Leopoldi-seeria raamatud olid mulle tuttavad juba varem, aga 
sellele sattusin ma peale alles hiljuti. See on suhteliselt mõnus, kui niimoodi juhtub. Kui sa pärast Eno Raua "Loo lendavate taldrikutega" lugemist avastad, et on olemas ka "Päris kriminaalne lugu" ja pärast seda, "Telepaatiline lugu". Sellega kaasneb selline avastamisrõõm, kui ei ole ette teada, et samalaadset materjali on veel. See on üks üldiselt inimomane mehhanism, mis paneb inimest eelistama midagi, millega ta juba tuttav on.
Raamatu oli leidnud Muudlum, ja samas ka läbi lugenud. Kiitis. Hästi kiitis. Autoritki kiitis, ütles, et on vist tõesti hea kirjanik ja et ei ole liiga palju kirjutanud ka. Ja Muudlumit ma usaldan rohkem kui iseennast. Kui tema revusid kirjutaks, siis vot need oleksid alles revud. Ta on palju halastamatum. Oli korra maal niimoodi, et oli ilmunud mingi raamat, mille autor oli vististi Tibor Fischer ja nimi oli "Kogujate koguja", selle maagiline element, mille ümber lugu keerles, oli igavese iseloomuga kujumuutjast vaas. Ma lugesin ta läbi ja leidsin, et võib selline olla küll, ega tal mingit suuremat mõtet ei ole aga suuremat vihkamist ka üles ei kihuta, et viis või kuus punkti ehk. Muudlum seevastu ütles, et tegu on "Paolo Coelhoga" ja et see on mõttetu raamat, mida ei oleks pidanud kirjutama. Otse loomulikult oli tal õigus.
Leopoldi-raamatud räägivad noorest poisist, kes elab kolhoosikülas, läbi tema silmade ning vaatepunkti. Stiil on väga usutavalt tabatud. Seda, kuidas kõrvalistel tegelastel on oma lood, mis lähevad kaugemale, kui näha on, et nad on osa suuremast pildist - ka see on saavutatud hästi. Üheks märkimisväärsemaks korduvaks kõrvaltegelaseks on Leopoldi onu - Juku ehk Juhanes. Juku on vististi vanapoiss, temaga on kergelt keeruline läbi saada, ta kardab usse, verd ja marutõbe ja ajab kogu aeg sellist kergelt kentsakat juttu. Selline jauramine on muidugi arhetüüpne käitumine. Omane meie kultuurile, aga mitte ainult. Mul tekitab see raamat, aga eriti Juku karakter tugevaid paralleele V. Mikita "Metsiku lingvistikaga". Ma arvan, et sedasama Lõuna-Eesti teemat, mis Mikital on, tabavad Leopoldi-raamatud kuidagi õigesti, et seal on vähemasti mingisugune ligilähedus. Mõlemaid tean ma muidugi ainult loetust, mul pole Lõuna-Eestiga kunagi mingit asja olnud, isegi Tartuga mitte, hea, kui ma sealkandis kaks nädalat kokku veetnud olen. Saared on mulle lähedasemad, Mikita ütleb, et ta ei mõista neid saari, kuigi mu-meelest kannavad need sarnaseid arhetüüpe, kuigi mingid märgisüsteemid, milles nad toimivad, on erinevad.
Raamat on ilmsesti kirjutatud lasteraamatuks. Seal
raamatu taga, üldise ning tööstusliku informatsiooni blokis, mida enam raamatute taha ei panda, kus on kirjas trükiarv, tingtrükipoognad ja arvestuslikud trükipoognad ja trükikoda "Kommunist", hind 9 kop, raamatukoguköites 24 kop, on ta saanud määratluse "Nooremale koolieale". Ma ei tea, kas see määratlus on oluliselt õige või vale. Üldiselt, eks ole, on kuritegu anda noore inimese kätte midagi, mis ei ole NORMAALNE ja on idiootlik. Noore inimesega ei peaks porgandihäälega rääkima, kui sa ei taha porgandihäälega inimest kasvatada. Viivi Luik ei räägi porgandihäälega ja sellest raamatust on täiel inimesel samuti midagi võtta. See tuletab meelde, kuidas ühes eelmises Leopoldi-raamatus ütleb Leopold oma väikese õe kohta "Nad ju ei räägi temaga, nagu ta oleks inimene, vaid nagu ta oleks laps" (täpse sõnastuse eest ei vastuta, täpne oli kindlasti ilusama kujuga). See on väga ilus vaikne ning lühike protest selle vastu, kuidas asjadega tihtipeale on.
Aga, well, sellest raamatust on ka vanemal inimesel mõndagi välja lugeda. Seal on kenasid psühholoogiaid - inimeste nägudest peegeldub sellist pahasust, mille suhtes teised inimesed võtavad vaikselt midagi ette, et keegi ei peaks pahane olema - hästi tabatud olustik, seal on vähe konflikti ja igapäevasus, milles on erilisus. Täna hommikul jõudsin ma mõttele, et seda võib väga vabalt lugeda kui raamatut poisist, kelle onu on nõid. Ta on taimede ja masinatega hea, inimestel on teda tihtilugu vaja, korra on tal vist isegi inimese elustamisega tegemist ja ta ehitab vabamatel hetkedel aianurka kärbseseeni ja päkapikke. Tema imelikud jutud võivad olla peegeldus maailma teistsugusest olemusest. Ja see koht on ka muidugi.
Asi, mida me ühtelugu sahvris vaatamas käime, on marlikott. See tolkneb riiuliseina küljes naela otsas ja seal sees on üks vana kolletanud kassipealuu. Jaan Kõks tahab seda ühtepuhku ära visata, aga arutab jälle, et kuidas sa viskad, see Juku toodud. Juku oli seletanud, et see on hiirehirm ja täidab poissmehe majas kassi aset. Oli metsast leidnud. Ja Jaan Kõks ütleb: "Ega ta leiba ei küsi." Aga ikka nagu häbeneb seda kotti.
Ma ei ütle, et see nüüd päris kindlasti niimoodi kirjutatud on, aga seda saab niimoodi lugeda. Ma suhtun tegelikult suhteliselt suure pieteediga inimeste loomingusse. Välja arvatud siis, kui ei suhtu. Ja niimoodi oleks minu meelest üsna kaval raamatut kirjutada, niimoodi, et sa näitad, aga ei nimeta. Nimetamise korral muutuvad asjad tihtilugu kahtlasteks.
Leopoldi-raamatute juures on igavesti armas ka nende suhteliselt õhuke formaat - seesama on kõigest mingi 56 lehekülge, ülejäänud olid vist veidi paksemad, sündmusi on vähe, aga neid on kirjeldatud suures detailsuses, mis hakkaks paksemate raamatute puhul ilmsesti paljusid tüütama. Enam vist väga palju sellisesse formaati ei kirjutata, kuigi tal on omad head - oluline erinevus nii "lühijutust" kui traditsioonilisest romaanist.
Ehk siis: kõrged punktid tulevad ära taaskord. Peaks veel samalt autorilt lugema, enamus on muidugi luuletused, neid ma pelgan, aga äkki mõni tark raamatulugeja inimene teab osutada. Kui ma nüüd hästi vaatan, siis ta luulele on ka väga head soovitused, sellised kõige paremat sorti.
Kui ma võid lõikasin, siis kuulsin, et Riks ütles: "Lusikatemurdja mees..." Ma jäin kuulatama. See Riks rääkis, et tema oli ühes kohas televiisorist näinud ühte niisukest meest, kes mõttejõuga kõike tegi. Öelnud: "Nüüd murran lusikaid!", ise istunud paigal nii kui nui ja lusikad läinud iseenesest katki. Enne katkiminekut olid veel venima hakanud. Siis öelnud "Nüüd panen kella käima!" Va katkise vedruga kell oli olnud, aga hakanud ikka käima. Seda oli ka ütelnud: "Nüüd panen merelaeva seisma!" Ja oli pannudki. Kurjavaimu mees! Teda oli raudkambritesse pandud, aga ikka oli teadnud, mis ümbriku sees oli. Ja kogu aeg olnud ta paigal justkui nui.
Riks raputas pead ja ütles, et on ikka asju ilmas. Jaan Kõks kinnitas: "Mina ei imesta midagi, mõttejõul on suur võim!"
Aga Riks hakkas vaidlema, ütles, et "uurimata asjad".
Me oleksime tahtnud, et nad sellest lusikatemurdjast mehest veel räägiksid, aga rohkem nad enam ei rääkinud. Rääkisid jalanõude tugevusest ja hambaarstist. Siis hakas Paul mõttejõudu koguma ja mina viisin söögi lauale.
Illustreerival fotol, mis ei ole raamatukaas, on vana foto noorest autorist. Üles võttis Kalju Suur.
seda
