Wednesday, January 26, 2011

Fotonäitus "Mustkunst" : ülevaade

 mine munni sander, ei ole olemas midagi peale väikse valge d-tähe

Mõned meist mäletavad veel selgelt selle näituse avamist. Või vähemalt plakatit. Avamisel oli kaksteist pudelit veini ja pudel limonaadi ja see kestis umbes viis tundi, mille kestel sa võisid vaadata näitust, rääkida inimestega, vaadata veel näitust, käia õues suitsul, minna ja vaadata püsiväljapanekut, mille teeb veel magusamaks see, et kui Töötaja sulle kuklasse ei jõllita, siis sul on täiega tunne, et sa ei peaks seal üldse olema ja oled seal (salaja). Püsiekspositsioonil oli ägedaid pilte paljastest tüdrukutest ja nõukoguaja maainimestest ja ägedat vana tehnikat ja kunstmaterjalist fotograaf. Samuti on mõnus, vaata, kui sa hoolega piilud seda pilti siin ülal, siis sa näed seina sees sellist kahtlast auku. Otse sellest pildist üles paremale, mis otse ette jääb. Sellel on jumala hea akustika, kui sa oled ülemisel korrusel, siis sa kuuled jumala hästi, mida all räägitakse. Sellel võib, aga ei pruugi olla midagi tegemist sellega, et seal peeti keskajal vangimaja. Fotomuuseum, nimelt - kõik võitlejad tõstavad käed, kes ülepea teavad, et meil on fotomuuseum - asub Raekoja tänaval, mis on otse päris raekoja taga. See ei ole koht, kuhu sa eriti tihti satuksid ja fotomuuseum ei tee suuremaid jõupingutusi, et neid leitaks. Ma arvan, et üldiselt võib sellesse suhtuda, kui väikesesse teadusasutusse, mis juhuslikult läbi uitavaid turiste just ukselt tagasi ei peleta. Aga seal on tegelikult jumala mõnus ja normaalne ja ma soovitan selle mõnes mõttes üles otsida. Nii.


Näituse üldiseks eetoseks on hardcore analoogfotograafia, maksimaalne osavõtt igast foto valmimise etapist. Siinkohal ei ole meil tegemist mitte lihtsa töövahendite valikuga, vaid radikaalse ideoloogilise kreedoga, mis vastandub agressiivselt digi ülekaalukale võidukäigule. Tapetakse mõõkadega, foto valmib laboris, see, kuidas seda kunagi tehti, on originaal, digitaal on toiduasendaja, juustulaadne toode, neli tuhat pilti Egiptimaa turismipaketi vähemmeelitavatest detailidest ja kompulsiivne dokumentatsioon miljonite väikelaste kolmest esimesest eluaastast. Võrdle nüüd: kui noore Luiga paljast tagumikku üles võtta sooviti, kutsuti seda tegema professionaalne fotograaf, mille tulemusena saavutati vähe, kvaliteetseid fotosid. Ajakirjades ilmuvate fotode tase oli võrreldamatult kõrgem, sageli esines eraldi kunstfoto rubriik. Nüüd, kui foto taga on vähem inimese tööd - digitaalmeedium lahendab piraka osa tööprotsessist inimese eest ära - siis on fotos ka vähem seda nii-öelda foto fotolikku olemust ehk essentsi ja rohkem lihtsalt kujutist, neist on üleküllus ja nende sealolekust on rohkem ükskõik. Ka analoog meediumina on digi ikke all kannatanud, mitmed suuremad formaadid, kemikaalid, filmid jm tehnika on tootmisest välja läinud. Fotoamatööri kontsept on täielikult hävinud, kuna iga kompakti õnnelik omanik tunnistab oma hobiks fotograafiat.


Ei saa muidugi öelda, et digitaalmeedium oleks täiesti kahjulik, et sellega oleks üldse võimatu pilti teha. Fotos on ka muud peale tehnilise meisterlikkuse ja materjalikäsituse, on idee, ainese valik, on lavastuse ülesseadmine või momendi tabamine. Aga kõvaduse argument räägib paratamatult analoogimeeste kasuks. Sa võrdle, kes on suurem töömees, kunstnik ja kangelane, kas see, kes passib kümme tundi kodus pimikus masinate ja mürgiste kemikaalide keskel, ehitab endale ise kaamera ja suurendab paberile, või too teine, kelle kaamera teeb parajasti just nii head pilti, kui palju ta selle eest fotopoes raha välja on käinud ja keerab pärast läpakas veits kurve ning töötleb mõned vinnid välja? Digitaali ja analoogi esteetika ja mõttelaad on, võib öelda, radikaalselt erinevad, mille dikteerib antud töövahendite erinevus.


Manifeteerunud vana fotograafia vaim, on selle näituse kehaks. On kasutatud kollaaži ja muid tehnikaid, mille kohta ma ei tea, mis need on, minu meelest moodustab vähemalt ühe pildi puhul pildi põhipinna mingi filmidefekt või ülivõimendatud müra. Mõnes mõttes lähendub selline foto trükikunstile. Mustkunst seisneb selles, et fotograaf loob kujutise reaalsusest, ja selles, et ta teeb selle reaalsusest erinevaks, fotograaf on justkui rändtsirkusega kaasa reisiv dagerrotüübi-mees, inimesed teavad küll, et see, mis ta teeb on puha pettus ja soolapuhumine, aga see on osav ning meisterlik soolapuhumine, nii et nad lähevad ikkagi vaatama. Fotod moodustavad näitusena ühtse terviku, neid ühendab mingi lõpliku, graafilise tühja ruumi element. Siin paistab see kõige rohkem selle vahva triptühhoni pealt, mille keskel on monoliit (ülal). Ma arvan, et see tuleb veelgi paremini esile nüüd, kui näitus on nii-öelda valmis saanud ja inimesed käivad seal ühe-kahekaupa või üldse mitte. Ma ilmselt oskaksin öelda rohkem, kui ma oleksin tegelikult foto tüüp.
Seda näitust näeb veel kuni esimese veebruarini. Jään lootma samalaadsete ürituste kordumise peale.
Tänan tähelepanu eest.
Eile jõudis meie armas ZA/UM kahe aasta auväärsesse ikka ja me soovime talle palju õnne.
  Näituse fotod on pildistanud Janno Lepind, filmile, käsitsi ilmutatud. We heard you like photos, so we put photos in your photos so you could have some photos with your photos.


8 comments:

  1. Aitäh Luiksile vahva artikli eest (EI VAJU OBSKUURIASSE!) ning palju õnne kõigile za-umikatele sünnipäeva puhul!

    ReplyDelete
  2. Ma lihtsalt ei suuda ära imestada ühte asja. Kuidas see Luiks nagu kõigest kirjutab niimoodi et see asi, millest ta kirjutab saab hiiglama lisaväärtuse selle kirjutise läbi. Miks teda ei ole üles ostnud kõik näitustekorraldajad, poliitikud, raamatuväljaandjad.

    Kui ma ülepea midagi väga põlgan, siis on need näitusetutvustused, millega artun-foorum uputab. Ma ei loe neid, võib-olla mõned neist on isegi head. Reeglina on need ekstreemselt jõledad ja tekitavad vastikust kogu kunstimaailma vastu üleüldiselt.

    Siin ja ka kõigis muudes Luiga artiklites avaldub aga hämmastav šarmantsus, mis on uinutav ja sageli ka demagoogiline, mitte liiga argumenteeritud ent vastupandamatu. See on ohtlik asi.

    ReplyDelete
  3. sekundeerin mudlumile. kusjuures eriti ohtlikuks muudab asja see hullumeelne produktiivsus

    ReplyDelete
  4. Artikkel juba valmis! Ma kardan ja värisen kui mõtlen, et Luiks läheb nüüd varsti puhkusele ja zaumpchkaja peab ilma hakkama saama!

    ReplyDelete
  5. Liiga osav populariseerija. Ta peaks vahelduseks proovima kirjutada midagi mis on igav, raske ja tüütu. Nagu Heidegeri tõlge vms.

    ReplyDelete
  6. Iseenesest olin ma seda kirjutades suure osa ajast suhteliselt väsinud ja see oli mu peas osati parem, kui see siin olema sai. Ja päris elus, eksju, oleksin ma pidanud diktofoniga asjaosalisi ründama, et nende eneste põhjendusi ja vaateid nende asjale saada. Teostest enestest on mul ülepea ainult umbes üks lause. Ülepea tahaks rohkem diktofoniga tööd teha. Inimesed mu ümber räägivad tihtilugu jumala paeluvat, mõnusat, seotud teksti, millest on tihtilugu kahju, et see ei jõua laiema üldsuseni.

    Produktiivsusega on samuti nii nagu on. Kui minna blogisse "köök on kodusõda", siis võib märgata, et selle aastane output on 3/5 ZA/UM-i omast. See võib muidugi olla mõnevõrra lihtsam, arvestades, et üldine temaatika püsib laias laastus muutumatuna, kuid siiski.

    Niimoodi. Nüüd ma spämmin siia mingi suht suvalt oma ZA/UM holiday wishlisti, onju.

    Migranttöölisest leedu poeet Robertas Kurvitzas võiks rohkem kirjutada, ma jumala igatsen seda ja see annaks Numbrile kõvasti juurde. Kasvõi perekonna, eraomanduse ja riigi üldisest närususest, oma peaga välja mõeldud kooperatiivsest ettevõtlusvormist ja sellest vahvast raamatust, mida ta luges. Mulle, kellele tuleb kirjalik eneseväljendus vaata et kergemini kätte, kui suuline, jääb üldiselt mõistetamatuks, kuidas tüüp, kes on oma sotsiaalseks rolliks võtnud ühiskondliku meelelahutaja ja võiks põhimõtteliselt kirjutadsa suva paska ja ikka oleks mõnus, justkui nagu ei saa seda kirja valatud. Võib juhtuda, et sellel on midagi tegemist kirjanikuhärra olemisega. Ei kavatse diskrimineerida.

    Va Muudlum võiks minu meelest ikkagi kirjutada kirjandusest, kirjandune on talle tähtis ja ta on seda minust oluliselt rohkem lugenud. Kirjeldused tähtsatest teostest nagu "Kaugel ra'al üle jõe" jm. Või toidukirjeldustest klassikalises kirjanduses. Või lihtsalt mingeid rünnakuid asjade oleku vastu üldiselt. Arvamusi.

    Siis, onju, te võiksite aidata mul Kasparile küsimusi majanduse kohta välja mõelda. Mingi ma pidin talle juba 12-ndal need ära saatma, aga muidugi oli mul ainult mingi poolteist küsimust välja mõelnud. Aga tahaks kahteteist.

    Sander is going very strong, aga ma ei tea, mis ta järgmiseks tegema peaks, kui mitte arvestada ühte teatavat PILTI.

    CK-l on battleplan olemas. Uute panused oleksid meeliköitvad. Veelmaa on äärmiselt teretulnud nähtus meie ridades. Ma arvan, et ZA/UM alustab uut aastaringi veelgi küpsema ning usaldusväärsemana.

    *kummardab*

    See oli siis põhimõtteliselt selline sünnipäevakõne, mis keskendus tootmisprotsessidele.

    Aitäh.

    ReplyDelete
  7. Veel lahedaid asju, millest võiks kirjutada:

    Scooter, Andre Tanneberger ja Vennaskond. Trance-esteetika ning ideoloogia.
    CK võiks kirjutada, milline täpselt tema beef kodanlusega on.
    Planescape: Torment. Arvuti-rollimängu tulevikuväljavaated.
    Mingi viljakas arutelu feminismist. Värgil on palju rakendamata potentsiaali ja see kannatab üldiselt selle all, et sellele lähenetakse halvasti, valesti, vale stiili ning valede sõnadega.
    Moodsa rohelisuse kriitikat.
    Ajaloo montaažiruumi põrandat.
    Okei nagu, Luiks out.

    ReplyDelete
  8. CK on barrikadeerinud ennast peastaapi /.../ tõmmanud nina odavast viskist maani täis /.../ tulistab aknast möödakäijate suunas /.../ broadcastib raadiosaatjast kõigile, et tal on battleplan olemas /.../

    ReplyDelete