Tuesday, October 5, 2010

Arkadi ja Boriss Strugatski - Tagasitulek


Raamatus, mille pealdis ütleb “Tagasitulek” on tegelikult kaks juttu - “Tagasitulek” ja “Raske on olla jumal”. See on mulle varemgi kätte jäänud, kuid ma ei süvenenud sellesse liiati ja tunnistasin ta ennatlikult suhteliseks ebaõnnestumiseks. Tuleb tunnistada, oma varasemate hinnangute taunimine tuleb mulle raskelt, Kuidas sa tunnistad, et kuueteist- või kaheksateist või whatever-the-fuck aasta vanuselt ei suutnud sa piisavalt süveneda vennakeste Strugatskite loomingusse, et seda vääriliselt hinnata? Aga well, there you have it. “Tagasitulek” on lugu kommunismist. Sellisest kommunismist, mis on sajaga kohal ja ülemaailmne. See tuletab ka kenasti meelde, misasi see kommunism on.

Kondratjev hakkas mõtlema ning leidis äkki hämmastuse ja ehmatusega, et tal ei ole suurt unistust. Tol ajal, XXI sajandi algul, teadis ta, et on kommunist, ja tema unistuseks, nagu miljardite teistegi kommunistide unistuseks, oli võtta inimkonnalt mure leivatüki pärast, anda kõigile inimestele võimalus loominguliseks tööks. Aga see oli siis, saja aasta eest. Tema ideaalid olid endiseks jäänud, ja millest ta võis unistada nüüd, kui kõik see oli juba tehtud?
Saja aasta eest... Tookord oli ta piisk võimsas voolus, mis oli kunagi alguse saanud emigrandikorterite kitsikuses ja eksproprieeritud paleede kõledates saalides, ja see voog kandis inimkonda tundmatusse, pimestavalt säravasse tulevikku. Nüüd aga on see tulevik kätte jõudnud, võimsast voost on saanud ookean, selle ookeani lained voogavad kogu planeedil ja veerevad kaugetele tähtedele. Praegu ei ole enam mittekommuniste. Kõik kümme miljardit on kommunistid. Mu kallid kümme miljardit... Aga neil on juba teised eesmärgid. Kommunisti endine eesmärk - küllus ning vaimne ja füüsiline ilu -on lakanud olemast eesmärk. Nüüd on see reaalsus. Trampliin uueks hiiglaslikuks sööstuks edasi. Kuhu? Ja kus on minu koht kümne miljardi hulgas?

Kondratjeviga on see ulmeline asi juhtunud, eks ole, et ta on kogemata kosmosesse ära kadunud ja piraka relatiivsusteooriaga seletatava muinasjutuhüppe teinud, millest tulenevalt ta jõuab sada aastat hiljem koju tagasi, kui plaanitud. Raamat iseenesest ei keskendu Kondratjevile, vaid on rohkem nagu ringreis tuleviku lõbustuspargis, mis näitab, milliseid vägevaid konsekaid ulmekirjanikud välja mõtlevad. Kahekümne teise sajandi kommunistid otsivad kosmosest võõraid tsivilisatsiooni, otsivad teiste dimensioonide reaalsusi, üritavad inimaju surematust saavutada ja ehitavad vahvat superarvutit, mis otsib küsimustele vastuseid mudeleid ehitades ja suudab minevikku vaadata. Seda, kuidas ajalugu PÄRISELT oli. Kohati tekib küsimusi, nagu “kas siin kommunismis, mingi, ma ei tea, igav ei hakka, kui kogu värk on juba ära tehtud”, mille ilmne vastus on, et ei hakka, et erinevaid probleeme on veel tohhuijaa lahendada, planeete koloniseerida, töid teha.

Üldiselt on tegu mõnusa, probleemitu ning helge ulmega, mis jääb pisut laialivalguvaks. Tegelastesse ei süveneta piisavalt, mistõttu nad ei jää meelde ega saa omaseks, jutt hüppab natuke sihitult ringi. Samas, selletaolistest, mida ma lugenud olen, on ta kõige parem ja žanr iseenesest on legitiimne. Selle nimi on “SIIA KUHJA KÕIK TULEVIKU HULLUSED; MIDA SA VIITSID JÄRJEST VÄLJA MÕELDA.” Antud raamat oli nõukoguajal täis ikooniline, nii et sellel on omajagu kultuurilist tähendust. Strugatskid kirjeldasid seda kui "tulevikku, milles nad tahaksid elada ja töötada."

Samast žanrist on veel “Uus planeet”, mille autorit ma ei mäleta, aga mille gimmickuks oli see, et see oli Stalini ajal välja antud ja andis mõista, et täisautomaatsed tehased ja isesõitvad autod ei ole mitte kahekümne teise sajandi tulevik, vaid on siin umbes viie aasta pärast, aastal 1958. Raamatu nimi viitas sellele, et Maa pinda on tundmatuseni muudetud, nii et neil ei ole aastavanuste kaartidega vähimatki sarnasust ja et see kõik toob inimkonnale hiiglama kasu. It was a pretty fun book to have around. Teisel raamatul ei mäleta ma jällegi pealkirja, aga selle oli kirjutanud meie oma Eesti poiss, Siim Veskimees. See oli samuti kosmosekommunismist, ainult et ta ei nimetanud seda kommunismiks. Ta arvas, et see võib mingi muu asi ka olla, kui kõigile on kõik paks vabalt kättesaadav ja sa võid põhimõtteliselt kodus arvutimänge ka mängida, kui sa tahad, aga enamik tüüpe teeb tööd, sest töö on ülikõva ja selle eest saab au ja kuulsust ja tütarlapsed armastavad sind. Seal oli niimoodi, et kommunism oli ainult kosmoses, ja Maal oli ikka veel Lähis-Ida konflikt ja kapitalism ja saastamine, ja kosmosekommunismi ehitasid Maa vapraimad pojad, keda ausalt öeldes ei huvita ka enam, mis seal toimub. Also, see on kõvasti paksem, kui “Tagasitulek” ja veidi rumalam, sisaldades üheksakümnendate-mehe stilistilisi eelistusi, nagu “tulevikus eemaldavad inimesed hügieeni ning mugavuse huvides oma kehalt kõik karvad, kuid ilu pärast jäetakse naistele juuksed siiski pähe”, ning “üldiselt on kosmoseinimesed vabaarmastusele üle läinud, kui need kaks tšorti otsustavad sügavaima pühendumuse märgiks siiski elu lõpuni vaid teineteisega seksida.” Aga üldiselt ma ei tee seda raamatut maha, on täiesti normaalne, kui inimene oma unistused üles kirjutab ja teistele lugeda annab, ning eriti, kui tegemist on kosmosekommunismiga. Ning eriti meeldis mulle see koht, kus ta seletas, et tootmisprobleemi põhiline lahendus seisneb selles, et kommunistid toodavad korralikke asju, mitte sellist sitta, mida iga kolme aasta pärast välja vahetama peab, et turgu elavana hoida.

“Tagasitulek” saab minu käest 6,5 punkti. Vaat niimoodi.

“Raske on olla jumal” on aga teistsugune lugu. Selle premiss on “COMMUNIST ÜBERMENSCH ON PLANET MEDIEVAL”. See räägib kõigist nendest lahedatest asjadest, mida sa teha saad, kui sa oled kogu ümbritsevast inimkonnast 1) füüsiliselt palju tugevam, 2) valdad šeffe tuleviku mõõgatehnikaid ja oled varustatud ägeda tehnoloogiaga nagu helikopterid ja 3) oled palju arukam, teadlikum ja humaansem, kui kõik ülejäänud. Selle vastus on see, et sa ei saa peaaegu midagi teha ja sul on tugevaid raskusi inimeseks jäämisega. Masendav on.

Ta kuulis, kuidas löömamees kõheldes ta selja taga tammus, ja tabas end äkki mõttelt, et solvavad ütlemised ja hoolimatud žestid tulevad tal juba iseenesest, et ta enam ei mängi kõrgeltsündinud tõbrast, vaid on üsna suurel määral selleks juba saanud. Ta kujutles end seesugusena Maal ja tundis jälestust ning häbi. Mispärast? Mis on minuga juhtunud? Kuhu on jäänud lapsest saadik sissekasvatatud ja turgutatud lugupidamine ja usaldus endasuguste vastu, inimese vastu, selle imelise olevuse vastu, kes kannab inimese nime? Mind ei suuda ju enam miski avitada, mõtles ta õudusega. Ma ju vihkan ja põlgan neid juba kogu hingest... Ma ei tunnen neile kaasa, ei, ma vihkan ja põlgan. Ma võin kuidas tahes õigustada selle selli nürimeelsust ja elajalikkust, kellest ma praegu mööda lipsasin, mõelda sotsiaalsetele tingimustele, jubedale kasvatusele, millele tahes, kuid ma näen nüüd selgesti, et ta on mu vaenlane, et ta on kõige selle vaenlane, mida ma armastan, minu sõprade vaenlane, selle vaenlane, mida ma kõige pühamaks pean. Ja ma ei vihka teda sugugi teoreetiliselt nagu "tüüpilist esindajat", vaid vihkan teda ennast, teda kui isiksust. Vihkan tema nürimeelset lõusta, tema pesemata keha haisu, tema pimedat usku, tema viha kõige vastu, mis on väljaspool joomise ja naudingu piire. Seal ta nüüd tammub, see kollanokk, keda vatsakas papa alles pool aastat tagasi nüpeldas, üritades võsukest kopitanud jahu ja suhkrustunud moosiga kauplema panna, nohiseb, tainapea, püüab kõigest väest meelde tuletada viletsasti pähetuubitud määrustiku paragrahve ega suuda taibata, kas peaks kõrgestisündinud donile kirvega virutama, röökima "Võtke kinni!" või käega lööma - ega keegi niikuinii teada ei saa. Ja ta lööb kõigele käega, läheb tagasi oma orva, pistab põske tüki närimiskoort ja näsib seda ilastades ja matsutades. Ja maailmas pole ühtegi asja, mida ta tahaks teada, ühtegi asja, mille üle ta tahaks mõelda. Mõelda! Ja mille poolest on etem meie kotkas don Reba? Jah, muidugi, tema psühholoogia on segasem ja refleksid keerulisemad, kuid tema mõtted sarnanevad nende ammoniaagist ja kuritegudest haisevate lossi labürintidega, ja tema on juba täiesti ja sõnulseletamatult ilge - armutu kurjategija ja alatu ämblik. Ma tulin siia inimesi armastama, ma tulin, et aidata neil selga sirgu ajada ja taevast näha. Ei, ma olen halb piilur, mõtles ta. Ja ajaloolasena ei kõlba ma kuhugi. Millal ma ometi jõudsin vajuda sellesse mülkasse, millest rääkis don Kondor? Kas jumalal on siis õigust mõnele muule tundele peale kaastunde?

Communist übermensch on ajaloolane, ta esineb kõrge aadlikuna, tema põhiliseks ülesandeks on uurida ja jälgida reaalajaloo detailide vastavust feodalismi baasteooriale (it's funky histmat!). Suuremaid temapoolseid muudatusi ei ole ette nähtud ja vastavalt feodalismi baasteooriale ei ole ka võimalik, et need suures plaanis midagi muudaksid. Mõned teised temasugused on murdunud ja hakanud talurahvaülestõususid juhtima ja riike kukutama, kuid nad on kas hukkunud, või on nende eneste sõjakaaslased neile selja keeranud, või on nende ettevõtmistest muul moel verine farss tulnud, kuna keskaegne talupoeg ei ole võimeline kommunismi mõistma. Raamatu lõpupoole küsitakse, kas ta peaks seal ülepea olema, kas see on mingi normaalne asi, et ta seal on, tema enda ja kohalike inimeste jaoks, äkki ei oleks pidanud tulema, äkki peaks minema minema.

However, see ei ole peamine narratiiv, üldiselt on lugu üles ehitatud põnevikuna, näib, nagu ajalugu oleks valesti minemas ja NATSID tuleksid aastaid enne oma aega võimule. Haldjakeskaja asemel on mõnusalt düstoopiline katkiste hammaste ja soolikate kepi otsa keeramise keskaeg.

Strugatskid ise ütlevad eessõnas, et seda raamatut on üsna mitmeti mõistetud ja et erinevad tõlgendused tunduvad võrdselt põhjendatuna. Mulle muidugi tundus, et see on tänapäeva allegooria. Võib ka mõelda, et see on Nõukogude Liidu allegooria, igapäevase ja ideaalse vastandus, aga ma oleksin sellise asjaga üsna ettevaatlik. Mingi hüva 70% nõukogude kirjandusdiskursusest jaurab kogu aeg "ridade vahelt lugemisest", tekitades mulje, et nõukogude ajal oli sul võimalik kas 1) kirjutada propagandat või 2) kirjutada propagandat, aga ridade vahel öelda nõukogudevastaseid asju, nii et tsensor aru ei saa. (Üks mu tuttav mees arvas, et ridade vahele kirjutamine on lihtsalt see, kui su sõnade algustähtedest tulevad lahedad nõuogudevastased asjad välja, näiteks SVASTIKA, aga tegelikult on see umbes kõik, millel saab mingisugune nõukogudevastane tagamõte olla.) Selle ekstreemumid on läinud selleni, et mulle on öeldud, et N. Nossovi "Totu Kuul" on tegelikult nõukogudevastane satiir ja mingi tädi ajalehes kirjutas, et mõned kirjanikud on ilmselt iseenese teadmata imelisi nõukogudevastaseid asju ridade vahele peitnud. Viimasel juhul on üsna ilmselge, et tegelikult paneb neid asju sinna ridade vahele lugeja.
See on mõneti õige, et selliste asjadega tegeleti, aga selle ületähtsustamine pisendab kirjandust, seda, et on ka muud, kui poliitika ja et inimeste arvamistel ja nägemustel on sadu tahke, mitte ainult "poolt" ja "vastu", ja et mõne inimese jaoks on riigikord ainult taustamüra. Samuti on sellise lihtsustava lähenemisega võimalik ausaid nõukogude kirjanikke "suurde nõukogudevastasesse kapitalistlikku paati" lükata, nagu oleks olemas ainult meie ja nemad ja ei mingit kolmandat varianti. See tuletab mulle meelde ühe loo ühest tüübist, kes päriselt kritiseeris Nõukogudemaad üsna vihaselt. Pärast seda, kui see ära lõppes, hakkas ta üsna vihaselt kapitalistlikku Venemaad kritiseerima, leides muuhulgas, et vanasti oli parem. Talle tuletati meelde, et ta kritiseeris seda värki ka, mille peale ta ütles, et kriitika on normaalne värk ja et ma ei öelnud kunagi, et Nõukogude Liit laiali peaks minema ja et üldiselt inimesed ei kirjuta oma kriitikatesse nende asjade kohta, millega normaalselt on, seda enam kui alles sai hakata normaalseid kriitikaid kirjutama.

Ehk siis, kui keegi sulle kuskil ütleb, et Strugatskid tegid vägevat nõukogudevastast, siis ära kohe arva, et nad tahtsid oma müügitulude eest kabrioletis tüdrukute ja dollarite vahel kokaiini teha, natsilipp autosabas lehvimas. Kontrolli ja mõtle järele, enne kui alla kirjutad.

"Raske on olla jumal" saab minult 9 punkti.

6 comments:

  1. Mulle ka Strugatskid väga ei meeldinud. Ma arvan et osalt on selle põhjuseks ka see veider kahassekirjutamise viis, mis eeldab tugeva konstrukti olemasolu. Raske on olla jumal on läbini sünge teos. Samas soovitaksin lugeda raamatut Kui jumalad surid, see peaks olema SDV autor Günther Krupkat ( raamatut pole käepärast sest olen selle kapsaks lugenud ja maale ära viinud)

    See oli minu esimene ulmeraamat, olin kodus haige, võtsin riiulist raamatu (ca 10 aastaselt) ja sellest sai minu suurte unistuste alus!!!
    Seal oli rahvaste sõprus ( neegrid, asiaadid, venelased) Iidne Sumer ja Babüloonia,tulnukate poolt
    kosmosejaamaks muudetud Marsi kuu ja palju muud ägedat!!!
    Lõpuks nad muidugi hakkasid ehitama laeva millega Alpha Kentauri juurde sõita.

    ReplyDelete
  2. Ma arvan, et ma mäletan seda raamatut, aga ma ei teand, mis selle nimi on, sest sellel polnud kaasi. See oli see, kus see asteroidivöö, eks ole, mis seal Marsi lähistel tilbendab, see oli kunagi kaksikplaneet, mis oli tehtud Mejust ja veel millestki?
    See oli päris kõva raamat. Lugeda esimest korda, kuidas Kuu peal on kosmoselaeva vrakk, mis kukub kraatri põhja tolmuks, kui inimene seda esimest korda näeb, on päris muljetavaldav.
    Kas nag mitte Vega Tau juurde või kuskile sõita ei taht?

    MLjun

    ReplyDelete
  3. See on Muhus, see raamat. Mu meelest nad ei olnud nii innovaatilised, et nad oleks Vega taule sõita taht. Aga me võime sellele panuseid panna.Kas ma perk. Thibaulti kohta võin revu kirjutada? Aga sellise kodukootud, vulgaarfilosoofilise?

    ReplyDelete
  4. Kuidagi ei saa aru kuidas teile vennad Strugatskid mitte meeldida saavad.

    ReplyDelete
  5. Strugatskeid pole mõtet arvustada inimesel, kes pole elanud NSVLiidus. Kui ma esimest korda lugesin “Raske on olla jumal”, siis, ütlen ausalt, ei saanud ma üleüldse asjale pihta. Alles peale "Põgenemiskatset" tõusid mul juuksed peas püsti, kui mulle see nende teine jutustus meenus.
    Ehk siis neile, kes üldse asjast aru ei saanud: Strugatsid kirjutasid sügaval staganaajal stalini impeeriumi tegelikust koletusest ja kommunistide võimuletrügimise meetoditest. "Raske on olla jumal" räägib just sellest viimasest, ehk siis on otseselt Teise Maailmasõja algfaasi kujutamine sellisena, nagu seda plaanis stalin.
    Kui see jääb kuidagi segaseks, siis proovige "Põgenemiskatset", enne sea aga lugege "Gulagi Arhipelaagi", siis saate aru, mida tundsid Mitte Päris Nõukogude Inimesed lugedes neid lugusid.

    ReplyDelete