Sunday, January 23, 2011

Lenini-porno

You're totally going to fool everyone, Lenin.
Nagu nii mõnigi teine lugu, algab see Muhumaalt, Luiga vanaema juurest. "Idioot 3" oli Mudlumi vana arvuti peal võiduka lõpuni kirjutatud ja tegelikult oli aeg magama minna. Niisiis siirdusin raamaturiiuli juurde, et endale mingi mõnus normaalsus otsida. Skandinaavia kriminaalromaan, mille alltekst rääkis, et üleeelmise sajandivahetuse ühiskond olla pehkinud, oli juba läbi töötatud.
Tuttavate aseri noorsoomorbiidsuste ja muidu tuntud kraami vahelt koorus välja midagi... uudset? Pealdis ütles: Valentin Katajev "Väike rauduks". See kullake tuli minuga voodisse kaasa.

Juba esimene lehekülg paljastas, et tegu on raamatuga Leninist. See ütles üsna otseselt välja: See siin on raamat Leninist. See ei plaani selles eriti hea olla. Ning ega ta ei valetanudki, kuid tal õnnestus olla muul moel märkimisväärne.

Kas te mäletata laupäevahommikust kanalkahe saadet mingist eelnevast maailmast, kus nii kanal 2 kui televiisori vaatamine olid kummastavalt palju normaalsemad tegevused? Selle nimi oli "Subboteja" ja see oli formaadilt natuke nagu vene "Pealtnägija", ainult et paremgi veel. Selle kangelasteks olid lühike ümmargusem habemikust venelane, kes rääkis asjadest mõnusalt agiteeritult ja ülivõrretes ega osanud eriti hästi eesti keelt, ja tagasihoidlikum pikk heleda pea ja vuntsidega venelane, kes passis enamuse ajast niisama mõnusust ülal hoides ja rääkis täiesti vabalt eesti keelt. Linnapeaks oli tollal Jüri Mõis. Ta käis kohati saate teises osas, mis tegeles Tallinnaga, rääkimas oma unistuste kodulinnast, kus kõik inimesed on väga rikkad ja keegi ei loe enam raamatuid ega sõida ühistranspordiga. Kuidagi suudeti säilitada mulje, et saade ning saatejuhid ei ole otseselt tema poolt ega vastu, vaid lihtsalt küsivad küsimusi ja lasevad tal oma asja rääkida. See oli kõik täiesti mõnus. See jutt tüüris sinnapoole, et Valka Katajev on oma väljendusviisilt mõneti sarnane selle Subboteja tüübiga, kes ohtralt sõnu kasutas. Tõsi küll, ta mõjub vähem sümpaatse ning normaalsena ja talle väga, väga meeldib Lenin.

Selles iseenesest ei ole veel midagi imelikku. Leninist on kahtlemata kirjutatud kohutav pinutäis raamatuid - veel rohkem, kui Lenin ise kirjutas - ja sellise vastuolulise karakteri puhul on paratamatu, et leitakse, et Lenin oli ülikõva või et ta oli verest nõretavate lõugadega vaimuhaige koletis. Kesktee või kombinatoorika on haruldasemad. Tähelepanuväärne on Katajevi juures nimelt tema Lenini-armastuse füüsilisus. Selles-suhtes-et füüsilisus on mulle teada ja ülistuslaule ma tunnen, aga veel kunagi varem ei ole ma neid säherduses kombinatsioonis kohanud. Jääb mulje, nagu ta tahaks muudkui Leninit katsuda ja tema eest hoolitseda. Sageli panin ma raamatu lugemise vahepeal käest, sellepärast, et see vajas natuke toibumist. Raskeks läks see lugemine.  Raamatu kolmas lõik (esimene lehekülg, kolmas lõik ülevalt) alustab koheselt Lenini välimusest, tehes maha Leninist loodud maale ning fotosid, pidades Leninit ilmselgelt olevuseks, kelle kujutavate vahenditega kujutamine on lootusetult ülejõukäiv ülesanne. Kuid Katajev omistab endale väga arenenud kujutlusvõimet, (see võtab kohati reaalselt ajas rändamise mõõtmed), seega leiab ta, et kuigi Leninit ei ole võimalik adekvaatselt kujutada, saab teda vaimus märksõnade järgi rekonstrueerida.

G. Kržižanovski kirjutab meeldivast, veidi idamaise varjundiga tõmmust näost, ent "tarvitses ainult terasemalt vaadata ... neid ebatavalisi, läbitungivaid tumepruune silmi, täis sisemist jõudu ja energiat, kui te hakkasite juba tundma, et teie ees pole hoopiski mitte tavalist tüüpi inimene".
"Lenini pead nähes sattus Aronson vaimustusse ja palus Leninit, et ta lubaks endast modelleerida kasvõi medaligi," leiame Lunatšarski mälestustes. "Ta rääkis mulle Lenini suurest sarnasusest Sokratesega. Tuleb muidugi öelda, et veel rohkem kui Sokratesega sarnanes Lenin Verlaine'iga. Just sel ajal valmis Carrière'il gravüür - Verlaine'i portree - ja ühtaegu pandi välja ka Verlaine'i tuntud büst... Muide, märgiti sedagi, et ka Verlaine oli haruldaselt sarnane Sokratesega. Peamine sarnasus seisis pea suurepärases kujus. Vladimir Iljitši kolba ehitus tekitab tõepoolest vaimustust. Tuleb seda veidi tähelepanelikumalt silmitseda, et osata hinnata selle füüsilist võimsust, ilmatu suure laubakupli kontuure ja märgata nagu mingit, ma ütleksin, füüsilist valguskiirgust selle pinnal... Samal ajal sügaval asetsevad väikesed ja kohutavalt tähelepanelikud silmad, mis lähendasid Leninit rohkem Verlaine'ile kui Sokratesele. Ent kui suurel poeedil on silmad sünged, kuidagi tuhmid (Carrière'i portree järgi otsustades), siis Leninil on need pilkavad, täis irooniat, millest helkleb mõistust ja mingit trotslikku lõbusust. Lenini silmad on nii ilmekad, nii hingestatud, et ma imetlesin hiljem korduvalt nende loomulikku mängu. Sokratese silmad olid büstide järgi otsustades pisut kumeramad. Näo alumises osas oli jällegi suur sarnasus, eriti kui Lenin kandis veidi suuremat habet. Sokratesel, Verlaine'il ja Leninil kasvasid habemed ühtemoodi, veidi metsikult ja korrapäratult." Aga sugugi mitte nii, märgin täienduseks, nagu mõnedel näitlejatel, kes mängivad Leninit: juuksuri juures kenasti pöetud, isegi veidi teravaks lõigatud habe, justkui edukal vandeadvokaadil. /.../

Niimoodi siis. Põhiliselt on raamatu puhul tegemist reisikirjaga, kus käiakse läbi suhteliselt suvalisi Leniniga seotud paiku, keskendudes Pariisile ja muule Prantsusmaale ja käies läbi Capri saarelt, kus asus Jumalaehitajate kool. Igas paigas lendab ta tänu oma tihedale füüsilisele sidemele Leniniga ajas tagasi ja teab, mida Lenin tollal mõtles ja kuidas kõik välja nägi ja mis meeleolud valitsesid. Hoolimata sellest, et Pariis on põhimõtteliselt üks nilbe ja zolalik ettevõtmine, sisaldub raamatus tegelikult nii mõnigi suhestutav moment ja mitmeid viiteid vähekasutatud propagandistlikele teemadele. Katajev ütleb raamatu alguses, et Lenini-teema on määratu suur ja piiritu ja tal on põhimõtteliselt õigus. Mäletatavasti ütles Lenin oma eluajal, et ta soovib, et peale tema surma ei keskendutaks liigselt tema isikule, vaid pigem sellele, kuidas seda riiki ja kommunismi üldiselt võimalikult paremini teha. See värk jäi suuremal määral ära. Kohe, kui Lenin suri, kuulutati ta kõige lahedamaks meheks inimkonna ajaloos, mõeldi, et ta tuleks külmutada, et Lenin saaks tagasi tulla, kui tehnoloogia areng piisavalt kaugele jõuab, kuid kui selgus, et vastavaid külmutusseadmeid ei ole hetkel saada, siis nad lõikasid Lenini aju igaks juhuks seibideks ja üritasid mõistatada, kust aju osast revolutsioon alguse sai. Pärast antud teadusliku materialismi saavutust lasid nad kohalikel suprematistidel püstitada vägeva mausoleumi otse Punasele väljakule ja panid Lenini sinna välja nagu printsessi klaaskirstus või surnud vaarao. Kui oma kõvameeste kasutamine propagandafiguuridena on üldinimlik nähtus ja seda on tehtud enamikes kultuurides, siis, noh... noor bolševike partei sai kahtlemata hakkama ühe suure ajaloolise ülepanemisega. See ei läinud hiljem paremaks. Lenini-diskursust kirjutati kogu aeg juurde. Va Stalin lasi endast joonistada mõnusaid ajalugu võltsivaid pilte, kus Lenin loeb talle suurest raamatust kommunismi kohta ja Trotski kirjutas terveid raamatuid sellest, kuidas tema on tegelikult ainuke, kes sai Leninist aru ja oli temaga ühel nõul, kui värk kuumaks läks. Ja lisaks sellele oli heaks tavaks panna peoga Lenini tsitaate igasse viimasesse kui raamatusse, mis trükiti, kasvõi ees- või järelsõnas, kui muidu ei mahu. Ma kujutan ette, et see võis kohati üsna tüütuks minna. Hoolimata sellest oli tegu kokkuvõttes üsna kvaliteetse isikukultusega, selles suhtes, et Leninile tekib tõelistest ja väljamõeldud lugudest kokku üsna realistlik isikupära. Isiklik mõõde nii-öelda säilib.  Stalini isikukultus on selle kõrval palju magedam, harilik kokkusoperdatud kindral-isa-kuningas stereotüüp. Stalinile tekib isikupära muude materjalide kaudu, mida tema kohta teada on, üldiselt ei tahtnud ta oma isiklikku elu ja eelistusi väga kultuslikesse materjalidesse toppida, olgugi et tema impeerium annab neist kindlasti mõnevõrra aimu.

Sõnaga: "Väike rauduks" tutvustab meile Pariisis jalgratastel ringi kihutavaid Leninit ja Krupskajat. Ma ei usu, et seda oleks piisavalt jalgrattaspordi propageerimiseks kasutatud. Ma oleksin pilte näinud. Neil oli pisike üürikorter ja nad hoidsid oma jalgrattaid esikus, niimoodi, nagu ebamugav on, ja nagu ma isegi teen. Samastumismoment missugune. Samuti varastati Leninilt korra jalgratas ära ja teine kord jäi ta jalgrattaga auto alla, kus jalgratas hävis täielikult, aga Lenin jäi imekombel terveks. Jalgratta kinkis Leninile ema, sest Krupskaja oli rääkinud, et need lähevad talle peale.

Mõnusa füüsilise jõu ja sportlikkusega ei ole Leninit kindlasti piisavalt seostatud . Kirjas, ehk veel, ent pildis, ei sugugi.  Ma kahtlustan, et selle taga on kodanlik igand, mis lahutab vaimu füüsisest ja tahab, et võimusümbolil oleks kogu aeg võimu atribuutika küljes. Ma räägin siinkohal ülikonnast. Mul oli kunagi plaan kirjutada artikkel "Nõmedad ülikonnad", mis oleks keskendunud sellele, et ülikond üldiselt on üsna normaalne asi, aga poliitiku või võimuesindaja seljas muutub kuidagi teisi inimesi solvavaks võimusümboliks. Et mulle üldiselt meeldiks, kui mu esindajad näeksid välja, nagu kamp harilikke inimesi bussist või tänavalt, aga mitte grupp "poliitikuid" või "ärimehi", et ülikond ei ole harilik inimese riietusese ja seetõttu ei esinda inimest, vaid mingeid gruppe. Wellthere. Me olime jõudmas sinna, et palja torsoga Leninit ei ole üldse piisavalt palju tehtud, kuigi see oleks hea propagandanipp ja annaks kunstilises mõttes hea võimaluse eemalduda harilikust kreekalikust meesideaalist ja liikuda hariliku tugeva, mõnusa mehekeha poole. Ma tean ainult ühte instantsi, kus sportivast Leninist on mingi propagandajutt tehtud, see oli iseenesest üsna jabur jutt. Seal oli üks noor poiss, onju. Lenin läks mööda ja kutsus ta endaga kurni mängima (ma vabsee ei tea, misasi on kurnimäng, aga nüüdseks mainitakse seda tervelt kahes kohas, mida ma näinud olen). Alguses Lenin võitis, aga siis muutus poiss morniks, nii et Lenin lasi tal omakorda võita. Seepeale hakkas poiss oma rajoonis sellega uhkustama, et ta on Leninit võitnud, ja teised poisid andsid talle selle eest peksa. Mulle meeldib selle loo juures see, et see õpetab sulle asju, a la:
1) Ei maksa olla türapea
2) You can't beat Lenin in his own game
3) Sotsialistliku revolutsiooni juhil ei ole probleemi suva poisikestega aega surnuks lüüa


Muud allikad ütlevad, et Lenin ei teinud tegelikult mingit sporti, et see on puha jamps ja propaganda ja talle meeldisid Ameerika autod, põhiliselt Rolls Royce'id, ja et tal oli neid omal ajal viis (kolm, üheksa?) tükki.  Custom made ja puha. Sellel peletisel on roomikud ja temaga annab mööda lund sõita. Iseenesest ei ole sellega muidugi midagi valesti, et kommunistile tehnikaimed peale lähevad. Vaevalt küll, et nõukogude autotööstus oma disainid sellele vanale sümpaatiale toetudes Läänest tuuri lasi.

Veel üks asi, mille all žanr "lood Leninist" tihti kannatab, on korralike kõrvaltegelaste puudumine. Isegi Lenin ise kannatas selle all (Mõnes mõttes kannatas terve revolutsioon selle all). Lenin imetles suuresti Marxi ja Engelsi sõprust, ja oleks endagi kõrvale mingit Engelsi-sarnast tüüpi tahtnud, kes oleks kirjutanud tema diskursust, toetanud ta värki ja temaga koos hänginud. Tüüpi, kelle peale saab loota. Peale selle meeldis Leninile veel: Jean-Paul Marat, kes oli niisamuti revolutsiooniline ajakirjanik nagu tema ja selles äärmiselt edukas, Pariisi kommuun, mille üritust ta tahtis korrata, aga niimoodi, et on tugev keskvalitsus, nii et kodanlus ei pühi värgist üle ja kõiki kommunaare ei lööda maha ja Beethoveni "Appassionata", mida ta ei saanud üldse nii palju kuulata, kui ta tahtis, sest ilus muusika muutis Lenini härdaks, aga härdalt ei saa mingit revolutsiooni teha, sest seda tuleb teha halastamatult. (Muud allikad ütlevad jällegi, et Lenin ei saanud muusikat kuulata, sest ta süüfilis lõi kõrvadesse ja räige kõrvavaluga on vilets revolutsiooni teha. Siinkohal on kusjuures üsna mõttetu hakata valikuid tegema selle üle, milline reaalsus on "õige" ja kujutab sündmusi ja isikuid "sellistena, nagu need olid". Vabalt võib olla, et oli mõlematpidi, või ei kumbagi moodi ja hoopis kolmandat viisi.)
Sõnaga, Lenini-lugudest kirjutati enamik kaasrevolutsionääre välja. Või kui nad hiljem tagasi sisse kirjutati, siis kuidagi magedamatena. Mõnes mõttes ei andestatud kellelegi kunagi täielikult, kes ennast ära represseerida lasi. Üldiselt on see muidugi vale taktika - sa ei peaks oma lugudest tegelasi välja kirjutama ja sa ei peaks oma komparteid kommunistidest täielikult puhastama. Igal juhul peaks, kui juba on juhtunud selline kuri lugu, et osad tegelased on ajaloost hävitatud, rõhutama nende kõrvaltegelaste ägedust, keda sa veel kasutada saad.

Militant. Feminist. Marxist.
Nendeks on lahedad tüdrukud. Helikopterit ei leiutatud kaunil Venemaal, mille jõed on oivalised ja muld rammus, ning ka elektripirni ja raadiot ei mõeldud seal välja, küll aga on maailma esimesed lahedad tüdrukud Venemaa päritolu. Mul on tunne, et nad ei ole selle eest piisavalt credi sisse cashinud. Ma isegi ei tea, kas meil on mõni vahva 19. sajandi vene kirjandusteos, mis süübiks laheda tüdruku olemusse. Ilmselt peaks olema - kuidas muidu me üldse teaks, et midagi sellist olemas on? Lahe tüdruk lõikas oma juuksed lühikeseks, keeldus jumalat uskumast, jõlkus lahedate poistega ringi ja tahtis keisrihärrat õhku lasta. Juba Netšajev ütles, et ilma lahedate tüdrukuteta oleks meie üritus kindlale hukule määratud.

Krupskaja näol on meil kahtlemata tegemist laheda tüdrukuga. Ta, põhimõtteliselt, tahtis haridust lahedamaks teha (lõpuks tegi ka, vähemasti lahedamaks kui varemalt, lõi sealjuures ka nõukogude raamatukogunduse alused) ja oli veendunud marksist. Ja oma eluteeks valis ta selle, et ta võttis kõige vägevama marksisti, keda võimalik leida oli ja jäi tema kõrvale, olles temaga koos Pariisis maapaos ja Siberis düsenteeriat põdemas ja töölistele vastalist ideoloogiat õpetamas ja lendlehtesid trükkimas ja revolutsioonivalitsuses. Ma ei tea täpselt, kas nad kunagi eraldi ka mingites kohtades olid. Tema mälestustest tundub, nagu oleks Leniniga koos suhteliselt äge olnud  kõvasid asju teha, kuigi ka selles osas leidub lahkarvamusi - Krupskaja seisundit on nimetatud orjusele sarnanevaks, ja mitte mõne paksu parempoolse briti professori poolt, vaid tema kaasvõitleja, maailma esimese naissoost ministri ja saadiku Aleksandra Kollontai poolt. Iseenesest on antud koostöö mehhanism üsna lihtsasti mõistetav - kõrgema eesmärgi nimel pühendutakse sellele inimesele, kes on kõrgema eesmärgi heaks kõige rohkem võimeline ära tegema. See, kusjuures, on palju parem kooseksisteerimise idee, kui see, kus koos eksisteeritakse niimoodi, et see on justkui iseenese eesmärk, which is a stupid shit bourgeois notion of creating personal safety zones.

Kollase ajakirjanduse sõpradele truuks jäädes ei saa siin vististi mööda minna ka Inessa Armandi küsimusest. Üsna levinud ajaloospekulatsioon teeb temast Lenini armukese. Omavaheliste asjade koha pealt on nad kõik üsna vait olnud (suht tark mõte), nii et speulatsioonidele oleks justkui ruumi. Võib spekuleerida, et Lenini ja Krupskaja suhe ei olnud ülepea seksuaalse loomuga, mille kasuks räägib see, et kui arvatakse, et Lenin võis süüfilise tüsistustesse surra, siis Krupskaja suri üsna palju hiljem ja teps mitte süüfilise tüsistustesse. Sa võid Leninist teha ka ägeda blingi kandva bojartuusa, kes käib nende mõlemaga korraga käe alt kinni, nagu teeb seda raamat "Väike rauduks". Ja lõppeks võid sa seda seletada ka suure kommunistliku vabadusega, mis Leninile tegelikult südames kõvemini peale läks, kui tihti maiselt võimalik on. "Pass on pärisorja tunnusmärk", ütles ta kord, viidates sellega, et päris tegelikult ei peaks inimesed ringi käima, nõmedad passid taskus.

Siinkohal tuleb teile ära rääkida ka üks suhteliselt mõnus anekdoot. Anekdoot kui selline on tegelikult kurb ja vana huumori väikevorm, lehesaba poolt samamoodi pilastatud nagu koomiksi ja horoskoobi tegemise õilsad kunstid, kuid nendega kohati oma diskursust ilustada, nagu Žižek teeb... põhimõtteliselt võib. Well there:

 Lenin ütleb Krupskajale, et läheb armukese juurde, armukesele ütleb, et jääb Krupskaja juurde, aga ise läheb raamatukokku ja muudkui kirjutab...

Nõndaks... Katajevi "Väike rauduks" näitab meile veel Leninit varajaste väikelennukite starte vaatamas ja Pariisi kõrtsides koos teiste revolutsionääridega punast limonaadi joomas ning pöördumas tagasi oma venna radadele, leides, et mõnes mõttes oleks mõnus küll ühele või teisele asjale pommiga virutada, kuid sealt ei puudu ka süngemad toonid, nagu kõrtsipidaja, kes on väsinud igavestest Lenini jüngrite palverändudest ja peab tema teooriat kasutuks, kunagine apašinoormehest revolutsiooniline Pariisi laulik, kellest elu kõigepealt sõjaõigustaja ja seejärel salapolitsei nuhi tegi ja Marxi tütar abikaasaga, kes tegid seitsmekümne aasta auväärses vanuses morfiiniga enesetapu, et Partei ei peaks neid omade rahade eest üleval pidama. Sellise tarbetu heroismi üle oskab Lenin vaid kurvalt pead vangutada, ning pärast matustel, kuhu on kogunenud suurel hulgal tolleaegseid vasaktegelasi erinevatest leeridest, peab ta kõne, mis räägib ainult sotsialistlikust revolutsioonist, ja mitte mingisuguses häguses tulevikus, vaid täna, homme, ülehomme!
See on tegelikult suhteliselt hea viis matusekõnet teha, ma arvan, et ma võtaksin selle. Sa võid seal näha ka tüüpe, kes on nagu õujee ning nõtrasid rahuliku arengu tüüpe, kes siis, kui asi palavaks läheb, kohe oma valitsuse tiiva alla sõda pooldama lähevad, pead vangutamas ja ütlemas "vara veel..."
Propagandateostest, mis peaksid kindlasti olema, aga millegipärast ei ole - peale purskkaevu, kus sees on lustlik pronksist palja ülakehaga Lenin - ma arvan, et Lenini elust peaks olema täispikk multifilmisari. Alustades sellest, kuidas Volodja Uljanov on pisike ja ta vend uurib mikroskoobi all usse ja tahab tsaarikest õhku lasta. Üldiselt mingit väga sügavat hea-halb telge ei tahaks määratleda, kuna see on selline üleekspluateeritud telg, ja ma arvan, et eluterve oleks nüüdseks, kui nii palju aastaid on möödas, mõista, et ajalooline kuju on põhiliselt mitte hea ega halb, vaid ajalooline kuju, just täpselt nagu umbes sada aastat pärast Napoleoni surma said inimesed aru, et Napoleon on ikkagi rohkem Napoleon kui Korsika inimsööja või kõige lahedam keiser, kes kunagi olnud on. Ehk siis: need noored uljaspead, kes tsaari õhku lasevad, on kangelased, aga samas on tsaar ise samuti kangelane, kui ta ronib oma tõllast välja, et oma haavatud sõduritele toeks olla. Samuti tuleks tublisti rõhuda steampunk-elemendile, krüptograafiale, salajastele trükikodadele, roomikutega Rolls-Royce'ile ja thereminiharjutamisele, samuti ma arvan, et see peaks olema sügavas, rahulikus ning väljapeetud akvarellstiilis ja rõhuma palju zolalikele kontrastidele. Kuigi miski minus tahaks sinna sisse ka närviist suprematismi sulatada. Aga niimoodi võib liiga kunsti tegemiseks ära minna. Sari ei peaks ajalooga liiga räigelt ringi käima, mis annab mõista, et seal on umbes terve hooaja jagu täielikku bummer endingut. Kodusõda, atendaadikatsed Leninile, punane terror, Lenin on ratastoolis,  Lenin sureb ära, poliitbüroos jääb mingisugune suhteliselt kahtlase olemisega värk toimuma, meeleolu üldiselt on masendav.
Vt ka see kommentaarium siin.
See oli siis selle aasta esimene pikem tekst. Ehk pisut pikk, võib-olla laialivalguv, ehk veidi küllane Leninist, ehk täiesti mõistmatu, it isn't getting any better  - enjoy!

17 comments:

  1. Subboteja on endiselt olemas, nad vist pesitsevad ETV2-s. Õigupoolest ma ei oska öelda muud, kui et kas me ei peaks kommuuniga rahad kokku panema ja Luiga saatma kirjanduslikule puhkusele? Kui ta tagasi tuleb, siis ta annab meile palju häid artikleid aga äkki isegi pisikese raamatu!!!

    ReplyDelete
  2. Minu arvates on Luiga kirjanduslikule puhkusele saatmine (2 kuud?) hea m6te. See v6iks olla kevadel ja omalt poolt v6iksin eraldada 100 - 200 eurot. (V6ibolla rohkem, v6ibolla vähem, v6ibolla yldse mitte, olenevalt sellest, kui väga ma siiditrykkida tahan) Väikene raamatuke oleks parem eesmärk, kui m6ni artikkel.

    Muuseas, oma s6pradele-tuttavatele loometööks raha eraldamine on yks 6ilistavamaid asju, mida inimene elus raha ja s6pradega teha saab. Mulle on seda tehtud ja ma v6in öelda, et sellisest heategevusest osa saamine on yks tervistavamaid asju elus, tekitab "hetkeks tundus nagu inimkonnal oleks lootust" tunnet. Ma arvan, et kymme artiklit oleks alguseks hea eesmärk.

    On a different note: ma olen täielikult veendunud Luiga jr ajalookäsitluse 6igsuses, hea/halb telje jms koha pealt. See saab 6igesti aru, mis juhtub inimese ja tema tegudega, kui ta sureb. Seda k6ike ei ole enam, algab ajalugu, mis koosneb sootuks teistsugustest asjadest, mille koha pealt tasub v6tta seisukohti sootuks teistmoodi: m6istes, et nyyd on hilja sinna midagi parata, nyyd tuleb hinnata ajalugu jutustusena.

    Ei tea, kas l6puks tuleb ka keegi, kes s6imab meid bolshevikeks ja ytleb, et te mehed kirjutate kogu aeg ainult Leninist ja mina teid enam ei loe?

    ReplyDelete
  3. Te mehed kirjutate kogu aeg ainult Leninist ja mina teid enam ei loe!

    ReplyDelete
  4. Me ei kirjuta kogu aeg Leninist, lihtsalt need teised, kes Leninist ei kirjuta, ei kirjuta munnigi ja see mees, kes kirjutab Leninist on ainus, kes korralikult tööd teeb!

    Vot!

    ReplyDelete
  5. Kohti kuhu kirjanduslikule puhkusele minna on küll ja küll ja tegelikult on vaja miinimumraha eluks ja söögiks, seega plaan on äärmiselt reaalne. Kui ma oma 1400€ nõmedad kuumaksed olen ära teinud, siis jääb mul kindlasti veel mingi 50 järgi, sest ma võiksin selle ju arvestada maksudesse, eksole, siis ma saan selle raha kokku.Igakuine kunsti ja kirjandusmaks.Aga et asi oleks õige ja õiglane, tuleks teha plaan ehk järjekord, kes ja kunas puhkusele saab. Meistris ja Margaritas oli kirjanikel kõva kiskumine nende puhkuste pärast.

    ReplyDelete
  6. issand, aga mida maailm martin luigata kaks kuud peale hakkab?!

    .. olgu, ehk kannatab ära. for the sake of the greater good.

    ReplyDelete
  7. Valus pedekas! Kirjutas selle veel lahedamaks kui ta enne oli!

    Aga kas siis selline ringmetseenluse süsteem, et nüüd need kaks kuud annavad kõik sõbrad oma taskurahast natuke Luiksile kes saadetakse kuskile suvilasse kaelast ära, järgmised kaks kuud taskuraha ja suvilavõtmed Robile ja nii edasi kuni ring täis ja otsast peale?

    Ja kui suur kunst kahe kuuga valmis pole saab peksa, nii et motivatsiooni mitte ainult hoori ja narkot panna oleks ka?

    ReplyDelete
  8. Ja mul on tunne, et lahedaid tüdrukuid leidus tegelikult ka enne kui venemaa nendega lagedale tuli, kuskil 18. sajandi paiku prantsusmaalt vististi. Neil olid mingid omad rõivamoed ja oma nimetus aga mul ei tule meelde, äkki keegi teab?

    ReplyDelete
  9. Võiks küll olla nii:) Eriti ma tahaks näha neid metseene, kes võimaldaksid sarnast luksust ka mulle. Kui ma saaksin kunstile ja kirjandusele pühenduda sama jäägitult nagu prosside müümisele, siis ma arvan, ma seljataks maailma.

    Samas, ainult tänu Luiga jn metseenlusele ma selles kahtlase väärtusega fine arts asutuses käima hakkasin.Kahju et ta rahad juba otsas on. Tegelikult on riik ja kuri advokaat Mängel talle veel miljoneid võlgu.

    ReplyDelete
  10. Sellise asja peaks kindlasti tööle panema. Ka CK palub edasi öelda, et idee on ilus ja tema on n6us panustama, kui taga yhendust v6etakse. Minul edasi öelda palub CK seda sellepärast, et ta ise on RObertiga koos migranttööline ja tyssab parajasti Soome ettev6tjatelt päris oma Kenderi seifi välja. Ega pääse seega netti.

    Mul endal pole praegu vististi sygiseni kahte kuud v6tta ja kui ka oleks, poleks samal p6hjusel toetust vaja. Samas olen Luigalt endalt juba kirjanduspuhkuse toetust saanud ja igast muud toetust ka, ni et kurta pole. Selle toetuse eest on ka päris kirjandust tehtud, muuseas. Ja muusikat ka!

    ReplyDelete
  11. Selle lõpuplakati juures on tähelepanuväärne see, kuidas Lenin on seal veits nagu mingit sünget ja tõsist diskopidu sisse juhatamas ja Inimene, kes on just tema alumise käe juures mingit müstilist ja veidi ohtlikku tööd tegemas. Väga kvaliteetne plakat.

    Also, olen äärmiselt tänulik, et valituks osutusin. See on suur au. Ma olen valmis.

    Rostov: meil on tänapäeval ka tüdrukuid, kellel on omad rõivamoed ja oma nimetus, aga kas neis on see, mis lubab neid lahedaks nimetada? Iseenesest on muidugi ääretu võimalik, et sul olid juba hüval vanal sumerimaal mingisugused lahedad kontrad, kes on ajaloo hämaruse peitu kadunud.

    ReplyDelete
  12. flashback: Leninist on foto ja samuti palgist, mida ta õlal kannab. Oli laupäevak ja kõik tegid midagi kasulikku. Ehkki mitte päris sporti.

    ReplyDelete
  13. MÕNINGANE TAUSTAUURING ütleb meile, et Lenini keha säilitamine tulevastele põlvedele lähtus rahva tahtest ning et tänapäeval hooldatakse mausoleumi eraviisiliste annetuste toel.
    ML

    ReplyDelete
  14. MÕNINGASEST TAUSTAUURINGUST selgus ka, et Lenini ja Stalini balsameeritud kehad kõrvuti, tegemas vaarao seiklusi kahekümnendal sajandil, oli üks haigeimaid asju, mida inimene kunagi teinud on.

    http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://stalin.narod.ru/images/lenin_and_stalin.jpg&imgrefurl=http://stalin.narod.ru/stalin_lenin_in_mausoleum.htm&usg=__-g-LBZf4fTF1ApQ6VcKuz3UIvrM=&h=333&w=394&sz=2&hl=et&start=0&zoom=1&tbnid=ZheAP5oD3qGjiM:&tbnh=150&tbnw=165&ei=RBtWTevqJ4-CswbDnIG2DQ&prev=/images%3Fq%3Dlenin%2Band%2Bstalin%2Bmausoleum%26um%3D1%26hl%3Det%26client%3Dfirefox-a%26sa%3DN%26rls%3Dorg.mozilla:en-GB:official%26biw%3D1152%26bih%3D759%26tbs%3Disch:1&um=1&itbs=1&iact=hc&vpx=132&vpy=79&dur=790&hovh=206&hovw=244&tx=150&ty=91&oei=RBtWTevqJ4-CswbDnIG2DQ&page=1&ndsp=20&ved=1t:429,r:0,s:0

    ReplyDelete
  15. sovjetid ennetasid siin kapitaliste 50-aastaga. meil algasid manowari ja iron maideni reunion-tuurid alles 2000ndatel.

    ReplyDelete
  16. vabandust. stalin-dotška-narod-dotška-ru.

    ReplyDelete