Wednesday, February 16, 2011

Narkootikumiprobleem

 
Narkootikumiprobleem, sellisena, nagu teda siin käsitletakse, seisneb narkootikumide keelatud staatuses suuremas osas maailmast. See on vilets asi, sellepärast, et see annab mingisuguse suhteliselt võimsa majandusharu peamiselt kurjategijate kätte, see on vilets asi sellepärast, et põhilise osa narkosõja tulest püüavad enda peale va diilerid, kes ometigi täidavad ühiskonnas seda väikest kasulikku rolli, mis jääb umbes torumehe ja kangelase vahepeale, viies inimestele lihtsalt seda, mida nad tahavad, nagu iga hea kaupmees, saamata oma töö eest, mis ei erine sugugi mõnest teisest, seaduslikke kaitseid, garantiisid ega toetusi (või mingid inimesed Lõuna-Ameerikas, kes ei teinud muud midagi valesti, kui et olid Lõuna-Ameerikas.). Halb on see ka mingis sügavamas mõttes.

Seadus, nii nagu mina seda näen - ükskõik missugune seadus - on ühiskonna reguleerimise vahend. See viitab mingisugusele ideaalmaailmale, kus kõik täidavad seda seadust. Sellisele maailmale, kus inimesed ei tapa teineteist tsiviilolukorras - sellises võiks elada. Stanislav Lem on meile küll raamatu kirjutanud, mis loeb vägivalla inimese põhijoonte hulka ja leiab, et ohtude piiramisega piirame me ka inimsust, aga üldiselt ma leian, et see on kõvasti parem, kui maailm, kus kõik tapavad üksteist kogu aeg. Maailm, kus keegi ei varasta - ei poest banaane ega suurelt hulgalt inimestelt suurt hunnikut raha, võib-olla maailm, kus varastamine on mõttetu või mingis mõttes võimatu - selle vastu mul ei oleks samuti midagi. Praegune varastamise kultuur tekitab ebavõrdsust seaduskuuleka ja mittekuuleka inimese vahel. Varastamise likvideerimisest on loobutud, kuna see oleks ebatõhus, kallis ettevõtmine, ja selle asemel arvestatakse sellega, et nad varastavad niikuinii. Selle nähtuse positiivseks pooleks on see, et poemüüjad varastavad ise ka, kuna niikuinii on juba arvestatud, et varastamist toimub, mille nad on ära teeninud täiel määral, sellepärast, et ma ei suuda hästi ette kujutada jälgimat tööd, kui kaubanduskeskuse müüja. (Siinkohal satuvad ebavõrdsesse olukorda muidugi taaskord need, kes ei julge varastada või peavad seda endale ebakohaseks.)

Kuid selline maailm, kus mitte keegi ei ole ennem kaheksateistkümnenda eluaasta kukkumist õlut maitsnud või taoline, kus kõik pügavad oma murud - siin on tegemist ilmselge jäledusega. Ja N-keelu inkarnatsioon sellisest seaduste täiuslikust toimimisest oleks muidugi maailm, kus mitte keegi ei taha kunagi teha ebaseaduslikke narkootikume. Raske on öelda, kas käsuandjad päriselt mõtlevad ka niimoodi. Karta on, et vähemalt kohati. Päris kindlasti ei mõelnud Ameerika ja Soome ja hiljem Gorbatšovi valitsus, et nad annavad alkoholitegemise ebaseaduslikesse kätesse ja edendavad puskariajamist, kui nad keeluseaduse vastu võtsid, vaid ikka rohkem plaanisid selle kahjuliku värgi oma maalt välja juurida. Toetudes nendele kogemustele võib öelda, et narkosõda praeguste vahenditega ei võideta. Inimestel ei ole kombeks oma juba saavutatud tehnoloogiavõite kergelt käest anda. Lisaks ei ole tegemist mingisuguse väheolulise inimtegevuse valdkonnaga - segisaamine on kultuuriliselt äärmiselt elujõuline. Läbi ajaloo on otsitud viise segisaamiseks ning samamoodi on neis nähtud ka ohtu ning seatud keelde.

Kas on lootust, et asjalood paranevad, et inimesed tarbivad nii parasjagu palju narkootikume, et mõned neist jõuavad ka seadusloome juurde ja seadusi muudetakse? Selle kohta on raske öelda nüüd. Va Ameerikas on see toimunud, eks ole. Seitsmekümnendate tüübid on sajaga valitsuses ja oleks naiivne arvata, et keegi neist kunagi lahedat narkotsi proovinud ei oleks, või, miks ka mitte, ei tarvitaks seda regulaarselt. Aga probleemiga õieti ei tegeleta, leitakse, et lahe ongi ja teeb kogu värgi õieti põnevamaks, või et "meie võime, aga siis, kui rahvamassid hakkaksid ohjeldamatult narkootikume tegema, võiksid sellel ettenägematud tagajärjed olla." Osaliselt võib muidugi süüdistada ka demokraatlike riikide suutmatust muutusi läbi viia - Ameerika rahvusliku narkokontrolli üks endisi juhte on avalikult öelnud, et  narkosõltuvus on kuramuse meditsiiniline probleem ja narkosõda praeguses mõttes on tarbetu ja kahjulik, aga sellest hoolimata ei muutunud miski. Samuti sõltub narkootikumide vastu võitlemisest julmpaljude inimeste igapäevane leib. Terve INTERLOP on põhiliselt narkokaubanduse vastu võitlemiseks loodud. Ameerika on tähelepanuväärne ka selle poolest, et nende initsiatiivil on ülepea loodud suure hulga maailma ühtne narkopoliitika. Nad nagu käisid järjekindlalt ja käisid suvalistele riikidele närvidele, et need neiteks kanepi kasutuselt võtaksid, siegi, kui nood olid seda juba ennem hea kolm tuhat aastat suitsetanud. Vana hea Ameerika, kes oleks võinud arvata, ta tundus alati nii mõnus.

SIINKOHAL TULEKS ILMSELT ÖELDA PAAR SÕNA ka narkootikumide kahjulikkusest. Nad on kahtlemata kahjulikud. Kahjulikud on potentsiaalselt ka: muna, sool, suhkur, rasv, ekstreemsport, professionaalne sport, üldse mitte mingit sporti, see, kui kõik kohad on mikroobe täis, see, kui mingeid mikroobe üldse kuskil ei ole, religioon, poliitika, öösel kaua üleval olla, töö tegemine, isiklikud suhted, auto või muu vahendiga liiklemine, mägironimine, polaarekspeditsioon, internet, valjusti muusika kuulamine, mitmed seksuaalpraktikad, elamine seismiliselt aktiivsetes piirkondades, õhu hingamine, lahtine tuli, elektriseadmed, kalapüük j.n.e. See on juba väga vana nali, et KUI NIIMOODI VAATAMA HAKATA, siis on kõik asjad mingis mõttes kahjulikud. Vähemalt seitsmekümnendatest. Ma mäletan, et sellest oli följeton. Siit tekib küsimus, kui palju peaks inimest tema enese valikute eest kaitsma. On ilmselt mõistlik, kui inimesele ei antaks tarbida ainet, mis teeb küll hästi segi, kuid hävitab umbes aastase regulaarse tarbimisega täielikult tema neerud, või teist ainet, mille ainsaks katsetel saavutatud efektiks on inimese muutmine haigeks vägivaldseks väärakaks. Kuid üldiselt peaks lubama inimestel teha endaga seda, mida nad heaks arvavad, sest see on osa nende vabadusest, nagu on osa nende vabadusest neljakümneaastaselt surra. Ning narkootikumide legaliseerimine võimaldaks tõusta võimsatel narkoinstituutidel, mis töötaksid välja paremate toimetega ning vähesemate kõrvaltoimetega uusi, ägedaid narkootikume. Lisaks ei saa mainimata jätta, et legaalsete mõnuainete osas ei ole valikuvõimalus just eriti suur. Need, kellele alkohol ühel või teisel põhjusel eriti ei sobi, jäävad suhteliselt kuivale. Ilmne ebaõiglus.

Antud küsimus elab palju rohkem liberaalsuse-konservatiivsuse teljel kui sotsialismi-kapitalismi teljel. Võib täiesti ette kujutada, et sotsialistlikus diskursuses leitaks, et narkootikumid viivad inimeste mõtted üldiselt ebaõigluselt kõrvale ja et uus ning parem ühiskond oleks nii küllastavalt lahe, et seal saab narkotagi pilve. See on muidugi siis, kui me vaatame legaliseeritud narkootikumide maailma kui mingit Prozaci-ühiskonda ja soma-universumit. Va vana Noam, kes vihkab hingepõhjani kõike, mida Ameerika teeb, leiab, et narkokeeld on rõhumise instrument nende gruppide vastu, kes narkot teevad, millest võib tuletada, et narko on peamiselt vahend peo jaoks ja et pidu on normaalne saada ka ühes ebaõiglases ning viletsas ühiskonnas.

Lõpetuseks tuletame meelde head paavsti Clemens VIII, kes legaliseeris aastal 1600 katoliku maailma jaoks kohvi, leides, et see on nii oivaline, et oleks häbiasi selle joomise ainuõigus uskmatutele jätta.

Disclaimer: Tegemist on ühe juba üsna vana ja väsinud jutuga, mis kõigest hoolimata justkui tahtis tulla ja saada taaskord räägitud. Huvitavaid lisateadmisi sai ammutatud siit ja siit. Head inimesed on hoolitsenud selle eest, et artiklid kajastaksid pigem tõde kui kultuur-dominantset arvamust. Enjoy.

12 comments:

  1. Clemens ikke. Clement kõlab umbes nagu Vorošilov.

    ReplyDelete
  2. Kuradi anglid, kakskend aastat veel ja keegi ei oska enam rääkida! Jälle ajalugu muutma.

    ReplyDelete
  3. Miks Vorošilov vale on?
    Peaks kahe Š-ga olema v?

    ReplyDelete
  4. Mulle tundub, et selle jutu värskelt ajamisel tuleks justnimelt diileritele rohkem tähelepanu pöörata. Ei ole normaalne, et Taavi Eelmaa ja Jan Uuspõld teevad kokitit (mille toetuseks mul tõendid puuduvad, aga no kuulge, teevad ju!), kui nende truu diiler aga tule alla satub, ei tule lugupeetud ja libeda sulega ühiskonnategelastelt mingit artiklit semu toetuseks.

    On lausa selline USA komöödiafilm nimega "Pineapple Express", mille moraal on: sõbrusta diileriga.

    Oleks vaja kahe lehekülje pikkust artiklit Ekspressi. See peaks olema diileritest, nad peaksid olema varjunimedega kaitstud. Artikli eesmärk oleks näidata neid normaalsete inimestena, keda ühiskond järk-järgult kriminaliseerib. Mida nad ka on. Kamoon, mingid 16-aastased dubsteppi kuulavad Nõmme noored ju diilivad kanepit! Klient vahetab diilerit nagu sokke (Narko-Antsu telefon ei vasta, vist läks kinni) but what about Narko-Ants?

    Tema ei ole inimene või?

    ReplyDelete
  5. Narkootikumid on lahedad. Soovitan kõigile kasutada narkootikume!

    Oletame näiteks, et on suvi ja me kõik sõidame Corvette C4-s (võimalik, et ainus stiilne ameerika auto läbi aegade) Pirta teel ja makist tuleb:
    http://www.youtube.com/watch?v=8St3HAwJOYU
    No siis võiks küll olla keps ninas ja 170 rauas! Või mis?

    ReplyDelete
  6. Peab tõdema - see oleks nagu unes lennata.

    ReplyDelete
  7. @kober: Vorošilov ise ei ole vale mitte, lihtsalt tema nimi oli peaaegu et Clement.

    Kas keegi rada7 igikestvat narkootikumidiskussiooni jälgib? Sealt on palju asjalikku juttu läbi käinud, mis tambitakse enamasti maha jutuga stiilis "küll te siis räägite teist juttu, kui krillis silmadega narkar paljaks röövib", olgugi et just meenutati, kuidas kohas x või kohas y läks narkokuritegevus pärast narkosfääri kontrollitud legaliseerimist väiksemaks.

    ReplyDelete
  8. Kui krillis silmadega narkar mind paljaks röövis, ei mõjutanud see minu vaateid kuigivõrd kuhugile. Üldiselt on see igikestev vestlus mingis üsna surnud punktis, nagu ka homode kohta käiv vestlus ja nii mõnigi teine.

    ReplyDelete
  9. Alustuseks poleks halb, kui Eestis oleks üks narko-teabekeskus vms, kus õpetatakse narkot turvaliselt tarvitama. Praegune seisukoht on, et ei tohi ja seadusevastane ja vaadake nüüd pilte neist, kes on tarvitanud ja.. paha on.
    Tegelikkus on aga teine.
    Seepärast oleks igati loogiline kui jagataks testereid narko puhtuse kontrollimiseks ning juhiseid, mida mitte segada, kuidas võtta, kuidas järelmõjusid pehmendada jmt.
    Väga vastutustundetu on keelata ning jätta kõik kapis proovijad omaenda tarkuse hoolde, mis kindlasti on kogu avaliku know-how puudumise tõttu.. puudulik

    k.

    ReplyDelete
  10. See muidugi, kui riik ühe käega keelab ja teise käega õpetab, ei oleks ka tõsiseltvõetav. Hoopis natukene nagu maksupettuse töötuba. Know-how on iseenesest üsna kergesti leitav - kui on muidugi otsija inimene. Riiklik narkoteabekeskus mingiks reaalselt usaldusväärseks asutuseks muuta oleks ilmsesti üpris keerukas tegemine. Ja selle saavutamine, et inimesed seda reaalselt usaldaks.

    ReplyDelete
  11. Narkootikumide olemasolule ses maailmas võib leida ka seletuse läbi majandusvandenõuteooriate. Nimelt on kaaasjal rahval raha rohkem kui reaalseid asju mida selle eest osta. Ülejäänud raha, mis tekitaks kohese hüperinflatsiooni läheb majandusest välja läbi narkotööstuse... Narkootikumide hinna kõrgel hoidmiseks on aga vajalik pidev riigi sekkumine...

    ReplyDelete