Saturday, February 26, 2011

The Galapagos Exception

 
Head hilinenud Vabariigi aastapäeva kõigile!

Illustratsiooniks on toodud rahvusvärvides mere-iguaan (Amblyrhynchus cristatus).

Ülal kujutatud unikaalne väike draakon on välja arenenud ja ellu jäänud ainult Galapagose saartel Vaikses ookeanis. See konkreetne emane on ca. 80 cm pikk ja 1-2 kilo raske, elab Isabela saarel, ja inimesed kui liik teda suuremat ei huvita.

Nagu ei huvita ka teisi Galapagose loomi, mistõttu selle lühikese jutu asemel peaks tegelikult olema pikk artikkel jätkuks Roberti mammut-teostele nimega "The Holocene Extincion: the Galapagos Exception". Paraku, nagu elus tihti juhtub, seda ei ole, on ainult lühikokkuvõte.

Galapagose saared on asuvad eimillegi keskel, Lõuna-Ameerikast 1000 km läänes. Välja arvatud arktilised alad, on see suure vahega suurim territoorium, mida inimesed kuni viimase 500 aastani kunagi ei asustanud, Vaikse ookeani polüneeslased ei leidnud seda kuidagi üles.

Ei leidnud ka suurem osa floorat ja faunat (vulkaanilise päritoluga saared on üsna uued ja polnud kunagi osa superkontinendist). Kõik mis sinna jõudis, pidi üle elama paar kuud dieeti üksikul ookeanil hulpival palgil, nii et lõpuks välja arenenud kooslus oli väga eriline: mõtle stiilis väikesed draakonid, 400-kilosed hiidkilpkonnad, kaktused ja võimsad, pikki vahemaid katta suutvad merelinnud ja merelõvid.

Need ei ole sinu paradiisisaared: vulkaanidest tõusnud maa on tänapäevani osaliselt must laavaväli, ülejäänud osas kuiv ja madala taimestikuga, tihti vaenulik kõige suhtes, mis tema randa jõuab. Mis tähendab, et ellu jäi sellest vähe, aga mis jäi, sellele oli garanteeritud paarsada tuhat aastat madala konkurentsiga väga erilistes tingimustes evolutsiooni.

Inimesed saabusid ca. 1600. aastal, püsivalt 1800. aastal ja vähegi märkimisväärses koguses peale 1950. aastat. The holocene extinction never took place. Mistõttu saared on täna üks erilisemaid kohti, mida külastada. Nagu on kokku võetud allpoolses kirjelduses:

Kujutage ette, kõnnid rannas, aga sealsamas kõrval jalutab mereiguaan, täpsemalt paarkümmend mereiguaani, teel vette, aga vees ujub sinu juurde merelõvi, uudishimutsedes, kes see sihuke tuli. Või istud väikses linnas kaldapealsel pingil, libistad õlut, naudid vaadet, aga kõrvalpingil aeleb jälle üks merelõvi, otsides mugavat poosi, et paar tundi silma looja lasta, aga kohe teisel pool posti otsas seisab pelikan, tiivad üles tõstetud, et meretuul sulgi kuivataks (ja et muidu mõnus oleks). Või sõidad paadiga, aga paadi kõrval ujuvad pingviinid ja delfiinid ning erinevad linnud pikeerivad paari meetri kauguselt mööda. Maskiga ujudes avaneb sinu ees kohalik veealune maailm: suured mere-kilpkonnad, kuldsed raid suu ammuli, erinevad värvilised kalad, haid... ning veel üks merelõvi ujub su juurde, teeb ettepaneku mängida maha üks pikem partii kulli. Muidugi, see suurepärane ujuja võidab enne kui mäng õieti alata jõuab, kuna see kohmakas valge olend värviliste lestade ja arusaamatu toruga suus jõuab vaevalt ennast pöörata, kui lõvi on juba ammu mereavarustesse silmist kadunud – et mõne sekundi pärast teisest suunast naasta ja mängu jätkata. Lisaks veel hiiglaslikud kilpkonnad, flamingod, jaburalt helesiniste jalgadega merelinnud „piquerod“, troopikalinnud, pelikanid... Ühesõnaga keeruline kirjeldada, aga – meeldejääv!

Maailma loodusparkides tuleb enamasti leida hea giid, rentida džiip või muu transpordivahend, varuda kõvasti kannatust ja plekkida selle kõige eest kõvasti raha, et mõni loom ennast sulle näitaks (kaugelt). Galapagosel on loodus ja loomad igal pool paari meetri kaugusel, nad ei karda sind.

6 comments:

  1. Päriselt läksid GALAPAGOSELE või?! Ole nüüd, vastik tüüp! Ütle, et ei läinud ja me võibolla andestame sulle SIIN ON KOGU AEG MIINUS KAKSKÜMMEND KRAADI WHAT THE FUCK?!

    ReplyDelete
  2. Also: http://en.wikipedia.org/wiki/File:SulaNebouxi.jpg

    Kes türa see on?!

    ReplyDelete
  3. http://en.wikipedia.org/wiki/Blue-footed_Booby

    Eesti keeli võiks siis öelda sinijalg-jobi. Durrell kirjutas kunagi vististi nende kohta miskit.

    ReplyDelete
  4. Piquero patas azules ehk blue-footed booby jah.

    Nendega on nii, et evolutsioonist on vahel keeruline aru saada. Esimene küsimus on see, et kui linnuliik areneb välja, miks peavad jalad ja nokk olema suured ja eredalt taevasinist värvi. Miks ei võiks olla mingit suvalist värvi?

    Teiseks küsimus on see, et hea küll, arenes välja helesiniste jalgadega, aga kui areneb välja kokku kolm liiki piquerosid, mis on tõenäosus, et teiste liikide jalad näevad välja sellised:

    Piquero patas rojas
    http://jackmaryetc.com/Travel/Americas/Ecuador/Images/Galapagos/GalapagosRedFootedBooby.jpg

    Go figure.

    Kaspar

    ReplyDelete
  5. Pedekas! Lõpeta see valgete d'de türannia, ei ole raske vajutada enterit ja tühikut!

    ReplyDelete
  6. kus on valged d'd?

    kaspar

    ReplyDelete