Wednesday, December 22, 2010

Ära ole idioot 3: Eluraskus

 
Meie tänases kultuuriruumis esineb paljudel inimestel probleeme. On võimalik ette kujutada kultuure, kus probleeme nii palju ei esine, nagu on olnud kultuure, kus ei ole tänapäevases mõistes puberteeti. Nois ühiskonnis on inimeste rajad lihtsalt palju ettemääratumad, igaühel on koht ja ta hoiab seda, iga tegevus sobitub süsteemi ja on sisse harjunud. On võimalik ette kujutada ka inimesi meie kultuuriruumis, kellel ei ole probleeme - mitte kunagi ei ühtki probleemi - aga need on mingid teistsugused inimesed vististi. Ma ei tea, kas mul on neile midagi rääkida ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas nad seda oma elu elavad. Arvata, et üldlevinud mõõdupuu järgi on tegemist hea toimetulekuga.

Paljud inimeste probleemid liigitaksin ma väikeste probleemide alla. Väikese probleemi all ei mõtle ma midagi tühist. Ma mõtlen midagi, mis valdab kogu inimese elu ja mõtted suhteliselt pikaks ajaks. Väike probleem on väike sellepärast, et suur probleem on suurem.

Väikesed probleemid paistavad silma selle poolest, et nad lähevad mööda. Nii paari aastaga. Samuti on nad tegelikult omavahel vahetatavad. See tähandab, et inimesel on oma ellu mingit probleemi vaja, sest see on mingisugune mehhanism, mille läbi ta liigub. Kui ei ole probleemi inimsuhetega, siis võib olla enesehinnangu või eneseteostuse probleem (mis asi minust saab?). Võib ka olla probleem ühiskonnaga. Või mingitlaadi finantsmure või filosoofiline probleem. Kuna neil probleemidel on möödamineja iseloom, siis ei ole ka eriti tähtis, mis sa nendega ette võtad. Sa tegeled nendega oma peas. See on see, mida sa teed. Sa võid välja mõelda mingi programmi oma probleemiga tegelemiseks, mis võib, aga ei pruugi aidata. Võib juhtuda, et sa käid aasta aega kogu aeg väljas, et mingeid poisse või tüdrukuid sebida, aga suurt midagi ei juhtu, teine seevastu läheb välja kord kuue kuu jooksul ja saab sellega kohe hästi. Sama hästi võib olla, et sa saadad seitsmekümne viide kohta CV, mis osutub ebaresultatiivseks, ja siis pakub sulle tööd linnas kohatud pooltuttav. Üldiselt lahendub väikeprobleem neljal moel.
1) Sa lahendad selle oma resultatiivse tegevusega.
2) See lahendub ilma erilise jõupingutuseta iseenesest.
3) Sa mõtled selle peale suhteliselt palju ja lahendad selle oma peas (või tunnistad selle lahendumatuks), niimoodi, et sa ei pea selle peale enam mõtlema ja see lakkab olemast probleem. Mulle tundub, et inimene ei saa veeta igavikku mingi ühe asja peale mõeldes.
4) Probleem ei lahendu ning jääb ka tähtsale kohale sinu elus, kuid sa integreerid ta edukalt oma maailmapilti. Seega ei pea sa selle peale enam KOGU AEG mõtlema, sest ta on selgeks mõeldud ja ta ei paina sind eriti. (Sellisel juhul võib probleeme tekitada hoopiski probleemi lahenemine - tulevad meelde vana kooli eesti koomikud, kes jäid peale Nõukogumaa traagilist hukku suhteliselt abituks, sest kogu nende mäng ja set-up oli ehitatud suure rumala impeeriumi pihta ümber-nurga susimisele. Ilma tsensori sünge varjuta varajast kapitalismi pilada ei ole lihtsalt seesama tunne.)

See kirjeldus ei ütle, et üks käitumisviis oleks olemuslikult parem kui teine, vaid et nad on suhteliselt võrdsed. Sa teed seda, mis sa teed, sellel kas on või ei ole tulemusi. Sa tahad mingit tüdrukut, sa võid olla vait ja teha mitte midagi, juua ennast täis ja teha rumalaid julgustükke, teha sporti ja saavutada häid õpitulemusi või kirjutada talle viiskümmend meetrit meelehaigeid armastuskirju. Võid talle ka halvasti öelda. Kõigel sellel on mingisugune mõte taga, resultatiivsus kui selline on, well, on või ei ole, aga kahtlemata tekitab iga loetud tegevus mingisugust lisaväärtust. The way you deal with a problem is a lifestyle choice, an aesthetic choice, if you will. See, kuidas sellel, mida sa teed, tegelikult vahet ei ole, on umbes samamoodi, kui see, et tegelikult ei ole vahet, kas jumal on olemas või ei ole, või ei ole vahet, kas tegelikult on ettemääratus või vaba tahe.

Natsionaalsotsialistid ja Iisraeli rahvas.

Suur probleem on probleem, mille legitiimsust on mõttetu kahtluse alla seada. Selline probleem, millega mitte tegeledes läheb mitte ainult *halvemini*, vaid ka *vähem ägedalt*.

Umbes seitsekümmend aastat tagasi oli Kesk-Euroopas populaarne natsionaalsotsialismi ideoloogia. Tegemist oli sedalaadi sotsialistliku utoopiaga, kus kuldne tulevik ootab ainult ühte valitud rahvarühma. Teiste rahvaste osaks jääb seda rahvarühma teenida või orjata, kui vaja peaks minema aga Iisraeli rahva plaanitsesid nad kogu täiega ära tappa. Algul piinata, siis tappa.

Ja mõnda aega nad täitsa tegelesid oma unistuste elluviimisega, ja sellega on seotud meie kaks näidet suurest probleemist.

Esimene näide on katkend ühest sloveenia filmist. Ma ei ole seda ise näinud, aga teised on näinud seda minu eest. Istuvad sloveen ja vangilaagrist pääsenud israeliit. Israeliit räägib, kuidas natsid tema isa surnuks peksid. Tal on vist isegi mingit natside tehtud fotomaterjali. Koonduslaagri vangid seisavad pikas rivis, üks neist on teiste ees, natsid peksavad. Sloveen küsib, miks keegi appi ei läinud. Israeliit on hämmeldunud: "Me ei saanud minna, neil olid relvad!" Sloveen kõsib, kui palju oli juute rivis ja kui palju natse. Tuleb välja, et juute oli sadakond ja natse umbes kolm. Sloveen võtab loo kokku sõnadega: "Ma ei tea, mulle tundub, et te lihtsalt seisite seal ja vaatasite, kui su isa surnuks peksti."

See lugu räägib sellest, et tegelikult on sul võimalus ka vastu hakata, ja et see võib hea mõte olla. Sada alatoidetud vangi võidaksid kolme relvastatud natsi, juba puhtalt massiga. See ei tähenda, et neil hakkaks pärast seda kohutavalt palju PAREMINI minema, aga vähemalt ei ole nõnda, et sa seisad lootusetus olukorras niisama ja vaatad, kuidas asjad allamäge lähevad.

Mahatma Gandhil, India patsifistist revolutsionääril, oli teistsugune ettekujutus sellesama probleemi lahendusest. Vägivald oli tema meelest vale. Gandhi leidis, et oleks kõige parem, kui juudid massilisi avalikke enesetappe sooritaksid. Et selline teguviis kõnetaks Saksa avalikkust ja paneks inimesed Hitleri poliitika vastu protestima.

See lugu näitab meile, et patsifistlik kodanikualgatus on üks paha persega asi ja ületab suuresti seda, mida inimesed tavaliselt teevad. Samuti näitab see seda, et inimestel tuleb seada end valmis teistlaadi ebameeldivusteks, kui nad mõnda laadi ebameeldivusi vältida tahavad.

Mina ei käsitle praegusega probleeme, mida rahvamassid lahendama peaksid, ma käsitlen indiviidi probleeme, kuid minu suur probleem sarnaneb oma suuruselt eelpoolkäsitatutega niivõrd, et see ohustab inimeste elusid. Mitte sugugi alati surmaga. Võib ka sellega, kuidas kuni surmani saab suhteliselt nõme olema.

See jutt pidi ka välja jõudma selleni, kuidas va vana enesetapp, see ei ole mitte igal võimalikul juhul kuritegu looduse vastu, jõledus ja rumalus, vaid lahendus, mida tasub vähemalt vaagida, kaaluda ja oma suhtumine paika seada.

Itsemurha!

Viimast lahendust käsitleme me esimesena. Viimane, kõige radikaalsem lahendus on see mõistetavatel põhjustel – sealt edasi ei tule enam midagi. Seetõttu ei soovita ma inimestel sellega kergekäeliselt ümber käia, kui mitte muul põhjusel, siis isikliku analoogia omal – mulle tundub, et sellega, kui ma oleksin ennast seitsmeteistkümne aasta õrnas vanuses surnuks tapnud, siis oleks see olnud oluliselt nigelam eluvalik, kui täna ning praegu elus olla. Seega on mul mõned nõuanded, mis on muidugi subjektiivse olemisega ja ulatuvad välja minu kogemuste piirkonnast. Nimelt – esiteks – selle kiire asjaga, kui himu peale tuleb, võiks oodata vähemalt kolm head aastat. Selle aja jooksul võib mitu head probleemi ennast ise ära lahendada, inimesed sinu ümber võivad muutuda või ennast välja vahetada, maailmanägemus ja väärtushinnangud võivad muutuda. Samuti annab see sulle kolm aastat, mille peale tagasi vaadata ja südame ning mõistusega analüüsida – olid need nüüd elamist väärt, sai seal midagi tähtsat kogetud või tehtud ja kas see kaalub üles selle muu, mille pärast ma ennast ära tahan tappa?
Teiseks on justkui arutatud, et võiks vähemalt kolmekümnenda eluaastani oodata. Selle arutluskäigu vastu võib rääkida niisamuti see, et keegi arutajaist ei olnud sinnani veel jõudnud, aga selle põhjused on suhteliselt samalaadsed – seda maailma tuleks piisavalt hoolega vaadata, et mõista, ega sa millestki ilma ei jää, kui sa mängust lahkuda otsustad.
Siinkohal tuleb rääkida ka enesetapust meie kultuuriruumis. Üldiselt ei kiida me seda väga heaks. Oleks justkui häbiväärne või vaimuhaige teguviis või oleks tegu allajäämise või kaotamisega. Enesetapu täielik eitamine on enamasti seotud mõtteviisiga, et inimesel ei ole õigust seda teha, sest ta ei ole iseenda oma – nagu kristluses on inimese keha Jumalalt saadud vara, millega tuleb aupaklikult ning hoidlikult ümber käia ja totaalsetes riikides on su keha riigivara, mille tahtlik kahjustamine on sabotaaž, mille eest võid pähe saada nii sa ise, sinu mälestus kui ka su perekond. Tänapäeval tõlgendatakse inimõigusi, mille najale me oma asja enamasti ehitame ja mis on minu meelest suures jaos üsna mõistlikud õigused, siiski niimoodi, et inimese keha on üks nendest asjadest, mis on päris kindlasti tema enda oma. Ei saa aga öelda, et inimest ei vaadataks mõneti kui riigivara või ressurssi - ilmne on see, et inimesi keelitatakse lapsi sünnitama ja tervislikud olema selleks, et oleks töötegijaid ja et neid oleks võimalikult kauaks, et raha liiguks ja süsteemi ei peaks radikaalselt ümber tegema.

Ma ise ütleks, et peale selle, et inimene kuulub iseendale, kuulub ta veel ka maailmale. Aga seda kuulumist mõistan ma kahepoolse leppena. Kui inimene juba kaalutleb enesetappu, siis peaks sellele eelnema see, et inimesed ühiskonnana, inimesed üksikindiviididena, kunst, muusika ja loodus ning kõik muud asjad, võimalik, et ka ta ise - on talle pettumuse valmistanud, ei ole olnud piisavad, et nende pärast elada.

Aga enesetapp ei ole alati ning igas kultuuriruumis olnud häbiväärne allajäämine ja kaotus. Enamgi veel, tihtipeale on see olnud midagi, mis on osaks privilegeeritud klassile. Tuletame meelde noori vene dändisid, kes endale spliinist kuuli pähe lasid, sest kogu elu oli nagu üks suur going out, kus ei olnud tegelikult kunagi piisavalt lahe, või jaapani samuraisid, kes lasid oma soolikad välja kohe kui nõmedaks hakkas minema ja ebaõnnestumise mekk elule külge tuli. Või viikingisõdalasi, kes leidsid, et paras surm tuleb lahinguväljal vaenlase käe läbi ja kindlasti mitte kodus haigevoodis (nad leidsid ka, et nad surevad ennem nälga, kui kala söövad, sest kala on orjasööt ja kalapüüdmine on vähe pinget pakkuv ebamehine tegevus). Orjemalt tüübilt oodati kohati, et ta isanda surma puhul truuduse märgiks elust loobuks, aga kindlasti ei olnud see selline asi, mida ta omapäi ette peaks võtma. Niimoodi ei saa teha feodalismust ega kapitalismust, kus talupojad tapavad ennast kõrgete maksude pärast ära, või töölised väikeste palkade ja nigela elukvaliteedi pärast.

Ehk siis: ma arvan, et igaühel on õigus käituda nagu kuningas, mitte selles suhtes, et teisi tüüpe rõhuda ja valitseda ja lasta ennast kolm tundi hommikul riidesse panna, vaid valitseda oma elu üle, istuda perse peal, kui ta heaks arvab ja tappa ennast ära, siis kui tal muud paremat pähe ei tule. Kui me ei või inimest vastu tema tahtmist mingisse ruumi vangistada, siis ei või me teda vangistada ka maailma.

Aga sellegipoolest ei peaks vabasurm olema midagi, mida uisapäisa tehakse. Inimelu on potentsiaalne väärtus. Sellega on nii mõndagi muud peale hakata.

Meil on näituseks aegluubis-enesetapp. See on neile, kes ei hooli sellest maailmast piisavalt, et seal midagi teha, ega ka piisavalt, et lahkuda ja kes saadavad kasvõi omaenda sotsiaalse kuvandi suure kaarega põrgusse. See eluvalik on oma olemuselt radikaalselt nihilistlik maailmakriitika. Diogenes Sinopest naeratab selle peale ja nii mõnedki vanad pungid on just nimelt sellele rajale oma ühiskonnakriitikaga jõudnud. See on ulja enesehävituse, alkoholi ja narkootikumide valehäbita liigtarvitamise tee, ebatervislike eluviiside õnnis tee. See ei ole kindlasti kõige halvem asi, mis oma elust teha, see ei pruugi kõiki teisi väljundeid välistada ja selle pealt on põhimõtteliselt võimalik tagasi keerata, kui natuke liiga õudne hakkab. Nagu hariliku enesetapugagi, kui oma üritus üle elada, võivad teravad elamused panna sind maailma uues valguses nägema, niimoodi, et sellel ikka justkui oleks mingisugune mõte. Ja just samamoodi on vahel ka nõnda, et tagasiteed ei ole. Asi, mida säärase eluvaliku juures tuleb kindlasti meeles hoida, on see, et see samurai on parajasti suremise tee peal, isegi, kui ta seda ise suurema dramaatika vältimiseks ei ütle ja see, et teised inimesed säärast protsessi jälgima ja toetama peavad on rangelt vabatahtlik.
Ilmselt oleks paslik mainida, et see lahendus on kehtiv ka siis, kui vääramatuks loodusjõuks, millega rinda pista, on surm. Bulgakov oma kultusromaanis “Meister ja Margarita” annab Wolandi suu läbi kalarestorani mehele väga mõistlikku nõu. Kui sul on üsna täpselt teada, et elada on jäänud veel poolteist aastat, siis viimane asi, mida selle teadmisega tegema peaks, on põdemine. Selle asemel tuleks kiirreageerimise meetodil ümber häälestuda kõva peo lainele, tehes oma viimasest poolestteisest aastast võib-olla need kõige kõvemad poolteist aastat ja jätta imede juhtumine imede hooleks.

(Siinkohal tuleb lugejale südamele panna, et maailma paremaks mõtestamiseks ebaõnnestuma määratud enesetapukatset teha on halb mõte. Sa teed sellega enesetapu nõmedamaks, just nagu halb kirjanik teeb kirjanduse halvemaks.)

Kuid siiski: see ei ole kindlasti miski, mis sobib igaühele. Mõni otsib ka perspektiivikamaid väljapääse. Ka selliseid on.

Põgene!

Tänapäeva maailma juures on märkimisväärne see, et kuigi mingeid erilisi õigusi, mis igapäevaelus rakenduksid ja millest head meelt tunda, eriti ei ilmne, siis vabadustega on suhteliselt hästi. Eriti hästi on selle va liikumise vabadusega. Sa võid suht-koht minna kuhu tahad. INTERLOP ei hakka sind taga ajama, kui sa just mingi erilise jamaga hakkama ei ole saanud. See ei oleks majanduslikult mõttekas. Tihtipeale, kuigi sa võib-olla seda ise ei märka, on sinu probleemid kohaspetsiifilised. Ka siis, kui ei ole, võib õhuvahetus ikkagi head teha. Mastaapse probleemi korral ei pruugi seal kusagil mujal ka olla oluliselt palju halvem kui siin. Ja kohati võib ka olla, et halvemad olud teevad olemise paremaks. Selle all mõtlen ma seda, et masendus on selline kõrgema astme luksuskaup, mis tähendab, et sul peab olema aega sellega tegeleda. Kui sa hääletad ümber maailma ringi ja teed sööma eest tööd, siis ei ole sul reaalselt aega masendunud olla.

Kuhu võib minna?

Alati on võimalik teha nii, nagu Henry David Thoreau tegi. See on: ronis kuhugile maakohta, ehitas kohalikest materjalidest midagi onnisarnast, kasvatas sealsamas kõrval natuke vilja, vahel, kui tal midagi vaja oli, töötas veits naabrite heaks. Kogu värk võttis kuradi vähe ressurssi. Selline ürginimese printsiip. Istus oma majas, luges raamatut, kirjutas, vahel tulid sõbrad külla. Ta tegi seda õigupoolest küll ainult poolteist aastat, aga ei ole mingit põhjust, miks ta ei oleks võinud seda jätkata lugematu aja. Ta näitas sellega üles kodanikuallumatust USA poliitika suhtes Lõuna-Ameerikas ja see toimus üheksateistkümnendal sajandil. Ühtlasi näitas ta ka, et enamik inimesi teeb haigelt palju rohkem tööd, kui tegelikult enese ülevalpidamiseks vaja oleks. Ma ise oleks mitu korda parema meelega metsahulgus kui linnaparm. Ilmselt leidub isegi meie omal väiksel Eestimaal mahajäetud maamaju, ja isegi terveid mahajäetud külasid, mida saab põhimõtteliselt kasutada ja näiteks tuulemurruga kütta. Võimalus, et politsei su minema ajab on kaduvväike ja kui mingi omanik kunagi välja ilmub, siis ta peaks õigupoolest rõõmus olema, et keegi maja sooja hoidis. Need elavad nimelt siis kauem. See, et meil squattimisseadust ei ole, on pohkens. Hea mõte on vastu talve kõvasti asju sisse teha ehk hoidistada, sest paelte või odaga salakütti mängida võib olla keerukam, kui pealtnäha paistab. Üldiselt tuleb tunnistada, et ehkki see on meie kliimas kahtlemata võimalik, siis on selleks tunduvalt parema kliimaga kohti, see on: umbes kõik kohad.
Võib minna Austraaliasse tööliseks. Paljud teevad tänapäeval nii. Nad raiped on oma elatusstandardi nii kõrgeks ajanud, et keegi ei viitsi enam harilikke igapäevaseid töid teha, nagu poes asju müüa ja laos kaste tõsta. Kohutav tööjõupuudus on. Maksavad nad selle värgi eest kohalikus varsti hingusele minevas vääringus kolmkümmend tonni kuus või rohkem, millest jääb üllatuslikult palju kättegi. Ma arvan, et ma tuleksin sealt saja tonniga tagasi, kui ma aastaks läheksin. Sellise rahaga saab nii mõndagi teha ja vähemasti poolteist aastat niisama elada, kui sellega hoidlik olla. Kohalesõit maksab jällegi kümme tonni. Ma ei tee seda põhiliselt sellepärast, et mul ei ole tekkinud vaigistamatut vaimset sundi raha järele, ma pean ennast mingisuguseks kulturnikuks ja leian, et mul on siin midagi teha ja ma olen siit leidnud mõned päris kenad inimesed, keda on tihtilugu hea näha. Ja kuidagi äraspidiselt luksuslik tundub siin elada.

Mõnes mõttes mulle meeldiks, kui keegi enam kodumaal kaste tõsta ega poes süüa müüa ei tahaks ja et kõik inimesed sõidaksid Austraaliasse. Ma tahaksin näha, kuidas riik reageeriks.
Ilmselt toodaks ukrainlased sisse.
Vaesed ukrainlased.

Vaat nii. Siis on tõepoolest võimalik hääletada mööda maailma ringi, vahel mõnes kohas peatudes ja juhutöid tehes. Mingit tööjõudu on alati ja igal pool vaja. Ilmselt on võimalik ellu jääda ka juhutöödest hoolikalt hoidudes, aga juhutööd on mumeelest palju rohkem okei, kui igikestev aastast-aastasse grind. Ja mingid algelised oskused on igaühel või kergesti omandatavad. Seda elustiili viljeletakse samuti. Niimoodi näeb palju kohti ja inimesi.

Võib minna kuskile Indiasse või Aafrikasse mingiks vabatahtlikuks või mingitele lastele inglise keelt õpetama. Nad ei ole seal liiga nõudlikud ja see tundub olevat kõvasti kõvem, kui Eestis ettekandja olla või kaste tõsta. Võib muidugi ka olla, et mõned inimesed kannavad heal meelel ette või tõstavad kaste. Sellega ei ole midagi valesti. Valesti on siis, kui see on esimene, viimane ja ainuke asi, mida sa arvad oma eluga teha saavat.

Saab ka minna Hispaaniasse, mingisse hipikommuuni heina tegema (mandariinid kasvavad kolm korda aastas puu otsas ja saavad valmis ja majade vahel kakerdavad mingid pisikesed sead, kes ei ole suurt kellegi omad ja kelle sa võid maha lüüa ja ära süüa, kui tihkad ning viitsid, samuti kuulukse, et lõunamaade inimesed jätavad nii pikki konisid, et sa praktiliselt ei peagi endale kunagi suitsu ostma) või otsida kusagilt mingid lahedad revolutsionäärid, kellega koos pahade pihta püssi lasta. Ega needki ei ole maailmast täiesti otsa saanud.

Iseenesest on põgenemisest ka lihtvariant. See on lihtsalt teise riiki kolimine. See võib olla üllatavalt funktsionaalne ja sellega kaasneb ka lugu. Meil on siin üks prantsuse poiss, eks ole. Ta on mingitlaadi laulja või pillimees. Ta saab stipendiumi ühe saksa konservatooriumi jaoks, aga ta tüdruk hakkab piiderdama ega taha temaga kaasa minna, ega teda ära lasta. Poiss saadab stipendiumi kuradile ja võtab selle asemel pangalaenuga korteri ja hakkab mingit sitta tööd tegema. Pool aastat hiljem läheb tüdruk, kes talle selle jama kaela tõmbas, tema juurest ikkagi minema.
(See on üks äärmiselt kaunis lugu. Me näeme siin täiesti klassikalisi näiteid sellest, kuidas valed valikud su elu ära rikuvad. Valmistugem efektseks deus ex machina lahenduseks! Sa ei usuks, et see on võimalik!)

Poiss küsib konservatooriumi käest, kas võiks olla, et nüüd ta ikkagi tuleb ja saab oma stipendiumi? Tuleb välja, et saab küll! Ta läheb kohale, hakkab paremaks moosekandiks õppima, leiab endale uue ja ilmselt parema tüdruku, abiellub, saab endale saksa kodakondsuse, nad saavad lapse ja avastavad, et erinevate sotsiaaltoetuste kuhjumise tõttu ei pea kumbki neist vähemalt järgmised kaheksa aastat tööle minema.
Kui pank poisile vahest helistada püüab, ei võta poiss toru.

Ma loodan, et “Idioot 3” toob teile natuke lootusesära südameisse sel aasta pimedaimal kuul. Lõppeks kirjutasin ma seda oma kuus kuud.

25 comments:

  1. Väga hea jutt aga ma võiks miljonis punktis vastu vaielda
    Śest ma oskan
    Seda paska saab rakendada ainult juhul kui sa pole juba omale kohustusi kaela tõmmanud
    ja kui sa näed neid võimalusi.
    Enamik inimesi EI NÄE neid.
    Sellepärast nad ei saa oma rajast välja.
    Rajast välja astumine on üldse üks kõige raskem asi üldse.

    See võiks olla tore post, mille alla on väga palju ägedalt disputeerivaid kommentaare:)

    ReplyDelete
  2. Nõustumise lipu all on raske disputeerida ja ma ei kujuta ette, kuidas keegi saaks mitte nõustuda. Leian nimelt, et nõustutakse, mitte fakti vaid tooniga, millega fakt esitatakse. Toon on siin aga Toomas Paul meets hästi ladus ja vaimukas eneseabiraamat meets Schoppenhauer - meeldiv ühesõnaga.

    Lugesin seda ja mõtlesin hoopis teise asja peale - see on ilmselgelt "meie" piibel ja see, kuidas "meil" need asjad aastatega loomulikuks mõttelaadiks on kujunenud. Meile polegi midagi öelda selle kohta, muud kui noogutada ja kaasa kiita. Aga ei tea, kuidas loeb seda teksti ülejäänud ühiskond? Et kuskil on mingid tüübid, kes juba vaikimisi vaatavad elumängu kahtlusväärsena näiteks?

    Ei tea, kuidas selle "üleäänud ühiskonna" arvamust ka kuuleks? Kas "ülejäänud ühiskond" loeb ka blogisid? Meil on seni siia tõmmata õnnestunud küll ainult endalaadseid...

    Jne jne. Pohhui. Ülihea tekst oli, nagu lahe kirikuõpetaja jõulumissal.

    ReplyDelete
  3. Tekst on kahtlemata ülihea, ja tähelepanuväärne on ka pühendumus, millega autor püüab inimesi oma parimat oskamist mööda aidata.Ühisjooneks sellistel eneseabiülesannetel on aga nende vähene praktiline kasutusväärtus. Selle nimi on inimlik viitsimatus.Ei ma ei astu oma rajalt kõrvale aga ma võin selle üle mõelda.
    Ma lisaksin ka et puudu on oluline peatükk "Astu vastu" mida on küll põgustalt puudutatud suurte probleemide all aga mida peaks üleüldiselt rohkem propageerima kui põgenemist.

    ReplyDelete
  4. Tõsi, see kõik on hea ja tore, kui sul pole kohustusi, nagu Made välja tõi.

    Näiteks minu praegune probleem ongi see, et keska saab kohe läbi ja ma tahaks palju asju korraga ära teha. Minna hääletama, minna rongiga mööda ilma sõitma, minna vabatahtlikuks või välismaale ülikooli. Ma tunnen end, ma näen oma võimalusi.
    Miski ei piira mind otseselt. Pole kedagi, kes kinni hoiaks. Raha puuduse taha ei jääks midagi. Ometi ma ei suuda teha otsust, mida kõigepealt ette võtta ja mis tulevikku jätta.

    Samas olen ma nii spontaanne, et suudan päevapealt ümber otsustada ja teha täieliku kannapöörde. On ju täiesti inimlik tahta end vabana tunda ja kõigest lahti öelda. Kas või ajutiselt. Reisimine on selleks ideaalne. Sel suvel hääletades polnud mul tõepoolest aega masendud olemiseks. Ja nii imelik kui see ka poleks, mul pole kunagi olnud tunnet, et ma peaks midagi enda öeldut või tehtut kahetsema.

    Üks Siim Nurkliku küsimuse püstitus tundub siia konteksti sobivat: "Ühtse, tervikliku, muutumatu isiksuse nõue tundub mulle üks ahistavamaid ja moonutavamaid ideid, mis on välja mõeldud. Kes on täiesti ühesuunaline, läbinisti järjepidev, laitmatult reeglipärane? Kes tahakski selline olla?"

    Kurb on vaid see, et ühiskond ise on nii kuratlikult nõudlik, ennast pealesuruv ja rusuv, et tegelikult pole ime, et paljud selle koorma all kokku kukuvad ja elul minna lasevad. Kas siis end lihtalt ära tappes või kalgilt, näiliselt ükskõikselt, pohhuismiteed minnes.

    ReplyDelete
  5. Ülihea lugemine! Autoriga polegi (peaaegu) vaielda. Teistega küll...

    "see kõik on hea ja tore, kui sul pole kohustusi"

    No jeebus küll, siis poleks ka probleeme ja ei pea mõtlema elulõnga katkikaksamisest ega põgenemisest!

    "ühiskond ise on nii kuratlikult nõudlik, ennast pealesuruv"

    Ee... sorry, aga kas see on nüüd see koht, kus juudid rivis seisid ja appi ei läinud seetõttu, et need kolm relvadega natsi olid käskinud neil rivis paigal püsida?

    Mingi kummaline sättumus on suurel hulgal rahvast võtta ühiskonna mallid vastu, üritada voolusängis kaasa minna ja siis öelda, et ühiskond on pealesuruv, nõudlik, liigategev ja mis kõik veel. Ise kordagi ohvele vastu tatti andmata...

    ReplyDelete
  6. Kas tõesti on nõnda , et kui sul pole kohustusi, siis pole sul ka probleeme? Ei, nii nüüd kindlasti ei ole. Kui sa pole millegagi seotud, mitte millegi eest vastutav, siis rakendub iseäranis enesetapustsenaarium. Seni kui sa veel arvad, et sind võiks äkki kunagi kellegi või millegi jaoks tarvis minna, ei ole asi nii drastiline.Põgenemine ei ole moodus, mida saaks ulatuslikult rakendada kui sul on kas lapsed, vanemad või kogemata kombel mõlemad, kes vajavad hoolt. Ülepea ei arva ma, et tingimata on vaja püüda kramplikult hoiduda valedest valikutest, kannatustest ja eluraskustest. See on üks nahahoidmine, vaat mis.

    ReplyDelete
  7. Ei ole nii, et kui pole kohustusi, siis pole probleeme. Aga enamus probleeme on kohustustest tingitud. Õnn on tegutsemisvabaduses. Kel piirab seda raha, kel tervis, kel muu. Sestab ongi nii palju erinevaid õnne definitsioone. Kui veidigi sügavamalt pinna alla uurida, siis kust kohustused alguse said?

    Põgenemine on ÜKS moodus, mille üle ju ka tohib arutleda. Siis on veel vastuhakk ja igasugu muid lahendusi, kui pea töötab. Kas kohustus pandi või võeti?

    Aga valed valikud käivad ka huvitava elu juurde, sellega ma olen nõus. Ainult et siis peab jälle midagi ette võtma. Elu peab olema muutuv. Minu arusaamades on ühiskonna halli maasiga aastakümneid kaasavoolamine üks nahahoidmise vorm, vaat mis.

    ReplyDelete
  8. Ja see - mitte paha päras, Eveli :) -
    " see kõik on hea ja tore kui..."

    näitab ka, et tegelikult igatsetakse midagi sellist. Kas just kohustustest vabaks, enamuse neist võtame endile ise, aga vähemalt millegi poolest vabamaks, kuhugi mujale, midagi muud.

    Mulle siiski tundub, et kohustused on tihti ettekäändeks.

    ReplyDelete
  9. M.L.:
    " inimesel on oma ellu mingit probleemi vaja, sest see on mingisugune mehhanism, mille läbi ta liigub"

    ReplyDelete
  10. Enamus probleeme on tingitud sellest kuidas su pea töötab. Ma pakun, et see on kuidagi seotud sünnipäraste isiksuseomadustega. Mõne jaoks on ka mäesuurused probleemid nope, teine ei julge võõralt inimeselt teed küsida või ametasutusse helistada.Seda muidugi meil siin. Kahjuks ei tööta eriti ka need lohutusvariandid et vaata kuidas inimesed Põhja-Koreas... ekstreemsetel juhtudel on inimene piltlikult Põhja-Koreas, tal pole kuskile põgeneda ega ka võimalik vastu astuda.

    Tegutsemisvabaduse kohta - nii mõnelgi on olnud rohkem vaba aega ja vaba raha. Ma ei ole näinud et keegi sellega midagi mõistlikku oleks teinud.

    ReplyDelete
  11. Mina arvan, et jamad tulevad igale poole jàrele vòi on seal juba enne sind (eriti laialtlevinud kapitalismi ajastul). Seega, àrakòndimine ei pààsta eriti probleemides, àrakòndimine vòib muidugi anda sulle juurde mòned teised inimesed, kellega samu probleeme paremini koos lahendada ja teadmist, et samad probleemid on igal pool.

    Seega, mingil hetkel jòuab ikka sinnakanti, kus selgub, et tegelikult on ikka viga yhiskonnas mitte sinus ning seega tuleb hakata kuidagi yhiskonda muutma. Ja ma arvan, et igas yhiskonnas on oma meetodid ja Gandhi meetodid natsiyhiskonda lihtsalt ei sobinud, selle enesetapuaktsiooni peale oleksid natsid arvatavasti ròòmustanud...

    Aga selles osas, et "elustandard on nii kòrge, et keegi ei taha kaste tòsta" tàhendab yldiselt lihtlabaselt seda, et kastide tòstmise eest ei taheta korralikult palka maksta ja siis otsitakse orje...

    ReplyDelete
  12. Põrgu värk, blögger sõi just kogu mu töö-vaeva ära. Oli pikk, in-depth vastus kõigele käsitletule, enam ei ole.

    Ptüi.

    ReplyDelete
  13. Well, here we go again.

    Oudekkil on põhimõtteliselt õigus. Päris üksinda ei saa ja põgenemine on tegelikult ajutise iseloomuga lahendus.
    Seda ma ei tea ülepea, kuidas natsiühiskonda seestpoolt muuta oleks saanud. Natse toetas umbes seitsekümmend protsenti elanikkonnast. Kindlasti oli nende hulgas ka mingeid inimesi, kes ei saanud aru, mida nad teevad. Ma ei tea ka, kas oleks õige mõte olnud kõik need seitsekümmend protsenti ära represseerida, kui pidu läbi sai.

    Austraalia-kommentaar tähendab ilmsesti seda, et kastitõstja staatus tuleks teha selliseks, et kohalik mees tahaks kastitõstja olla, mis tähendab ka piisavat vaba aega ja sotsiaalset staatust ühiskonnas. On muidugi ka mõneti võimalik, et neil ei ole seal piisavalt inimesi õigi asjade jaoks, mida nad teha tahavad.

    Mudlum: mul on alati olnud suhteliselt palju vaba aega ing korraks oli ka täitsa palju vaba raha. Ma ei ütleks, et ma oleksin sellega halvasti ümber käinud. Enamasti juhtub muidugi teistmoodi. See on midagi, mida peaks eraldi analüüsima.

    Kohustust näen ma kui lepet inimeste vahel, sest kohustused on sul inimeste või iseenda ees. Juba artikkel iseenesest mainib - nii põgenemise kui enesetapu juures - et nende variantide jaoks peavad su sotsiaalsed sidemed olema nii lõdvad, et su süda ei sunni sind nendega tegelema. Kui inimene vihkab oma lapsi või on nende suhtes ükskõikne, siis ta võib need sama hästi kellelegi teisele anda. Samuti ei ole otse võimatu oma lähemate inimestega koos põgenemisretke ette võtta, sel juhul oleks tegu kollektiivse põgenemisega.

    Valed valikud on muidugi inimese pärisosa ja neid ei saa tema eest tegemata jätta. Ma ise olen üsna võrdselt õnnelik nii nende valede valikute üle, mis ma teinud olen, kui ka tegematajäetute üle.

    Eveli: Sul ei ole kiiret, eksju. Sa jõuad põhimõtteliselt kõike teha. Ühiskond ei ole nõudlik, vaid apaatne, ta ei anna midagi ega küsi midagi, see võib olla tema põhiline viga.

    Suur probleem minu käsitluses on selline, mille vastu üksinda ei saa ja mis ei lähe minema ka, nagu pangalaenu maksmise vastu ei saa rusikate ega ragulkaga.

    ReplyDelete
  14. Mulle meeldib kõige rohkem tõdemus, et probleemid on nii kui nii ja ei ole vahet, mis sa nendega peale hakkad. See kõik on tähelepanuväärne selle poolest, et inimesel kaob selle peale suur hulk personaalset muretsemist ära, säilib vaid mingit sorti "kauge mure" asja üle. Sellega tekib kaugem perspektiiv ja vaatenurk murele, ebaisikulisem. Sa saad aru, et probleemil on ka mingi positiivne eesmärk ja sa ei ürita enam selle olemasolu vastu võidelda, vaid ehk ainult lahenduse poolt. Sa saad aru, et probleem ei ole sinu isiksuse traagika, vaid on seal lihtsalt sellepärast, et sa oled inimene. Ja inimene on probleemide tekitamise masin. Seega tõesti ei ole tähtis, kas sul on parasjagu tüdruku- või finantsprobleem, sest mingi probleem oleks nii kui nii.
    Seal on ka 21.sajandi versioon "jumala kätes olemisest", usaldus selle vastu, et väga hulluks ei saa minna, igavesti ei saa nõme olla.

    Mis aga ei tähenda, et selle probleemi lahendusega tegeleda ei võiks. Läbi järjestikuste probleemide liigub nii indiviid kui ka ühiskond. Lahenduste tulemuseks ei ole status quo ja stabiilne päikesepaiste, lahendused sillutavad teed järgmiste probleemideni. Nagu levelid.

    Lisaks on sellevõrra õndsamad need üksikud hetked elus, mil sa oled olemasolevad probleemid ära lahendanud ja uusi pole tulnud. Need on nagu hingetõmbed veepinnal enne sukeldumist. Pange neid hetki tähele! Ja ärge olge kurvad, kui need kaovad - need tulevad tagasi ja see on see, kuidas asjad on.

    ReplyDelete
  15. "Suur probleem minu käsitluses on selline, mille vastu üksinda ei saa ja mis ei lähe minema ka, nagu pangalaenu maksmise vastu ei saa rusikate ega ragulkaga."

    See ... ei ole force majeure, et teised peavad appi tulema. Mõnikord peavad, mõnikord võiksid, aga minu silmis on see halb näide.
    Kui inimene on pangalaenuga tõsises hädas ja pöördub lahenduse tarbeks kodaniku A, B ja C poole, et mida nüüd küll teha, siis tahan mina küsida, et kas siis, kui sa pangalaenu võtsid (ISE võtsid, on ju) sa küsisid ka mitmelt-setmelt inimeselt, et vaadake, ma võtan nüüd suuremat sorti laenu, mis teie sellest arvate? Kas te minda ka siis aitate, kui ma sellega jamasse satun? jne.
    Ma ei taha parastada ega muud sellist, mul omal ka rahadega jamasid olnud, aga enamasti, ja ma ei väsi seda kordamast, enamasti! on need inimese enda tekitatud.

    ReplyDelete
  16. Viimane postitus on ülepea esimene, millele mul ei ole üheski punktis vastu vaielda! ja see on juba väga tähelepanuväärne.

    Pangalaenu vastu saab ikka küll nii ragulka kui rusikaga, kas mitte jutu lõpp polnud selline kus mees ei võtnud telefoni vastu kui pangast helistati? Kui sa ikka põhjalikult ära kaod, siis ei saa pank midagi teha. Või kui sul ei ole vaata seda raha mida talle maksta. Kollektiivne vastuhakk oleks see kui KÕIK pangalaenuorjuses inimesed seda enam ei maksaks. Egas pank saa kõiki kodusid maha müüa. Kellele ta neid müüks? Niimoodi lüüakse süsteem uppi aga miks ma ei näe seda juhtumas?

    ReplyDelete
  17. P:S. Pidasin silmas shun_light posti, vahepeal on juba uus tekkinud:)

    ReplyDelete
  18. See, et inimene on rumalasti käitunud, on mu-meelest jagatud süü. Rumal idaeurooplane ostis endale laenuraha eest auto, ahne rootsi pankur andis laenu ja ärgitas veel takkagi, teised võtsid ka, keegi eriti ei öelnud, et ära tee, megaloll mõte on.

    See konservatooriumipoisi näide on just nimelt põgene, mitte astu vastu.

    Mitte kõik, mis võib juhtuda, ei ole veel juhtunud.

    http://upload.wikimedia.org/wikinews/en/6/6b/AKROPOLI3.jpg

    ReplyDelete
  19. Ma olen muidugi peole lootusetult hiljaks jäänud, aga tahtsin lisada sellise (vist üsna triviaalse) mõtte, et mulle tundub, et enesetapp ongi enam-vähem priviligeeritud klasside asi - mitte ainult et talupoja enesetappu ei soositud väga, vaid selleks, et sul selline kavatsus saaks üldse tõsimeeli idanema hakata, peab sul füüsilises mõttes üsna mugav olema. Tähendab, Maslow' püramiidi alumiste astmetega peaks nagu kombes olema, vastasel juhul trumpab ellujäämisinstinkt igasuguse ennui üle, ma arvan. Või noh, nagu sa isegi ütlesid: masendus on luksuskaup, millega tegelemine nõuab vaba aega. Kui probleem seisneb selles, kuidas ellu jääda, on ellujäämine juba ise vastus ja võit. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks on mõttetu soovitada koonduslaagri juutidel end ära tappa (kuigi Gandhi morbiidne soovitus oli vist suunatud vabaduses olevatele juutidele?) või miks nad seal koonduslaagris nagu väga vastu ei hakanud. Ellujäämine kõigepealt, statement'id hiljem.

    ReplyDelete
  20. Ma arvan et kõige rohkem tapavad ennast ära maal elavad madala haridustasemega ja lihttööd tegevad mehed. Sauna-Juss poos ka ennast üles. Ka lihtsal inimesel on hing, mitte ainult ellujäämisinstinkt.

    ReplyDelete
  21. Meil teeb igast 100 000 inimesest aastas enesetapu 40, Leedus 42, Venemaal aga 38, märgib Postimees. BNSi teatel on kümne viimase aasta jooksul läinud Eestis vabasurma 5091 inimest. Statistikat enesetappude kohta kahel viimasel aastal ei luba andmekaitseseadus avaldada.
    Eesti-Rootsi Suitsidoloogiainstituudi juhataja Airi Värnik: «Suitsident on eelkõige keskealine mees maapiirkonnast, Ida-Virumaalt või Läänemaalt, töötuks jäänud, alkoholilembene, kainena hea töömees, madala haridusega ja enamasti perest välja tõugatud. Mehed kohkuvad eluraskuste ees kergemini kui naised, häbenevad häda kaevata ja abi otsida.»

    Tsitaat 2004 aasta päevalehest.

    ReplyDelete
  22. Jah, ma pidasin vist silmas pigem sellist äärmist viletsust, kus tuleb tõepoolest ellujäämise nimel võidelda. Mingid koonduslaagri situatsioonid ja räbalates talupojad. Aga võib-olla ma ka eksin.

    ReplyDelete
  23. Thoreau oli selle tüübi lemmik autor, kelle põhjal tehti film “Into the Wild “. Tülgastus modernsest maailmast lõppes üldse mitte väga lõbusalt kusagil Alaska tühermaal.

    Ma soovitaks sul lugeda George Simmeli esseed “Metropolis and Mental Life”. Erinevalt väikestest külakestest on moodsates suurlinnades absoluutne info üleküllus ja inimesed püüavad oma indivuaalsust säitada läbi ükskõiksuse ümbritseva suhtes. Blazee attitude. Igale stiiumiline ei oleks võimalik reageerida ja nii põgenetakse oma mulli. Samas Simmel näeb seda positiivse arenguna kuna objektiivsem maailm võimaldam indiviidel üha enam oma potensiaali väljendada. Väga kasulik loominguliseks tegevuseks näiteks.

    Samas kaob inimeste vahelt selline ühtne väärtus mille nimel elada. Durkheimi kuulus uuring enesetappudest tõi välja, et protestandid teevad palju rohkem enesetappe kui katoliikalsed, sest katoliiklastel on tugevamad ja vähem individualistlikud kogukonnad kui protestandtidel.

    Ps. Kõige õnnestumad on enestapud tõepoolest farmerite seas, sest neil on jube palju igast mürke käepärast. Kui sa endale ikka pool liitrit Monsanto putukamürki alla oled kallanud siis on suhteliselt kindel minek.

    ReplyDelete
  24. Niisama muuseas - psühhoanalüütikutel, kellel tuleb tegeleda enesetapumõtetega patsiendiga, kes oma maailmavaadet ratsionaliseerib, on üks nipp, mida neile koolis õpetatakse. Tuleb küsida: "Mis sulle enda juures nii väga ei meeldi, et sa selle hävitada tahaksid?"

    See on minu arvates üks väga salakaval ja kahepalgeline küsimus, kuna sellele vastamine küll vallandab patsiendis katarsise, aga teeb seda objektiivse reaalsuse hinnaga. Psühholoogia on üldse selline kahepalgeliselt subjektiivne režiim, mis katsub patsiendile selgeks teha, et asjad on "tema viga", kuna see tekitab ühiskonna käes abitus inimeses võimutunnet: "Mina ise olen kõiges süüdi, mis tähendab, ma saan kõike muuta!" St, annab talle sellea, mille maailm talt võtnud on. Tegelikkuses asjad nii ei käi, kuigi on ahvatlevalt "empowering" mõelda, et sa ise endale kogu oma elu haiget oled teinud. Väljaspool arstikabineti turvalisi seinasid tuleb objektiivne, pahatahtlik reaalsus tagasi ja tema ükskõiksuse vastu mingi vaimse akrobaatikaga ei saa.
    Õige vastus sellele küsimusele oleks: "Ma ei taha hävitada ennast vaid maailma oma silmis". Ehk: Macht Kaput Was Euch Kaput Macht.

    Ja seda saab teha ka kätt enda külge otseselt panemata. Mõnes mõttes läks ka Ekhnaton enesetappu sooritama.

    Sellised on mõtted, mis mul psühholoogia-alaseid artikleid lugedes tulevad. Lihtsalt niisama, lisamaks vestlusele.

    PS Ma põhimõtteliselt vihkan psühholoogiat, eksju. It lies.

    ReplyDelete
  25. PPS @ Meelis. Panin just "into the wild'i" tulema. Liiga pikalt olen kuulnud sellest, vist on aeg ära näha.

    ReplyDelete