Monday, October 11, 2010

Vladimir Levi - "Mittestandardne laps"

d
Eneseabi ja psühholoogia maailma viib ZA/UM-i revüünurk teid esimest korda. Mitte eriti üllatuslikult on tegemist nõukogude psühholoogia ja nõukogude eneseabiga. Ma ei saa midagi parata – kui ma kujutlen klubihoonesse kogunenud ameeriklasi või muid säändseid kapitalist väärastunud hingi arutamas, kuidas paremad lapsevanemad olla, siis olen ma veendunud, et enamikel puhkudel on tegemist ebateaduse, esoteerika, rõhumise erivormide väljaarendamise ja kodanliku lollusega, keegi kraabib selle arvel endale raha kokku ja kusagilt paistab ameeriklaste jumala inetu lõust. Seevastu, kui selsamal eesmärgil on kokku tulnud grupp uljaid nõukogulast inetute prillide ja kotitavate pintsakutega - asi võtab jumet. Ehk lööks isegi kampa. Te vaadake:


Üleeile oli Vanemate Koosolekul tsükli “Rasked vanemad” mängupäev. D.S-i loal kirjeldan seda lühidalt.
Meid oli 27 inimest, sealhulgas viis vanaema, kaks vanaisa ja kolm perekonda, kuhu kuulusid ka teismelised lapsed, viimaste ülesandeks oli mängus osalemisel toole ümber tõsta ja korra järele valvata. Mängijate aktiivi kuulusid ka Dana R. (Vabaduse Ülem, kummaline ametipost), Antuan N. (Must Kriitik), Kronid Huskivadze (Mälu Ülem) ning Nataša Ossipova ja mina - Tõlkežürii. Oma tavalise kombe kohaselt D.S. ülemuseks ei trüginud ja mängis peamiselt Last, mis tänu tema poisikeselikule väljanägemisele (kui ta seda tahtis) tuli tal loomulikult välja.

On ju, nagu nad mängiksid oma rollimängu kuidagi, ma ei tea, õigesti? Sama kehtib ka eneseabi ja psühholoogia kohta. Ma lugesin seda raamatut esimene kord, kui ma olin mingi 12 või noorem, ja nüüd lugesin uuesti. See meeldis mulle juba esimesel korral ja ma loen Levit ja tema meeskonda - kuna ta raamatud on paratamatult kompilatsioonid erinevate inimeste kogemustest - eneseabi vaieldamatuks krooniks.

Juba esimestel lehekülgedel öeldakse ausalt ära - mitte ükski raamat ei aita ja täiuslikke retsepte ei ole ei inimese kasvatamise jaoks ega elamise jaoks üldse. Raamatus rõhutatakse seda korduvalt - inimesed, kes loevad kõiki õigeid raamatuid, ei õpi selle pärast veatult käituma, inimesed, kes käivad psühholoogilt abi otsimas, käivad ühtelugu psühholoogilt abi otsimas ja nii põlvkondade kaupa. Aga see ei tähenda, et raamatuid lugeda oleks üleüldse mõttetu, või et psühholoogi töö oleks tühi. Põhiline, mis see raamat teeb ja mille poolest ta hea on, on see, et ta annab edasi eetilist, pingevaba, sundimatut eluvaadet. Sellist, millest jääb midagi külge. Tuuakse näide sellest, kuidas psühholoog vestleb mureliku noore emaga, olgugi, et tal ei ole imikute alal mingit kvalifikatsiooni. Ta tegeleb põhiliselt sellega, et näitab autoriteetse figuurina sundimatut eeskuju, veenab olukorra normaalsuses ja hallatavuses. Samaladne lühivisiit oli mõnel teisel noorel emal piima tagasi toonud. See, ma arvan, on üsna hea illustreeriv näide.

Tegevusjuhised, mida raamat toob, kiirgavad ehedat seitsmekümnendate nõukogude headust ja hoolimata sellest, et nende lugemisest suuremat tolku ei ole, on need väga ilusad juhised. Peamõtteks on see, et selleks, et normaalne oleks, tuleks normaalne olla - sa ei saa eeldada koostööd inimeselt, kui sa teda alandad ja ta elu kibedaks teed. Neid on ohtralt, need kõlavad hästi, need on uhked, kangelasliku elamise juhised, ilus, materialistlik humanism. Raamat ei liigendu kindla orientatsiooniga peatükkideks, luuleline proosatekst vaheldub dialoogiga, mis vaheldub näidetega, mis vaheldub reeglite nimistuga, mis moodustab kokku iseloomuka terviku. Minu arvates tungib antud raamat täiel määral üldhuvitavasse, selle-asemel-et olla pelgalt praktiseerivatele lastevanematele ning lastefarmitöölistele määratud.

Raamat toob paljusid näitlikke pilte elust, sellest, kuidas inimestega on läinud ja miks. Need on enamjaolt hästi valitud ja nende krooniks on jutustus geniaalsest nõukogude kooliõpilasest, kes on nii tark, et ta ajukäärud paistavad läbi pealuu välja nagu ameerika multifilmis ja kelle mõtted on tihtilugu nii keerulised, et nende kohta ei ole võimalik midagi öelda, sest keegi teine ei mõtle selliseid. See on üsnagi fantastiline vabas vormis jutustatud lugu ja oleks juba omaettegi lugemist väärt. Mõneti on see muidugi ka igikorduv lugu sellest, kuidas ühiskond ei ole oma andekamate poegade talentide eesmärgipäraseks kasutamiseks mingeid mehhanisme välja mõelnud.
Ma ei saa ilmselt muidu, kui sellele raamatule omas žanris kümmet anda. Aga antud teema viib mind edasi... on ühiskonnakriitika aeg.

PSÜHHOLOOGIA ALLAKÄIK KODUVABARIIGIS

Ma ei tea tegelikult, kas on õige rääkida allakäigust, sest ma ei tea, kas kunagi on olnud paremini. V. Levi taset ning eetost nõukogude seitsme-kaheksakümnendate normiks pidada oleks ilmselgelt liiga roosiline. Kuid tema tähtsus, see peitub põhiliselt psühholoogi rolli õiges mõistmises. Psühholoog ei pane diagnoose ega kirjuta ravimeid välja - see on psühhiaatri töö. Psühholoog ei ravi inimesi. Psühholoog kuulab inimese ära, üritab tema olukorda mõista ning proovib anda juhiseid olukorra parandamiseks, seeläbi aitab ta inimestel eluga hakkama saada.

Näib, nagu psühholoog ei oleks tänapäeva Eestis eriti populaarne tegelane. Psühholoogiteenus ei ole kohutavalt kättesaadav ja inimesed seostavad seda pigem vaimuhaigustega, kui üldiste eluprobleemide lahendusega. Psühholoogi juures käimine oleks justkui mingisugune nõrkuse avaldus, ja paljud inimesed pöörduvad pigem nõia, sensitiivi või muu esoteeriku poole, sest need tunduvad usaldusväärsemad, inimesed soovitavad neid tihtilugu ja tundub, nagu nad saaksid paremini aru oma rollist ühiskonnas. Antud roll on õigust öelda täpselt seesama, mis psühholoogi oma. Ta kuulab su ära ja teeb su olemise paremaks. Erapsühholoogide praksiste kohta mul teadmisi napib, kuid mingi eelarvamus ütleb mulle, et see teenus on põhiliselt nende jaoks, kellel selle jaoks raha jätkub ning et see haiseb ameerikamaa järele.

Osati on see, et nende teenuseid ei hinnata kindlasti ka psühholoogide eneste vajakajäämistes kinni. Minu enese viimased kogemused psühholoogidega jäävad sellesse aega, kui ma olin noor ja metsik, puberteet lõõmas ja ma olin just aru saanud, et kooli minemise asemel võin ma ka mitte minna. Üks psühholoog oli vanem tädike, kes oli suhteliselt sõbralik ning kuulas üsna ilusasti, aga ei jõudnud sellega õieti kuhugi. Selle noore inimese probleem jäi talle mõistmatuks ning tema juhis paremaks hakkamasaamiseks oli “koolis võiks ju ikkagi käia”. Mis ei ole olemuslikult mitte õige ega vale, vaid täiesti kasutu nõuanne ja selle teadasaamiseks ei oleks mul tarvis olnud kodust kaugemale tulla. Teine psühholoog oli kuri vuntsidega onu, kes leidis, et parim viis mind kooli tagasi viia on hirmutamise ning solvangutega. Sellel oli sarnane kasutegur, kuigi tegemist oli üsna ilmselgelt halvema psühholoogiga, kes saab vähem aru, mis ta tööülesanne on. Ma mäletan õrnalt ka paari koolipsüholoogi, keda oli hea kiusata, kui ma juhtusin koolis olema, aga ei viitsinud tundi minna. Nelit pärinevad kenad soovitused minna viletsa olemise korral välja jalutama või oma tuba korda teha. Mul on tunne, et koolipsühholoog on üks kergelt õnnetu inimene, keda ei ole korralikult süsteemi integreeritud, kuigi see, et ta koolimeediku kõrval seal justkui oleks, on tänuväärne ettevõtmine. Kui ma saaksin ise koolipsühholoogi teha, siis ma viiksin ta tema kuubikust väljapoole, tunde vabakuulama, analüüsima ning lahendama olukordi klassiruumis ning vahetundides ja tegema järeldusi erinevate õpetajate võimekuse ning õpilaste arengu kohta. Komandeerima inimesi enda juurde väikestes gruppides rääkima, õpetajaid ja õpilasi ühteviisi, hoides suhteliselt erapooletut, vahendavat rolli. Selline lähenemine võiks anda huvitavaid tulemusi.

Sören Kierkegaard jutustas kunagi ühe kena loo sellest, kuidas ta läks läbi rahvamassi, kes teda tema raamatute pärast mõnitas, kuid kui ta neist ühe poole pöördus, et piibu sisse tuld saada, muutus too viisakalt, ning pakkus seda. Ka käratsev, ropendav tunnirikkuja on mõnes mõttes nagu osa massist. Kui ta sealt eraldada ja temaga viisakalt rääkida, nii et õpetaja küsib talt nagu inimeselt mis talle tema tunni juures ei meeldi ja ütleb, kui palju see ta elu nõmedamaks teeb ja õpilane seisab selle küsimusega silmitsi - see võib midagi muuta, see ei pruugi. See võib olla parem variant, kui tigeda direktori juurde saatmine.

Koolipsühholoogi printsiibi juures on äärmiselt meeldiv ka selle proportsionaalsus. See on see, et sul on üks meedik ja üks psühholoog kooli peale. Seda oleks ilus dubleerida ka ülejäänud tervishoiusüsteemi, mis näeks nimelt välja niimoodi: perearsti kabineti kõrval on psühholoogi kabinet. Sest hädasid muu elamisega tuleb kindlasti vähemalt sama tihedalt ette, kui hädasid tervise pärast ja mõnede käsitluste järgi on tegemist koguni seotud hädadega. See viiks psühholooge ka mõneti tagasi nende elukutse õigete juurte juurde. Tänapäeval tundub et tahetakse, et psühholoog oleks teadlane ja nõutakse neilt palju statistikaga tegelemist. Statistika suhtes olen ma aga kahtleval seisukohal, ma ei leia, et inimeste elude numbriteks taandamine aitaks meil neid paremini mõista või aidata. Aga see, kuidas iga inimese number on tegelikult metsalise number, see on juba tegelikult hoopis teise artikli materjal.

Kronid Huskivadze nimi on paksendatud kirjas, et tõsta esile selle ebamaist šeffi.

2 comments:

  1. Ma lugesin korduvalt Levi "Kunst olla ise" LR musta kaane peal on suur valge küsimärk. Ma möönan et selle kirjaniku raamatutest on mulle täitsa abi olnud. Ma lugesin neid nii õrnas eas, et see seisab eluaeg mul peas. Tal oli seal igasugu mediteerimis- ja lõdvestumis- ja kiirpuhkamistehnikaid ja need kõik töötavad, kui sul ainult meelde tuleb ennast kokku võtta ja püüda nende järgi käia.

    ReplyDelete
  2. Mul on see. Mul on see välja laenatud. Kui raamat on välja laenatud, siis teeb raamat tööd.

    ReplyDelete