Monday, November 15, 2010

Aleksei Turovski "Loomult loom"


Vaadake imet! Ma annan teile revu mingist suhteliselt uuest raamatust. Ma arvan, et kõige uuemast kogu oma karjääri jooksul. See on ainult kuus aastat vana. Sellel, miks ma kogu aeg nii kuradi vanu raamatuid revun, on omad põhjused. Uued raamatud on kallid, neid on palju, ülevaadet omada on keeruline, samas on vanu raamatuid külluses ja loetud on neist vaid murdosa. Linnaraamatukogusüsteemiga on suhted juba viimased kaheksa aastat segased, sest ajast, kui üks raamat rändama läks ning kunagi tagasi ei tulnud.

"Loomult loom" ei ole väga vana raamat ja tundub, et see ei läinud rahvast ka täielikult mööda. Otsing andis teada, et ta on vähemasti läbi müüdud. Samas on üsna kindel, et kui sellel läks minuni jõudmiseks kuus aastat, siis ma ei ole ainus omataoline.
Põhimõtteliselt on see väga hariv populaarteaduslik raamat. See on tehtud lugudest ja faktikestest - sellistest lugudest ja faktikestest, mida sa tahad peol edasi rääkida, kui jutt looduse imetegude peale läheb. Neid on seal ääreta tihedalt - kolm-neli terve lehekülje peale, esitatud meeldivalt, sulavalt, kõnekeelselt, niimoodi, et inimene tänavalt saab aru, loomade maailm on tihedalt inimeste maailmaga seotud, siin-seal on viiteid ajaloole, paleontoloogiale või loomaaia tänapäevasele elukorraldusele.

Kui sa tead, kuidas Turovski räägib - ja enamasti sa tead - siis sa võid teda oma peas niimoodi ette kujutada neid jutte rääkimas. Jutud on üldiselt temaatiliselt grupeeritud ja iga peatükk algab ladinakeelse tsitaadiga. Aga Turovski seletab alati ära, mis see tsitaat tähendab ja mis see seal teeb, sest ta ei taha kirjutada raamatut, millest ainult vähesed valitud aru saavad.
Samuti tasub tähele panna autori illustratsioone. Need on head ja mõned on isegi väga head. Selle kõrval tuleb öelda, et kaanekujunduse näol on meil tegemist tõsise möödapanekuga ning et see ei väljenda sugugi raamatu üldist iseloomu ning kvaliteeti. Nagu vaata seda. See on mittemidagiütlev.

Kui oleks minu teha, siis ma kasutaksin seda raamatut
haridussüsteemis. Ammu oleks aeg, et teisedki ained peale munase kirjanduse lugemist annaksid. See on minu meelest see, kuidas inimesed teadmisi peaksid omandama ja edasi andma - huvitavate lugude kaudu. Süsteemid ja seosed on ainult selleks, et huvitavaid lugusid paremini mõista. Hariduse idee on tekitada huvi ja asjad, mis on ilma huvita ning mehhaaniliselt õpitud ei too kellelegi kasu. (Luiksi uueks kosmonaudiunistuseks on pedagoogiks saada, et oleks üks pedagoog rohkem, kes on normaalne. Inimest kisub ikka selle poole, mida ta vihkab.)

Nagu harilikult, ei ole revu täielik ilma tekstinäidiseta.

Kaljukitsel, arhaaril, muflonil, markuuril või besoaarkitsel on sarved ja kolju ühendatud vetruvatest luuplaadikestest amortisaatoritega, "ressooridega", ja neid luuplaadikesi on üle kahekümne. See on suisa biotehniline ime, kui nii võib öelda - looduse teravmeelne leiutis. Kui kaljukitsel on tarvis hüpata sügavasse kuristikku, ei ürita ta lennata 30-50 meetrit ja kohe jalgadele maanduda. Isegi tema jalad ei peaks sellisele löögile vastu, ta lihtsalt lööks kõhu vastu maad, tal murduksid jalaluud ja kogu ta sisikond saaks väga tõsiselt vigastada. Ei, kuristikku ta ei kuku, ta hüppab. Ja hüppab väga täpse, väga kindla nurga all. Kaljukitsed hüppavad, sihtides sarvedega allpool olevate kaljunukkide ja väljaulatuvate kivide poole, nii et lennanud ütleme kümme meetrit, põrkavad nad sarvedega vastu kivi, vähendavad kukkumise inertsi, aegustavad oma liikumist. Sarvelöök vastu kaljunukki põrgatab kitse teatud nurga all eemale, ja siis, kasutades ka jalgu, põrgatab kits end allpool oleva kaljuseina nurka kasutades kolmanda kaljunuki suunas, et veelgi turvalisemalt aeglustada oma liikumist allapoole. Kujutage ette kaht seina ja pingpongipalli, mida ei ole lihtsalt lastud alla kukkuda, vaid on suunatud nurga all vastu üht seina. Sealt põrkub see vastu teist seina, siis vastu esimest, siis vastu teist... Samamoodi jõuab ka kaljukits ilusti kuristiku põhja, tõuseb jalgadele ja läheb omi asju ajama.

10/10. Armastusväärne jätk hüvadele vana kooli populaarteaduslikele raamatutele (vrd uue kooli pildiraamatud, mis alahindavad lugejat.)

(Ja on mõeldud põhiliselt selleks, et näidata, kui loll ja rikas sa oled - toim.)


3 comments:

  1. See põrkav kits on suht mine putsi asi. Kas leiduks ka mahlakas põrkavate kitsedega youtube event?

    ReplyDelete
  2. See on väga hea raamat tõepoolest. Turovski on ehe valgustuslik humanist. Inimest eristab loomast süü(divus) ja
    "Inimene on kohustatud ise enda hinge üle kontrolli hoidma. Selliste eriti ilmekate, vägevate märgikomplekside puhul, mida kasutatakse valimistel või miitingutel või suurtel pidustustel või ballidel, tasub alati meelde tuletada Horatiuse nõu Noviciusele: ära liialt vaimustu. Ja kui sa vaimustud, ära vähemalt tee otseseid järeldusi, ära lange nii madalale, et seostad oma tegevusstrateegia uhke tundega, mis sul praegu hinges on, mida kutsub sinus esile mingi väga vägev paraad, või tulevärk, ära sellest kohe siduvaid järeldusi tee. Paraku kipuvad inimesed just nii talitama".
    lk 106

    10/10

    ReplyDelete
  3. Ma soovitan seda blogi lugeda, mis eelmine tüüp jättis. See on üsna huvitav blogi ja seal on palju Nietzschet ja kultuurikriitikat ning -analüüsi, aga ma ei saanud päris täpselt aru, kuhu see kõik omadega lõpuks jõuab.

    In other news: see ei ole mingisugune eriti apetiitne revu, rohkem sinna raamatukaane kanti läheb.

    ReplyDelete