Friday, September 10, 2010

Kes me oleme & mida me tahame

Täna tuletati mulle meelde "esseed", mille kirjutasin täpselt 5 aastat tagasi sügisel. Värske Rõhk küsis kolmelt autorilt midagi oma põlvkonna manifesto sarnast. Lugesin enda oma täna üle aastate uuesti ning sisse tuli kuidagi soe tunne. 25-aastasena vaatan tagasi 20-aastasele endale ja juba tundub: "Aa, kui armas, nooruse helgus..." Aga samas - palju on muutunud? Mis on selles jutus sellist, millega ma enam ei nõustu? Igatahes tegi see päeva helgemaks, tekitas soovi kohe barrikaadidele asuda või miskit liigutada, ükskõik mida. Varem kontorist ära joosta, telefon välja lülitada ja midagi kirjutada. Või kokku saada nende inimestega, kellega pool kümnendit tagasi Eesti Kultuuri Revolutsiooni plaanitud sai, öö päeva järel ja päeva järel öö. Tollane tekst, as follows:


Paigal jooks & liikuv seisak

ehk

KES ME OLEME, MIS MEIL ON & MIDA ME TAHAME


Kunagi saab käesoleva aja kokku võtta ühe lausega: „Oli aegadest parim, oli aegadest halvim, oli tarkuse ajastu, oli rumaluse ajastu, oli usu epohh, oli umbusu epohh, oli Valguse hooaeg, oli Pimeduse hooaeg, oli lootuse kevad, oli meeleheite talv, meie ees oli kõik, meie ees ei olnud midagi, olime kõik teel otse taevasse, olime kõik teel otse vastassuunas.“ Laenatud sõnad pärinevad Dickensilt, kelle 1859ndal aastal möödaniku kohta kirjutatud lause jätkus mõttega, et üldse oli kõik väga sarnane praegusele. Kui ajad ei muutu, siis kuidas eristub meie oma? Ja kui ka inimesed ei muutu – sest me ikka veel naerame, vihastame, edvistame, kadestame, armastame, hülgame, allume ja orjastame – siis kas saab see põlvkond olla teistsugune? Me tahame süüa, juua ja magada nagu ka eelmine. Kogeda ja tunda õnne nagu ka üle-eelmine. Luua ja olla täidetud nagu ka sellest eelmine. Inimene ju ei muutu, sellepärast võimegi lugeda Senecat või Shakespeare’i või Stendahli ja ikka kirjutatuga haakuda, sest subjekt ja objekt oleme ikka veel meie. Iga põlvkond võitleb omad lahingud ja kaotab samad illusioonid, sest inimestena õpime ajaloost vaid seda, et me sellest midagi ei õpi.


On siis nii? Et hoolimata tervikust jääb üksik siiski samaks? Vaevalt küll. Inimene on põikpäine, sinna pole midagi parata, kuid kogutud teadmiste ja tarkuste hulk ju pidevalt kasvab. Seisame niiöelda eelmiste põlvkondade õlgadel, jõudes seeläbi niipalju kaugemale kui keegi on varem käinud; meie võimalused on suuremad kui kunagi arvati olevat võimalik. Juba koolis õpime asju, mida 20 aastat varem veel ei teatudki.


On kohutav mõelda viimasele sajale aastale – sealhulgas kaks maailmasõda, tehnikaimed, film, arvutid, tuumapommid, Woolf, Hemingway, Freud, Einstein, kosmoserännud, lennukid, rulad, MTV, Stalin, Hitler, Mussolini, Lenin, Bush. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Kõike seda kaaludes näib, et meid seob saja aasta taguste inimestega vaid see, et ka meil on kaks silma, üks nina, suu ja veel mõned füüsilised sarnasused. Kuigi – ka välist ei saa liiga palju usaldada arvestades praegust madala kehakaalu hullust, plastilist kirurgiat ja kosmeetikatoodete imedemaailma. Kahekümnenda sajandiga lõppes kõik ning algas kõik muu. Algasime meie – 1980ndadel sündis Eestisse kolm põlvkonda, kui esimesed 5-10 aastat inimese elust kujundavad ta ja põlvkonna määrab tema aja sümbolitesüsteem. Kümnendi alguses sündinud elasidki nõuka ajal, ka teadlikku elu. Neil oli teine aabits kui meil, kümnendi keskel sündinutel, kes harjusid lasteaias ära sellega, et kõigil on ühesugused kummikud ja mööbel ning siis võeti meie vahtkummist mõmmid ja anti asemele barbid ja poistele läikivad mudelautod ja kuna täiskasvanud hakkasid Eesti Krooni kasutama, saime meie pärisrahaga poodi mängida. Ja selleks ajaks oli sündinud juba kolmas põlvkond, kelle aabits oli klantsivate lehtedega ja kes juba 11selt kasutasid internetti. Nii mõnedki palju vanemad vaatavad palju nooremaid ja ütlevad, et vaesekestel ei ole sugugi vedanud, sest kõik tuuakse neile hõbekandikul ette ning nad ei oska elu hinnata; mõned palju nooremad vaatavad palju vanemaid ja neil on kahju, et suured pidid seotuses elama. Meie, 80ndatel sündinud, ei pea ennast eelmistest targemaks ega tulevastest intelligentsemaks. Teame väga hästi, et vanematel on õigus, kui nad ütlevad, et meil pole õrna aimugi, kuidas meil veab. Et me ei kujuta ettegi, kuidas oli enne. Ja nüüd, kui on vabadus teha ja luua, kas peaksime sukelduma maksimalismi, kasutama võimalikult palju antud võimalusi? On terve planeeditäis inimesi, keda kohata ja paiku, milles tegutseda. Kõlab kohati liigsuurelt, et võime teha ükskõik mida ükskõik kus. Kusagil on võimalik tegeleda väljavalitud alaga, geograafia ei ole enam takistus ja ka keeled on suus. On fakt, et alati on inimesi, kes tahavad ära-ära-ära ja on neid, kes tahavad jääda paigale ja tõesti midagi korda saata; paljud üliandekad noored ütlevad, et neil tõesti ole huvi minna mujale kuni siin on kõik tehtud; nad tahavadki „ajada eesti asja“. Enam ei ole vabandusi enda mitterealiseerimiseks. Ei saa peituda rahapuuduse taha, sest abistavaid fonde on igale elualale. Ja ei ole ka ranget klassi-, kasti- või seisusesüsteemi, mis meid kinni hoiaks. Maailm on lahti; nagu naljakas auster. Väljakutse ongi just see, et enam ei vali me suunda kogu eluks – et teed otsuse ära ja siis on tehtud. Koguaeg tuleb valida; jään või lähen? Sest enam ei tähenda üks elu ühte eluala – me ei pea 30selt teadma kelleks me saada tahame. See eristab meid kindlasti eelmisest põlvkonnast. Koole võib pooleli jätta suurema vabadusega ja töökohtadelt lahkuda täie rahuga. Väga paljud tegijad on teinud väga palju. Aga me ei ole mitte multiandekad, vaid lihtsalt megasegaduses. Väike vabadusest tulenev vabadusetus või vabadusega seotud seotus. Praegu on aeg, kus ei saa lihtsalt küsida: mis on võimalik või mida ma võiksin saada. Sest küsimus on: mida ma tahan? (Pikapeale võib antud küsimusse lisanduda ka vandumine). Küsimuste aeg.


Tihti kuuleb, et Eesti on maailma raputavaid sündmusi arvestades üks ohutumaid ja turvalisemaid kohti kus elada, sest tsunamid, maavärinad, orkaanid, vulkaanipursked, üleujutused sellistes mastaapides nagu hiljuti on olnud mujal ei saa puht geograafilistel põhjustel siin olla. Ja terrorismi vaatepunktist ka, sest kellelgi pole huvi oma lõhkeaineid meile raisata. Ja sõdu pole ja ilmselt nii pea ei tule, sest me ei jää ju kellelegi ette. See ohutus ei kannusta elama, meil puuduvad pidevad meeldetuletused oma surelikkusest ja lükkame kõike pidevalt edasi. Lükkame elamist edasi, ei ela nii nagu oleksime suremas.


Me nooreneme ja vananeme. Viibisin hiljuti kellegi 20ndal sünnipäeval, kus toost kõlas umbes nii: „Ja siit tulevadki need parimad aastad! Sa võid teha ükskõik mida, võid ennast siniseks ja marraskile läbikukkuda, ning saad selle andeks, sest oled ju alles nii noor. Siiani ei saanud sa midagi teha ega kusagile üritada jõuda, sest olid kõige jaoks liiga noor ja keegi ei võtnud sind tõsiselt ning kümne aasta pärast oled sa peaaegu kõigeks liiga vana. Nii et nüüd tuleb kolm pluss seitse aastat sellist jooksmist, ehitamist, rabelemist, et nende möödudes saaksid insuldiga haiglas hinge tõmmata ja inimeseks hakata. Terviseks!“


Mõni aeg tagasi õhkas keegi ühe 35-aastase kirjutaja luuletuse peale: „Oh, te olete ikka niiii andekas!“ Kirjutaja vastas täie tõsidusega: „Andekas saab olla vaid alla 30-aastane inimene. Sealt edasi on see lihtsalt oskus või juhus.“ Nii et enese tõestamine ei toimu vaid redelikujulistel elualadel, aga ka loomingus. „Ühele inimesele antud enesekehtestusaeg ei ole lõputu – et kellekski saada, tuleb selleks saada kiiresti,“ kirjutas Priimägi. Kui eelkooliealised võtavad antidepressante nagu väidab meedia ning algkoolilaste päevad kestavad 8st 19ni, siis oleme meie viimane 27selt mitte rabandusse surev põlvkond. Aga et 20ndates kusagile jõuda tuleb teismelisena päris palju eeltööd teha. Et siis 20ndates koolid „igaks juhuks“ läbi käia (sest mõnekümne kardina taga on üks aken, milleni tuleb jõuda, et saaks selle avada ja hingata puhast õhku: põhikool on esimene kardin, ühine kardin; edaspidi on valikud. Kinnitame tagalat, et täiusliku olukorra tekkides ei pärsiks meie edasiliikumist mõni vahele jäetud samm?), et saavutada väljavalitud elualal oma maksimum, et ümbritseda end vajalike inimestega ja et mitte mingil juhul läbipõlemist välja näidata. Ja et ennast pidevalt unustama panna, et kõik, mis me saavutame, on lõpus ikkagi vaid hunnik mittemidagi, või heal juhul prahti. Elame kiiresti ja sureme kiiresti. Tegelikult on looduslikult meist maha jääv lapsed, aga praegu näib, et vanemateks saamine ei ole üldsuse silmis vapper areng, vaid haletsusväärne juhtum.


Meie ajud on läbi tõmmatud, vabandust. Ja mõttevägistamine on pidev. Praegune kollektiivne alateadvus on igati tõenäoline, sest igal pool söödetakse pidevalt sama asja sisse. Jah, meil on meediakära, ajupesu, brändisõda, massipsühhoos, millest tuleb kas eemalduda või sellesse sukelduda, pinnale tõusta ja ujuda. Kui kunagi töötas maailm uju-või-upu põhimõttel, siis nüüdisaegne hoovus on uju-või-roni-veest-välja-sest-sa-oled-ees e. „rada vabaks, mina tulen“ või „tropid eest“. Reklaamipausi ajal ilmneb meie tundetus vägivalla suhtes, kui kanaleid klõpsutades jätavad pesupehmendi ning jalutud sõdurid meid ühtmoodi emotsioonituks. Elame vägivaldsel ajal, kuid see aeg on kusagil mujal.


Mis meid eristab on internet; kättesaadav informatsioon ja pidev suhtlus üle igasuguste vahemaade. Filmid ja muusika on meeletult paranenud, nii paljudes on sõnumid, üleskutsed, motivatsioon ja inspiratsioon. Ja kui kuulata sõnumiga muusikat, ükskõik, millises žanris, siis kindlasti kinnistub see kusagil sisemuses ja mingid jõud hakkavad liikuma.


Iga uus põlvkond, uus aastasada, rääkimata aastatuhandest, pidavat tahtma ja vajama revolutsiooni, täielikult uuendatud mõistestiku, lugemisvara, väärtuste, sümbolite, sõnavara, inimeste, nimedega. Eelmist sajandit tehakse maha, unustatakse ja kustutatakse oma kultuurimälust. Eestis tundub see lihtsalt niivõrd vältimatu, et uuel sajandil uut asja tehakse, sest see tuleneb režiimivahetusest ja eelmisele ei saa midagi näkku visata, sest nende kitsad (loomis)tingimused ei tulenenud neist endist, nii et lahutame end eelkäijatest viisakalt. Kuigi on tunda vana ja uut kultuuri, on praegu veel vara öelda, kas suures plaanis toimub hetkel järsk ümberorientatsioon, sotsiaalpsühholoogiline murrang ja vaimurevolutsioon.


Mulle tundub, et meil lastakse olla. Et ei üritata maatasa teha kõike värsket ja teistsugust. Vanem põlvkond tervitab meid avali ja see on kohati natukene õõvastav, sest kõigi reeglite järgi tuleks meid alla suruda. Jah, õnnistatud on ühiskond, milles vanem põlvkond kuulab nooremat ning kahekordselt õnnistatud see, milles noorem kuulab vanemat. Nii või teisiti on paljud nõuandjad vanemad, aga me teame väga hästi, et seiskume, kui teeme seda, mis eelmised on meile ette kirjutanud. „Enne kui kritiseerid noort põlvkonda tuleta meelde, kes nad üles kasvatas.“ Me ei taha olla veel üks läbikumav koopia.


Rohkem kui 100 aastat tagasi ütles Ingersoll, et enne ei saa olla tõeliste suurmeeste põlvkonda kuni on olnud vabade naiste põlvkond. On see nüüd käes? Saja aasta pärast ei õigusta meie tegematajätmisi miski. Mõni aeg enne Ingersolli oli mõeldamatu, et naine on niiöelda vaba. Praegu tundub mõeldamatu, et ta ei ole. Lennukid naerdi ka alguses välja. Meil pole midagi kaotada. Nobeli kirjanduspreemia laureaat Pearl S. Buck märkis: „Noored ei tea piisavalt, et olla mõistlikud ja seega üritavad võimatut – ja saavutavad selle, põlvkond põlvkonna järel.“ Ka meie.


Kirjutamisest. „Ma ei taotle tingimata karmi teemakäsitlust või jõhkrat kirjandust lihtsalt sellepärast, et olla veel karmim ja jõhkram kui eelkäinud kirjanikud; et eestkätt sellega teiste seast välja paista ja eristuda. Või et tekitada oma põlvkonnast muljet, justkui oleks tegemist karmi põlvkonnaga. Nii palju kui ma oma põlvkonnakaaslasi tean, on nad pigem ülitundlikud ja neurootilised,“ sõnastas selgituse Jim Ashilevi. „Uus siiras põlvkond kõlab palju paremini kui uus karm põlvkond.“ Üks karmistajatest on ropendamine – ilma milleta on nii mõnigi tegelane ebausutav; me paneme emotsiooni nii elus kui kirjas ühte sõnasse ja liigume edasi. Oleme ausad ja loome ausaid tegelasi. Siirdume ja siirdame. Me ei vastanda end vihaselt eelnevate põlvkondadega. Me ei taha olla neo-midagi või post-midagi või eel-midagi põlvkond. Veritasistid, sidudes sõnu veritas ja veri. Sest enam ei saa olla leige, leige sülitatakse välja. Ja enam ei saa olla vesine, vesisele sülitatakse peale. Võime kirjutada kas kuumavereliselt või külmavereliselt, aga kindlasti veres. Ja peame kirjutama ausalt, varjumata, peitmata, ennast ohukoldest eemaldamata. Tões ja tõeks ning kui see nõuab enda haavatavaks tegemist, siis teeme nii, et veri väljas. Tegelased ja juhtumised ei pea olema fiktsioon, sest päris inimestega juhtub päris suuri päris asju. Praegune kirjanduslik looming on niivõrd mahukas, kuid selle ideeks ongi käesolev aeg – ei looda igavese kirjanduspärandi jaoks, vaid et kestvas hetkes aus ja vajalik olla. Muidugi ei ole kvantiteet olulisem kui kvaliteet, kuid kvaliteet ei tähenda ideaalset lõppviimistlust, mis ongi just see, mis vahel loomingust elu neelab, tehes ta suureks kunstiteoseks. You win some you lose some.


Eelmisel aastal kirjutas Cliff Märguanded: “Nii palju vett kui möödunud aastal/ pole Noa aegadest Maa peale voolanud./ On me vaimud nõnda kuivanud?// Nii laia lund kui möödunud aastal/ pole lapsepõlvetalvedelgi sadanud./ On mustad teod meid liiga määrinud?// Nii paljudest tulekahjudest kui möödunud aastal/ pole kedagi meist kunagi teavitatud./ Kas vajavad hinged soojendamist?// Nii palju laipu kui möödunud aastal/ pole loodus mu põlvkonnal varem näidanud./ Kas sigitame liiga usinalt?” Tõesti-tõesti – kas kiirtee otse lõunasuunas? Kas me ise kutsume seda enda peale? Palahniuki sõnul ei tee Jumal muud kui jälgib meid ning tapab meid ära, kui muutume igavaks. „Me ei tohi kunagi, iialgi olla igavad. Inimestena on meie esimene käsk: Midagi peab juhtuma.“ Me ei taha olla igavad. Ega nii kuivavaimulised, nii mustateolised, nii külmahingelised, et loodus peaks meid tõstma. Ei taha olla need, kelle peale on tulevik raisatud. Ei taha, et maailm peatuks meie apaatsusest. Ei taha jälgida, teha märkmeid ja õppida teiste vigadest; tahame võtta osa, olla selle sees ja keskel. Ei taha olla samad, ühtselt hall; tahame olla mustad ja valged ja terrakotapunased ja türkiissinised ja õunarohelised ja kuldkollased. Ei taha kaduda jäljetult. Ei taha elada aastate ja aastakümnete pärast ega ka läbi oma järglaste; tahame elada nüüd ja praegu ja igavesti, iseendina. Ei taha olla kõrvale kallutatud, lasta sellel abrakadabrasimsalabimil oma fookust nihutada särale ja sillerdustele; tahame näha läbi selle, selle taha, seda ja sinna, kus on tõde. Me ei taha vinguda vingumise pärast, ei taha halada, et oleks midagi teha; tahame ronida üle kõikidest oma muredest, draamadest, segajatest, segadustest, lugudest, eludest, edevustest ja kadedustest, et seista silmitsi hirmuäratava teadmatusega ja ka see ületada, et kuhugi jõuda. Ei taha olla täidetud võltsuse ja pinnapealsusega; tahame, et meie peades oleks ehe mõte. Ei taha, et meie kujutlusvõime oleks halvatud ümbritsevast; tahame olla ohuks seiskuvale maailmale, et ta jälle tiirlema panna. Ei taha surra armideta. Ei taha kõike üledramatiseerida või alatähtsustada. Ei taha lasta kõigel meile juhtuda ilma vastu võitlemata. Ei taha anda oma lastele elu, et siis neile ka meie oma elu anda, sest unustasime seda ise elada. Ja üleüldse! – ei taha elada nii, et pärast meid võib veeuputus tulla; tahame elada nii, et veeuputus võib tulla millaliganes ja me ei peaks hakkama kooris soolasilmselt lalisema: „Aga ma olen ju liiga noor, et surra...“ Sest me ei ole raisanud ja asjatult rabelenud. Sest me elamegi.


Ja kui siirus teeb mu naiivseks, siis olgu nii.

7 comments:

  1. Viis aastat on möödas, mis on teisiti?

    Mina ütleks, et kõikide võimaluste maa kui selline on tugevasti ülehinnatud. Ei ole nii, et maailm sind avasüli ja lippudega vastu võtab. Teha seda, mida sa tahad, niimoodi, nagu sa tahad, läheb üle kivide ja kändude.

    Ka ei ütleks ma, et kõike on vaja KOHUTAVALT IIRESTI teha. See on mingi asi, mida ühiskond sulle kõrva lällab. Üsna arutu asi. See siin ei ole mingi kohutavalt iire maailm ja inimeste areng on erinev. Mõni õpib alles viiekümneselt asju niimoodi tegema, et päriselt kõva on. Mõni teeb juba viieteistkümneselt mingit kõva asja. Mõlematpidi on normaalne, ma ei arva, et mingit vanuselist diskrimineerimist peaks tegema. Samuti on haridusega niiviisi, et selle tähtsus on mõneti ülehinnatud. Sellega on aega ja nagu Steffie Zweig ütles, siis saab sinust oma käe peal ehk kõvemgi tüüp, kui koolipingis.

    See, et aastal 2005 on "filmid ja muusika meeletult paranenud" ja et "eelnevad põlvkonnad ei teinud oma kultuuri võimaluste puudumise tõttu piisavalt tugeva jõuga" tulevad ilmselt mingist alternatiivreaalsusest. Ma ütleksin, et minu arvates on kogu aeg kõik asjad suhteliselt samamoodi, tehniliste erinevustega. Kes saab teha oma asja suurele publikule suurte vahenditega, kes saab väikesele väikeste vahenditega, kes õiglaselt ja kes ebaõiglaselt. Rahva huvi omamaise kultuuri vastu on pigem leigem. Või, well, vähemalt aastal 2005 oli küll nii. Ollalaskmine on mumeelest pigem ükskõiksus, ja ükskõiksus on teadupärast halvem kui vastasseis, sest see, kui miski sind maadligi rõhub teeb inimese teadupärast vastakaks.

    Vaba naine, vaba mees või vaba inimene on ikka veel üks õige haruldane asi. Ühiskonna sammukesed on aeglased.

    Ja kirjutamisega on ka niimoodi, et pigem tehti naturalism juba ära.

    Aga muidu oli täitsa kena lugemine. Kriitikad ei peaks hirmutama, see on ainult dialektika, et teesile järgmeb antitees ja antiteesile süntees. On ühtemoodi tõsi, et me elame suurimate võimaluste maailmas siiani ja on samamoodi tõsi, et me elame maailmas, mis on sitast tehtud ja sõidab täiskäigul põrgusse.

    Parimat!

    ReplyDelete
  2. Hra Janno Lepind olla rääkinud, et ta luges artikli läbi, talle meeldis ja oli väga nõus ja sellega, mis mina kirjutasin, ei olnud üldse nõus.

    Ta kavatses seda arvamust mingi täiega oma perse vahel hoida ja seda mitte suurele maailmale jagada, sest ta ei saa aru kommentaari ajaloolisest tähtsusest blogi tegemisel.

    ReplyDelete
  3. Mis paneb mind Hr Janno Lepindiga kindlasti veel teinegi kord ägedalt vaidlema ehk mõtteid vahetama.

    ReplyDelete
  4. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  5. Neid, mis on needsamad, saab sellesama prügikasti märgiga ära kustutada, mida sa seal posti õrval nägema peaksid.
    Aga ära kustuta, siis paistab, nagu oleks rohkem:)

    ReplyDelete
  6. aga ma ju sellesama märgiga kustutasingi:P Näe nüüd on veel rohkem.

    ReplyDelete