasin.

    Keegi võiks "Kaugel ra'al üle jõe" üles leida. See on kahtlemata mingi asi, mis tuleks veits sügavamalt meie kollektiivsesse kultuurimälusse trampida.

    ReplyDelete
  5. Kas see pole minu juures? Kui ei, siis on Muhku viidud. See on hirmus hea raamat:)

    ReplyDelete