Tuesday, September 14, 2010

Going out

Väljendi going out all mõistan ma järgmist tegevust: enamasti noored kuni keskealised inimesed lähevad hilisõhtut ja ööd veetma baari, kõrtsi, klubisse, kontserdile või mõnda muusse meelelahutuspaika lihtsalt selleks, et mitte olla kodus. Peenutsejad hakkavad siinkohal vastu vaidlema: need on kõik täiesti eri asjad, kontserdil käiakse muusikat kuulamas, klubis tantsimas, baaris – noh, ma ei teagi – sigarit ja viskit mekutamas. I call bullshit. Kõigil mainitud juhtudel on reeglina asjasse segatud hiline aeg, rahvamassid, alkohol ja vali lärm; inimest ei motiveeri aga mitte muusika, tants või muu sarnane ettekääne, vaid pelk vajadus kinnistada oma sotsiaalset kuvandit, võita sõpru ja mõjutada inimesi. Vt ka ingl k ’outgoing’ – sõbralik, lahke olekuga.  

Going out on olemuselt väga kurnav, aeganõudev, ebameeldiv, masendust ja frustratsiooni tekitav tegevus. Üheksakümne üheksal juhul sajast ei saavuta inimene oma eesmärke, vastupidi, sisemuses haigutav tühjus näib varasemast üksnes veel mustem. Ta naaseb koju õnnetumana kui enne: nüüd on ta läbi kukkunud ka lõbutsemises. Missugune hädavares! Paraku on normaalsesse inimesse bioloogiliselt programmeeritud vastav vajadus. On teaduslik fakt, et juba meie savanniesivanematel hakkas reede pärastlõunati veidi kõhe tunne ning nad asusid paaniliselt otsima lähimat diskokuuli, et terve suguharuga sinna ümber koguneda. Tsiviliseeritud inimesel tuleks aga mõista, et tegu on atavismiga, ning vastavad metslaslikud tungid eneses teadlikult alla suruda – mitte minna välja. Seda aitab teha going out’i kui nähtuse hoolikas, objektiivne ning igakülgne analüüsimine.  

Juba esimesel pilgul paljastub going out’i kui fenomeni sisemine vastuolulisus: nagu öeldud, on eesmärgiks soov leida sõpru ja mõjutada inimesi. Samal ajal ei tule asjast midagi välja, kui sul puudub tugigrupp. Sa loomulikult võid minna üksi going out’i tegema, kui sa oled tõeliselt hulljulge ja olusid trotsiv isiksus. Ega keegi sind keelama ei tule, me elame ikkagi juba küpseid kolmekümnendaid käival sajandil. Aga ei ole lihtsalt kombeks. Võib tekkida ka komplikatsioone (koodnimetus "Neiu, miks nii morn?"). Tugigrupiga on muidugi ohtralt probleeme – nagu alati teiste inimestega. Neil on asjast mingi oma nägemus, nad on kas liiga vähe või liiga palju purjus, liiga masendunud või liiga joviaalses meeleolus, tahavad liiga vara koju minna või liiga kauaks peole jääda. Mõnikord jäävad nad enne sind mällu ja neid tuleb kantseldada, teinekord jätavad su ihuüksi kuhugi kõnniteeveerele tukastama ja lahkuvad parematele jahimaadele. Mõnikord kaovad nad kuhugi rahva sekka ära ja ajavad sind sellega õudselt närvi, teinekord panevad sulle pahaks, et sa ilma ette teatamata peldikusse läksid.  
Oletagem aga, et kõik need probleemid on seljatatatud. Sa oled viimaks baaris, kõrtsis, klubis, kontserdil või muus meelelahutuspaigas. Oma tugigrupiga ei ole sul enam erilist pistmist, sest kui sa siin nende pärast oleksid, võiksite te rahumeeli kusagil viisakamas paigas teed juua ja juttu vesta. Niisiis võid sa asuda võitma sõpru ja mõjutama inimesi. Kuidas kurat sa seda teed? Tuba on pime. Mängib kohutavalt vali muusika. Tõenäoliselt on see mingi tehnobiit. Miks, ei ole teadlased veel üksmeelele jõudnud, aga vähemalt going out’i viimastes etappides muutub muusika alati mingiks tehnobiidiks. Sinu ümber rüseleb ja tõukleb õudselt palju rahvast. Kellelgi neist ei tule pähe respekteerida sinu isikliku ruumi vajadust. Kellegagi neist juttu alustada ei ole võimalik, kuna mitte midagi ei kuule. Teatud koolkond väidab, et going out’il toimub sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine hea välimuse kaudu. Minu meelest on see utoopiline. Tavaliselt suuremat ei näe kah. Niisiis jääb väga tõenäoliselt sinu lähimaks kontaktiks võõraste inimestega see, et keegi reibas ja oma hea hoo üle uhke kodanik virutab sulle küünarnukiga makku ning ajab selle käigus ümber sinu joogiklaasi. Jah, joogiklaasi. 

Mõnevõrra aitab kõigest kirjeldatust tekkivat frustratsiooni ületada alkohol. Ilma alkoholita ei ole going out praktiliselt mõeldav. Siingi on aga ohtralt võimalusi alt minna. Meelelahutuspaikades maksab alkohol palju raha ning selle kättesaamiseks tuleb sageli seista järjekorras. Jääd ka enamasti ei ole. Niisiis tuleb alati enne going out’i krunt alla võtta, see tähendab, varuda elukohajärgsest supermarketist teatav kogus alkoholi ning juua see ära kodus, bensiinijaama taga või pargipingil. Seda ei tohi olla liiga vähe, vastasel korral on õhtu määratud läbikukkumisele. Seda ei tohi olla liiga palju, vastasel korral ei pruugi sa üldse välja jõuda. (Ma olen näiteks Zavoodi hiljaks jäänud.) Lisaks tasub alkoholitüüpi hoolikalt korreleerida sellega, mida meelelahutuspaigast oletatavasti lihtne saada on. Teinekord vastab sellele kriteeriumile ainult Mendelejevi tabeli maitsega siider. Siinkohal on paslik tsiteerida Martin Luiga sõnu: kodus üksinda toonikuga džinni joomine on selle kõrval nagu jõulud ja sünnipäev korraga. Kodus joomine päästab veel ühest võimalikust väärotsustusest.

Enne going out’i võib sul teinekord tekkida tunne, et tuleks end ilusasti ja ebamugavalt riidesse panna – seda eriti siis, kui sa oled naine ja/või mitu päeva trussikute väel kodus ringi uimerdanud. Lühike kleit (vahest koguni litritega), kõrge kontsaga kingad, pealisrõivaid vähe või üldse mitte. See on täiesti vale valik. Nagunii on pime ja keegi ei näe, mis sul seljas on. Strobovalgus ei lase eriti keskenduda sellele, kas su sukad ja krae ikka lähevad värvi poolest kokku. Ega kedagi ei huvita ka. Kui tegu on sinu kõige paremate riietega, siis saavad need suitsuruumis jäleda lebra külge ning pooled neist kaotad sa tõenäoliselt ära. Tagasi koju minnes hakkab sul rõvedalt külm ja kui sul on ikka tõesti kõrge kontsaga kingad jalas, jääd sa invaliidiks.  
Muide, millal sa üldse going out’ilt koju lähed? Vara, nii kaheteist-ühe paiku? Ilgelt sitt on kõndida mööda pimedaid tänavaid, mis on täis jõuravaid going out’i harrastajaid. Koju jõudes on ebameeldiv tunne. Sa oleksid jõudnud selle õhtuga oma raamatu läbi lugeda. Või pidasid seekord kauem vastu? Lähed koju järgmisel hommikul viie-kuue paiku? Ilgelt sitt on kõndida mööda valgeid tänavaid, mis on täis hukkamõistva ilmega tööinimesi. Oma tuppa jõudes tead sa, et nüüd on terve järgmine päev ka perses. Midagi tehtud ei saa nagunii. On piinavalt valus ja häbi kasutult raisatud aastate pärast. Liiatigi tuleb arvesse võtta, et traditsiooniliselt harrastatakse going out’i reedeti. (Miks, ei ole sugugi selge, kuna normaalsel mittetöötaval inimesel peaks nädalapäevast olema täiesti ükskõik, normaalne töötav inimene on reede õhtuti aga surmväsinud ega soovi teha midagi muud kui võtta sokid ära, asetada väsinud jalad ajalehega kaetud taburetile ning jääda mõtlikul pilgul seina silmitsema.) 
Võimalikuks populaarseks alternatiiviks on laupäev. Niisiis läheb luhta vastavalt kas laupäev või pühapäev – absoluutselt parim aeg selleks, et süüa pannkooke, käia kirikus, tiigi ääres parte toitmas, kelgutamas, seenel, loomaaias, kunstimuuseumis või vanaemal külas. Ja kõik need võimalused oled sa siis maha mänginud. Lugeja, kui tuleb järgmine reede, ole tugev. Ära mine välja.

41 comments:

  1. Ma arvan et ma pean sellele loole järje kirjutama.
    Nagu Lutsu Sügisele kirjutas keegi otsa Talve.

    ReplyDelete
  2. Lõpuks! See on saabunud!

    Üldjoones on sellel artiklil õigus. Eks igaüks võib oma erandeid ja vastuväiteid tuua, aga üldine joon jääb ikkagi õigeks. Minu erand oleks KORTERIPIDU. KORTERIPIDU on inimkonna suursaavutus. Õiget KORTERIPIDU õpid sa keskklassi mandunud lällutusest eristama selle järgi, et sa tšekid, kas nurgas on Viktor Tsoi vaim.

    Kui on, siis pane suits ette. Ära põe, siin võib igal pool suitsetada.

    Ülejäänud going out'i sihtmärgid (va mõned vähesed joodiku-urkad) panevad mind tavaliselt süngeid mõtteid mõtlema.

    ReplyDelete
  3. Laias laastus olen ma sinuga muidugi absoluutselt nõus, aga reedel lähen välja sellegipoolest. Miks? Sest aeg-ajalt on tore vintispäi kellegagi lämiseda, ehk isegi muude inimestega peale tavapärase tugigrupi. Niimoodi bravuurikalt ja laia joonega. Seda saab muidugi teha ka näiteks rektori vastuvõtul või akadeemilisel konverentsil, eks ole, aga esiteks võid sa sellega ära teenida kaaskodanike halvakspanu ning teiseks valitseb sellisel puhul kõrgendatud oht, et ümberkaudsed mäletavad liiga selgelt, mida sa rääkisid.

    Kuidas muidu sotsiofoobid üldse kellegagi jutu peale saaksid kui mitte pudelist julgust kogununa? Hommikul on mõistagi jälle jõle piinlik (vt ka roomakatoliku pohmell), aga no muidu nagu ei juhtugi ju midagi. Väärikus on alles, kõik on viisakas, rahulik ja kuidagi... plass.

    ReplyDelete
  4. See oli lennukas! See oli veenev! See oli see!

    Õnneks olen ma veel liiga noor ja liiga vähe niru meelega võõras rahvamassis üksinda jalgu kõlgutanud ja teeselnud, et tekstin sõnumeid, et ma tugevalt seda vihata saaksin. Aga ma näen seda aega ühel päeval tulemas! Öine Tallinna vanalinn juba on jäle suleliste kogunemispaik.

    Kahtlemata hea algus ZA/UMis.

    ReplyDelete
  5. @ Helen: Õige KORTERIPEO võlud on just selles, et sa kused ennast täis, võtled klassi ja räägid imelikku antisemiitlikku juttu.

    Ja hiljem lähed nädalaks ajaks ema juurde peitu.

    ReplyDelete
  6. Ma natuke loodan, et keegi kommenteerib ka traditsioonilise võrguportaali malli järgi: "äh, küll teeb lobitööd, tegelt ta on ise kapipeolkäija, teame selliseid värdjaid".

    Kuigi jah - kapis võiksin vahest minagi peol käia.

    ReplyDelete
  7. @ Robert: Jah, korteripidu (või siis KORTERIPIDU) on kahtlemata väärt žanr, paraku ei ole mul nendega viimasel ajal õnne olnud. Kujutan ette, et lähen KORTERIPEOLE, aga kohale jõudes avastan ikka, et kümme hästikasvatatud noort inimest istub põrandal patjadel ja räägib viisakat juttu, no näiteks välismaal õppimisest või tänavusest õunasaagist. Mõnel juhul on isegi väikelapsed platsis, Viktor Tsoi vaimu aga ei kusagil. Peaks vist ikka kuskile kutsekasse astuma, et oleks nii nagu päriselt.

    ReplyDelete
  8. Nii palju vihkamist ühes väikeses artiklis.

    Iga õhtu vast ei pea ka raamatut lugema.

    ReplyDelete
  9. Ja mina veel küsisin Robi käest, et äkki Kalvet teab mingeid häid diskoteeke ja Robi ütles, et Kalvet vihkab diskoteeke. See oli muidugi paar aastat tagasi ka, siis, kui ma varakas herra olin.

    Varakas herra olles sain ma ka teada, et Von Krahl on üks keskmiselt sitt diskoteek. Mida oleks tegelikult võinud aimata.

    Diskoteegi idee, eks ole, ma saan sellest üldiselt aru, aga harva tuleb ette, et sealmingi normaalne muusika mängiks. Ma olen umbes üks kord elus olnud väljaskäigukohas, kus muusikaga hästi oli. See oli Riias, kõikidest kohtadest. Sees sai suitsu ka teha.

    Lahedate asjade kontserditele on igati mõtet minna. Lihtsalt mingite asjade kontserditele on mõtet minna vähem. Baari ei ole üldiselt väga mõtet minna, sest teadupärast ei ole seal võimali rääkida. Aga ma saan aru, et see on natuke nagu pagulaslaager neile, kes on oma kodupaiga perse keeranud, nii et seal ei ole enam võimalik pidu teha.
    Ja üldiselt on võimalik ka korteriläbrakas perse keerata ja Viktor Tsoi vaim halvatujuliseks muuta.

    Aga ega ma arvan, et see artikkel siin, eks ole, on tõepoolest alles keskustelu algus. Kuigi see portreteerib adekvaatselt väljaskäimise seda külge - seda põhilist külge - kus sa Levvari üleval ringi piiderdad, üritad kuulata, millest inimesed sinu ümber räägivad ja mõtled "WHY DID I COME!", aga peokultuuril on kahtlemata veel tahke, see ei alga ega lõpe sealt

    ReplyDelete
  10. Peo vaimuga peab üheks saama, siis on igal pool hea.

    ReplyDelete
  11. Hämmastav. See on justkui miski luuseri arusaam peost. Ka mulle meeldib kunst, selle ise tegemine ja vaatamas käimine, katsun kord nädalas ikka kesklinna galeriid läbi käia.

    Ja iga reede pelgalt seepärast et reede on, nüüd küll nn jooma või "peole" ei lähe, suuresti ka sellepärast, et olen väga valiv selles osas, et kuhu ma oma perse vean.

    Aga sellisest kirjeldusest jääb ikka tõsiselt mulje, et autor on nolifer kes ei ole kunagi korralikku peoelamust saanud. Kas selles on süüdi see, et püütakse leida antud tegevuse võlu kaine olles? No sel juhul pole läbikukkumine mingi üllatus!
    See ei olegi kunagi niimoodi mõeldudki, ka suguharu rahvad libistavad miskit riisiviina või tanguõlut.

    Kogu austuse juures, tekst on hästi kirjutatud, seega ei tahaks kellegi tundeid riivata oma kommentaariga, aga tõsiselt man-the-fuck-up ja organiseeri omale mingi korralik peoelamus.

    Ma olen läinud üksinda peole, nii et lõpetan kellegi täiesti võõra inimese ja ka tema sõpradega tuttavaks saades nii et kuu aega hiljem ka veel ei usu kui lahe õhtu oli ja kui tuleb mõni ürituste sari mis mulle väga meeldib ja sealt osa saan võtta, siis olen reeglina nii astonished, et käin pärast hiljem veel 3 päeva suu lahti ja silmad punnis ringi.

    Kõik on sinus endas ikka kinni.
    Sa vali hoolikalt mis jooki alla kallad, ära sega jooki ja vali mingi normaalne peo koht (ma ise olen alternatiivi mees, seega mingi ööklubi ntx Hollywood, on täiesti välistatud, pigem eelistaks indie välimusega kihiliste riietega neidusi kuskil lagunenud tehasehoones (neid ikka leidub) taustaks pinisemas mõnus alt-rocki või electro biit.. aga noh, maitse asi.)

    Raamatuid jõuab alati lugeda, aga kui sa 45 oled siis ikka väga ei lähe kuhugi hoone ette tüdrukutega musitama.

    ReplyDelete
  12. Ja kõige tähtsam jäi üldse ütlemata: Kõigest väest tuleb püüda rõõmu tunda väikestest asjadest. Sest need on need, mis tegelikult loevad.

    ReplyDelete
  13. Lol nagu, see ongi luuseri arusaam peost. Luuserid on ka päris inimesed, neil on peol nõme, seda on mõtet kajastada, et teised luuserid loeksid ja ei tunnes ennast maailmas üksinda. Või selleks, et algatada meeldivat keskustelu.

    Samuti ei maksa arvata, et antud luuseritel ülepea meeldivaid peoelamusi ei ole. Jutt on ikka pigem sellest, kui sa ennast mingist sotsiaalsest valehäbist kuhugile urkasse vead, kus sul niikuinii lahe ei ole, sest sa ei ole sellele vaimselt ette häälestunud, ebarealistlikest ootustest ja sellest, et inimene ei haara oma vabal ajal sarvist.

    Ja kui ma neljakümneviieselt olen endast selle osa maha mänginud, mis pidu paneb, siis ma olen üsna kindlalt midagi perse keeranud.

    ReplyDelete
  14. Also: palavad tervitused sinule, seitsmekümne esimene pullover!

    ReplyDelete
  15. "noor inimene ei saa ainult kodus istuda ja raamatut lugeda. loogiline, et ta niimoodi peast hulluks läheb ja ennast ära tapab. noor inimene peab ikka õlut jooma ja laulma ka." bernard kangro

    ReplyDelete
  16. Täitsa korralikult kaardistatud mudel sellisest nähtusest, millega suurem osa meist tuttav on. Et siis going-out-neurootiline versioon omamoodi.

    Isiklikult olen ka korteriläbude poolt, soovitatavalt kohas, kus pole naabreid, inimestega kes on vähemalt tuttavad, mitte liiga kinnised, mitte veinipokaal-ja-räägime-ajalehtedest-pähe-õpitud-juttu-või-oma-n.ö"saavutustest" -tüüpi. Pigem kerge peavalu bockist ja üldine rahulolu hommikul kui peavalu puudumine ja masendus a. la "miks ma jälle sellise mõttetu õhtu kuskil veetsin".
    Sest ma lähtun põhimõttest, et inimesed lahkuvad õhtuti kodunt ennast välja elama, rääkima ja tegema asju, mida nad muidu, tänu kapitalistlike tootmissuhete ja regelmenteeritud seksuaalsete normide repressioonidele jmt ei teeks (mitte mõista neid asju kuidagi kriminaalsena). Otsivad ikka õlgu, millel nutta ja kaaslasi, kellega revolutsioone plaanida. Tantsimine ja muusika kuulamine on teine jutt, aga ka nendega kaasneb see mingisugune "pingest vabanemine".

    Veel üks hea asi planeerimata going-outide juures on Sattumine. Lased asjadel minna ja järsku lööd juba rusikaid kokku mingi inimesega, keda tund tagasi veel iial näinud ei olnud, mingis kohas, kus sa kunagi käinud ei ole. Juba on leitud ühised sümpaatiad, tuttavad jne...Samas eks siuke värk võib ka kähku tüütavaks minna.
    Aga Kangro tsitaat on õige küll, sest raamatud jäävad raamatuteks, elu on ikkagi see, mis öistel tänavatel inimeste teadvustamatusest mulksudes välja voolab ja mille kohta me järgmine päev, "korralike inimestena" nendime, et näe, küll ikka on käest ära läinud...

    ReplyDelete
  17. Going out on üldiselt selline asi, mis vanuse kasvades aina nõmedamaks muutub - sest kui mitu korda sa ikka viitsid seda sama päheõpitud jura esimese kursuse filosoofiatudengi suust kuulata või leida ennast särgita rusikat õhku viskamas? KORTERIPIDU on erand, sest ta on haruldane, vajab orgunnimist ning piisavat hulka tuttavaid inimesi, et nõmedaks ei kisuks. Tänavanurgal teisipäeviti purjutamine aga seevastu on vabsjee kõrgem klass, reserveeritud ainult väga jõukatele, kes ei ole sunnitud anyday tööl käima.

    ReplyDelete
  18. Aitäh! Parem kui teraapia! ;)

    ReplyDelete
  19. Mulle,on artiklist tekinud, mulje et polit. Korrektne printsess ei ole ,erit roogitav räim

    ReplyDelete
  20. Mõtlesin et libistan siia igaks juhuks veel ühe kommi sisse, nüüdseks on kriitiline mass niikuinii ületatud ja keegi ei saa aru, 23ndal puudus igasugune sisu.

    Also - ma roogiksin seda räime any time

    ReplyDelete
  21. Minule tundub see postitus üks äärmiselt võõras maailm, kuigi "going out" iseenesest mitte.

    Alustan sellest reedest... Kui mina reedeti
    välja lähen, siis pigem kinno. Kui on uued filmid, siis on need reedel - noh jah tavaliselt siis välja sööma ka, selline kino + pizza või kino + kergtoit. See läheb ainult osaliselt "going out" fenomeni alla, vähemalt siinkirjeldatud moel, sest kino on eraldi huvieesmärk, mitte ainult ühiskondlik tegevus.

    Minu kõige tavalisem "going out" on teisipäeval, kolmepäeval ja neljapäeval ja sisaldab endas tavaliselt aperitiivi (buffet+jook, hinnaga €5-15, olenevalt linnast, toidust ja koha prestiižikusest; seega natukene on seal mõnikord "odavalt kõht täis" fenomen).
    Seesuguse aperitiivi eesmärk on just kergelt lõõgastuda pärast tööpäeva - mõnikord minnakse ju otse töölt - mõtteid vahetada ja koguda, et homme oleks jälle lihtsam. Seega, tõepoolest, "karja kogunemine" või "soov leida sõpru" või "soov kinnitada sõprust", sest mis see sõprus ikkagi on kui mitte ka ühise maailma jagamine, ning koostoitumine on selline hea vorm tähenduslikku maailma veelgi genereerida. Selleks, et mitte olla kodus - et olla avalikus ruumis, mitte omaette kapslis, selleks, et tunda, et on mingi laiem võrgustik veel kui perekond.

    Korteriläbu on siiski privaatruumis asetleidev tegutsemine, see on põhimõtteliselt teistlaadi üritus, millel on küll ühe tutvuskonna omavaheliste sidemete kinnitamine, aga millel puudub selle tutvuskonna ja avalikkuse vahelise sideme kinnitamine nagu kõigis avalikes kohtades toimuvatel "going out"-del. Just viimased on need, mis loovad lisatähendusega "paiga", selle platsi, kus tekib "avalik arvamus", mis on rohkem, kui erasõpruskondade arvamuste summa.

    Minu enda elus on "going out"-id 90% ulatuses seesugused, kus põhitegevus on vestlemine ja ülejäänud 10% ulatuses muusikaüritusi (kus ma ka ikka üritan aegajalt vestelda - aga sama muusika koos kuulamine on mõnikord ka tähenduslikku maailma loov element). Muusikaürituste puhul tuleb lihtsalt valida, et tegemist oleks piisavalt sinusarnasele grupile suunatud muusikaga / üritusega, kas siis muusika alusel või koha alusel (no paduvasakpoolsesse Centro Socialesse väga harva eksivad litrid-kontsaga kingad-ei huvita ka-tegelased).

    Mis puutub avalikus ruumis musitamisse, sõltumata soost, siis ma ei saa aru, kuidas vanusega see võimalus peaks kuidagi ära kaduma. Inimesed musitavad avalikus kohas rahuga seitsmekümneselt ja vanemaltki, rääkimata kõigest muust :) Raamatuid jõuab ka muidugi alati lugeda, aga nende lugemisega kipub natukene see trikk olema, et kui sa kümmekond aastat järjest ei loe, siis on täiskasvanul väga raske uuesti alustada - ja mõningad võivadki kättesaamatuks jääda. Vaimses tegevuses ei saa pause jätta, eriti vanemaks saades.

    Aga "going out" võib siiski ka iseenesest olla vaimne tegevus, minu viimasel baariskäigul me kirjutasime seal sellest istumisest laulu, rääkimata igasugustest huvitavatest poliitilistest mõtisklustest. Bologna come una volta :)

    ReplyDelete
  22. fo shizzle my bizzle, a roogib seda räime siis martin luiga nagu ma aru saan?

    ReplyDelete
  23. >Oudekki: Itaalias, näikse, on sul suhteliselt suuri outdoors-alasid, mille sa suudad koheselt endale claimida. On äärmiselt võimalik, et see on hoopis üks teine kultuur ja see on suhteliselt imetlusväärne asi. Although, seda field-testitase ka siinkandis.
    >CK: sinu kaugeleulatuvad järeldused on kodanlik igand, mine peegli ette ja juuri see välja.

    ReplyDelete
  24. Olen arutelu innukusest lummatud! Omaenese personaalküsimuses ma igaks juhuks sõna ei võta, kalapuhastamises kui niisuguses pole ka eriline ekspert. Ent mõni sõna muust.

    @ Anonymous: Ei noh, Bernard Kangrol oli muidugi hea teistele ühiskonnagruppidele oma suva järgi ettekirjutusi teha! Kuidagi ei tahaks uskuda, et ta sellise sententsiga ise noor olles lagedale tuli. Või...?

    @ Oudekki: Sedasorti going out'id, kus domineerib vestlus, on muidugi hoopis teine tera. Neil on vahest ka veidi suurem ühisosa korteripeoga. Paraku lubab minu tagasihoidlik kogemus uskuda, justkui oleksid soositud teistsugused mallid, sh halvav mürafoon.

    ReplyDelete
  25. girl you talk shit so good make me wanna call a cop. holla at me

    ReplyDelete
  26. tõepoolest, kangro oli keskealine, kui ta need laused kirja pani. mis minu arvates ei tee neid kuidagi vähem väärtuslikuks, kui neil üldsegi algpunktis see väärtus on. ma ytlen lihtsalt tema kaitseks, et tegelikult ta ei surunud kellelegi vägivaldselt midagi peale, ei rõhunud yhtegi yhiskonnagruppi; see oli lihtsalt yks lause, mida yhes tema romaanis ytles yks vana mees, ja mis mulle meelde jäi, sest see on minu arvates TOREDALT SÕNASTATUD. kangro ise seda kuhugi esile ei tõstnud, mina tegin seda. noh, et oleks selge. kõik inimesed ka kurja ei taha

    ReplyDelete
  27. Peolkäimine, eks ole, on samuti midagi, mille olulisus ühiskonnas muutub. Kangro ajal oli, võimalik et, vaja kaitsta noori, kes käivad väljas õlut joomas ja nende eest hea sõnaga välja astuda.
    Kangro sündis muide aastal 1910.

    ReplyDelete
  28. tundub et poliitika minu tagasihoidlike kontaktiloome katsete osas pärineb üks-ühele valgevene valitsuse kollapsi vältimise tegevuskavast: pretend it isn't happening

    tuleb niisiis astuda hillar palametsa väriseval häälel elukogemuse ja eruditsiooniga löömise teele:"te meenutate mulle üht kaunitari ennesõjaaegsest berliinist"

    ReplyDelete
  29. (hahah zavoodi hilinenud.uhahaaa.)
    Ma ka ei saa aru, miks ma panen peole ikka tiba lahedamad riided, kui kooli. (ok mu tehtud meik ei ole päävavalguses veenev ja õppenõukogu vist võtaks mudu teemana ette, kui) Kui on külm elektro-tekno laks, seal nagu käiakse lihtsalt trennis: hüppamas. (vastuolu aga: täna käsime mrtiniga kopli pargis muskleid treenimas, et õhtul telliskivis julgelt maikat kanda. irvo)

    ReplyDelete
  30. Ma olen väsinud ja räsitud ja ei jaksa siinsesse 35 kommentaarilisse diskursusesse sisse lülituda aga Kõva Artikkel Yo, üks kõvemaid!

    ReplyDelete
  31. Mina jàlle mòtlesin siin vahepeal, et sa alustad "noored kuni keskealised"... Aga kuidas defineerida seda going-outi, mis vòib olla vàljundis "korterilàbu, saun" vòi ka kohvik, restoran, ja kus vanus on nii 50-75. Yhesònaga, need kes aktiivselt vòi pool-aktiivselt veel tòò-elus osalevad, kellel see vòib olla nii "networking" kui ka lihtsalt oma staatuse kinnitamine. Vòi siis ka maailma suuna yle otsustamine, reaalselt, nende puhul, kellel on vòimu ka...

    Ja kuidas on selle 75+ going-out'ga, mis tavaliselt algab hommikul baarist veini kysimisega ja siis suure kogunemise ja seletamisega pàev otsa, aga millega see lòppeb, seda ma ei tea...

    ReplyDelete
  32. Yo dudes! Check me out! On reede ja ma ei olegi linna peal!

    Solidarity!

    ReplyDelete
  33. on laupäev ja ma ärkasin teisel pool uuraleid, 2000km moskvast ning you betcha olen õhtul linnapeal

    ReplyDelete
  34. Ma olen arvatavasti päris mitme kandi pealt luuser, aga ometi on mul väljaskäimisest kasu olnud: eriti kui elasin suurlinnas, kus ma suurt kedagi ei tundnud, füüsilist kontakti nappis (sellest järeldub, kui suur luuser ma olen) ja siis oli lausa tervislik klubis tantsida või trügida, ikkagi inimese puudutus, kuigi võhivõõrastelt. Sellest, et rääkida ei saa, polnud lugu, sest nagunii ei tundnud kedagi. Ja muusika ei läinud millegipärast kunagi tehnobiidiks. Enivei on see minu arust puudutusenäljas parem variant kui variant b (korra proovitud ehk kellegi suvalise tropi kursavennaga voodisse kukkumine: ebameeldivam ja raskemate tagajärgedega).

    Hiljem on sellist hädavajadust vähem olnud, see-eest mõjub arendavalt. Näiteks saab teada, et inimesed kuulavad muusikat, mitte nagu mina oma kodus suurem osa ajast - ja et nad ei kuula sel juhul sugugi latiinobarokki, nagu mina kodus väiksem osa ajast.

    ReplyDelete