Saturday, November 20, 2010

Mudlum ja kodu


Kodu nr.1 oli kahekordne kivimaja Sindis. Ma ei saa seda tegelikult ise mäletada. Aga mingid mälupildid, kas reaalsed või unenäolised on mul sellest siiski. Mu ema oli peale ülikooli võtnud vastu suunamise Koluvere eriinternaatkooli. Ma võin faktides eksida aga vist panid pättidest kasvandikud Koluvere põlema ja kool viidi üle Sinti. Nii ka mu ema sinna sattus.

Ma mäletan seda diivanit, mis oli selline rohekas ja kollase 60ndate kolmnurgamustriga. Ma kõigutasin oma pead ühele ja teisele poole ja nägin seda niimoodi külje pealt. Ja piltide järgi ma tean, et mul oli pulgavoodi ja kitsekesega kõristi. See oli siis see aeg, kus naised pidid minema tööle kolm kuud peale sünnitust ja neile anti mingid pausid tööajal, et nad saaksid last imetamas käia. Mind käis hoidmas üks Miili-nimeline tädi. Hiljem sain sõime. Isa jõi liiga palju, ei käinud korralikult tööl ja ametkorter võeti käest ära.



Kodu nr 2. Üürikorter Tammistus. See peaks olema kah koht kuskil seal Pärnu lähistel. Ma mäletan seda kohta juba täitsa hästi. See oli tuba kuhu pidi minema läbi teiste inimeste köögi ja see oli väga väike. Sinna mahtus sisse laud, riietekapp, voodi ja pulgavoodi. Pärast seda põrandapinda enam ei olnud. Mul oli midagi viga, sest ma ei saanud hommikuti silmi lahti, need olid nii rähmased, et ema leotas neid vatiga. Ja siis sai vaadata alguses natuke äärest, kust silm oli juba lahti läinud. Nagu kutsikas, kellel silmad pähe tulevad. Selle koduga on veel kaks asja meeles. Mul oli imelik painaja. Niipea kui tuba pimedaks tehti, hakkasin nägema suuri ööliblikad. Nägin, et terve tuba on neid täis. Ma karjusin nii kõvasti, et tuli tehti jälle üles, otsiti kõik kohad läbi ja võib-olla leiti kuskilt mõni õnnetu väike liblikas. Aga pigem mitte. See ei juhtunud üks öö, vaid palju öid ja ma kartsin magama minna. Ja ööliblikaid ma natuke kardan siiamaani. Teine oli selline – isal oli hommikumantel, selline mitte froteest aga pehmest plüüsi moodi asjast, mis oli pruun ja natuke kirju. Need olid siis vist tavalised aga nüüd museaalsed ja selle riide nimegi ei tea enam. Ühesõnaga, ma ronisin sinna alla onni. Ja kui ma hästi kaua vaatasin läbi riide, siis need riidest läbi tulevad valgustäpid muutusid järjest suuremaks ja sinna sisse tekkisid pildid. Nagu televiisoris. See oli väga huvitav. Ema ja isa ei saanud vist eriti hästi läbi aga sellest ei tea mina midagi. Isa elas vahepeal kuskil eramajas, me läksime sinna - seal oli traatvõrgust aed ja maasikapeenrad. Ma sain kärjemett ja maasikaid.


Kodu nr.3 - korter Türil. Seda ma mäletan juba jumala hästi. Ema oli tulnud teise linna tööle, et isa vanadest joomasõpradest eemale saada. Nad töötasid mõlemad Türi Näidissohvoostehnikumis? Kas võis nii olla? Peab ütlema et tol ajal oli lihtne uusi algusi teha. Läksid mujale ja said iga kell nii uue korteri kui uue töö. Uus algus vanade inimestega aga lõppeb sealsamas kus eelmine. See oli kena kahetoaline korter ilmselt staliniaegses majas kohe Türi peatänava ääres. Suur neljakordne maja suure uhke pööninguga mis oli tuvisid täis. Ja kus olid kohe sellised tuvi-aknad, väikesed poolkaared tordilõigu kujuliste klaasidega. Me elasime vist esimesel korrusel. Seda ma täpselt ei tea. Korteris oli kaks tuba, tagumine magamise ja esimene elamise jaoks. Ja täitsa kena suur köök.Tagumises toas oli ikka seesama voodi ja kapp ja esimeses oli laud ja diivan ja sellised asjad. Aknad olid tänava poole. Selles korteris sain ma viie-aastaseks. Mul oli palju külalisi. Ma sain Miili ja Meeliku käest isetehtud vineerist nukumaja, kus katust sai pealt ära tõsta ja uksehingeks oli kellarihm. Ja siis ma sain kolm ühesugust komplekti nukumööblit, valgest plastmassist punase sametpaberiga. Ja üks poiss kinkis mulle savist vaasi. Sellest kingist ma olin täiesti rabatud ja hindasin seda üle kõige.
Sain ka kukekomme. Pulga otsas. Neid oli 10 tükki ja ema võttis need mul käest ära. Tekkis metsik tüli, mille tagajärjel ma pakkisin oma asjad ja lahkusin kodust. Pakis olid valge siidipluus roheliste ja helesiniste mummudega ja sinine traksidega plisseerseelik. Põgenesin läbi aiamulgu kapsapõllule. Konutasin seal küllalt kaua. Kas mind leiti või loivasin ise koju tagasi, seda ei tea.
Igatahes läksid ema ja isa tülli ja isa kolis kodust ära. Mingisse ühiselamusse – käisime teda seal vaatamas – seal oli palju mehi ühes toas, tal oli voodi ja öökapp.


Kodu nr.4 – ühiselamutuba Paides, see oli kutsekooli poiste ühiselamu teisel korrusel. Poiste vetsus ei tohtinud käia, meil oli kollase-pruuniruudulise paksu eesriide taga majandusnurk, seal oli pliit ja plekkpang, kus sai asjal käia. Äär oli väga kõva ja külm.
Telekas oli selline tore, kus kanaleid sai vahetada pika pulgaga keerates, hirmus raskelt käis. Lõpuks ma kruttisin selle pulga katki ja siis pidi tangidega keerama, see oli veel raskem.
Lasteaias ma ei käinud. Mul on joonistustega vihik, kuhu ema oli peale kirjutanud – ei konda poiste tubades, ei kaota pilte ära. Mul oli sõber Villu, kelle jalg oli kipsis. Ma sügasin teda sealt kipsi alt sukavardaga, sest karvad jäävad kipsi sisse kinni ja siis on väga kõdi ja vastik.
Ükskord jooksin peaga vastu radiaatorit. Eks me olime mingit jooksumängu mänginud. Pea lõhki, kisa suur. Ema saatis mu selle Villuga traumapunkti. Mu elu kõige suurem häbi oli, kui pidin selle poisi ees püksid maha võtma, kui arst pepusse süsti tegei. Valu polnud selle kõrval midagi.


Kodu nr.5 – ühiselamutuba Paides
, aga nüüd juba esimesel korrusel, nn. õpetajate tiivas. Seal olid oma vetsud ja duširuum koridori lõpus. Seal elas päris mitu leibkonda, muidugi mitte ühtegi meest, ikka naised oma lastega. Matemaatikaõpetaja oli ja keemiaõpetaja. Ühel oli poeg nimega Margus. Sellega me siis mängisime. Ühel õpetajal oli riiulis martsipanikujude kogu. Ma tahtsin neid hirmsasti süüa. Ju ma vist lõpuks saingi – see maitses täpselt nagu seep – eks ta oli aastaid vana ka. Söömas käisime sööklas.

Kodu nr.6 – päris oma korter viiekordse kiviklibuse paneelmaja neljandal korrusel. Selle aadress oli H.Juhkentali 61-26. Hugo Juhkental oli revolutsionäär. Korteri saime suvel enne minu esimesse klassi minekut. Ühes toas helekollane ja teises heleroosa ruudulise siksakilise mustriga tapeet. Põrandad olid lillakasroosad. Käisime seda esimest korda vaatamas palaval suvepäeval, jõime limonaadi ja sõime kohvisaiu. Alguses polnud meil tühjagi mööblit sinna sisse panna aga pikapeale ema ostis järelmaksuga diivanvoodi ja siis selle polüesterkapi.

Selle kapiga ma olen elus hullu vaeva näinud. Seda muudkui võeti lahti ja pandi kokku, ikka ühest kohast teise kuni see saepuruplaat täiesti lagunes ja kõik kohad olid epoliimiga parandatud. See kapp kolis viimaks ka Tallinnas kaks korda. Aus kapp, ma ütlen.

Teine asi, mida emale meeldis hirmsasti teha oli tapeetide vahetamine. Mina olin abitööline kes määris kliistrit, murdis paani kokku ja andis ema kätte kes tooli peal seisis. Oi seda tüütust! Kõik need nurgad, mis ei jää sirged, ja õhumullid ja paaniäärte lõikamised! Tapeet on üks kuri väljamõeldis. Sinna alla lähevad lutikad elama. Lutikate pärast seda pidigi iga aasta maha kiskuma, siis kõvasti mürgitama ja siis jälle uue panema.

Alguses oli elutuba see väiksem tuba ja me magasime emaga koos suuremas toas. Hiljem sain väikese toa omale. Siis ma olin juba suur ilu armastaja ja mul oli tädi Elleni tehtud sinine oranžide aplikatsioonlilledega voodikate ja samade värvidega täispuhutav krokodill. Küll ma sättisin neid asju seal nii ja teistpidi. Ükskord käisin Elvas isal külas. Seal elas ka mu vanaema ja vanaisa ja tädi Kai. Neil oli oma maja.Tädi Kai oli kunstnik, täpsemalt vaibakunstnik. Tal oli seal vaibakudumise raam ja metssea nahk põrandal ja topsides hulga pintsleid ja pliiatseid. Mu meelest oli see hirmus ilus tuba. Tahtsin omale kõike samasugust. Vanaisa oli ka kunstnik aga tema oli omale kuuri peale ehitanud oma toa ja ilmus välja ainult söögiaegadeks.

Kodu nr.7 – Elleni maja Meriväljal. See oli kodu läbi kogu lapsepõlve. Tähtis vaimne keskus. Elama kolisin sinna pärast kaheksanda klassi lõpetamist, kui tulin Tallinnasse kooli. Käisin salaja 46.Keskkooli sisseastumiskatsetel, ema oli sel ajal mingis komandeeringus Minskis. Sain sisse ja siis polnud enam miskit parata.

Me käisime muidu igal koolivaheajal seal. Ema viis mu vaheaegadeks sinna. Suvel ka. Ja enne kooli ma olin seal vist üldse suurema osa ajast. Ellenil oli hiigelsuur maja, kus ta elas ihuüksi. Seal oli 11 tuba kahel korrusel ja kuur ja kuuri taga väike tuba ja kuuripööning ja pirakas garaaž ja garaažipööning. Ma arvan sinna jäi palju aardeid maha. All oli niimoodi. Kui sisse tuled on vägev puidune uks, siis kaks esikut, ühel esikul oli ümmargune laevaaken, esiku kõrval oli väike külalistetuba, millest läks uks trepialusesse konkusse, kus oli hulga huvitavat kola ja vanu riideid. Siis tulid kaks tohutut ruumi, ühes oli suur kamin ja terve seina suurune aken, pulkjalgadel raadio ja biidermeierdiivan. Teises oli maailmatu pirakas puust söögilaud pinkidega, nagu muiste taludes ja terve seina suurune ARSis ehitatud raamaturiul. Seal toas oli ka vahva asi – söögiluuk. Köögi ja toa vahel oli seina sisse tehtud ava, kust sai toitu serveerida, kuigi uks ei olnud palju kaugemal. Aga väga šeff värk. Siis tuli köök, kus oli Soomest toodud moodne köögimööbel ja roostevabast terasest kaanikausid ja Rosenlew külmkapp. Köögi kõrval oli veel pisikene tuba, sellest pidi saama sauna eesruum aga sauna ei ehitatud kunagi valmis. Siis tuli vaheesik ja tagumine õueuks, sahver, keskkütteruum ja siis selline pommiauk, mis läks sügavale maa sisse ja kuhu pidi tulema saun aga kus hoiti vanu värvipurke ja igast ehituskola. Keskütteruumist sai gaaraži. Garaaži kõrval oli pikk kitsas ruum, seda ei kasutatud millekski, eks ta miski töötuba pidi olema, ja sealt sai pööningule.

Teisel korrusel oli pikk trepikäik balustraadiga, igal pool rippusid maalid. Seal oli üks nurgapealne külm tuba, kuhu mind tavaliselt magama pandi hirmsa kuhja tekkide alla, oma viis-kuus tükki ülestikku.Siis tuli see tuba, kus ma kooliajal elasin, see oli vist garderoobituba, seal olid sisseehitaud kapid, lettlaud ja voodi. Seina peal oli pruun tupsudega vaip. Selles toas ma kirjutasin oma esimesel Tallinna koolisügisel surematu Fulgensi. Siis tuli kabinet – mõlemad seinad täis raamaturiiuleid ja keskel voodist suurem laud. Siis tuli see tuba, kus Ellen elas, enne kui tal kõik perse läks ja ta hakkas seal köögi kõrval pisikeses elama. See oli päris suur tuba kust sai lahmakale rõdule ja millel oli väike nurgatagune sopp sisseehitatud kappidega, kus olid kõik maailma kõige huvitavamad asjad. Nööbikarbid, riidetükkide hunnikud, värvilised lõngad, vanad käekotid, ehted, vanad kaabud ja kübarad, sallikarp, üks suur karp asjadega mida inglise keeles kutsutakse bits and bobs – savilinnud, klaasist põrsas, väiksed keraamilised kilpkonnad, võtmehoidjad värviliste lilledega, nahktupes mini soome pussid, indiaani tubakakott, noh ma ei tea, kas ongi mõtet jätkata?


Ellen tõmbas kõvasti suitsu, tuba oli sinine kogu aeg. Telku ees käis linik, et pahad ei saaks sisse vaadata ja telefoni toru ette oli pandud puudrikarbi kaas, et pahad ei saaks sisse kuulata.

Tähtsamad jutud räägiti maha rõdul, seal oli privaatsem olemine.

Selle toa kõrval oli duširuum ja vets. Põrandal oli puust rest ja vetsu ja duši vahel kilekardin, Soomest toodud, seal peal olid punased ja sinised kriipsujuku moodi inimesed. Mulle meeldisid ka rätik
unagid, need olid helekollane, heleroheline ja heleroosa. Siis oli seal igasuguseid väljamaa kreemitopse ja totsikuid, ammu tühjad aga ikka veel head lõhna täis.

Kodu nr.8 – Õle tänava kööktuba, vets koridoris. Ema vahetas oma Paide korteri Tallinna oma vastu, kui ma linnas ülekäte läksin, aga hakkama sai ta sellega siis, kui minu keskkool oligi juba läbi. Sinna sai toodud see tugev saepurune polüestersektsioon, tegime ka suure sisseostu Mööblimajast – kas lahtikäivat tugitoolvoodit, mis käisid põrandale maha ja millest sai teha kaheinimesevoodi kui nad nööriga keskelt kokku siduda. Väliskoridorist sai otse kööki, mis oli 4 ruutmeetrit suur ja kuhu mahtus ainult puupliit. Selle vastas oli kamorka, kuhu mahtus ainult voodi, see oli minu tuba. Üle tee oli oli Õle kõrts, väga markantne asutus.Selles korteris põdesin ma läbi hirmsa tõve – surmahaiguse, pasanteeria koos 42 kraadi palavikuga, kiirabi käis ja puha. Üks versioon selle järgi, kuidas suremine olla võiks, on mulle teada. Kui sul sureb ära käsi või jalg, hakkavad sipelgad jooksma. Kui sipelgad jooksevad juba üle keha ja see hakkab jõudma kaela juurde, siis võiks öelda on lood kehvad.
Kodu nr.9 – Laulasmaa vammise laega maja.
See oli omaaegse härrastemaja juurde kuulunud teenijamaja koos abiruumidega nagu puukuur, pesuköök ja lehmatuba. Härrastemaja veeti pääle sõda laiali, kes sai akna, kes ukse, aga teenijamaja ei natsionaliseeritud. Ta oli kena ümarpalkidest sindlikatusega pikk hoone, mere äärde oli napp 20 meetrit, mändide vahel, bussipeatus ukse all, linnast tund aega sõita. Minu esimene kodukujunduspalavik avaldus seal. Köök oli suur, värvimata puupõrandaga ruum, suure pliidiga, pliidiraud rõngastega ja roostes. Pliidi kõrval pink veepangidega. Seinal riiulid, ilusaid asju panin sinna. Laulasmaa puhkekodu saunast varastasime öövarul ära ühe puust pingi, sinna peale tegin lapitehnikas pehmed padjad. Laudlina ja aknakardin olid ühtesugu ruudulise riidega. Laua ümber punased viini toolid. Need toolid andsid kõvasti värvi, nad olid värvitud harjavarre värvimise värviga, mida Reediku pime tädi oma harjavabrikust oli vinnanud. Elamise toas panin akende ette valged kardinad roosade krüsanteemidega ja värvisin kõik mööbli elevandiluu kollaseks. Ellenil oli seda värvi garaažitäis. Oli vist poola värv, sinises purgis värviliste triipudega. Magamise toas oli akna ees meresinine kardin sebra mustriga. Oli palju kena vana mööblit nagu lillepostament ja ümmargune laud ja suur kirst. Postamendi peale panin sõnajala. Talvel oli hirmus külm ja nukker.Aegajalt sõitis kohale lõbus joomaseltskond. Suvel olid seal sugulased-suvitajad ja meie olime mujal.

Lehmatoas oli põrand poole meetri paksuselt kaetud vanade kaltsudega, nendega oli hea rotiauke toppida. Ühtlasi leidis sealt midagi selga-jalga. Üks roheline taftsiidist kleit on mul selle lehmatoa põrandalt leitud, ripub praegugi kapis. Ja igivana tikitud seinavaiba leidsime ja palju vanu tikitud pitsäärtega köögi-ilurätikuid. See oli üks varanduse-auk aga ega ma seda siis ei teadnud. Pesuköögis oli kaks ruumi. Ees suur pliit pesu keetmiseks ja taga väike külalistekambrike voodi ja lauaga. Akna peal seisid reas väljamaa siltidega napsupudelid, tol ajal korjati siukesi asju.

Puukuuris olid puud, aga mitte mingid niisama puud, vaid terved tüved! Oli ka saepukk ja selline hiigla kahemehesaag. Ei tea, kuidas need ära saetud said, see pole tegelikult inimese töö vaid Heraklese oma. Seal kuuris olid ka suured kivist tündrid, mitte küll päris malahiidist aga sinna kanti. Tündri otsa käis kivist karikas kaanega. Need olid seisnud härrastemaja sissekäigu juures. Ühel ennemuistsel sugulasel olnud hauakivitööstus.

10 comments:

  1. rohkem pilte võiks olla.

    ReplyDelete
  2. Mh-mh, see on nagu täielik kuumaastik. Sindis.

    ReplyDelete
  3. Kas linikud käisid telekate ees tõesti selle pärast, et Nemad sisse ei saaks vaadata? Ma olen kuulnud ka mingit kurja peeglimaagia teooriat selle kohta.

    ReplyDelete
  4. Temal käis see kindlasti selle pärast aga ma usun et enamik inimesi pani seda ilumeele rahustamiseks ja tolmu kaitseks.

    ReplyDelete
  5. Vanaaja inimesed kartsid kinnise kineskoobi võigast ning ebaloomulikku hallikasrohelist värvi ja ajaleht levitas hirmulugusid staatilise elektri kahjulikkusest.

    MLjun.

    ReplyDelete
  6. Mind ootab varsti VIIES kolimine selle aasta jooksul. Niisama, maitseroheliseks selle artikli kõrvale. Et teaksite.

    Seni olen elanud vist ca 30 eri kohas, juba ühiselamutest üksi tuleb tubli 6 või 7 eri tuba välja. Olen 26 muuseas. Kohati viskab kopa ette ka, eriti viimasel ajal on hakanud tekkime tunne, et elukohta kui sellist mul tegelkult pole.

    RK

    ReplyDelete
  7. Tee ometi midagi et rabeleda välja oma naeruväärsest vanderselli staatusest. Ok, laenu ei anna sulle keegi. Aga sa koli lihtsalt kuskile sisse. Ja ära sealt enam mitte kunagi välja koli. Niisama lihtne see ongi.

    ReplyDelete
  8. November - Vihakuu.Vt ka Lõikuskuu, Viinakuu, Paastukuu.

    ReplyDelete
  9. November täitsa võikski olla "vihakuu". Kõlab täiesti loogiliselt. Veebruar ja märts on ka kahtlased kuud, aga siis on inimene juba liiga löödud, ei ole sellisteks emotsioonideks võimeline. Jaksu ei ole. Jaanuar on ka kahtlasevõitu, aga tuleb pärast kosutavat/lepitavat detsembrit.

    ReplyDelete