Saturday, November 13, 2010

Vana "Horisont"

Sidetehiskaaslane "Molnija 1"

ZA/UM on teid unarule jätnud, kallid lugejad. Võttes endale vastutuse kõigi nimel rääkida nimetan ma seda kollektiivseks sügisväsimuseks. Sellegipoolest on ilming häbiväärne usalduse petmine, üks suuremaid vigu, mis me kunagi teinud oleme. Saab ilmselt uuesti juhtuma.

Ma annan teile täna ilusaid pilte ära jäänud tulevikust, kuuekümnendate lõpu - seitsmekümnendate alguse "Horisontidest". Nendega kasvas üles minu ema Muudlum, kes arvas, et keegi maailmas ei pea enam jõule ega usu jumalat, aga seevastu hakkavad toimuma kosmoselennud ja võõraste planeetide koloniseerimine ja elu üldiselt läheb paremaks.


Balti soojuselektrijaam

Vanades "Horisontides" käivad teadus ja ulme häbenematult käevangus, kaugeid sihte ei kardeta, ajalugu, lingvistika, argipäev ja diamat-diskursus moodustavad ühtse ning nauditava terviku. Kohati on vahvaid nõukogudele omaseid viiteid ärajäänud asjadele. Üks number on peaaegu täielikult pühendatud mürale, selle kahjulikkusele ja vältimisele, peetakse plaani Tallinna ümber ringtee ehitada ja enamus kaubaveost linnast välja viia. Lubatud detsibellinäitajad on haigelt madalad, midagi 45st 25-ni. Vaata ka: ans. Mikronite hittlaul "Mis imelik masin see on", mis on vististi pühendatud mingile Lasnamäe tehasele, mis omal ajal hirmsat häält tegi.



Meie usbeki vennad muudavad oma maad õitsvaks aiaks

Samuti võib tähele panna, kuidas ajad ei ole niivõrd palju edasi liikunud, kui me ehk kohati arvaks. Juba tollal räägiti kliima soojenemisest ja eeldati, et troopika vallutab lähema saja aasta jooksul parasvöötme. Inimtegevusega nad oma tähelepanekuid siiski ei sidunud, lihtsalt arvasid, et kliima muutud. Üks teine kena tark nõukogude raamat ütles jällegi, et kliima muutumine on midagi, mida inimene oma eluea jooksul mitte märgata ei või, et see, mis muutub, on ilm, seevastu kliima muutumine võtab vähemalt kümneid tuhandeid aastaid. Teine asi, millest juba siis räägiti, oli see, kuidas tehnika areng kapmaades tööpuudust ja viletsust tekitab, selle asemel, et inimesi tööorjusest vabastada. See on ikka veel üks üsnagi aktuaalne probleem.

Lendav laev! Mul on tunne, et seda hullust nad tegelikult ära ei teinud. Nad tegid ära ühe muu hulluse - ekranoplaani, mis on põhimõtteliselt selline ujuv lennuk. Radar ei näe, tank tuleb välja, venelased on sees, on their way to take over the world yo!

Horisondi juures paistab silma ka värvide unenäoline kvaliteet, kena paks matt paber (mitte selline läikpaber, mis ei põle ega midagi ja kuhu peale trükitakse pornograafiat ja reklaami), väikese raamatu suurune formaat ja ilus ning mõistlik küljendus. Stilistika: kümme punga.

Ameerika kosmonaut.

Machu Picchu.

Ma ei tea täpselt, mis värk sellega on, aga vaadake, kui Joy Division ja Kraftwerk see tüüp on.

Hüdroelektrilaks

See on see, mis see ütleb, et see on


ta näeb midagi, mida meie ei näe.

Selleks korraks on kõik siis. Ma ei ütle, et sellist veel ei tule. See nõuab tööd, aga seda on lihtne teha. Veel lihtsam, kui revu teha. Ja te ju tegelikult tahate German Titovi skafandris lõusta ka näha? Kindlasti tahate.

PEATSE JÄLLENÄGEMISENI!

26 comments:

  1. nais-elektroonik, kes näeb midagi, mida meie ei näe, taustal elektripirnidest diskogalaktika...
    see on mu lemmik. pane tähele, kuidas ta näoilmes liituvad asjalikkus ja salapära.

    ReplyDelete
  2. haigelt ilusad värvid on tõepoolest

    ReplyDelete
  3. Ma lõikasin Horisontidest välja kõik tabelid, kus oli kirjas, kuhu ja kunas on saadetud üles mingi tehiskaaslane. Ja igasugu fotosid marsi pinnast. Ja Edgar Valteri illustratsioone ulmejuttudele. Sest igas numbris oli Sci-Fi järjejutt. Äkki on olemas Horisondi-põlvkond? Ühtlasi võiks lisada et H. on väärt labelit sigavinge ja kõva

    ReplyDelete
  4. tervitused, tänud ja õnnitlused selle postituse puhul. see kraftwerk-noormees on lihtsalt imeline, paljude muude asjade kõrval sobiks see ka nt tü semiootikaosakonna kodulehele, stendile ja audikasse. sellest pildist ilusam on jah veel ainult see elektroonika-naine.
    sel kuldsel kümnendil näitas väga kõrget ja hea scifi lembest taset ka Loomingu Raamatukogu, ajakiri, millele riigi iseseisvuse taastamine tõi kaasa kiire allakäigu.

    ReplyDelete
  5. "Loomingu Raamatukogu, ajakiri, millele riigi iseseisvuse taastamine tõi kaasa kiire allakäigu"

    - Hihihi!

    "Äkki on olemas Horisondi-põlvkond?"

    - Palun teeme nii, et on.

    Sellised olid minu kommentaarid kommentaaridele, mis mulle meeldisid. Tere hommikust! Nüüd hakkan artiklit kirjutama, vaatame, mis välja tuleb.

    ReplyDelete
  6. Võttes endale vastutuse kõigi nimel rääkida nimetan ma seda kollektiivseks sügisväsimuseks.

    huh.. ma juba arvasin, et:

    A) toimumas on mäng "pikk vaikus. kes esimesena suu lahti teeb on debiil"

    B) ootamatult on lahkunud mõni zaum'i funktsionär ja mina pole ainsana traagiliste sündmustega kursis

    C)K

    ReplyDelete
  7. igatahes pidage siis meeles, et kui järgmine kord on postitustes pikem paus, on käimas mäng "pikk vaikus. kes esimesena suu lahti teeb on debiil"

    c

    ReplyDelete
  8. Rääkides vanadest ajakirjadest... kas keegi teab, kust saada nr 9 ja 10 Loomingut? EKSA? Toimetustest?

    ReplyDelete
  9. Samuti võib Sven rääkida pikemalt Loomingu Raamatukogu allakäigust viimastel aastakümnetel.

    ReplyDelete
  10. to Martin - selle aasta.

    ReplyDelete
  11. to naiselektroonik

    ma arvan, et see on lamparvuti ta selja taga. selline koolivõimla suurune ja üleni vilkuvaid lampe täis. ma kunag lapsena nägin selliseid. tänapäeval tundub küll nagu nagu unenägu või ulme.

    ReplyDelete
  12. tõesti imeline postitus, selline whoooooo! moment oli, kui avasin yleeile za/um´i ja seda esimest pilti nägin neist. tuleb jätkata, tuleb jätkata, sama värvikate postidega.
    sügisväsimus on tõesti. aga ma katsun ka varsti midagi siia postitada.

    ReplyDelete
  13. Sella aasta ajakirjad ei ole vanad. Me võime pakkuda eestiaegseid ja nõukaaegseid on terve Muhu pööning täis. Kenad pleekinud oranžid.Samuti on pakkuda kastide viisi Keelt ja Kirjandust. Kahjuks on kaotsi läinud ajakirjad Küsimused ja Vastused, nendest saaks samuti hiilgavaid postitusi.

    Homme postitame Pisuhänna, et ta meie eest kõik tööd ja toimetamised ära teeks.

    ReplyDelete
  14. kui väike olin, käis kodus ajakiri Der Spiegel. aastatel umbes 1989-93.

    lappasin neid päevade viisi ja üritasin mõistatada, miks mustal mehel on põlev autokumm kaelas (lõuna-aafrika vabariigi necklacing), miks teistel kurjade nägudega onudel on rätikud peas ja automaadid käes? miks politseinikud viivad kinnimajja rinnahoidjate väel naisi, kelle silmad on fotol musta ristkülikuga kinni kaetud? millest räägivad pahaendelise fotomaterjaliga artiklid, kus igas lõigus on kirjutatud DDT ja mis on need müstilised RAF ja STASI, millele on igas numbris pühendatud pikk jutt? kes on neonatsid?

    eriti intrigeerivaks muutsid DerSpiegel-landi autoreklaamid masinatega, millesarnaseid meie tänavatel nägi heal juhul korra aastas. nuputasin tundide kaupa, kas parem on Toyota 4Runner või Jaguar XJ? Audi Coupe või Mazda 323? muljetavaldavad kellareklaamid: Breitling, Rolex, Tissot, TAG Heuer... Lufthansa, Swissair, Löwenbräu, Philip Morris, Benson & Hedges.

    ReplyDelete
  15. Loomingu Raamatukogust ja selle allakäigust. Allakäik on seisnenud eeskätt küllaltki spetsiifilises orienteerituses põhjaeuroopa, eeskätt skandinaaviamaade, eeskätt rootsi psühholoogilisele realismile. Mul pole midagi selle vastu, et Ingmar Bergmani raamatuid on eesti keelde üliohtralt vahendatud ja pealegi veel korralikus tõlkes. Või ka mitmeid teisi Rootsi autoreid. Aga see on ikkagi hirmus ühekülgne. Miks ei ole LR-is ilmunud nt kaasaegset angloameerika postmodernse templiga kirjandust, mis on ju ometi maailmas vägagi relevantne ja sotsiaalse kaaluga? Paul Austerit, Don DeLillot, Thomas Pynchonit, DF Wallace`it? JG Ballardit? Või siis Ladina-Ameerika uuemat kirjandust, Roberto Bolanot? Need on suht elemenaarsed nimed kaasaegses maailmakirjanduses, kellest Eestis kahetsusväärselt vähe teatakse, aga avalikõiguslik jne LR võiks ju parandada seda viga. Või siis mingit kaasaegset esseistikat. Mul sõber tõlkis teedrajava ökomõtleja Gregory Batesoni väga lõbusad ja lihtsad "Metaloogid" eesti keelde, aga LR ütles lakooniliselt, et "ei vasta LR profiilile". No LR on avaldanud Norbert Wieneri arutlusi küberneetikast, Bhagavad Gita, Daodejingi, Hasso Krulli esseid, Bourdieu "Televisioonist"... kuidas siis need profiilile vastasid?

    LR peatoimetaja ning staažikas tõlkija skandinaavia keeltest Anu Saluäär hiljaaegu kirjutas, et hirmus palju on praegusaegses kirjanduses eskapistlikku põgenemist mitmesugusesse ulmesse ning et inimesed vajavad just elule näkku vaatavat realismi. Ma ei saa sugugi aru sellisest lihtsast vastandusest. Ei ole nii, et "Videviku" vampiirilood on halvad ja Bergman on hea. Ma ei näe sugugi, et fantastilisus tähendaks lapsikut põgenemist reaalsusest ja sihuke vanakooli padurealism oleks õige ja aus viis tegelda eluprobleemidega. Aga see oleks juba omaette pikem ja keerulisem teema. Kuigi siinse põhiteemaga (LR allakäik) tihedasti seotud.

    ReplyDelete
  16. Väike täpsustus - "Videvik" siiski on halb ja Bergman kindlasti on hea. Aga "Videviku" halbus ei laiene mistahes fantastilisele või mitte-objektiivrealistlikule kujutusele. Ja psühholoogiline realism ei ole ainuke võimalik hea viis kirjandust teha.

    ReplyDelete
  17. Ajakirja suurejoonelise näo kujundasid inimesed nagu Lembe Hiedel, ajakirja tegevtoimetaja aastatel 1958–73. Kas pärast seda ei läinudki juba lahjemaks? Kuidas tegelikult said ilmuda sellised raamatud nagu "Üks päev Ivan Denissovitši elus"?
    Luiga juunioril oli idee, et LR-i kaantest saaks ägeda kunstiteose ja mina tegin selle oma kõrgema kunstihariduse üritamise raamides valmis - õppejõu reaktsioon oli vastaline ja eitav - põhjendusega, kus siin kunst on? Need on ju ainult raamatud, nagu mingis muuseumis.
    Peaks selle õigupoolest rahvale vaatamiseks välja panema.

    ReplyDelete
  18. Kas majanäitusele või seiasamma?

    ReplyDelete
  19. Majanäitusel on ta ju niikuinii. Seiasamma panekus peaks ta olema normaalselt siise pildistatud aga ei ole ju.

    ReplyDelete
  20. Nojah, kuuekümnendatel ilmunu on legend, ja ka edasisest tean mina, võrdlemisi noor inimene, vaid tagasiulatuvalt tähelepanuväärseid raamatuid fikseerides, nt needsamad Bhagavad Gita, Daodejing või Arbuusisuhkrus (kõik ilmunud 1977-80), kui vaid mõnda nimetada. Nii et mul on siiski mulje, et ka hiljem ühtteist olulist ilmus. Süstemaatilisemalt olen LRi jälgind alles 90ndate lõpust. Ja sel ajal ikka imestanud, et kuidas maailmakirjanduse põhilised uuemad olulised asjad nii üliharva LRi jõuavad.

    Riigirahast elavas kirjandusajakirjas oleks ometi vast kõige lihtsam vb mitte nii populaarseid, aga olulisi asju ilmutada. Ja kolleegium on neil täitsa hea, ei tea, miks siis ei ilmu suurt midagi.

    ReplyDelete
  21. Kuidas venelaste omas on? Ekspress andis mingi aeg teada, et neil on siinsamas Eestis mingi LR-i analoog.
    Tahaks venelast omale.

    ReplyDelete
  22. Vot ei oska öelda. Ma kahjuks ei oska vene keelt eriti, pole jälginud. Mulle on lausa uudiseks, et mingi LR-i analoog neil siin.
    Muide viimane nii aastake annab veidi lootust LRile, imho. Aleksei Gastev on ilmunud, Johannese Ilmutuse uus tõlge Vello Salolt, nüüd äsja Kärgatav Kõu ja Walter Benjamin...

    ReplyDelete
  23. Sa ei ole ainus. Mul on tunne, et väga vähesed inimesed hoiavad nende tegemistel silma peal. Ometi on meil neid siin täitsa korralikult, väikese väikerahva jagu, neil on kahtlemata mingisugune kultuur ja ei ole sugugi võimatu, et nad saavad kohati millegi sümpaatsega hakkama. Millest meie ei tea, sest nad teevad seda kusagil oma nurgas. Mu-meelest oleks oluline osa integratsioonist see, kui me teaks, mida venelased teevad.

    See on ilmselt ka paslik koht kuulutuse ülespanekuks. Kui sa oled Kinod kuulav venelane ja leiad, et sul oleks meiega millestki rääkida - võta ühendust!

    ReplyDelete
  24. mõtlesin just üht venekeelset strugatskit pusima hakata, suuresti keeleõppe eesmärgil.
    Ühendust venelastega pooldan minagi. 1998 katsusin ekspressi lugu kirjutada sellest, kuidas eestlased siinsest vene kirjandusest suurt midagi ei tea, aga kalev kesküla ütles, et nad on kogu aeg eraldi olnud ja nii ka küllap jääb. Nüüd on meil täitsa oma uus eestivene kirjandus olemas - Kotjuh ja Filimonov ja kes kõik. Nii et edeneb. Aga küllap on ka meil toredaid ühendusepotentsiaalseid venelasi, kellele Kino sugugi ei meeldi:)

    ReplyDelete
  25. Ma arvan, et on mõeldav ka Kinod mittekuulav venelane. Ma üritasin samuti venekeelseid Strugatskeid lugeda. See ei läinud eriti kaugele.

    ML

    ReplyDelete