Sunday, September 5, 2010

Teile esines ansambel Ultramelanhool



See sündis kahekümne seitsmenda augusti öösel, vastu kahekümne kaheksandat, vanas Polümeeri tehasehoones, Diletantide Avangardi raames.


Ma olen näinud palju Ultramelanhooli kontserte. Ma arvan, et umbes pooli kuni kahte kolmandikku kõigist, mis kunagi olnud on. Sellest jäävad välja Linnusetuuri kontserdid - Linnusetuuri ajal tegelesin ma linnas joomise, kunstnikuks hakkamise ja morn olemisega, aga see oli kuulu järgi üks parajalt morn tuur ka - ja kõik kontserdid, mis on toimunud selles teises linnas, mis on väiksem kui Tallinn, aga kus on ülikool. Sinna sisse jääb aga näiteks see kontsert, mis on minu mäletamise järgi maailma esimene ja toimus umbes kaheksa aastat tagasi mingi Mustamäe Persekooli ausaalis. Seda oli suhteliselt kiretult pealt vaatamas umbes mingi viisteist kuni kolmkümmend kaheksanda klassi õpilast ja paar kirglikumat oma jopet, kes niikuinii igale poole kaasa tolknesid.
Mulle meeldis see kontsert. Bändile meeldis see kontsert tublisti vähem, ja tõele au andes on sellises kohas millegi tegemine sügavalt mõttetu ja absurdne. Aga see on mõnes mõttes hea metafoor kultuuri tegemisele ühiskonnas.

Mulle on tegelikult kõik need kontserdid meeldinud, mulle meeldib kontserdi tegemise idee ja see, et mingid inimesed teevad midagi, nagu see oleks päris. Mulle meeldis Rotermanni soolalao kontsert, kus oli majesteetlikult sitt saund ja purjus kitarrist kõike vittu hakkas saatma, kui helivõimendus korgid läbi lõi, ja see kontsert, kuhu Von Krahli natsist turvamees mind sisse ei lasknud, nii et ma pidin seda ukse tagant kuulama, samal ajal ennast viinast purju juues (sealtsamast pärinevad ka hardcore austajatele tuntud "Kraalilaivid", mida üldise konsensuse järgi tegelikult ei peaks kuulama), see meeldis mulle ka.

Aga viimane kontsert oli teistmoodi. It was a more eventful event, it had some newfound, suprising professionalism in it. Juba ava-akordidest saadik oli näha, et tavapärane helitehnika on kuidagi teistmoodi tööle pandud, niimoodi, et vokaal ulatab instrumentide vahelt välja ja sõnu on kuulda. Pillidki kõlavad, muusika on pigem kuuldav kui aimatav. Uus väga hea trummar Andrus tõestab ennast koheselt väga hea trummarina. Ja kõik see, mis laval toimub, sellel on uudsuse minekut. Uusi, vanu ja kõige vanemaid lugusid tuleb esitusele üsna võrdses koguses, aga kontserdiarrandžeering (i might be pulling that word out of my ass right now) seob nad ühtseks tervikuks, KUS ON NII ÜLLATUSI KUI ÄRATUNDMISRÕÕMU!

See oli mingi päris jälk klišee just. Vaadake, kuidas ma selle caps locki lükkasin, et näidata oma jälestust selle võimatuseni kulunud cock-rock music specialisti sõnakõlksu vastu, mis ometi siinohal äärmiselt adekvaatne tundus, nii et selle kuidagi muudmoodi ümbernikerdamine oleks samuti nõrgana tundunud.

Nii "üllatusi" kui "äratundmisrõõmu" pakkus ka valge süntesaatoriga Tõnis, kes üle aastate taas tagasi laval oli. Ja ei tasu ära unustada ka laval liigutavat Lembitut, kes oma mõnusalt pohhui koreograafiaga lisas esinemisele dünaamikat ning illustreeris seda, et meil on nüüd tegemist hoogsa muusikaga.
Sest meil on nüüd tegemist hoogsa muusikaga. Kui muusika "iseloom" on jäänud samaks, siis selle "meeleolu" on muutunud. Nüüd on see uljas ning võidukas muusika.

Ka publik oli teistmoodi, kui harilikult. Kui tavaliselt on diehard tüübid lava ees moshpitis ja rügavad elu eest, et ansamblil piisavalt soe esineda oleks ja hatifnatid hõljuvad seal veits kaugemal ja õõtsuvad niisama, siis sedakorda moodustas publik üsna ühtse müüri, mille kohal olid käed, kaasalaulmist oli palju, kuna sõnu oli kuulda, ja seega jäid refräänikohad ka uutele tulijatele kergesti meelde. Hiljem oli kuulda arvamusi, nagu "miks sellist asja kuskil ei kuule" ja "sellist asja ei kuule ju kunagi mitte kuskil" ja "see oli jumala äge".

Mäletate seda kohta, kus ma uusi lugusid mainisin? Neid on umbes neli tükki ja nende nimed on "Lähedusevajadus", "Mammutid", "Kes plaanib katastroofe" ja "Karlmarxstadt".
Mingi pildi sellest, kuidas Lähedusevajadus oli, saad sa siit. Sa ei saa sealt muidugi päriselt sinna kontserdile. Kontsert oli juba ära. See on kõigest mobiiltelefoniga tehtud armetu digitaalne replika sellest, mis oli. Sa näed sealt ühte lahedat uut asja, mida Kurvitz teeb, nimelt, et ta laulab suht kogu aeg, või teeb mingit häält, nii siis, kui laul alles hakkab peale tulema, kui ka siis, kui laul läbi hakkab saama. See on mingi suht cool värk. Ta ei tee seda kogu aeg, aga seda tuleb tihti ette.
Üldiselt on
niimoodi, et laulusõnu analüüsima hakata ei tundu mingi väga tark mõte olema. On märgata palju vihjeid ajaloole. Ajalugu on olemise metafoor, eks ole, see on see, miks ajalugu on tähtis, ajalugu peegeldub meis. Karlmarxstadt räägib filosoofia ülendumisest diskursusest action directe'iks. Selle lõpprefrään ütleb "Ma olen mittemiski, ma peaksin kõik olema". See on suhteliselt üheselt mõistetav.
"Kes plaanib katastroofe" on inimkonna suurimatest sõpradest või vaenlastest ja sellest, kuidas me oleme nagu nemad, ja miks me oleme nagu nemad.
Ja "Mammutid", well, ma mõtlesin üsna tükk aega, millest "Mammutid" on. See tuleb niimoodi peale, et Kurvitz chantib "Mammutid, mammutid, mammutid, mammutid..." ja siis, siis nad sõidavad oma õhulaevaga läbi aegruumi igavese laotuse, ja siis refrään ütleb "Kõik muudkui kaob/miks sa ei võiks siis jääda".

I think it might be about overmanning.
I think it's pretty much all about overmanning, really.

Fotode autor Ruudu Ulas.
Ansambel Ultramelanhool fotodel kujutatud osaliselt.

27 comments:

  1. miks keegi ei ütle, kui ultrakõva see revüü on. martin luiga hoiab taset!

    ReplyDelete
  2. Võiks ju öelda aga seda on öeldud ka juba:) Pildid on väga head. Ja mu arvamus Robist tõusis üsna märgatavalt (sest Robi teab kuidas sellega oli, vähemalt mingi 7-8 aastat tagasi). Aga ma olen enamasti opositsioonis, kahjuks ei näe ma siin midagi laita.

    ReplyDelete
  3. mulle meeldib, et pildid meeldivad.

    ReplyDelete
  4. seda ka, et väga mõnus revüü on.
    kontsert oli muidugi veel parem. kes käis, see teab.

    ReplyDelete
  5. Setlist oli võib-olla et täiusliku komponeeringuga. Much like a critical mass of colossi or battlecruisers on bändi lugude pagas nüüdseks nii suur et nende järjestamisega saab hakata tegema ilusaid ilusaid asju.

    ReplyDelete
  6. Kui bänd on nii vana, et on kolmanda albumi ootus siis on lood kategoriseeritavad kui 1) Ammused offrecord lemmikud mida pole kaua kuulnud (I'm looking at you, surmakuudžäss) 2) Vana albumi lood mida on nostalgiline kuulda 3) Viimase albumi lood mis on värsked ja ägedad ja löövad ja 4) Uue tulevase albumi lood mis on põnevad ja ennustavad head tulevikku.

    Ühealbumibänd näiteks nii värviliselt oma setlisti kujundada ei saa päris.

    ReplyDelete
  7. Ultramelanhool on ainuke eesti bänd, keda ma kuulnud olen, kes jõuab lähedale sellele, mida nimetatakse "laheduseks". (Nii nagu näiteks varased Strokes ja Interpol jäävad alati lahedateks bändideks, ükskõik kui mitu plaati või aastat möödub.) Nähtused, mille suurus ei sõltu arvudest - teised lihtsalt ei tea veel.

    Kontserdi ajal olin linnast eemal, järgmine kord olen kohal.

    ReplyDelete
  8. tõesti äge kontsert oli
    ...kõik muudkui kaob,
    ma peaksin kõik olema...

    see esimene foto annab füüreri-mõõdu välja!!!

    gute nacht!

    ReplyDelete
  9. Ossa vana, Surmakuudžässi ei ole Musta Apelsini peal?
    How did that happen?

    ReplyDelete
  10. Fuckdamn.
    Jäin kontserdist ilma, aga see revüü andis ka palju.

    ReplyDelete
  11. To Luiks: Sest Boggens Karel arvas, et "see ei sobi plaadifirma yldise eetika ja suhtumisega ja on liiga räme ja korrast ära" vms ning ei olnud nõus selle plaadile paigutamisega. yhesõnaga - kodanlus on selle taga.

    ReplyDelete
  12. ps: laiv oli seekord tõesti kena ja revüü on väga hea samuti. füürer on see esimene pilt tõepoolest!

    ReplyDelete
  13. lol nagu, see ei ole enam kodanlus, see on retro.

    ReplyDelete
  14. see oli ka äge, et suitsu sai teha, sest kui robert suitsu tegi, siis tegid kõik suitsu.

    ReplyDelete
  15. See on tegelikult hea asi, mida see ühiskond ja see meedia teeb, see aitab inimesel ennast palju kergema vaevaga "pahana" tunda ja sellest oma pahaduse kaifi saada, nii et ta ei pea tegelikult relvadega riigi vastu minema.
    Ootan põnevusega seda aega, kus ma pean oma kohvi saja grammi kaupa diilerilt ostma.

    Luuletus on samuti kena ning paslik.

    ReplyDelete
  16. uppige veel neid videosi pliis!
    see oleks üli julm!
    <3

    ReplyDelete
  17. Kas on tulevikus veel lootust Ultramelanhooli laivis näha?

    ReplyDelete
  18. Kunagi olid kõik maailma hädad ühes väikeses kaunis kastis, mis oli ühe rikka tšello käes, eks ole. Siis saatsid jumalad talle ühe tšiki, kelle nimi oli Pandora, kes oli väga kena tšik, aga kangesti uudishimulik ja pidi kõigele küüned taha ajama. Ja nii juhtuski, et ühel päeval, kui richmees kodust väljas oli, läks Pandora ja piilus kastiääre vahelt sisse. Tõved, surm ja meeleheide lendasid sealt aga kõigi nelja tuule poole laiali ning kui Pandora kasti uuesti kinni jäi, oli sinna jäänud ainult suurem osa Lootusest.

    Sellepärast ongi maailmas igast muud jama palju rohkem, kui lootust, eks ole.

    ReplyDelete
  19. Ultramelanhooli kontserti seevastu võrdleksin ma selle neetud kullalinnaga, mis tõuseb maapinnale iga saja aasta tagant ning etteteatamata, ning kuhu satub enamjaolt ainult paar suvalist tüüpi, kes juhtusid mööda jalutama.

    ReplyDelete
  20. Mõnes mõttes on see ka moraalselt selline raskevõitu probleem - kas peaks andma inimestele lootust, kas peaks seda neilt ära võtma? Kas inimkonnal on tegelikult lootust?

    ReplyDelete
  21. just. kas üli julm oleks videote uppimine või oleks seda uppimata jätmine?

    ReplyDelete
  22. ohkuidasmaometisellestmidagieiteadnud :( ainuke eesti bänd mida ma yldse kuulan ja nyit sis niimoodi :((

    ReplyDelete
  23. veel kontserti????? ja tahaks neid lugusi ka plaadil saada ammu juba, kuigi Lähedusevajadus on ka utubis kontertsalvestisena kõva tahaks kõvematki veel

    ReplyDelete
  24. nyit sis niimoodi :((


    Mis südantlõhestavalt kurb väljaütlemine. Kirjuta mulle - elysiumcoronamundi@gmail.com - ja ma saadan sulle lohutuseks diktofoniga tehtud demo "Mammutitest". See kõlab paremini kui "diktofoniga tehtud demo" mõista annab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh õnnetu saatus, südantlõhestav kommentaar on kaks aastat vana ka veel. No igatahes, kirjutaga mulle kõik ja ma saadan teile kõigile selle demo.

      : D

      Delete
  25. ma ei arvanud et keegi vastab

    ReplyDelete