Review: Kent - Gamla Ullevi

d
That's right, Gary's back! Believe it.

Algebra was a motherfucker. Twelve hours straight behind the textbook last night. Thought I would never make it, but I did! Everyone else did theirs back in May, just me and the old hag in an empty classroom. She took a ten minute break and I proceeded to cheat the hell out of it.
Alright, off to chemistry, winged that mofo! One more trip!
„C'mon missus, neither one of us wants to sit here over summer. Let's just call it a „C“ and be done with it. I know my geography,“ I pointed to the map, „This is fucking Paris, pardon my french.“
And that was that bitches! School's out for summer.

It's this kind of juvenile exuberance, a sense of relief that radiates off Kent's new double A-side single „Old Ullevi“ - a soccer stadium in Göteborg - and „Scetches for Summer“. Arriving at a miraculous 7 months after last year's career high „Röd“, the single signals the coming of yet another electronic Kent album. In about two weeks. You heard it, bitches. Another one. In two weeks.
The album will not be called „A Place Under The Sun“. This time Kent are going for „A Place In The Sun“
And judging by the euphoric strengths of „Gamla Ullevi“, they've done it. By far the flashiest of the two singles, a MIDI-sounding electronic sample is almost instantly joined by some wacky Brazilian football stadium percussion. Yes kids, this is Kent's take on football and it's a blast. The song's third turn in just about 10 seconds sees a thick bass-drum dropped on the verse, as Joakim Berg comes in all mellow and victorious.
The chorus is a a joyous yoo-hoo and a mellow hum. And that's that. That's all Gary's got to say about this summer's Scandinavian megahit. It's way better as a single than „Röd's“ lumbering „Töntarna“ - a song that took it's merry time to grow on you.
„Scetches for Summer“ is a harder nut to crack. Well, not exactly. It's just a tad bit harder than the instantly loveable „Gamla Ullevi“. „Scetches“ is a mid-tempo summer-song, an SUV-lovin' off-to-the-summer-house hurrah, and it's good at what it does. It's just not as strong a single as „Ullevi“. 9 / 10

Review over. Now let's take a moment to consider what just happened. Launch interviews say they recorded this one in May. Yup, May. What did you do in May?
Between „Röd“ and „En Plats I Solen“ absolutely no one on Earth did anything. BP spilled shitloads of oil, sure, and Greece and Spain went ass-up. But music-wise, nothing happened. I dare you to say something happened! I dare you! Because nothing did.
Surely this is a sign we should all double our efforts.

Filosoofiline stiilinõuandla: Weiningeriaan

"Ainult vaimselt alaarenenu kahtleks mehe ülemuslikkuses naise suhtes: kõik inimkonna vaimsed ja materiaalsed väärtused on mehe poolt loodud. Naise armastus mehe vastu on 50% loomalik kiim ja 50% vihkamine. Naine on negatiivne ja passiivne, mees positiivne ja aktiivne - selle avaliku saladuse taasavastas ja avalikustas Otto Weininger oma raamatus. Ning see - naise loomuse ja essentsi avastamine - läkski talle maksma tema elu."

-August Strindberg, 1903, nekroloogis Otto Weiningerile

TÕMBA ENDALE OTTO WEININGER PEALE!

Täna õhtul ära meelita, ära luiska ega kelgi! Tõmba tšikid tõega rajalt maha. Ütle neile, et juba Aristoteles mõtles selle asja peale natuke ja leidis, et naine ei ole täielikult inimene. Paljunemiseski on vaja mehelikku hingestavat essentsi naise inertse, passiivse lumpen-essentsi ülesäratamiseks. Hiljem võttis Hegel teatepulga üle ja leidis, et naise ja mehe vaheline erinevus on umbes nagu looma ja taime vaheline erinevus. Schopenhauerile Hegel ei meeldinud, aga ühes asjas olid mehed ühel meelel: naise loomuses on käsku täita. Siis läks jälle noor Friedrich Wilhelm piitsaga naistesse ja teatas, et "pinnapealne" on nende kohta veel liiga palju öeldud. Ütle sellele tšikile kõike seda ja kui peaksid tahtma poeetiliseks minna, siis ütle, et ta silmad on küll ilusad, aga petlikud. Seal taga näed sina, Otto Weininger - kogu Õhtumaade misogüünia-traditsiooni loogiline lõpplahendus - kõigest aherainemägesid.

TŠIKID LÄHEVAD HULLUKS SU SEKSIKA PSEUDOTEADUSE PEALE!

Tea, et tõelisele weiningeriaanile ei piisa tõdemusest, et naised on frivoolsed ja pinnapealsed. See on su külapoe ees õllepudeliga vibutav naistevihkaja. Tõeline weiningeriaan on naiste vihkamise ümber ehitanud kogu oma maailmapildi. Viha naiste vastu on temas võtnud lausa kosmogoonilised mõõtmed, kogu maailm koosneb mees- ja naisessentsist. Eriti bioloogilised vormid. Viita Steenstrupile, Taani zooloogile, kes väitis, et sugu eksisteerib igas organismi rakus. Osta sellele chicale kosmo ja räägi talle arrhenoplasmidest ja thelyplasmidest. Vii ta ajarännakule möödund sajandivahetuse Viini, kus teadus oli veel uljas ja fantastiline! Kus naise igas rakukeses ulpisid jäledad thelyplasmid, tekitades vaimunõtrust ja aatevaba elustiili. Siis raba ta jalust viidates inimembrüo varajastele arengustaadiumitele, kus genitaalid on juba tekkinud, kuid sugu pole veel defineeritav. Räägi talle, kuidas sealt on pärit rudimendid nagu rinnanibud mehel ja müstiline "lanugo" naistel, kuskil seal, kus meestel on habe. Võta neiul piha ümbert kinni, tõmba ta jõuliselt enda vastu ja sosista talle kõrva oma weiningeriaanlik mööndus: igas meesorganismis on mõningal määral amorfset, vormitut thelyplasmi. Nagu igas naisorganismis on uljast arrhenoplasmi. Tähendab - lootust on.

Siis naaldu talle lähemale, kõdita oma vägevate vuntsidega ta naisehuuli. Firmly, without mercy, you move in for the kill: puhas naisollus ise on eimiski. See on sügavik, must sügavik, naine on konkreetselt ja ümberpöördumatult mittemiski.

Eriti jäledalt palju naisalget ulbib just juudi meeste rakkudes, teatad sa siis kiretult tagasi baariletile lösutades. Ära anna naisele, mida naine tahab. Ära sukeldu sügavikku.

PANE MÕNUSAT ANTISEMITISMI!

Sinul, endale Otto Weiningeri peale tõmmanud noorel mehel, võib olla raske mõista, miks sa nüüd veel juute ka vihkama pead. Kas sellest kõigest ei piisa siis juba? Oli ju Weininger ise ka juut!

But wait! 1902 aastal näeb noor Otto Weininger Wagneri "Parsifali". Heroilise juudiviha atmosfäärist kannustatuna kuulutab ta ennast protestandiks. Sealt edasi tõmbab Weininger naise ja juudi vahele võrdusmärgi. Hiljem teeb Hitler Weiningerile komplimendi: "oli üks hea juut ja see ka tappis ennast ära."
Weiningeri austajate hulka kuulub ka Ludwig Wittgenstein, üks XX sajandi kahest mõjuvõimsamast filosoofist. Wittgensteini tõmbas Weiningeri geeniuseteooria. Lihtsustatult näeb see välja nii: mehistest arrhenoplasmidest ebatavaliselt tulvil suurvaimul on kohustus oma loodusest antud geniaalsust täiuslikkuseni arendada. Ka Wittgenstein oli arrhenoplasmidest lausa higilõhnaline ja leidis, et ta on geenius. Ei tule kellelegi üllatusena, et ka Otto Weininger ise oli geenius. Nii peab enda kohta arvama iga õige weiningeriaan.

GO OUT WITH A BANG!

Aasta pärast kustumatut Parsifali-kogemust annab Weininger välja oma suurteose "Sugu ja Iseloom". Selleks ajaks on ta ka filosoofia doktor. Teose menu jätab Weiningeri arvates soovida. Ta üürib toa aadressil Schwarzspanierstraße 15. Seal suri Ludwig Van Beethoven ja Selles toas laseb Weininger endale kuuli pähe. Ta on 23 aastane.

Oma sõpradele jätab noormees endast järgmise mälestuse:

"Olles kord ta nägu näinud, ei suutnud keegi seda unustada. Ta lauba suur kuppel oli selle märgiks. Ta nägu oli kummaline tänu ta suurtele silmadele; pilk nendes tundus kõike ümbritsevat. Hoolimata oma noorusest ei olnud ta nägu kena, see oli üpris inetu. Mitte kordagi ei näinud ma teda naermas või naeratamas. Ta ilme oli alati väärikas ja tõsine. Ainult kevadel väljas käies näis ta lõõgastuvat, siis muutus ta rõõmsaks ja säravaks. Nii mõnelgi kontserdil kiirgas ta rõõmust. Kõige imelisematel hetkedel, mis me koos veetsime, eriti kui ta rääkis mingist mõttest, mis teda huvitas, olid ta silmad rõõmu täis. Muidu oli ta ilme läbistamatu. Kuni viimase paari kuuni oli võimatu tema näost ühtegi märki leida selle kohta, mis oli toimumas ta hinges. Tihtipeale tõmbas ta oma näo krimpsu, nagu väljakannatamatus valus. Kui ma talt selle kohta küsisin, taastas ta koheselt enesekontrolli, andis ebamäärase või põikleva vastuse ja tegi muud juttu, muutes edasise küsitluse võimatuks.

Ta isiksuse mõju avaldus kõige enam öösiti. Ta keha näis kasvavat; tema liigutustes oli midagi ebamaist, olek ja maneerid tundusid deemonlikud. Ja siis, nagu see kohati juhtus kui vestlus läks kirglikuks, vehkis ta vihmavarjuga õhus, nagu nähtamatu vaimuga võideldes. "

Ja lõpetuseks midagi naistele silmarõõmuks, vasakult paremale: August Strindberg, Arthur Schopenhauer, Georg Friedrich Wilhelm Hegel ja Friedrich Wilhelm Nietzsche

FILOSOOFILINE STIILINÕUANDLA: KÜÜNIK

FILOSOOFILINE STIILINÕUANDLA: WEININGERIAAN

(Otto Weininger, "Sex and Character", 1903)

Maagiline fotorealism

Naiste ajakirjandusest naisajakirjaniku pilguga

Ettevaatust, lugeja: järgmise paarikümne minuti jooksul näed sa naise hinge! See võib osutuda šokeerivaks kogemuseks, võib olla karmim laks kui sa arvata oskaksid. Tasub varuda ka aega, sest artikkel ei ole just lühikeste killlast. Aga toimetus lubab sulle, et võimalus näha naise hinge on Su aega väärt. Peale naise hinge näed sa järgneva paarikümne minuti jooksul ka ühe naistele suunatud ajakirja hinge. See on arvestatava lugejaskonna ja rahvusvahelise portreega väljaanne, mis sarnaselt artikli tegelastele jääb siinkohal oma õige nimega nimetamata. Sa näed, mis juhtub ühe sellise ajakirja toimetusse laekunud artikliga pärast seda, kui ajakirjanik on oma tööga ühel pool. Sa näed, mida teeb sellega toimetaja. See saab naise hingestki karmim olema.

<- Pildil ei ole mitte intervjueeritav, vaid Austraalia pesubeib Miranda Kerr. "Not only a hot body but also a beautiful face", ütleb kommentaarium. Sellel pildil ei ole artikliga midagi pistmist, see on siin tekitamaks psühholoogilisi värvinguid ja assotsiatsioone.

Esimesena anname me sulle lõikamata versiooni Made Luiga tehtud intervjuust. Selle üldiseks temaatikaks oli üksikemadus ühiskonnas. Sea end valmis, see hakkab suht armutult andma kohe.

Naised ja naised

Küsisin oma algkoolis käivalt tütrelt, kui palju on nende klassis lapsi, kellel on mõlemad vanemad, ema ja isa. Ta mõtles tükk aega ja pakkus et natuke vähem kui pooled. On selliseid lapsi, kes pole oma isast piltigi näinud. Mõnda kasvatab vanaema. Ja keegi ei pane seda suuremat imeks. Niipalju kui on inimesi, niipalju on ka erinevaid elusaatusi ja need saatused algavad lapsepõlvest. Vahel ma mõtlen et midagi ega kedagi ei saa ega tohi tegelikult ühise nimetaja alla viia, et üksikemade ainus ühine nimetaja on üksikemadus, ometi räägitakse neist ikka veel kui millestki kurvastavast ja nutusest. Me tahame märgata sarnast ja võõristame erinevat. Meil on lihtsam ja kindlam mõelda stampides, pealiskaudselt, riivamisi. Järgnev intervjuu ühe väga särava noore daamiga, emaga, on kõike muud kui traditsiooniline mudel üksikemast. Ometi usun ma et temasuguseid naisi on rohkem kui üks ja see , millisena isiksus ise ennast näeb ja peegeldab on tõesem kui meie, möödakäijate põgus hinnang.

Annat (31) teavad tema sõbrad kui alati heatujulist, särtsakat ja tegusat neidu, kellel kavaleridest iial puudust ei ole. Vahel tundub et neid on lausa üle mõistuse palju, salongis, kus ta töötab, avaneb mitu korda nädalas uks ja kullerfirma toimetab kohale järjekordse imekauni kimbu salapäraselt austajalt. Reeglina on need austajad positsioonikad , tõsiste kavatsustega keskealised mehed. Pulmakelli aga ei kosta. Miks? Uurime temalt endalt, mis on tema elu tegelikud mured ja hirmud, millisena ta näeb oma minevikku, olevikku ja tulevikku.

M: Ma kuulsin et sinuga juhtus õnnetus kui sa kevadel reisil käisid? Midagi seljaga?

A: Jah, mul juhtus seljatrauma, kui me safaril käisime.

M: Aga olete ikka paar veel?

A: Ei ole enam. Kestis küll pikalt , kusjuures enne reisi kaks päeva, isegi samal päeval me rääkisime et kui me tagasi tuleme, siis on kõik läbi , et tema ei jõua mind enam oodata. Aga kuna mul see õnnetus juhtus, siis ta tundis ennast süüdi ja samas ka, ma arvan et samas tekkis tal ka võimalus, et ta nagu lootis et kui tema nagu toetab, aitab,...

M:...siis oled nagu rohkem seotud?

A: Jah, jah... kusjuures ma võin öelda et tegelikult ajas see ka stressi, et sa oled sõltuv teisest inimesest, inimesest, keda sa tegelikult ei taha ja keda sa hindad ainult sõbrana. Meil ju siin lõpus läks niimoodi et mustvalgelt rääkisime asjad sirgeks. Aga nädala pärast tuleb jälle sellise jutuga et tule, otsime korteri ja mis sa arvad kui ostame korteri nii-öelda kaasomandisse. Ja mina jälle räägin talle et kas sa saad aru, et ma ei ole suga ju paar, et me ei ole ju mitte midagi.

M: Samas, mõtle kui õudselt raske on vastu panna sellisele pakkumisele kui sul tegelikult on seda tuliselt vaja.

A: See ongi see et ma ütlesin, et miks sa teed nii, miks sa ahvatled mind ja kasutad ära minu nõrku kohti.

M: Mina tean küll vastupidiseid juhtumeid. Sina räägid sellest kuidas mees püüab sind rahadega kinni hoida, mina tean naisi, kes maksavad peale et mehed nende juures oleks, endal polegi midagi hinge taga. Maailmas on neid variante nii palju ja neid lollusi mida tehakse teadmatagi mille nimel.

A: Jah, aga vaata, siis ongi nii, et vahest mõtled et elus on materiaalsus hästi oluline aga samas mingi hetk jookseb juhe kokku, minul oli küll hull vabaduse tunne kui ma ühel hetkel selle kõik ära lõpetasin. Mul oli meeletu paanika, et ma rahaliselt ei tule välja omadega ja praegu on ka keeruline, aga mul on hinges selline rahu tagasi, mida ma tahtsin juba ammu.

M: Ma tean seda tunnet. Kui mina läksin lahku siis oli mul ka justnimelt paanika, et ma ei saa hakkama, ma olin ju ka koguaeg kodus istunud, laps oli haige selle põlvega, mingit tööd ei olnud ja siis oli veel see aeg kus mingit tööd ei olnud olemaski, jah esimene asi on see et ma ei saa hakkama. Aga kui sa näed, et sa saad hakkama, siis tekib enesekindlus ja julgus elada, tekib ka see vabadus et tegelikult on ju jumala hea elada, et mida sa kardad.

A: Täpselt nii ongi, mul oli ju samamoodi, ma olin täitsa lollakas, mul ju uus elu algus oli see, et mmm, bussiga linna, millise bussiga? Bussis küsid, et vabandage, siin on mingi uus mulgutaja, et kas sellega saab, et ma sõidan nagu esimest korda, siis mind vaadati siukse imeliku näoga. Kurvaks tegi et inimesed on nii masendunud, kõik see keskkond mis on tavainimesel, tegelikult ju tavainimene, tavainimestel on juba ka peredes autod, isegi lihtsamatel inimestel on üks auto peres ja need kes on kõrgemale jõudnud, neil on igalühel peres auto. Igatahes jube kurb on küll kuidas nad seal bussis rallivad ja mitte mingit austust ei ole vanemate inimeste vastu, mul oli täielik ekstreempäev see esimene päev. Aga jah, oma lapse isast lahku ma läksin siis kui Kairit oli..., täitsa lahutus oli vist kui Kairit oli kolme aastane.

M: Ühesõnaga sa oled siis sisuliselt mingi kuus-seitse aastat elanud sellist vaba naise elu, kus sa ei ole ennast püsivalt kellegagi sidunud? See on ka üsna huvitav probleem, et miks siis, kas on saadud selline hingehaav, mis ei anna sulle julgust, sest kindlasti oleks olnud keegi, kellega oleks olnud võimalik rajada õnnelik kodu?

A: Väga palju oleks olnud neid inimesi kes väga hoolivad ja annavad endast kõik mulle, sest mina olen selline suht avatud inimene, rahvuse poolest segavereline, temperamentne, hästi avatud ja ma suhtlen eelkõige inimestega kes on ka avatud. Kuna ma ennast avan, siis paljud arvavad, et ma olen nagu täiesti lahtine raamat – tegelikult ma ei ole, ma avan ainult selliseid teatud tahke mida ma ootan ka teiselt inimeselt – inimlikkust ehk siis inimlikkust suhtes, näiteks S.-le ma avasin ennast, tema võttis sellest kinni et sa oled nii erakordne naine, nii suure südamega... hetkel mul oli ka kuu aega selline suhe et ma ütlen mul pole elu jooksul vist kellegi mehega sellist suhet olnud, vanem meesterahvas, kolis hiljuti Saksamaale. Me saime just tuttavaks ja siis tehti talle selline pakkumine et ta peab Saksamaale tööle minema. See tunne oli nagu selline et... lõpuks ma ütlesin talle et ma ei saa suga kokku saada sest mul on jube valus, sest ma tean et sa lähed minema, aga mina pean elus edasi arenema, just see et laps on nagu osa minust, ma ei saa lasta aega tühja kui ma tean juba ette, et sellest ei tule midagi. Ma olen juba jõudnud sinnamaale, et ma otsustan üsna kiiresti kui ma inimesega tuttavaks saan, kas sellest saab midagi või ei saa. Ja miks nagu ebakindlus on, ma arvan et varemalt ma ei saanud aru aga nüüd ma saan täiesti aru, et kuna tüdruk on mul nii super...

M: Tüdruk on sul juba päris suur, mida aeg edasi, seda raskem on sul peret luua, kui tüdruk on juba 13-14. Arvatakse ju enamasti et laps tahab ema ainult endale hoida.

A: Tema tahab, ta on täpselt vastupidi, otsib mingit isakuju, ma tahtsin öelda et kui tekib suhe ja nähakse Kairitit, isegi lihtsalt head sõbrad ei suuda ära imestada, kuidas on nii normaalne laps, ta ei olnud juba titest peale mingi vääksuja, ta on hästi mõistev, nagu suur inimene oma mõttemaailmalt ja me räägime omavahel kõigest, meil on väga lähedane kontakt.

M: See on vist väga noorte vanemate puhul sage nähtus et eavahe kipub kaduma ja laps on sõbra eest. Ühtpidi on see hea, teistpidi jälle ehk halb - koormab last liigselt vanemate probleemidega. Mingis mõttes on ju nii, et kui sul meestega ei laabu siis laps on ainuke toetuspunkt elus, kõik mis sul on, siis lähevad asjad natuke nihkesse, väärtused paigast ära.

A: Aga mina arvan seda et kui ma temaga koos elaksin , kui see oleks selline igapäevarutiin, siis meil ei oleks tekkinud sellist sidet, minu jaoks on hästi oluline et oleks usaldus. Ma püüan last võtta ikkagi kui isiksust, mitte kui omandit. Mul on sellest, et lapse isa lapsega peaaegu ei tegele, ikkagi nii suur pettumus. Asi ei ole ju üldse rahas vaid sa võiksid ju käia temaga kuskil ja teha midagi koos, sest alati neil paaril korral aastas mil nad näevad, Kairitil silmad säravad.

M: Öeldakse ju, et ei ole tähtis mitte see aeg mis sa oma lapsega koos veedad vaid selle aja kvaliteet – mõni ema on võib-olla hommikust õhtuni köögis olemas aga on kuskil omas maailmas ja räägib lapsega võib-olla kaks sõna päevas. Loeb see kasutegur ja intensiivsus.

A: Mul on küll väga hea meel, et meie side on lähedane ja muidugi ma vahel mõtlen, kui raske tal võib olla, et ma pole kogu aeg tema juures. Eriti esimene aasta oli raske. Ma tulin üldse Tallinnasse vist 2003 - oota, ma mõtlen - 97 abiellusime, 2001 me läksime lahku, kolm aastat pärast lahutust ma olin Haapsalus, üürisin üksinda korterit ja... noh siis tulin Tallinnasse salongi tööle, seal ma olin kolm kuud, närvid ei pidanud vastu, läksin Haapsallu tagasi, siis uuele katsele küünetehnikuks õppima Radissoni ja koguaeg juhtus niimoodi et, vaata, kevad on selline aeg kus sa nagu tõmbad käima ennast ja kui sa suve jooksul suudad ennast käima tõmmata, sest inimesed on nii positiivsed, siis juba läheb asi.

Siis ma olin seal Radissonis ja kevadel mul üks klient pakkus et meil pangas otsitakse tellereid, sa jube hästi sobiksid, sa oled hea suhtleja, eesti keel ja vene keel ja kõik nagu sobiks. Kolm kuud me käisime koolitusel õppimas, siis ma mõned kuud sain tööl olla, ma ju kogu aeg mõtlesin et septembrikuus ma toon Kairiti Tallinnasse kui esimesse klassi minek. Kuna mu palk oli väike, aega mul absoluutselt ei olnud, ma olin ju Järve Selveris selles väikses kontoris – üheksast läksin kodust ära ja kaheksani kui kõik oli korras, siis sa said üheksast koju aga kui mingid jamad olid, siis sa jõudsid 10-11 koju. Siis ma hakkasin emale rääkima et kuidas ma saan teda võtta kui mind ei ole olemaski, oleks et mul on veel keegi, et mul on kaaslane või ema samas linnas.

Aga kuna ongi nii, et sisetundega ma ei ole leidnud seda õiget inimest ja elada kellegagi ainult sellepärast, et ta mulle toeks oleks seda ma ka nagu ei taha. Noh ma ei tea ju ma olen mingi vanamoeline, ma otsin ikkagi tundeid ka. Siis oligi nii et septembris ta läks Haapsalus kooli ja oktoobris ma otsustasin et ma tulen pangast ära, ma tundsin et see ei ole minu ala, et see on nii raske minu loomuse jaoks. Novembris ma rääkisin uue avatava salongi omanikuga, jälle mul oli vahepeal klientuur laiali jooksnud , siis ma alustasin otsast peale ja tegelikult see aasta kui mul nüüd seljaga see õnnetus oli, siis oleks mul sel aastal juba kõik okei olnud nii et ma põhimõtteliselt alustasin nagu neljandat korda otsast peale.

M: Kas sul seda hirmu ei ole et sa jäädki üksinda? Sa üldse ei mõtle selliste asjade peale?

A: Mõtlen küll.Tegelikult päris tihti. Vahepeal ma isegi leppisin sellega, mõtlesin et kui sa oled juba nii pikalt kaua üksi elanud – kodused harjumused, üksinda magamine... aga just see et mul tekkis nüüd siin sügisel inimene, kellega ma tuttavaks sain, meil oli selline tunne nagu me oleks üksteist juba sada aastat tundnud, kuidagi selline nagu väga oma inimene.Ta on soomlane tegelt aga ta ei paista üldse soomlase moodi välja, sest tal on vene verd sees. Ja siis ma sain aru, et ei loe vanuseprobleem (ta oli 47 aastane mees), loeb see kas sul on tunded, kas sul on keemia või ei ole seda keemiat. Noh ja nüüd ta sõitis ära ja kuigi mulle on kõik öelnud, isegi mu ema ,et miks ta sind kaasa ei võtnud – ma ise suhtun sellesse nii et kuidas ta saab mind kaasa võtta kui ta ei tunnegi mind, ta on ise segaduses, alles talle tehti tööalane pakkumine,alles ta sai minuga tuttavaks...

M: Väga palju otsuseid korraga vastu võtta. Ta saab sind alati ju külla kutsuda sinna.

A: See ongi, ta tahtiski mind kutsuda aga nüüd on nagu see lugu, et mul on üks teine poiss...

M: ( lööb käsi kokku) Kas sa kunagi oled ilma ka olnud? Et sul on kahe mehe vahel mingi kahekuuline auk näiteks? Või ei ole seda olnud?

A: Mulle on nii mõnedki öelnud et sa ei oska üksi olla

M: Osalt ehk see et ei oska üksi olla ja teisalt jälle oled sa nii ilus et sul ei lastagi üksi olla, sul on neid kavalere kogu aeg nii palju, et see liiga suur valik ajab ka segadusse?

A: Ei mul ei ole neid nii palju, mul on üks korraga, see on nagu kindel, aga see üks korraga võib olla väga lühikest aega, ma saan aru et ei ole minu teema. Üksinda... ma arvan ,et mulle meeldib tähelepanu, ma arvan et igale naisele meeldib tähelepanu.

M: Igale naisele meeldib, aga iga naine ei püüdle seda või ei tunnista seda endale.

A: Aga mina tunnistan ja seda enam et kui ma nagu S.-ga suhtlesin siis talle ma olen tänulik selle eest, et ta pani mind uskuma et normaalseid mehi on olemas, ta oli haruldaselt viisakas. Ma tean, mida ma mehelt tahan, naiselikkusele tähelepanu, et ta hoolitseks ja käituks sinuga inimlikult. Ma ei ole selliseks suhteks valmis. Mis valmis, mulle ei sobigi see teema, et ma käiks ainult õhtuti magamas, ma tahan ikkagi aega veeta koos ja ühiselt.

M: Aeg-ajalt on sul küll keegi kes sind aitab aga sa ei saa sellele püsivalt loota. Sa oled kogu aeg nagu mitme tuule peal ja sul ei ole mingeid garantiisid tuleviku suhtes, mingit kindlust. Mina ei suudaks küll ette kujutada kuidas kogu seda majanduslikku muret oma pea sees klapitada.

A: Sellepärast ma ka ei võta vastu mingeid väga suuri žeste, mingid autod või asjad, mis käivad minul üle võimete kui inimene kõrvalt ära kaob. Mul ei ole mingeid pangalaenusid...

M: Sa oled ennast suutnud hoida puhtana sellest orjusest.

A: Ma kardan seda kõrgelt kukkumist, ma olen seda päris palju igalt poolt näinud. Pigem ma olen see kes ma olen ja olen siin, kui ma lähen sinna ja siis käib mataki ja ma kukun täiesti puruks. Põhilised hirmud üksielamisel ongi ikkagi majanduslikud, et kas ma saan makstud ja kas ma jaksan ja see mis praegu toimub, see meeletu hinnatõus, see paneb küll hirmu tundma. Suvel ma näiteks mõtlesin et ma kolin Haapsallu tagasi. Lapsel on seal kool, tal on seal stabiilsus, käib trennis. Ma pean omale ise jalad alla saama. Vahepeal ma mõtlesin et ma tahaks kosmeetikakooli minna, S. muidugi ütles: jaa, maksan kinni, muidugi, muidugi, aga mina ei julgenud seda vastu võtta, sest ma sisemiselt tundsin, et ma pean selle asja ära lõpetama, ma ei saa seda toetust vastu võtta.Ta ütles mulle ise ka et kaua ta mind finantseerib kui midagi ei tule.

M: Aga kuidas sa praegu reaalselt hakkama saad, kui sul sissetulekut tööst peaaegu ei ole?

A: Täpselt nii palju, kui kliente on

M: Igapäevase söögiraha teenid välja?

A: Jah igapäevase söögiraha teenin välja ja praegu mind aitab E. jälle, tema viib mind sööma, maksan ainult poole korteri eest jne.

M: Ma praegu mõtlen üldsegi et kuidas sa jaksad, sul on nii intensiivne elu, et kust sa võtad selle jõu kõigega toime saada?

A: See kodus istumine 9 kuud pärast seljatraumat kurnas mind vähekene, kuna ma olen kogu aeg olnud selline elav ja liikuv ja ma saan jõudu inimestega suhtlemisest, energiat, kui kodus oled üksinda, siis on raske, tekib tunne et ma olen nii mõttetu, et ma ei saa midagi tehtud. Pärast seda õnnetust mul võeti kõik elumõnud ära, arst ütles et ei tohi pikalt ei seksida, ei sünnitamise peale mõelda.

M: Aga sa mõtled vahel teise lapse peale?

A: Kogu aeg mõtlen. Minu unistus on pere endale saada aga mul on tunne et mu unistused lähevad lörri ja ma ei julge enam unistada.

M: Praegu paljud alustavad oma elu siis, kui teised mõtlevad et see on juba läbi. Lapsi saadakse rahulikult ka neljakümnendates eluaastates.Mõne aja pärast on võib-olla väga vähe neid naisi kes on mõni aasta üle kolmekümnestena pea täiskasvanud laste emad. See on päris keeruline dilemma – kaks noort inimest kes mõlemad tahavad endale elada.

A: Ma õudselt tahaks last, kui ma oleks majanduslikult korras, kui mul oleks kodu, mul on tütar ka ju titest peale endale õde-venda tahtnud.

M: Laps paneb väga palju asju paika, lõppeb see mõtttu ringi jooksmine ja ei-tea-mille püüdmine. Inimesel tekib enamasti mingi üks elustiil, üks pöörlemine millest ilma mingi välise tõuketa on väga raske välja tulla, teistmoodi kulgema hakata.

A: Ma arvan et see litakas oligi selleks, mis pani mind järgi mõtlema, väga paljud tuttavad on mulle öelnud et ma olen kuidagi pehmemaks ja naiselikumaks muutunud – aga miks – ma ei rapsinud enam, ei jooksnud ringi.

M: See on kindel et väga paljud inimesed arvavad et sul on väga palju suhteid. Kuidas sa seda naiste kadedust üldse tunned?

A: Oi, vägagi tunnen. Aga see kadedus on tead millest, see on sellest et mulle lähenetakse umbes sellega, et mulle autot osta. S. ka ostis, siis võttis ära, siis üks kutt ka kohe ostis mulle Audi, odava küll, mingi 70-ne tuhande eest. Aga miks, miks te ostate? Ma lihtsalt räägin oma elust, kui muga tuttavaks saadakse – et mul on laps Haapsalus, et ma sõidan kahe linna vahet,et ma sõidan tihti ja palju ja muidugi, kellel on võimalus, kohe hakkavad tegutsema. Või ütlevad et võta ja kasuta. Ma õudselt hindan seda, alguses nagu ei tahtnud vastu võtta aga samas tõesti - mul on mugavam. Aga see naiste kadedus on selline et kõik naised küsivad – kuidas sulle ometi mehed annavad ja teevad. Aga ma lihtsalt räägin oma muredest.

M: Sa ei tee ise tegelikult mitte midagi? Või sa satud seda tüüpi meeste otsa kes on isalikud ja helded? Või pannakse tähele ainult neid kes kingitusi teevad sest kindlasti on ju ka neid kes sind üle ei kulda?

A: Mulle meeldib kui mees hoolitseb mu eest, kui ta näeb minu muresid ja ta toetab mind, lohutab et ei ole probleemi, küll me need asjad ära lahendame, küll tervis saab korda aga seda peab tegema õige inimene.

M: ...ja õigel viisil ka nii et see ei oleks pealetükkiv.See on kaunis peenike kunst pakkuda abi nii, et see abi ei oleks solvav.

A: Jah just, näiteks lillede toomine. Mulle meeldib kui mees on mees, ma lihtsalt ütlen et mulle meeldib kui mees lilli kingib, kui ta toob neid kasvõi iga päev. Naised peavad iseenda väärtust teadma ja rääkima mida nad ootavad ja soovivad. Mees saab sellest julgust, kui sa hindad tema pingutusi ja võtad neid hästi vastu. Sünnipäevaks toodi mulle 31 tulpi, megailusad, valged ja roosad, narmastega ääred, väga ilusad. Ma leian et ma pean ütlema seda, mida ma tunnen ja näitama oma ausat emotsiooni. See et tuuakse lilli, avatakse ust, see peab inimesel veres olema. Samuti see lugupidamine, kuidas räägitakse oma vanematest, eksnaistest, see ongi see mehelikkus et kuni lõpuni sa oled džentelmen, sa ei lörtsi seda naist kellega sa koos olid, isegi kui ta sulle ei sobinud. Ma ütlen näiteks et ma tahaks tunda ennast printsessina, räägin kui palju ilusaid kleite mul kapis ootab, et tahaks minna kuhugi kus ma saaks ennast naisena tunda ja meestele see ju nii õudsalt meeldib.

M: See on selline naiselik kavalus, üheltpoolt oled sa äärmiselt otsekohene teisest küljest on see aga naiselik tarkus ja kavalus oma elu korraldada.

A: Jah aga sa teed ju iseenda olemise heaks sellega. Praegu kui mul on see selg haige, siis ma niuksun muudkui „aah siit valutab ja aah, sealt valutab”. Mulle tuuakse hommikul kohvi voodisse ja õhtul tehakse söök valmis.

M: Eesti naisele ju meeldib eriliselt näidata kuidas ta saab kõigega ise hakkama. Tõestatakse iseenesetele ja ei tea veel kellele et saadakse hakkama asjadega millega tegelikult ei saada. Me ju vajame abi aga mehed ei julge seda pakkuda, kartes tõrjutud saada.

A: Tuleb lasta ennast aidata aga seda ei tohi kuritarvitada. Kui ma oleks raha peal väljas siis ma oleks juba ammu kuskil kellegi kiisu-miisu, mul oleks juba kolm last ja silikoonrinnad.

M: Sul ei ole tõesti võimalustest puudus olnud, see on puhtalt sinu enda valik et sa oled veel vaba

A: Jah valik ja ikkagi selline sisemine ebastabiilsus, et ma pole ise kahe jalga maa peal. Tegelikult ma tahaks juba ammu lapsega kodus olla, lastega kodus olla, oodata meest koju...

M: Inimesed vajavad rutiini ja kindlust aga on ju ka selliseid inimesi kes jäävadki eluks ajaks rändama , kes ei püsi ühes kohas paigal ja kes ei kasvata sammalt selga.

A: Kõik mehed –naised, kui üksielajat tüüpi nad ka ei oleks tahavad tegelikult oma ellu seda lähedust, ärgata hommikul kellegi kaisus. Selle aja jooksul mis ma olen üksinda elanud on mulle küllalt öeldud et sa oled liiga siuh-säuh, jooksed ühest suhtest teise aga samas – mida ma enam nutan? Ma olen küll pisaraid valanud juba ja see kõik ongi mind selliseks teinud. Aga paljud inimesed peavad must lugu, mitte ei arva et ma lörtsin ennast.
Ennem on mul teiste naiste pärast piinlik kui ma näiteks klubideski käin, ma ei viitsi enam seal ka käia, või kui siis koos sõbrannadega , sest siis on fun, tantsid, chillid, see väike flirt ei ole see, enamus kes tänapäeval väljas käivad otsivad omale üheöösuhet – päris räige on seda vaadata. Sealt tuleb ka see labane meeste-naiste vaheline suhtumine – on mehed siuksed odavad ja ei arva naistest eriti midagi ja ei arva naised meestest midagi ja nii piinlik on. Minu puhul võivad inimesed arvata mida vaid aga tegelikult ma olen jumala korralik, mina ei julge niimoodi käituda , mina olen hirmus põdeja, ma õudselt põen kui ma midagi valesti olen teinud, ma ei taha et mingi mees arvaks et ma olen odav.

M: Ühesõnaga sulle läheb teiste inimeste arvamus korda? Paljudele tegelikult tõesti ei lähe.

A: Mulle meeldib meestega suhelda, see ei tähenda, et ma nende kõigiga magan ja see minu suhtlemine võib jätta mulje et mul on kõigiga mingi teema – tegelikult ei ole, mulle meeldib meeste tähelepanu, nende suhtumine minusse, mulle meeldib minna nendega kinno, teatrisse , restorani, juttu rääkida, praegu just helistas mulle üks tuttav, keda ma pole viis aastat näinud, tahab sööma minna ja sellest juba piisab et hakataks rääkima et tal on jälle keegi uus. Naistega – no kaua sa nendega suhtled või räägid, siis ussitavad varsti kõik...

Lõpetasime kohvi ja koogi ja nagu möödaminnes ütles Anna, et tal täna õhtul 80ndate stiilipidu, kas ma talle ühe käreda 80ndate meigi teen. Loomulikult ma olin nõus... maniküüri eest.


Niimoodi. See siin oli üks tugev intervjuu. Siin on inimest näha. Kahtlemata tekitaks see naisteajakirja veergudel inimeste seas emotsioone. Kuid naisteajakirja veergudel ei ilmunud teps mitte see artikkel, seal ilmus hüperkompresseeritud toimetamise ime, millelaadse kirjutamiseks ei ole tegelikult tarvis inimestega kohtuda, mis koosneb halvasti seostatud lauselõikudest ja jätab mulje, et Anna on skisosfreenik. Muuhulgas on see teine lugu, mille see artikkel räägib, ka lugu inimesest, kes üritab raskel ajal tõsist tööd teha, ja mis sellest välja tuleb. Behold the final cut!

Anna (31) on üksikema, kes töötab Tallinnas, tema tütar aga käib koolis Haapsalu linnas. Anna jagab end kahe linna vahel, tütre ja töö vahel. Sellele lisandub tormiline isiklik elu. “Lahku läksin siis, kui Kairit oli 3aastane. Nüüd käib tütar juba kolmandas klassis.Olen elus kohanud palju selliseid inimesi, kes on minust väga hoolinud ja oleksid olnud minu jaoks valmis kõike tegema. Ma olen ju ise hästi avatud, temperamentne, segavereline ka – mul on kerge tutvuda. Tütar otsib omakorda isakuju. Kairit on mõistev, oma mõttemaailmalt on ta nagu täiskasvanu. Me räägime omavahel kõigest. Minu jaoks on hästi oluline, et oleks usaldus. Olen väga pettunud, et lapse isa lapsega peaaegu ei tegele. Asi ei ole ju üldse rahas, isa võiks lapsega midagi koos ette võtta, neil paaril korral aastas, mil nad näevad, Kairitil silmad säravad. Mul on hea meel, et meie side on lähedane, aga vahel ma mõtlen, kui raske tal võib olla, et ma pole kogu aeg tema juures. Eriti raske oli esimene aasta. Kolm aastat pärast lahutust olin Haapsalus, üürisin üksinda korterit, siis tulin Tallinnasse salongi tööle. Närvid ei pidanud vastu, läksin Haapsallu tagasi, siis aga uuele katsele Tallinna küünetehnikuks õppima. Üks klient tegi ettepaneku, et pangas otsitakse tellereid, et sobiksin sinna väga hästi. Palk aga oli väga väike ja koju sain alles üheksast, kui aga mingi jama oli, siis alles kümnest-üheteistkümnest. Siis hakkasingi emale rääkima, et ma ei saa last enda juurde võtta, oleks mul vähemalt elukaaslane või elaks ema samas linnas. Aga ma ei ole leidnud seda õiget ja elada kellegagi ainult sellepärast, et ta mulle toeks oleks, ma ka ei taha. Ju ma olen siis vanamoeline, otsin ikka tundeid ka .Mulle meeldivad mehed, kes on dzhentelmenid, kes räägivad lugupidavalt oma vanematest, eksnaistest, ei lörtsi ka neid suhteid, mis on untsu läinud. Nii läkski laps septembris Haapsallu kooli, novembris tulin aga pangast ära ja alustasin salongis otsast peale. Vahel ma isegi leppisin sellega, et olen üksi, aga tegelikult tahavad ju kõik oma ellu seda lähedust - ärgata hommikul kellegi kaisus. Ma tean, mida ma mehelt tahan, tähelepanu, et ta hoolitseks minu eest ja käituks inimlikult. Mulle meeldib, kui mees lilli kingib, kas või iga päev. Ma näen ka väga kiiresti ära, kas inimene mulle sobib või ei. Ma ei võta kunagi vastu väga suuri zheste, uhkeid autosid vms, mis käivad üle minu võimete, kui inimene kõrvalt ära kaob. Mul ei ole pangalaenusid… Kardan kõrgelt kukkumist, olen seda päris palju igalt poolt näinud. Pigem olen see, kes ma olen. Mehed on mind hellitanud, kingituste, lilledega ja minult on küllalt küsitud – kuidas sulle ometi mehed annavad ja teevad. Aga ma lihtsalt räägin oma muredest. Naised peavad iseenda väärtust teadma ja rääkima, mida nad ootavad. Mees saab sellest julgust, kui hindad tema pingutusi. Sünnipäevaks toodi mulle 31 tulpi, megailusad, valged ja roosad, narmad ääres. Ma leian, et ma pean julgema väljendada, mida ma tunnen. Samas olen ma suur põdeja, ma elan väga üle, kui ma olen midagi valesti teinud, ma ei taha, et arvatakse, et ma olen odav.Mul ei ole võimalustest puudus olnud aga mingi sisemine ebakindlus ei luba mul ennast kellegagi püsivamalt siduda. Tahaksin ise kahe jalaga maa peal olla. Tuleb lasta ennast aidata, aga seda ei tohi kuritarvitada. Kui ma oleksin raha peal väljas , siis oleksin ammu kellegi kiisu-miisu, mul oleks juba kolm last ja silikoonrinnad!”

Saateteksti kirjutasid Martin Luiga ja Robert Kurvitz.

Top Secret Man

SEE, mis paneb Inimesi kunsti peale reageerima

on kunstniku võitlus omaenda piiratuse vastu

sel laupäeval ja pühapäeval toimub Patarei Kultuuritolm.

http://patarei.kalamaja.com/
Muu kunsti sees näeb seal ka minu filme -
GOTTFRIED HELNWEINist inspireeritud "Kollane Partmees"

ULTRAMELANHOOList inspireeritud "Melanhoolia Meloodia"

,
ilusat suve - sa tolmle!

Kolumbuse rinnanibu-unistused

ja eshatoloogiline progress

Ilmselt on kõik kuulnud kellegist herr Christoph Kolumbusest. Jep, see tüüp kes purjetas "Indiasse". Aga miks? Ja kuidas on ta seotud eshatoloogia ja progressiga? Sellest pajatab järgmine igav ajalootund.

Ladies and gentlemen, nagu te teate, siis 15. sajandi lõpuks oldi juba üsna kindlad, et Maa on kerakujuline, ja isegi kirik, kes sellise õpetuse vastu oli võidelnud, oli selle põhimõtteliselt omaks võtnud. See oli üks olulisi eeldusi, mis innustas Kolumbust merereisi ette võtma, sest selle kohaselt oleks ta Läände purjetades pidanud Hiinasse ja Indiasse jõudma. 1492 ongi see kuulus aasta, mil Christoph Kolumbus ületas Atlandi ookeani ja jõudis Ameerikasse, ise aimamata, millised tagajärjed sellel reisil tegelikult olid.

Teada on see, et Kolumbus soovis leida kulda, sellest kirjutab ta tihti oma reisipäevikutes ja kuld tundubki olevat ka esimese reisi juhtmotiiv. Kullast olid eriti huvitatud Hispaania kuningad, kes Kolumbuse reisi üksnes kasumisoovist toetasidki, ja seepärast oli kulla leidmine elulise väärtusega. Üldiselt ollakse siiski arvamusel, et Kolumbust ennast ajendas reisima sügav usklikkus ja soov, et kristlus võidaks kogu maailmas. Kolumbus oli väga vaga inimene, kes pidas ennast väljavalituks, jumaliku missiooni täitjaks. Pühapäeviti ta ei reisinud ning tema päevikusissekandest „sellel laevareisil ilmutas Jumal ennast paljude tähendusrikaste imede kaudu” võib järeldada, et ta nägi paljus jumalikke märke.

Kolumbuse eesmärk ei olnud üksnes ristiusu kuulutamine kogu maailmas, vaid tema grandioossem plaan oli Jeruusalemma vabastamine. Oma esimesel reisil kirjutab ta oma päevikus sellest, kuidas ta loodab leida kulda sellisel määral, et valitsejad võiksid vähem kui kolme aasta jooksul võtta ette Püha Maa vallutamise. Seda teemat puudutab ta ka veel hiljem, nt kirjas paavstile aastal 1502: „Üritus võeti ette kavatsusega kasutada seda, mida sealt võiks saada, Püha Maa tagastamiseks Pühale Kirikule.” Niisiis on Kolumbuse suurem eesmärk ristisõda, mis võidaks kirikule tagasi püha Jeruusalemma. See aga omakorda näitab, et Kolumbuse religioossus oli ka oma aja kohta üsna vanaaegne, sest ristisõdade pidamine ei olnud enam ammugi kiriku prioriteediks.

Seega olid Kolumbuse motiivid peamiselt usulised, kuigi seotud ka rahalise poolega, mis tema jaoks küll oli pigem vahendiks kui eesmärgiks. Samas on ka kirjeldatud Kolumbuse suurepärast loodusetundmist, tema navigeerimine ja ilmaennustused olid suurepärased ning oma reisidel pühendab ta palju aega loodusvaatlustele. Todorov kirjeldab seda, kuidas Kolumbus tõendas, et ta on jõudnud mandrini: „Kolumbuse veendumus tugineb kolmele autoriteedile: mageda vee rohkusele, pühade raamatute autoriteedile, teiste kohatud inimeste arvamusele. Kuid on selge, et neid kolme argumenti ei saa paigutada ühele tasandile, vaid neis väljenduvad kolm sfääri, milleks jaotub Kolumbuse maailm: esiteks looduslik, teiseks jumalik, kolmandaks inimlik.” Nii arvab Kolumbus, et mandriga on tegu seetõttu, et leidub magedat vett, aga tema arvamust kinnitavad: „Esra sõnad tema IV raamatu 6. peatükis, kus ta ütleb, et kuus osa maailmast on kuiv maa ja ühe osa moodustab vesi.” Üheks kindlaks autoriteediks on niisiis Piibel, mis mõjutab ka tema suhet inimeste ja loodusega ning mida ta kasutab tõlgenduste allikana. Eriti oluliseks peab Kolumbus prohvetite nagu Esra ja Jesaja ettekuulutusi ning seostab neid juba teoks saanud avastuste ja leidudega.

Kolumbuse intrigeerivamaid ideid on ettekujutus maisest paradiisist. Todorov kirjutab: „Ta on lugenud Pierre d’Ailly Imago Mundi’st, et maine paradiis peaks asuma mõõduka kliimaga aladel teisel pool ekvaatorit.” Mida lähemale ekvaatorile Kolumbus jõuab, seda enam on ta veendunud maise paradiisi olemasolus. Ta arvab, et maakera ümarus on korrapäratu, mis tõendavat paradiisi olemasolu: „Leidsin, et maakera ei olnud ümmargune säärasel moel nagu seda kirjeldatakse, vaid pirnikujuline: muidu üleni ümmargune, välja-arvatud selles kohas, kuhu kinnitub vars [--]; või nagu hästi ümar pall, mille ühte punkti oleks nagu pandud naise rinnanibu. [--] Olen veendunud, et seal asub maine paradiis, kuhu keegi ei saa jõuda muidu kui jumalikul tahtel” Maine paradiis on Kolumbuse uskumuste kohaselt kindlalt olemas ja seda väites toetub ta põhiliselt piibellikele ja piibliuurijate autoriteetidele, tuues kinnituseks nt mageda vee olemasolu, mis pidavat voolama Eedeni aia neljast jõest. Kogemus ei omagi Kolumbuse puhul suurt tähtsust, see on olemas selleks, et kinnitada juba olemasolevat tõde. Kindlasti on ta ka toetunud piibellikule ettekujutusele paradiisist, kuigi seal maisest paradiisist ei kõnelda.

Alates 16. sajandi lõpust hakkasi eurooplased Põhja-Ameerikat koloniseerima, eesotsas inglaste, prantslaste, hollandlaste ja rootslastega. Sisserändajad olid väga erinevatest ühikondlikest, sotsiaalsetest ja religioossetest rühmadest ning mitmed neist rändasid välja usulistel põhjustel: mitmed kristlikud denominatsioonid olid konfliktis või opositsioonis kirikuga ja nende liikmed otsisid oma kogukonnale kohta. Nende hulka kuulusid näiteks kveekerid, puritaanid jt.

Kolumbus oli kindel maise paradiisi olemasolus, aga ka veendunud selles, et uue kontinendi avastamine ei ole mitte ainult ajalooline, vaid ka kosmoloogiline sündmus: see pidi eelnema maailma lõpule ja viitama, et elatakse lõpuajal. Mircea Eliade kirjutab: „Kahe Ameerika koloniseerimine algas eshatoloogia märgi all: inimesed uskusid, et käes on aeg kristlikku maailma uuendada, ja et tõeline uuendus oleks tagasipöördumine maisesse paradiisi või vähemalt püha ajaloo taasalustamine, Piiblis mainitud imepäraste sündmuste kordamine.” Apokalüptiliste meeleolude levikule Euroopas aitasid kindlasti kaasa ülerahvastatus ja pikka aega kestnud sõjad, samuti ka reformatsioon, mis ühelt poolt lõhestas kristliku kiriku ja teisest küljest tekitas pingeid. Protestantlikud teoloogid nägid jumalikku ettehoolitsust selles, et Ameerika jäi eurooplastele varjatuks kuni reformatsioonini, ning esimesed sisserändajad olid kindlad, et kuna Euroopa on moraalselt alla käinud, tuleb sealt lahkuda. Ameerika oli nende arvates väljavalitud paik, kus sünnib Kristuse teine tulemine.

Samuti nagu Kolumbus uskus, et maine paradiis asub üsna lähedal tema avastatud Ameerikale, uskusid ka sisserändajad nägevat paradiislikke jooni nii maastikus kui ka mitmetes tunnusmärkides. Näiteks võrdles Uus-Inglismaa admiral John Smith 1614 oma kolooniat Eedeni aiaga, öeldes: „Taevas ja maa pole kunagi varem nii head elupaika inimesele loonud.” Teisest küljest võrreldi oma olukorda juutide olukorraga pärast Punasest merest läbitulekut: Euroopa oli justkui Egiptus, mille kütkest end lõpuks lahti lõigati. Sellega õigustati erinevaid raskusi ja kannatusi, mida kolooniates ette tuli.

Aga 18. sajandi alguseks oli tekkinud uus idee: nimelt sünnib Uus Jeruusalemm osalt ka raske töö tulemusena ning seda kujundatakse ümber maiseks paradiisiks. Eliade kirjutab: „Kõigepealt luuakse seos paradiisi ja Uue Maailma maiste võimaluste vahel. Seejärel vähendatakse eshatoloogilist pinget, jättes ära viimsepäevale eelneva allakäigu ja viletsuse perioodi, ning lõpuks jõutakse arusaamani, et kõik muutub edaspidi vaid järk-järgult paremaks.” Taoline progressiidee jätab vahele kõik ebameeldivused ja kannatused ning jõuab läbi arengu otsejoones paradiisini. See paradiisi ideoloogia on edasi kandunud ka hilisemasse progressiusku, mistõttu võikski öelda, et tänapäeva Ameerika modernsuse-idee pärineb kaudselt piibellikust eshatoloogiast. Allakäik jäeti Euroopa pärusmaaks, mida demoniseeriti niivõrd, et see sai põrgu sünonüümiks. Ebamoraalsuse, dekadentsi ja viletsuse periood jäetakse Ameerikas vahele ja paradiisi oodatakse kohe. Juba paradiisi eesõues olles muutub kõik lakkamatult paremaks.

17. sajandi teisel poolel halvenesid inglise päritolu sisserändajate suhted emamaaga. „Kolooniates elavate perfektsionistide jaoks oli inglise reformatsioon ebatäiuslik reformatsioon. Veelgi hullem, Inglismaa religioossed riitusi peeti Antikristuse tööks,” kirjutab Eliade. Kui varem peeti Antikristuseks katoliiklust ja Roomat, siis nüüd võttis selle rolli endale Inglismaa ise. Sisserändajad pidasid end äravalituteks, kes saavad õndsaks just tänu sellele, et nad on oma emamaast lahti ütelnud, Euroopast ehk põrgust eemaldunud. Juba enne seda, kui Ameerika iseseisvuse välja kuulutas, pidas Uus-Inglismaa end iseseisvaks riigiks, kel pole mingit pistmist ega koloniaalsuhteid Inglismaaga. Selle põhjused olid aga suuresti religioossed. Inglismaast ja Euroopast eemaldumine jõudis lausa sellise määrani, et uusasukad valmistusid messia tuhandeaastase rahuriigi tulemiseks, pöördudes tagasi varakristlike väärtuste juurde. Näiteks puritaanide jaoks oli olulisim väärtus lihtsus, millele vastandati haridust, luksust, kultuuri, kombeid, õppimist jne. Puritaan John Cotton on selle kohta kirjutanud järgmiselt: „Mida kultuursem ja intelligentsem sa oled, seda valmim oled sa saatana jaoks töötama.” Seega oldi eriti kriitilised Euroopa aristokraatide suhtes, ülistades lihtsust ja vagadust ja pidades end igast küljest, aga eriti moraalselt, Euroopast paremaks.

19. sajandil hakkas siiski eshatoloogiline tuhandeaastase rahuriigi ja maise paradiisi ootus lõppema ühiskonna sekulariseerimise ja urbaniseerumise tõttu. Siiski võttis ka sekulaarne ühiskond, kus riik ja kirik olid lahus, üle mitmeid religioosse entusiasmi jooni, seda küll teisenenud moel. Alles jäi progressi müüt, paremuse poole liikumise idee. Nii esimesed sisserändajad kui ka hilisemad Euroopa immigrandid reisisid Ameerikasse lootuses alustada uut elu, sündida uuesti. Kuigi hiljem kadus ära religioosse uuestisünni taust, kujutatakse Ameerikat ometi kõikide võimaluste maana, kus kõik on suurem, ilusam, parem. Samuti on tähelepanuväärne uudsuse aspekt: kõik, mis on uus, on hea, vastandina vanale, mis seostus Euroopaga. New York, Uus-Inglismaa ja paljud teised nimed väljendavad uudsuse ja nooruse kultust.

So next time you're talkin' about progress, you at least know what you're talkin' about

Augusto Roa Bastos - "I the Supreme"

"I the Supreme"-i lasin ma enesele väljamaalt sünnipäevaks tellida. Teadmine ning soov seda teha tulenes sellest, et ma kammisin mingi päev Wikipediat. See on nimelt raamat diktaatorist. Diktaatoriromaan, nagu nad neid Lõuna-Ameerikas läinud sajandi teisel poolel kirjutasid, arutlemaks selle üle, kas "naljakas kuningas" on ikka see kõige lahedam valitsusvorm. Ning see on ka maagilise realismi esindaja, mis teeb ta oluliselt erinevaks enamikust raamatutest, mis sääraste tegelaste kohta kirjutatakse.

Diktaatorit kutsuti doktor Franciaks, ning juba Wiki-artikkel - mis oli tollal küll kirjutatud mõneti lopsakamas proosas ning hälbides enam sõnaraamatustandardist - andis mõista, et tegu on tähelepanuväärse indiviidiga. Doktor Francia valitses Paraguais. Paraguai aga sai Hispaania asumaast iseseisvaks riigiks, kui Napoleon Hispaaniasse sisse sõitis ja sinna oma venna võimule pani. Kui sa oled asumaa, vaata, siis sa ei lähe automaatselt uue kuninga võimu alla ja sul ei ole mingit moraalset kohustust talle makse maksta. Pealegi ei olnud ei Napoleon ega tema vend Paraguaisse sõitmas, et oma sõjavägedega seal kord majja lüüa. Vanas maailmas oli palju huvitavamaid asju teha tol hetkel.

Franciat kutsuti "doktoriks" sellepärast, et ta oli üks kahest ainsast mehest terves riigis, kellel mingi märkimisväärne haridus oli. Ta oli teoloogiadoktor ja filosoofiamagister, oskas viite keelt, praktiseeris õigust ja tal oli üldiselt aimu sellest, kuidas asjad käivad. Kui ta esimesest huntast maale ära läks, sest ta leidis, et see on üks piiden sõjaväele alluv valitsus, tuli valitsusel ta tagasi paluda, et ta nende heaks rahvusvahelist õigust teeks. Kasutades oskuslikult ära seda, et ta oli ainus tüüp riigis, kes midagi teha oskab, laskis ta ennast kiiresti demokraatlikel valimistel piiramatu võimuga rahvajuhiks hääletada. Algul kolmeks aastaks ja seejärel igaveseks. Igavene Diktaator. See on üks asi, milleks teda nimetati. Neil oli kena komme seal 18. sajandi lõpul ja19. sajandi alguses. Tüübid ei tundnud ennast diktaatoriks nimetades imelikult. Ei öelnud, et nad on presidenté või suure hulga erinevate komiteede sekretär, kui nad seda ilmselgelt ei olnud.

Diktaator on nimelt (nagu diktaat on etteütlus) see tüüp, kes ütleb sulle täpselt, mida tegema peab, ja siis sa täpselt teed seda. Doktor Francia valitses oma riiki täpselt kolme inimese abiga. Aastaid. Ja ta ei valitsenud seda kuidagi suvaliselt ja ülejala, vaid mikros iga detaili, tegeles inimeste igapäevaprobleemidega, õpetas sõdureid isiklikult saablit kasutama ja oli ülepea kõik tüübid, keda valitsuses vaja on ja veel terve hunnik tüüpe, kelle sarnaseid enamasti ei leia. Mitte et ta oleks leidnud, et nii ongi kõige lahedam. Ta üritas ehitada üles ilmakorda, mis põhineb Rousseau ühiskondliku leppe ideel ja Napoleoni, Robespierre'i ning vanade mõtlejate parematel mõtetel, aga kellegi teise kätte võimu anda oli väga raske, sest nad osutusid varem ehk hiljem alati neetud ebakompetentseteks korruptantideks.

Dr. Francia teod ja põhimõtted riigi valitsemisel.

Kogu maa järk-järguline natsionaliseerimine, nõnda, et see kuulus sellele, kes iganes seal peal töötas.
Väliskaubanduse täielik puudumine - Francia kartis välisvõlga ja ebavõrdseid kaubanduspoliitilisi suhteid, mereteed olid talle kinni pandud ja ta vältis ka maismaakaubandust. Seoses sellega kasutas ta protofordistlikku tasustamisideed, mis on säärane, et töölised peaksid saama piisavalt palka, et ise oma vabriku toodangut endale lubada saada. Majandus õitses ja mõned allikad ütlevad, et Paraguai ei ole tänapäevani saavutanud sellist industrialiseerituse astet, nagu toona.
Kirikuvarade radikaalne vähendamine. Olles ise suur askeet, kes paneb oma järgijäänud palga riigikassasse tagasi, oli Francial raske mõista, miks peaks kirikuõpetaja olema nii umbes sada korda rikkam, kui külakooliõpetaja. Ta parandas selle vea ära ja eemaldas kirikutest kõik, mis ta leidis ülearu olevat, tehes muuhulgas pihikambritest valvuriputkad ja lastes kiriku dekoratiivkangastest oma sõduritele paraadmundrid õmmelda. Religiooni päris ära ta ei keelanud, sest see oleks tema põhimõtetega vastuollu läinud, küll aga kuulutas ta ennast kohaliku katoliku kiriku peaks, et paavstil sellega midagi pistmist ei oleks, ja keelustas inkvisitsiooni. Samuti saatis ta laiali "patriootliku katekismuse", kuhu ta oli kirja pannud, kuidas tema meelest selle religiooniga olema peaks.
Orjuse- ja rassismivastasus. Orjusega oli niimoodi, et orjust ei olnud. Suhtelise varandusliku võrdsuse alusmõtteks oli printsiip, et "keegi ei tohiks olla nii rikas, et endale teist inimest osta, ega keegi nii vaene, et iseennast müüa". Rassismivastasus avaldus põhiliselt indiaanlastest ja mustanahalistest enamuse kaitsmises latiinodest vähemuse vastu, kes arvasid, et nad on mingil määral paremad, kuigi tegelikult olid ainult röövlid ja konkistadooride järeltulijad. Et seda jama ära lõpetada, keelustas dr. Francia latiinodevahelised abielud, lubades neil abielluda ainult värvilistega. Samuti võttis ta ükskord, kui linnaväljakult valitsusevastane pamflett leiti, pantvangi KÕIK hispaanlased (kokku 300) ja nõudis neilt kautsjoniks raha, mis oli peaaegu sama suur, kui tollane riigikassa.
Tegelikult ei sallinud doktor Francia abielusid üleüldse liialt - ta nõudis, et ta saaks need kõik ise sõlmida ja nõudis abiellumise eest suurt maksu. Ka ta ise ei abiellunud kunagi. Oma sellekohaste eelistuste kohta pole ma talt põhjendust leidnud, millest on kahju.
Ta pooldas ühendatud Lõuna-Ameerikat konföderatsiooni näol, kuid tema prioriteet oli oma riigi suveräänsuse kaitsmisel. Lõppeks Simón Bolivár ebaõnnestus ja suri eksiilis, samas kui Francia säilitas oma kättevõidetud koha surmani.

Antud viited ning programmid olid minu meelest piisavalt huvitavad, et tema kohta edasist informatsiooni saada. Ja Augusto Roa Bastose romaan annab seda. Sa kuuled töödeldud originaalallikaist, kuidas see tüüp oli, mida ta kirjutas ja rääkis, kuidas oli seda riiki teha. Piir ajaloo ja väljamõeldise vahel on üsna nähtamatu. Narratiiv kui selline puudub, vaatepunkt ja jutustusviis muutuvad, vahetub punkt ajas. Selle lugemine võttis mul kuu aega aega, kui mul tavaliselt ei võta asjade lugemine kuu aega aega. See ei ole täielikult raamatu süü, aga see ei ole kahtlemata mingi väga kerge raamat, mida lugeda. Raamat keskendub valitsemisele, kirjutamisele ja keelele, see ei peagi olema kerge raamat, mida lugeda, sest seda ei olnud kerge kirjutada, ega ei olnud kerge olla see diktaator, kelle suu läbi autor seal enamasti räägib. Vana mehe sisemonoloog, kahtlused ja võim, enesesüüdistused ja aeglane, ent kindel hullumine. Autor ei lähene valitsejale selgelt positiivsest või negatiivsest seisukohast, mida on ääretu mõistlik teha. Mõneti on see raamat suunatud ka Paraguais raamatu ilmumise ning kirjutamise ajal (...-1974) valitsenud mehe vastu, kes oli samuti diktaator, valitses veelgi pikemat aega, ning oli üldiselt põhimõtetelt nõmedam mees. Too keelas ära nii raamatu kui kirjaniku.

Üldiselt hinnatakse seda raamatut kriitikute hulgas kõrgelt, olles nii diktaatoriromaani kui maagilise realismi üks säravamaid esindajaid. Ma arvan, et keegi võiks kätte võtta ja selle eesti keelde tõlkida. On ju nii, et eestlastele meeldib maagiline realism ja neid huvitavad kurjad diktaatorid (ja kuumad ladina rütmid)? Ja ma leian, et see sobiks eesti keelde paremini kui inglise keelde. Revolutsioonist rääkimiseks sobib inglise keel küll, aga lõuna-ameerika müstika jaoks jääb veidi lahjaks. Mitte et Helen R. Lane'i tõlkega midagi halvasti oleks.

From Government House to the humblest hut on the farthest border, there reigned the gleaming white of patrial lime. My panegyrist will say: The House of Government was turned into a receptacle that received the vibrations of all Paraguay. Palingenesis of white on white. The pasquinading chivosis, for their part, will murmur that it was turned into the tympanum of the moans coming night and day from the captives in the labyrinth of the subterranian dungeons. Ear-Trumpet-of Command. Receiver of sounds of a people on the march. Cornucopia of the multiple-fruit of abundance, some hymn in praise. Palace of Terror that has made an immense prison of the country, the exiled oligarchons, those migratory batracians, croak. What do I care what those deserters say! Let them taunt me, as they taunted Christ. Apology/Calumny mean nothing. They slide off the facts. They do not stain the white. White are the tunics of the redeemed. Twenty-four elders stand robed in white before the great white throne. The ONE who is seated upon it, white as lambswool: the whitest of all in the dark Apocalypse.

Here too in luminous Paraguay white is the attribute of redemption. Against this background of blinding white, the blackness in which they have clothed my figure strikes even greater fear into the hearts of our enemies. To them black is the attribute of Supreme Power. A Great Darkness, they say of me, trembling in their cubicles. Blinded by the whiteness, they fear more, much more, the blackness in which they catch the scent of the Exterminating Archangel's wing.

See ei ole, nagu öeldud, kindla moraalilise ideega raamat, vaid raamat, mis äratab mõtteid. Mina leidsin sellest loo traagilisest kangelasest, Prometheus-Sisyphosest, loo idealismist poliitikas ja meeldetuletuse selle kohta, kuidas kõik utoopiad nõuavad enese toimimise jaoks paremat Inimest, aga keegi ei tea, kust teda leida. Ja seal on emotsiooni ja inimeseks olemise tunnetust. Ja ma arvan, et seal on veel midagi. Ma loen teda kunagi veel.

Hinne on tavapäraselt kõrge, eks ole. Arvamus on nihkunud seitsme ja kümne vahel edasi-tagasi. Olenevalt meeleolust, millega ma teda lugesin. Ei ole iga-ilma raamat.

NEXT IN LINE YO: Idioodi-seeria tuleb tagasi!