Monday, October 11, 2010

Maainternet


Kuidas ma going out'il püüdsin neljaköitelist Perekond Thibaulti ümber jutustada.

Siin see siis nüüd on, lubasin kirjutada järje menukale postile Going Out, nagu Lutsu Kevadele kirjutati otsa Talv. Polnud tüki aega ühtki säärast käiku ette võtnud, kuid saatus ulatas päästva käe ja mind kutsuti päris Klubisse, päris reede õhtul. Ma sain näha päris inimesi ja päris kuulsat artisti Kosheen. Pean ausalt tunnistama et ei enne ega pärast seda kontserti ei ole mul sellest lauljast sooja ega külma. Ta on naisterahvas, kannab laval musta, liigub mõõdukalt ja tema sõnum ei jõudnud minuni. Küll aga meeldis mulle hirmsasti Klubi Korter õuerõdu. Seal sai suitsu teha niipalju kui kops võttis ja hoolimata kõigist maailma rohelistest köeti soojenduslampidega ilma soojaks.Rahvast oli liiga palju, aga baarileti saba oli siiski inimlik, sama võib öelda vetsusaba kohta. Soovitan. Ka tundus mulle täitsa mõistlik külaliste vanuseline-sooline läbilõige - ei olnud ainult 14 aastased, oli ka päris priskeid kaunilt mukitud daame ning hallinevaid meeskodanikke. See oli väljaskäimise esimene ehk vaatlejastaatuses olemise aste. Vaatad, mõtiskled, ei pea viha, ei solvu kui keegi sulle ebasündsalt ligi litsub.

Aste nr kaks - osalusaste. KUKU klubi, kell on kolm läbi. Tantsupõrand on ühtlaselt kaetud klaasikildudega. Tantsivad KÕIK. Ei ole tähtis, kas muusika meeldib või ei, kas sul on partner või ei, kas keegi joob su laualejäetud klaasi tühjaks või ei. Sa elad ennast VÄLJA. Sest mõndagi on inimese sees, mis sealt muidu välja ei tule. Sa ei püüa kellegagi rääkida, sa ei käi vetsupeeglist uurimas, kas sa oled ikka veel ilus või juba väga kole. Tekib joobnud inimeste solidaarsus, midagi, mida muus elus ei ole. Kes on üksi, see haaratakse kaasa ja ta ei ole enam üksi. Ok, juhtub muidugi, et mehed võivad mõne naise pärast kaklema minna. Tegelikult on ka see päris meeldiv.Ürgsed tungid, mis muidu on paksu konventsionaalsuse all peidus. See on kõik muidugi nõnda vaid siis, kui sa saad peo vaimuga ühkes, nagu ma juba kommentaariumis mainisin. Ega joomine on narkootikum nagu iga teinegi, on häid ja halbu trippe. Ja isegi väga halbu. Ma olen Kukust ka niimoodi ära tulnud, et ma ei tea kes ma olen ja kuhu ma lähen ja peas on ainult meeleheide ning pimedus. Ja kott on kaotsis. Ükskord ma mäletan, ma viskasin oma passi minema. Ükskord lõikasin pärast paha joomatrippi juuksed maha. See on üldse üks väga loll arvamus, et kui muudad oma välimust, siis muutud ka ise. Tühjagi. Sa oled seesama, ainult lühikeste juustega.

Aste nr. kolm. Filosoofiline selginemine. Woodstock hommikul kell poolkuus. Seal on kole. Oi, kui kole seal on. Ma ei tea õõvastavamat kollakashalli valgust kui selles kõrtsus. See on jummala rahvast täis, nad on suhteliselt tülgastavad. Aga värske kohv koorega, mida seal sulle palumise peale tehakse on nii maitsev, nagu sa jooksid oma elu esimest kohvi. See on väga, väga hea. Kõik on kuidagi selge, su mõistus on vahe, sa oleksid nagu natuke jumal, kes vaatab kuidas mardikad maamunal roomavad. Sa tahad jagada oma mõtteid, mis on nii selged ja head. Õues suitsul hakkad sa rääkima kuidas maailma kõige parem raamat on Perekond Thibault, et seal on sees kogu Õhtumaa filosoofia ja allakäik, et seal on tervenisti vähemalt kolmesajal leheküljel üksikasjalikult räägitud suremisest, mis on täiesti erakordne, et surematu autor on suutnud ühendata kogu Euroopa tsivilisatsiooni ja ajaloo üksikisiku elusaatusega nii et üks ega teine pole eelistatud vaid kõik on tasakaalus. Sa räägid kuidas üks kangelane oli sotsialist ja suri mõttetut kangelassurma, sest ta oli rumal ning segadusse aetud inimhing, piiratud ja lõhutud hingega. Ja teine kangelane oli arst, kes elas oma tööle ja kohusele ja suutis oma mõtted hoida tunnetest lahus. ja kuidas ta arvas et on tugev, terve ja võimas aga sai Ypresi juures gaasi ja sureb pikaldaselt ning vaevaliselt 37 aasta vanuses. Sa räägid seda kõike nii, nagu 15 aastane jutustab koolis viimati nähtud filmi ümber. See on naljakas ja küündimatu ja ei huvita kedagi. Sa ägestud ja püüad neid veenda - ainult raamatud, ainult kirjutatud elud on päris - kõik muu on unenägu.

Lõpuks me jõuame konsensusele et peab ära maale elama minema. Aga ega see maainternet, ega see pole ikka see mis linnas.


Takso on ees.


Illustreerivail piltidel on Mudlum töö nr. 21 avamise peol.

7 comments:

  1. Woodstock hommikul kell poolkuus. Seal on kole. Oi, kui kole seal on. Ma ei tea õõvastavamat kollakashalli valgust kui selles kõrtsus.

    Ammu oli juba aeg, et keegi selle spetsiifilise atmosfääri kuidagi sõnadesse paneks.

    Väga tabavalt öeldud.

    ReplyDelete
  2. ÕU jee! See oli sigakõva artikkel, sigakõva pildimaterjaliga. Hoogne nagu õhtu ise. Ma arvan, et selliseid peaks veel olema. Ma ise enda omas - ma olen Robert muuseas - KOMPROMITEERIKSIN ennast rohkem. Kui siit artiklist midagi puudu oli, siis oli see kompromiteerimine.

    ReplyDelete
  3. Also - see, et Twin Peaksi Bob on Aivar Pohlaku nägu, on hea avastus meie anonüümselt uutuubeventijalt.

    ReplyDelete
  4. Ma sel õhtul kompromiteerisin ennast vähe, aga varasematest aegadest - jah palun väga, seal on kõike - Hirvepargis üksinda joomist,tänaval istumist, ükskord kooberdasin jumal teab kuidas läbi linna koju ja tahtsin kogu aeg oma salli ära visata põhjendusega et see nagunii ei meeldi mulle. Tähendusrikas ühenduslüli on ka see, et töö nr 21 avamisõhtult tassis mu taksoga koju sama kodanik (kandes ka mu kingi ja kotti - olin sukkis, külma oli 40 kraadi), kes ka käesoleval lõbusal partyl mul silma peal hoidis.

    Ma ei saa ometi joomist propageerida. Ma olen korralik naisterahvas, prosse müün, ei tülita kedagi.

    ReplyDelete
  5. pohlak ongi bob minu meelest alati olnud. või vähemalt - sama tegelaskuju, teine osatäitja.

    ReplyDelete
  6. Väga hea lugu.:D Ise hiljuti sattusin Turu geibaari, kus oli haiglaselt roheline valgus. Laest rippusid alla punased lambid ning kapi otsas vedeles räpane väike panda.

    ReplyDelete
  7. maainternet ole ammue nam see mis vanasti või mis linnas. ei tasu vaeva.

    ReplyDelete