Wednesday, September 22, 2010

Šoti ulmekirjanik meie väikses Eestis!


Disclaimer: See artikkel saab olema nii kuradi pikk, et te ei viitsi seda ilmselt lugeda. Sisaldab extended versiooni 18. septembril Postimehes avaldatud artiklist "Hal Duncani kubistlik fantaasia".

Luiks ja töö



Käesoleva kuu kolmas september oli minu jaoks mitmeti mälestusväärne päev ja seadusliku töökarjääri algus. See on päev, kus ma võtsin üles oma esimese intervjuu. Ennem seda olin ma üsna lepinguvabalt paar päeva kuusepuid müünud, aegu tagasi. See oli üks relatiivselt tüütu tegevus ja ma arvan, et ma sain selle eest viis soida või midagi. Mitte, et sellel oleks mu tollase eluviisi juures mingit olemuslikku vahet olnud, kas see on soid, viis soida või kaks tonni. Kui sa oled nii zen, et sinu vajadused on miinimumis, siis mõõdab raha ainult seda, kui kaua või palju sa selle eest pidu saad teha. Ja ka see ei ole otseselt oluline, see on lihtsalt miski, mis juhtub.

Veel saab minu mõneti ebatraditsioonilist tööpõlgurlust seletada sellega, et kapitalistlikus ühiskonnas mingisugust tööd teha on üldiselt veidi mõttetu. Nii kommunistlikust kui kapitalistlikust vaatepunktist. Kapitalistlikust vaatepunktist on sul seal Bob Kiyosaki, kes ütleb otse välja, et alati tuleb eelistada mittetöist tulu ja kommunistlikust vaatepunktist aitad sa oma tööga ebaseksikat kapitalistlikku masinavärki paremini liikuma panna.

Samuti tuleb tunnistada, et oma noores eas arvasin ma, et ma saan tulevikus nii päratu rikas olema, et mul jätkub raha igaveseks. Selle asemel sain ma nii päratu rikkaks, et mul jätkus raha mõneks aastaks. See ei teinud mind liiga morniks.

Samuti peab tunnistama, et ühiskonnal ei olnud minu vastu eriti suurt huvi, tänini. Nad ei pakkunud välja, et ma võiks neile midagi teha, mis on minu ja nii mõnegi meelest ainuvõimalik asjade käik. Ma pidin jõudma kahekümne nelja aasta auväärsesse vanusesse, et nad minu teenete järgi huvi hakkaksid tundma. Ma olen rõõmuga nõus. Läkski juba tüütuks see muudkui niisama istumine.

Fotorealistlik tööülesanne!


Fotorealistlikuks tööülesandeks oli: minna ja teha intervjuu šoti ulmekirjaniku Hal Duncaniga, kes tuli seoses Plektrumi festivaliga meile robotitest rääkima. And here at ZA/UM we love robots.

Et tööülesandele korralikult ning suure hoolega läheneda, panin ma oma tööriided selga ja tööprillid ette ning asusin eeltööd tegema.

Sissejuhatus Hal Duncanisse

Hal Duncanil on olemas korralik internetiesindus, mis tutvustab mõneti tema ideid. Ta on äärmiselt paljusõnaline ning jääb tihtipeale lehekülgede kaupa seletama,miks tema meelest on parem öelda strange fiction kui science fiction ja miks peaks ütlema pigem queer kui gay. Aga tema põhjendused on enamjaolt huvitavad ja tüüp teab oma popkultuuri, kõrget kultuurija oskab kaasahaaravalt kirjutada. Alaks, kus ta põhiliselt särab, jääb siiski homoaktivism. HD on praktiseeriv homoseksuaal, aga ta leiab, et see retrodisko imago, mille Freddy Mercury ja muud head inimesed homokultuurile jätnud on, on kergelt hoormavning et see ei peaks esindama kogu gruppi. Ta leiab ka, et homode ja heterote võrdsusest on vähemalt kultuuriliselt asi veel väga kaugel, sest aset leiab kultuuriline segregatsioon - ei ole homost peategelastega kassahitte, noortekomöödiaid, action-märuleid ja super-hero filme. See käib talle närvidele.

Aga tema suurim võit ning avastus on suhtumises. Väga paljud inimesed, kes võitlevad rohelise planeedi või üldise võrdsuse nimel, neile loobib nende eneste heatahtlikkus, viisakus ja intellektuaalsus kaikaid kodaratesse. See tähendab, et nad ei kirjuta tugevaid, võimukaid tekste, mis haaraksid kaasa ja paneksid vaenlased vihast ja hirmust värisema. Vaenlastel selliseid piiranguid aga ei ole, nende seas on alati mõni täielik räuskav demagoog. Seega, HD pikkade usu- ja autoriteedivastaste traktaatide minu meelest tähtsaim koht on: "Teie hulgas on inimesi, kes peaksid minu meelest surnud olema! Ma kordan, teie hulgas on inimesi, kes minu meelest peaks surnud olema!" Samuti nimetab ta ennast Uue Soodoma vandenõu osaliseks, kasutades ära konservide hirmu, et homod tahavad kõigist homod teha.

Me kohtume Duncaniga Levikas, et ta saaks sees suitsu teha. Ta on pikk kiitsakas mees pikkade juuste, vuntside ja habemega, tal on seljas hästivalitud hallikas urban gear ja hambavahed on pikaajalisest suitsetamisest mõnusalt pruunid.

Intervjuu.


ML: Hea, et meil aega on. Ma arvan... Sa tahtsid midagi öelda?

HD: Ei-ei, lase edasi.

ML: Ma arvan, et me peaksime alustama sissejuhatusega. Ma olen kindel, et sinu raamatud on ülikõvad. Kas te kirjeldaksite eesti publikule, kui ülikõvad nad on?

HD: (naerab) Ee... Loodetavasti saavad mu raamatud eesti publikule meeldima. Ma ei tea, kui tuntud nad on... eee... neid on väga raske kirjeldada, need on mõnes mõttes nagu selline pulp-modernism, seal on sellist James Joyce'i modernismi segatud traditsioonilise žanrikirjandusega, ulme ja fantasy-ga, nii et see on nagu nende kahe meediumi ühildamine, üritades saavutada žanrikirjanduse kaasahaaravust koos modernistliku eksperimentaalkirjanduse intellektuaalse tuumakusega. Ma armastan seda kubistlikuks fantastikaks nimetada; nii nagu kubistlik maal on fragmenteeritud iseloomulikeks tükkideks, nii on ka lugu mittelineaarne, sa näed sama lugu juhtumas erinevates maailmades – tulevikus, minevikus, osa loost toimub meie reaalsuses, 20-ndatel, Glasgows, kus tollal tegutses sotsialistlik liikumine Red Clyde, osa aga toimub tuleviku skifimaailmas ja osa toimub haldjate ja inglitega fantaasiamaailmas, selle mõte on see, et loo eri maailmades jutustamine muudab selle universaalseks, nii et lugeja suudab loo omaenese reaalsusesse üle kanda, saavutada selline ajatuse tunne, kas see on kuidagi mõistetav?

ML: Ma arvan, et võib olla küll.
Mis on teie arvates skifi ja fantastiliste jutustuste roll tänapäeva maailmas?

HD: Mina nimetaksin seda strange fiction'iks ennemini kui science fiction'iks, kuna skifil ja fantasy'l on ühisosa õuduskirjandusega ja kõik need fantastilised žanrid väänavad põhimõtteliselt reaalsust, esitavad seda utreeritud, võõrandaval viisil, see võib olla futuristlik või fantastiline, kuid kõik need žanrid kõnetavad meie oma reaalsust erineva nurga alt. Ma arvan, et see on väga sobilik modernismi vaadates, 20. ja 21. sajandil on maailma mõjutanud eelkõige modernism. See on sageli väga veider või võõrik maailm, milles me elame, nii et selle maailma läbi veidruse filtri kujutamine, ma arvan, et see on tegelikult täpne esitus elust sellisena, nagu see meie jaoks on.

Me ju elame tulevikušokiga. Me elame praegusel hetkel skifimaailmas, meil on ipodid, internet ja iphone, kust sa saad järgi vaadata kus sa täpselt praegusel hetkel oled, sa oled internetti wifiga ühendatud, sul on kaardid ja GPS seade, kogu maailm on ühendatud, sa elad hetkel selle sees, mis skifi kunagi oli. (Eesti keeles on ulme, eks ole. See on ilus sõna, kui ta seda värki eesti keeles teeks, siis ta ilmselt üritaks öelda, et kõik, kus mingi veidrus toimumas on, on tegelikult ulme.)


ML: See on mõnes mõttes nagu, et maailma täpselt kirjeldada on võimatu, nii et kohati on kasulikum oma lugu väänatud maailmas jutustada, et peamõtet paremini esile tuua.

HD: Jah. See on tihtipeale metafoori küsimus, nagu Joseph Helleri “Catch 22”-s on ainsaks ebareaalseks elemendiks reegel Catch 22, mille ümber kogu romaani maailm on konstrueeritud, Teise Maailmasõja piloodile kehtiv reegel defineerib kogu reaalsust selle erinevates paikades. See on sama asi, mida skifi paljudel juhtudel teha üritab – see on metafooriline tööriist (inglise keeles 'conceit', vene keeles 'kontšetto', eesti keeles ei ole olemas, eriteadlased ka ei tea), nii et kui muud kirjanikud kasutaksid metafoori ainult lauses, siis skifi ja fantaasia võtavad selle metafoori ja ehitavad selle peale terve jutu üles. See on osa inimese mõtteviisist, me mõtleme asjadest analoogia või metafoori kaudu, see on loomulik inimeseksolemise töövõte, selles suhtes on ulme avatud säärasele lähenemisele, see on nagu kirjaniku lisatööriist või tööriistakomplekt.

ML: Mida sa loodad tulevikust, millist tulevikku sulle näha meeldiks? Kindlasti on asju, mida sellesse maailma juurde tahaks, ja asju, mis võiksid läinud olla.

HD: Ma ei tea... ma ei mõtle enamasti ennustuslikult.

ML: See on tegelikult rohkem nagu, et kuhu sa tahaksid, et see maailm läheks?

HD: Ma ei tea, ma elan enamasti hetkele, raske on nii kaugele ette mõelda, vahva oleks … skifi on palju ägedaid asju leiutanud, aga ma ei ole tegelikult tehnikainimene, mul oli aastaid selline vana antenniga telliskivi-Nokia, ja nüüdki on mu telefonil ainult põhifunktsioonid, (näitab telefoni, näitan talle oma sarnast põhifunktsioonidega ronti vastu) selle ma sain oma telliskivi asemele.
Ma arvan, et kuni maailmal on mulle õlut ja suitsu pakkuda, seni ma olen rahul. Õlu, tubakas ja hea muusika.

ML: Mina arvan tegelikult, et mõningad maailma probleemid, et see on mõneti nagu väga arenenud maailm, aga mõneti on see üsna muutumatu ning konservatiivne, nõnda et mõningad probleemid näivad anakronismidena, nagu kui sa vaatad Ameerikat, see, et mõned inimesed ei suuda oma religioosseid tõekspidamisi normaalselt võtta...

HD: Jaa, ma ise olen väga ebareligioosne inimene, ma olen sel teemal oma blogis kirjutanud, Ameerikal on selle asjaga tõesti halvasti, palju konservatiivsust ja kitsarinnalisust. Mina näen seda probleemi sellisena: on selline konventsionaalne mõtteviis millest psühholoog Leo Kuhlberg on rääkinud kui “seaduse ja korra mentaliteedist”, see on selline vaateviis, et kõige jaoks peavad olema reeglid, et asjadel on oma loomulik kord. Selline mõtteviis võib sageli julgustada religioosset mõtlemist, kus reeglid on jumalast antud, kuid seda ilmneb ka ideoloogilises ja poliitilises mõtteviisis, nii et sa saad põhimõtteliselt ateistliku versiooni religioossest reeglistikust.

Mul on olnud pikki vaidlusi ateistidega, kes suhtuvad oma vaadete õigsusesse religioosse veendumusega, nii et mingil hetkel ma ütlen neile “Sa oled selle koha pealt religioosne, sa vihkad ja kritiseerid religiooni, aga sa oled omaenese vaadetelt sama religioosne.” Ma arvan, et selle probleemi juured peituvad selles, et see on justkui selline meile sissekodeeritud mentaliteet. Nagu selline loomulik algolek.


ML: Nagu see, kuidas mõistus ennast üles ehitab? Et inimestele on omane olla pigem konservatiivse mõttelaadiga?

HD: Jah, Kuhlberg uuris tegelikult väikelaste arengut, reeglistik on see, kuidas nende arusaam moraalist tekib, selle ebakoht on seal, et see võib tagasisideluupi jääda, et inimesed tunnevad vajadust seadusi luua ja kehtestada, inimesed saavad sellest positiivset tagasisidet, sellepärast et seadused ja süsteemsus on head, mitte isegi ainult tähtsad reeglid, vaid ka üsna meelevaldsed reeglid. Nad saavutavad sellise iseteadlikkuse tunde, mis põlistab seda süsteemi, nagu tõestuse selle õigustatusest. See on see mehhanism, mille abil saab mingist meelevaldsest reeglist – nagu eri nahavärviga inimeste vahelised suhted on ebamoraalsed, kuna nad olid alguses lihtsalt ebatavalised. Sellest hetkest peale, kui see reegel luuakse, hakkavad seaduse-ja-korra mentaliteediga inimesed uskuma, et see on õiglane, ja et ei ole mitte ainult õiglane selle reegli järgi elada, vaid on ka õige seda reeglit levitada, kehtestada, teistele peale suruda, ja mida enam nad seda teevad, seda tugevamaks see reegel muutub, see on nagu selline nõiaring, iseennast levitav meelevaldse, põhjendamatu moraali süsteem, mis on meile toonud näiteks selle, et homode või naiste vihkamisest on saanud jumalakartlik teguviis, suvalisse eelarvamusse on üha rohkem inimesi kaasa tõmmatud.
Ainuke absoluutne moraalireegel saab olla kahtlemine kõigis moraalides. "Kas see on õige? Kas sellel reeglil on mõte?" See on see koht, kus sa hakkad eetiliselt mõtlema, kus sa lähed edasi “jumalast antud” seadustest, see on see koht, kus on võimalik avastada, et rassidevaheline segunemine ja homoseksuaalsus ei ole halvad asjad. On inimesi, kes on seaduslikust mõtteviisist põgenenud ja muudavad ühiskonda, luues inimestele uusi põhimõtteid ja algatades kodanikuõiguste liikumisi, liberaalsed ja progressiivsed mõtlejad. Nemad loovad teistsuguseid reegleid, mille inimesed võtavad küll omaks, kuid nad jäävad enamjaolt siiski konventsionaalselt mõtlema, niimoodi, et alati on tagasilanguse oht, nagu meil '70ndatel-80ndatel UK-s ei aktsepteeritud homoseksuaalsust suuremat, kuid nüüd on see muutunud, see on konventsionaalne, hoopis homovihkajaid peetakse kõrvalekaldeks. Aga senikaua, kui inimesed mõtlevad õigest ja valest kui reegleist, siis on alati võimalik, et keegi tuleb ja veenab neid, et see oli halb reegel ja kehtestab uue reegli, nagu saksamaal oli kolmekümnendatel liberaalne vabariik, aga kõik, mis see võttis, oli paar eelarvamuslikku reeglit sinna sisse poetada, ja see lõppes fašismiga.

ML: Kuigi neil olid fašismi jaoks täitsa head eeldused. Kogu see preisi natsionalism ja see, kuidas nad esimeses ilmasõjas tsiviliste tapsid ja... Selline test on, eksju, see on suht kuulus test, sa võtad inimese ja paned ta teisele elektrilööke andma...

HD: Stanfordi test. See on järjekordne mõtteseisund, inimeste reaktsioon autoriteedile. Pane kellelegi munder selga ja lase tal inimestele öelda, et vajutagu nood nuppu...

ML: Nad tegid Stanfordi testi mingi aeg uuesti ja said paremaid tulemusi, rohkem inimesi ei nõustunud nupule vajutama, nii et võiks eeldada, et ühiskond muutub selles suhtes aeglaselt paremuse poole.


HD: Jah, seda ma loodan, see on minu lootus tuleviku suhtes, järkjärguline vabanemine alluvusmentaliteedist, see, kuidas liberaal-progressiivne mõtteviis selle aeglaselt relvituks teeb ja ehitab selle asemel üles... Tegelikult, sellega on üks naljakas asi, olete te märganud, et näiteks Ameerikas, liberaalid, progressiivsed ja sotsialistid ei lähe kunagi lõpuni, nad jätavad moraalse võidu alati konservatiividele, nad ei saa ateismist rääkida, nad ei saa öelda, et eetika on ateistlik, sest seda nähtaks ebamoraalsena, nad peaksid jala maha panema ja...

ML: Peaksid küll. Tänapäeva poliitika häda enamjaolt ongi see – kui sa valid parema, siis on see vana hea parem, nagu karbi peal kirjas on, aga kui sa valid vasaku, siis see ei ole sugugi piisavalt vasak.

HD: On küll nii.


(Keeratakse plärusid.)
(Siin ma küsisin Duncanilt, mis ta Eestis teeb kah ja ta selgitab mulle oma ettekande põhipunkte. Seda on veits mõttetu siin kajastada. Hal Duncan on oma ettekande teksti internetti üles pannud nagu normaalne inimene.)

ML: Kes teie meelest on kõige tähtsamad moodsad kirjanikud või teosed?

HD: Kelly Link, ilmselt nüüdisaja parim ingliskeelsete lühilugude kirjutaja, mitte ainult skifis ja fantasy's, ta tegeleb väga sügava ja eksperimentaalse fantastikaga, sellise väga kafkalikuga, tema teine kogumik “Magic for beginners” (Võlukunst algajatele) valiti Time Magazine'is aasta raamatuks 2005, nii et meil on tegemist väga tõsise kirjanikuga. Palju huvitavat on toimumas, me oleme väljumas ajastust, kus angloameerika akadeemilised ringkonnad vaatasid põlastavalt kõigele, mis ei olnud kaasaegne realism. Žanrikirjanduse kommertsiks pidamine on muidugi mõneti õigustatud, sest ta on kommerts, palju sellest oli ja on tänaseni väga ühelaadne, väga stereotüüpne. Ma arvan, et see on mõningane modernismivastane tagasilöök, selliste kirjanike vastu nagu James Joyce ja Elliot ja Poe, neid nähti tavainimese vaatenurga jaoks elitaarsetena, see algas umbes 50-ndatel, nii et see on kestnud umbes viiskümmend aastat, see, et sa pead olema kaasaegne realist, et olla tõsine kirjanik. Ma arvan, et see on huvitav, positsioonide tagasivõitmine on toimunud aeglaselt, eksperimenteerimine on ainult postmodernismis lubatud olnud, selline ohutu, irooniline, mänglev eksperimenteerimine, kuna see ei tulnud südamest, siis ei tundunudvsee nii väljakutsuv.

Seevastu palju tõsist eksperimenteerimist leidis sel ajal aset nimelt kommertsžanrites – science fiction'is ja fantasy's, seda võib võrrelda new wave kinoga, ja ma arvan, et see suund on peavoolu naasemas, ilmuvad kirjanikud, kes suudavad žanrigetode piire lammutada, meil on kirjanikke nagu Michael Sheehan ja Jonathan Levin (vaevalt, et nende nimedega hästi on veel) kes on üsna tuntud, keda ei tembeldata žanrikirjanikeks, aga kes ei varja oma huvi ja armastust ulme ja fantastika vastu. Tundub, nagu see jaotus, mis postmodernismiga on tekkinud – jaotus kõrge ja madala kunsti vahel - on kadumas. See ei saa küll päriselt niimoodi olema, et hinnanguid ei ole enam, aga kaduma saavad klassifikatsioonipõhised hinnangud, sest tegelikult ei võta ebatavalisus loolt midagi vähemaks, aga tihtipeale annab juurde. Need kirjanikud suhtuvad sama tõsiselt temaatikasse ja tegelase arengusse, neile on lihtsalt veel midagi vaja, et oma lugu paremaks teha.


ML: Idas on skifil tegelikult palju parem reputatsioon.

HD: Ma olen seda teada saanud, mu raamatuid on Poolas ja Soomes väga hästi vastu võetud.
ML: (Siin ma küsin, kas tema raamatuid saab ka eesti keeles varsti näha ja me arutame veidi kirjastamise üle. Seda oleks mõttetu intekasse panna.)

ML: Kas oleks ka mõningaid kahekümnenda sajandi kirjanikke, kes teie meelest äramainimist vääriksid?

HD: Jaa, ma olen suur James Joyce'i austaja, ja mulle meeldib Wallace Stevensi luule, ta on ilmselt mu lemmikluuletaja, tema “Blue guitar”, võtab üsna hästi kokku selle, kuidas ma ise kirjutan ja kuidas ma üldse kirjutamist vaatan ja miks mind tõmbab rohkem kentsaka ja fantastilise kui realismi poole.


The man bent over his guitar,

A shearsman of sorts. The day was green.

They said, "You have a blue guitar,

You do not play things as they are."

The man replied, "Things as they are

Are changed upon the blue guitar.


Ma vaatan selle peale niimoodi, et sa ei saa kunsti süüdistada maailma ebatäpses kujutamises.
Kunst on transformatsioon, kunst on muutev. Taasesitamine, see on uuesti esitamine, uuesti esitamine on interpretatsioon, aines muutub sinu käte all. Sinine kitarr seal luuletuses, see on kunst ise, see on metafoor luule ja fantaasia võimsusele. Sa taasesitad teise nurga alt, teises valguses, sa muudad seda. Sa annad reaalsusele teise vaatenurga ja see muudab selle kogemist. See on reaalsuse ümberkujundamine, selle kallal nokitsemine. Nagu Stevens ja Joyce, ma armastan selliseid varajasi modernkirjanikke, ja ma olen ka Joseph Hellerit maininud, see “Catch 22” autor, ja Alfred Bester, ta on üks varajane klassikaline skifi-autor, ta kirjutas vist 50-ndate alguses ühe romaani “The Stars My Destination” (e. k. “Tiiger! Tiiger!), see on mehest nimega Gully Foyle ja selle alguseks on värss,


Gully Foyle is my name

And Terra is my nation

Deep space is my dwelling place

The stars my destination


ja see on otsene viide James Joyce'i “Kunstniku portreele noore mehena”, mille peategelane on Stephen Dedalus, kelle enesetutvustuseks oli identse ülesehitusega värss, ta kasutab konkreetset tekstiga eksperimenteerimist ja see teos avaldati viiekümnendatel pulp-ajakirjades, see on hea näide modernismivastasest tagasilöögist ja sellest, kuidas see oli akadeemiliste ringkondade poolt põrandaaluseks vooluks surutud, aga samal ajal tegi see selle voolu vabamaks, sest kuna keegi ei hoolinud, mis selles toimus, siis sa võisid seal teha, mis sa iganes soovisid.
Ja seitsmekümnendatel tuli new wave liikumine, mis on nagu eksperimentaalne kino, nagu arthouse, seal oli nt. selline väga hea kirjanik nagu Samuel Delany, need inimesed kuuluvad loogiliselt samasse gruppi eksperimentalistidega nagu Kathy Acker, seal tehti väga võimsat, intuitiivset ilukirjandust, kus kõik oli lubatud.

ML: Mida te arvate uutest, aeglaselt küpsevatest jutustusmeetodeist nagu telesarjad ja arvutimängud?
HD: Minu meelest on see tegelikult väga huvitav suund. Ma ei mängi tegelikult ise arvutimänge, aga ma olen vaadanud oma sõpra Halot mängimas. Seda on huvitav vaadata, narratiivitunnetus on ilmselgelt olemas, temaatilist sügavust on näha, tohutut maailma on hästi edasi antud ja lõpu lähedal hakkavad levima kuulujutud peategelase surmast. Minu meelest oleks see väga huvitav lüke, kui su tegelane peaks surema, et mängu võita. Sellel oleks temaatilist sügavust. Ma olen mänginud paari narratiivipõhist mängu, nagu kunagine Blade Runneri mäng...

ML: See on väga hea mäng.

HD: ja “Sam and Max”, kuradi lõbus mäng, sellel meediumil on palju võimalusi. Ja televisioon, see on samuti väga huvitav jutustusformaat, ma ise olin “Lost”'i-sõltlane (meil näidatud kui “Teadmata kadunud)

ML: Nad keerasid selle persse.

HD: Nad keerasid lõpu persse ja see heidab kogu ettevõtmisele varju.

ML: Enam justkui ei oleks normaalne ennast Losti-fänniks pidada.

HD: Ma annan neile mõneti andeks selle kirikuvärgi seal lõpus, ma ei oodanud tegelikult vastuseid kõigile küsimustele, ma sain aru, et sarja idee ei seisne tegelikult selles, aga ma ootasin, et nad tegelaste areng jõuaks mingisuguse lõpplahenduseni, aga... see kiriku lõpplahendus, ma arvan, et see tuleb sellest, et nad kavatsesid alguses saarest purgatooriumi teha, aga kui see pärast paari esimest episoodi paljudel fännidel juba välja nuputatud oli, siis neil oli nagu “Kurat, kuidas me sellest dramaatilise lõppvaatuse teeme, kui kõik juba teavad, mis toimub”. Ja siis nad vingerdasid ennast sellest kuidagi välja, jättes algse idee mõneti samaks, aga mõneti muutsid selle kohmakamaks. See ei pruugi muidugi tõsi olla, aga mul on lihtsalt selline tunne.
Aga sarja struktuur, hooajasisene teemaarendus ja üleminekud ja nendevahelised seosed, see mulle tõesti meeldis.
(Siin räägib ta veits aega üsna konfidentsiaalset asja mingist oma tulevikuprojektist.)

ML: Ma ise ei mängi ka eriti arvutimänge, ma piirdun üsna rangelt ainult arvuti-rollimängudega. Sa oled üsna kindlalt Planescape: Tormentist kuulnud. See töötab üsnagi nagu interaktiivne fantasy-romaan. Seal on umbes miljon sõna. Võitlusele ei ole eriti suurt rõhku asetatud. See on omalaadsete vallast parim ja see pöörab pea peale enamiku kõrg-fantasy klišeedest.

HD: Ma ei ole arvutimängurlusse kunagi õieti sisse saanud, aga ülikooli ajal sai rollimänguga tegeldud küll.

ML: See on fantastiline väljamõeldis ja selle põhiliselt klišeefantasy peale kasutamine on kaugelt lühinägelik. Põhimõtteliselt annab see jutustajale võimaluse päris inimesed oma loo tegelasteks muuta, olles justkui nende tegevuse dirigent ja vaadata, kuidas see välja mängib, samal ajal, kui nood tegelased samastuvad oma rolliga üsna täielikult. Tooksin siinkohal palju paralleele teatriga.

HD: Paljud meie kirjanikeühingu inimesed mängisid aastaid Warhammerit, ma ei saanud päris täpselt aru, milleks neid kampaaniaid välja mõeldakse. Võimalik, et mul oli tollal tarvis rohkem baaris õlut juua ja mul ei jätkunud sellise asja jaoks keskendumist. Aga selline looja ja lugeja vaheline suhtlus on huvitav, see on alles kahekümnenda sajandi leiutis, et loome on interaktiivseks muutunud, nagu rollimängudes ja arvutimängudes, inimesed on aktiivselt narratiivi kaasatud. Ja on olemas iPadid ja e-raamatud, selline meedia, millel saaks interaktiivseid teoseid luua. Ma ei tea, kas see oleks hea mõte. Kirjanikel meeldib tegelikult suhteliselt kontrolliv olla oma loomingu üle.

ML: Ma ei tea, kas see oleks tegelikult vajalik. See võiks midagi olla, kui see oleks õigesti tehtud, aga ma kujutan ette, et need võiksid olla sellised, nagu juba tehtud asjad... (koduvabariigis on ilmunud sellised vali-ise-oma-seiklused nagu "Kaose kants" ja "Hukatuse mets.")

HD: “Vali ise oma seiklus”. Jah, see on see, millest ma oma sõbraga rääkisin, rääkisime iPhone'i appidest ja mu sõber oli nagu: sa pead täiega interaktiivseks minema, aga mumeelest see on kõik justkui tehtud, selle “vali ise oma seiklusega”, sul on kirjanikuna teatud piirangud, see ei tundu mulle eriti huvitava asjana, mida kirjutada, tee sellega mis tahad, see on ikka nagu “vali ise oma seiklus,” kuna struktuur on seal nii oluline, siis läheb selle arvelt temaatilist sügavust kaotsi, see on ikka selline “tee seda või toda” ülesehitus läbi kogu loo.

ML: Romaani konstruimine on juba sellisena, nagu see on, päris raske.

HD: Täpselt, ja kui autor seda teeb, siis tal on mingisugune oma kuvand sellest, mida ta tahab, romaani idee on tal peas, mida ta selles näeb ja mida ta sellega teha tahab ja kus see lõpeb. See oleks täiesti teistsugune kunstivorm, selle jaoks on teistsugust kunstnikku vaja, ma ei usu, et see päris kirjanik olla saab. Nagu kirjanikul, maalikunstnikul ja muusikul on erinevad lähenemisviisid, nii on ka interaktiivse romaani jaoks omaette lähenemist vaja, kedagi, kes näeb seda kui omaette kunstivormi ja tahab just seda teha.

ML: Mulle meeldiks, kui keegi viitsiks moodsa eepose kirjutada. Ma teeksin seda ise, kui ma see tüüp oleksin. Sellise värssides eepose. Kas teil on mingeid selliseid ideid asjadest, mis võiks lahedad olla ja mille te ise käsile võtaksite, kui te selle ala mees oleks ja aega ning võimalusi leiaks?

HD: Ausalt öelda, ma proovin need asjad järgi ja teen nad ära Neist raamatutest osa (näitab endal kaasas olevat “Vellumit” ja “Inki”) on peaaegu täielikult värsis kirjutatud, mõned peatükid põhinevad väga otseselt iidsetel tekstidel – sumeri mütoloogial või kreeka tragöödiatel, ma kasutan Euripidese “Bacchae”-d ja need on luule, seal on riim ja alliteratsioon, ehk siis – ma proovin need asjad ära. Ma olen muusikali kirjutanud, ma olen kirjutanud stsenaariumi, sest lõppeks, sa ei tea, kas sul tuleb välja, kui sa ei proovi. Ma suhtun sellesse niimoodi, et persse kah, kui see ei tööta. Nii et selliseid asju, mida ma tahaks teha, oleks mul oskusi, ei olegi. Kui mulle mõte tuleb, siis ma üritan selle ellu viia ja need oskused omandada.

ML: Ma ei ole lugudega liiga hea, ma ei arva, et ma oleksin valmis kirjanik olema. Ma saan ajakirjanikuna päris hästi toime, kui mul raamatu jaoks mingisugune tõeliselt hea lugu tuleks, siis see ilmselt sunniks mind tööle. Ei ole mingit põhjust halva kirjanduse kirjutamiseks lihtsalt selleks, et “olla kirjanik”. Seda tehakse juba niigi suhteliselt palju.

HD: Seda on palju küll. Ma olen selle kirjandusringi liige, me töötame väga fokuseeritult ja kriitiliselt. Sealt saab palju toetust, me sotsialiseerume ja käime koos baarides. Selle üle on palju poleemikat, kas uut kirjanikku peaks julgustama, hoidma ja poputama. Minu meelest ei peaks. Kriitika peaks olema karm, halastamatu, metsik. Lõpuks, kui keegi tahab kirjanik olla, siis nad ei vaja julgustust. Nad ei vaja käehoidmist. Kui neile öeldakse “See ei tööta, see ka ei tööta, see ka ei tööta, proovi seda ja proovi seda”, siis õige kirjanik jalutab sealt minema ja mõtleb endamisi “Käige põrgusse, ma teile alles näitan, järgmine kord te veel näete!”

ML: Samas ei tasu unustada tõsist kiitust jagada, kui kusagil midagi päriselt head on.

HD: Absoluutselt, õiglane tuleb olla, kiitust tuleb jagada välja samaväärselt kriitikaga. Kohati tuleb inimesi veenda selles, et nad on nii head, kui nad tegelikult on.

ML: Kohati tuleb kirjanikku piitsa ja malakaga meelitada, et ta oma raamatut kirjutaks.

HD: Oo jaa, kirjanikud on oma laiskuse poolest kurikuulsad. Douglas Adamsist on üks lugu, sellest, kes “Pöidlaküüdi teejuhi Galaktikas” kirjutas. Kirjastaja pidi talle tuppa valvuri saatma, kes teda kirjutama sunniks, muidu ta passis niisama, lasi vilet ja otsis asendustegevusi, nii et teda pidi pidevalt kirjutama sundima.

ML: See ei ole ka päris õige, kui kirjanik kirjastaja ori on ja peab oma asja vägisi kiiruga ära kirjutama. Mõnikord tundub, et oleks parem, kui kirjanik oleks kolmekümne raamatu asemel viisteist kirjutanud ja igaühe juures topelt vaeva näinud.
HD: Jah. Ma ise olen ainult ühe raamatu lepingu peale teinud, see oli lühike raamat ja enamik oli juba ennem lepingu sõlmimist välja töötatud ja isegi kirjutatud, tundus, et see saab päris lihtne olema, aga siis ma tahtsin ta terviklikult ümber töötada ja läksin paanikasse ja mul läks terve aasta üle tähtaja, sellepärast, et ma olin surve all. Kui kirjutamisest saab töö, siis see muutub igavaks ja tüütuks ja tuleb teise projekti juurde edasi liikuda, siis sa saad võtta oma teist projekti kui lõbu ja mängu. Kui teine projekt muutub tüütuks ja töiseks, siis saab esimese juurde tagasi pöörduda. See on natuke nagu iseenda lollitamine.

ML: See on alati hea küsimus: mis teile meeldiks, et teilt intervjuudel küsitas, kas on midagi, mida tahaks maailmale öelda, aga kunagi ei leia õiget konteksti?

HD: Minult on seda mõned korrad küsitud, ma ei tea kunagi, mida sellele vastata.
ML: Hüva, sa oled üsna tugev kirjamees, ilmselt sa leiad võimaluse kõige ütlemiseks, mis sulle pähe tuleb, blogis või kusagil.
HD: Jah, nii ta läheb, ma kirjutan kolumni ka, mul on laialdased võimalused oma arvamuse latramiseks.

(Nüüd faasis intervjuu ennast välja millekski vestluselaadseks, kus ma kirjeldasin paari sõnaga projete, kus ma ise osalenud olen ja siis sai mu aeg läbi. Vot nii. Njoy.)

Also, here's about them robots.

Also, kui kellelgi peaks mõni ta raamat olema, andke laenuks, ma tahaks teada,kuidas on,revu teen ka.

Pildil ei viibi šoti ulmekirjanik väikses Eestis.

4 comments:

  1. Faktinatsi: Milgrami test on elektrishoki andmine. Stanfordi vanglaeksperiment on teine asi.

    ReplyDelete
  2. Selles Gully Foyle'i loos ta ütleb samuti tegelt alguses "death's my destination", aga see muutub pärast overmanningut.

    ReplyDelete
  3. Wow, longest shit ever! Pane ikka täägid ka, ma arvan, et see on great chinese wall of text'i vääriline.

    PS Minu ja Hal Duncani nägemus gay-kultuurist ühtib. Which is cool. Kindlasti peaks olema queer-bar, mis on rohkem öösiti avatud baar, kui geiklubi. Ja kus ABBA ja glitteri asemel oleks "we fuck men and overthrow governments".

    rk

    ReplyDelete