Friday, February 11, 2011

NUR WAS NICHT IST, IST MÖGLICH

 
See pealkiri tähendab tõlkes: "Ainult see, mida ei ole, on võimalik". Mina lugesin antud raamatut inglisekeelses väljaandes, kus ta nimi oli "No beauty without danger". See on Einstürzende Neubauteni raamat, mõlemal puhul on tegemist tsitaadiga ansambli sõnadest, kahtlemata ka sügavama ideoloogilise kreedoga. Mulle endale tundub esimene variant sügavam ning lennukam, kuigi peab tunnistama - mõlemad on head.

Raamatu näol on tegu suhteliselt sügava obskuuriaga. Kui ma ta ostsin, öeldi andmetes tiraažiks 500. See ei olnud aga teps mitte Eesti publikule määratud tiraaž, vaid kogu mittesaksakeelsele kuulajaskonnale. Sealjuures tuleb arvestada, et sakslased ei armasta seda va Neubautenit teps mitte nii palju, kui nood oleks ära teeninud (näidates sellega oma magedust) ja et nende tuntus on auga rahvusvaheline. Seda võib vist ka hinnata suhteliselt suureks. Madal trükiarv võib seega tuleneda kas mingitlaadi vahvast nihilismist, vähestest vahenditest või... ma ei tea, kui nad on olemasolevatest lahti saanud, siis saaks vast veel mõnest. Võib ka olla, et nad plaanivad iga järgnevat väljaannet muuta ning revideerida või ägedaid lugusid juurde panna. Või nad ei plaani kunagi rohkem teha. Või on tegemist ebatäieliku tõe või trükiveaga. Igasuguseid asju võib juhtuda, maailmas.

Sõnaga, selle raamatu ostmiseks on/oli üks viis: sa lähed ansambli kodulehele. Kui sa lähed mingi ansambli koduleheküljele, ja veel enam, otsustad sealt midagi osta, enam kui muusikat, siis reedab see sügavat huvi. Circa 21 aasta õrnas vanuses tõmbasin ma endale Neubauteni-fänni tugevalt peale. Seda, et nad on olemas, ma põhimõtteliselt teadsin juba keskmisest teismeeast saati, ning ka seda, et nendega on hästi, nad on kõvad ning neid tasub teada. Oli ka kuulatud mõningaid kergema ligipääsetavusega hittlugusid, kuid sügavamale ei pääsetud - isegi säärane kena muusikakuulamise baasteooria, kus sa kuulad albumit tervikuna, ei olnud veel sisse harjunud. Sellised ebakõlad inimese arengus täidavad mind tihtilugu hämmastusega.

Foto: R. Rand.
Well-there. See lugu läheb edasi niimoodi, et isegi ennem, kui ma Neubauteni-maale kogu täiega sisse lendasin, oli tihtilugu selline vibe õhus, kus ansambli imagoloogiline lahedus käib reaalsesse loomingusse süvenemisest eespool, nii, et sa juba tead, et oleks lahe olla tüüp, kes Neubautenit kuulab, kuigi üldpilt on alles õige umbmäärane. Kui selle peale nüüd niimoodi vaatama hakata, siis on poliitiliste ideoloogiatega tihtipeale samamoodi, ja see on just nimelt see, miks imagoloogia ja propaganda tähtsad on. Eriline koht kuulub siinjuures kindlasti nende vahvale Reichadlerile. Vaata ainult, kui šeff ja kuri ja poliitiline see välja näeb! Ka Neubauteni-mehikese kohta ei saa midagi halba öelda. Blixa ütleb, et see on kõige vägevam sümbol maamuna peal, sest see on inimese sümbol ja sellisena äratuntav ning et sellised hittsümbolid, nagu sirpjavasar ning haakrist on omandanud oma jõu ainult läbi oma reprodutseerimise massilise kvantiteedi. Poliitikast loeb bänd ennast üldiselt kõrgemalasetsevaks, kuid võib märgata kroonilist vastuseisu üldtunnustatud autoriteetidele.

Sügav fännikogemus ise, well, see on midagi, mida ma soovitan igaühele. Mõnes mõttes võib öelda, et see on kultuuritarbimise kõige terviklikum kogemus ja see, mille jaoks seda kultuuri ülepea tehakse - et keegi tuleks ja kuulaks igat laulu, loeks mõttega sõnu, otsiks ühenduskohtasid, õpiks seda maailma tundma, tahaks sellega assotsieeritud olla, kasutaks tsitaate omis mõtteis, saaks inspiratsiooni elu jaoks ning tunneks vaimustust. Mõnes mõttes võib ka öelda, et fännatavus on üks olulisemaid hea kultuuri tunnusmärke. Ehk siis: pärast seda, kui ma olin ära tundnud, et see on nüüd see, mis olema saab, siis ma tõmbasin enesele kogu Neubauteni, mis vähegi saada oli, lugesin sõnu, tellisin endale särgi ja plaadi ja raamatu (punase särgi peal on kena kuldkollane Neubauteni mehike keset Ida-Saksa vapi viljapäid haamri ning sirkli asemel, mis sobib oivaliselt minu teiste sümpaatiatega, ja seljapealne annab teada, et tegu on Palast der Republiki kontserdi särgiga, mis oli põhimõtteliselt Ida-Saksamaa kultuuripalee ja parlamendihoone ühekorraga. See lammutati maha, Neubauten esines seal vahetult ennem lammutustööde algust. Neil on selline viis. Blixast on video, kus ta ütleb, et sellest mälestisest on tal õieti ükspuha, sest ta on lääneberliinlane, aga kui nad selle asemele mingi jälgi keskaegse lossi replika ehitavad, siis ta kavatseb selle küll dünamiidiga õhku lasta. Arhitektuurikriitika on üks läbivaid teemasid; juba ansambli nimi tähendab meie keeli "Kokkukukkuvad nüüdisehitised". Also: moesoovitus - t-särgi peal olgu kas eimidagi või siis midagi tõeliselt lahedat) ja jagasin oma vastleitud teadmisi lahkelt oma ülejäänud kaaselanikega. Asju sain ma tellida sellepärast, et siis oli vingelt raha. Tahtsin ka Neubauten supporter projecti liikmeks astuda, aga tolleks ajaks olid nad oma supporterid juba täis saanud. Sa võid nüüd minna ja vaadata, kui ägedalt Blixa raha küsis.

Foto: Thomas Rabsch
Revu ise: tegemist on väga hea bändiraamatuga. Siinkohal on võrdluseks põhiliselt kõik need teised bändiraamatud, mida ma lugenud ei ole. Neid vedeleb kuidagi vähem igal pool, kui kunstnike elulugusid. Võrdluseks võib olla ka see, et enamikel bändidel jääb vajaka sellisest ägedusest, nad ei ole Lääne-Berliinis kaheksakümnendatel alustanud, ei mängi pea et ainult improviseeritud instrumentidel, ei saanud '85 aastal kolmeks kuuks Jaapanis megakuulsaks ega ei ole ajanud kolmkümmend aastat mingit täiesti oma diskursust, mis seondub õige lõdvalt ümbritsevas maailmas toimuvaga, kuid milles ometigi leiavad aset märgatavad pöörded ning arengud. Bändifilme ma olen mõne näinud ja seal on enamasti omaseks räige keskendumine juhtfiguuri isikule ja äärmine hoolimatus muusika tegemise suhtes, mis ometigi peaks muusiku juures olema vähemalt üks dominantselt huvitavaid aspekte, just nagu arsti juures on arstimine ja söekaevuri juures söe kaevamine. Neubauteni-raamat räägib muusika tegemisest, lugude sünnist ja bändi reaalsest ajaloost suhteliselt ning küllaltki palju ja räige keskendumise asemel Blixa Bargeldi isikule on aus ning mõõdukas keskendumine Blixa Bargeldi isikule. Raamat koosneb enamjaolt intervjuudest, esindatud on ka lahkunud bändiliikmed, aines on valitud mõistlikult ja annab megalt uut ning huvitavat teavet. Kas sina teadsid juba, et Berliin on ainuke normaalne koht kogu suure Saksamaa peal ja et kaheksakümnendate saksa pungid olid nõmedad ega mõistnud, miks Neubautenil harjasid peas ei olnud? Aga seda, kui hea mõte amfetamiini all loometööd teha on? Aga seda, mis on Blixa enda meelest kõige parem ja kõige halvem Neubauteni album? Aga seda, miks FM Einheit ansamblist lahkus? Well, ma ei näe tegelikult, kuidas keegi, kes vähemalt poole kohaga asjas sees ei ole, seda raamatut loeks. Kuigi ma arvan, et ka sellisena oleks see huvitav raamat, kunstist, tööst ja eludest ja muusikast, järjekordne näide sellest, kuidas võib ka olla, siis kui ei ole nagu tavaliselt. Ma ei näe ka, kust te selle saaksite, muidu kui mõne käest, kellel juba on. Minu oma on täiesti krooniliselt mingite inimeste käest, kes loevad seda poolteist aastat, mistõttu kõik huvilised ei pääse jaole. Peaks selle eest money-dengi-dinero küsima, nagu Tallinna ühendatud raamatukogusüsteem seda teeb.
Amfetamiini all loomt teha on kusjuures niimoodi, et tootlus on kümnekordne, aga üheksakümmend protsenti on mingi subpar jamps, nii et põhimõtteliselt tuleb suht sama välja, kui tavaliselt.
Autorid: Robert Defcon ja Max Dax.
Njoy nagu. Kuulake siia otsa Neubauteni "Armeniat". It is one of the greatest songs in human history.
 

4 comments:

  1. Tegelikult tähendab pealkiri siiski "AINULT see, mida ei ole, on võimalik". Veelgi sügavamõttelisem. :)

    ReplyDelete
  2. Mh-mh. Selles suhtes, et olemasolevate asjade puhul ei peaks tekima võimalikkuse küsimustki.
    Lähen nüüd tagasi ja muudan ajalugu.

    ReplyDelete
  3. Mõnus Neubauten aga ikka kuidagi vähesevõitu veste ja pasunaid ja akordione, neid asju mida muusikalt Tegelikult nõuda!

    Aga kas on siis nii, et raamat ei olegi ainult Blixa seiklused oma bändiga ja kõik mellonid on justkui võrdselt kajastatud? Tuleb tunnistada, et oma perifeerses Neubauteni kuulamises pole ma vist kordagi kuulnud bändiliikmest mitte-Blixast ja ta tundub järsku kuidagi põneva tüübina ning tahaks ka natukene aimata kui suur osa on mitte-Blixal bändi ideoloogilises ja teosevormilises suunitluses.

    ReplyDelete
  4. VESTE on neil muidugi läbi aja suht sitaks olnud. Isegi paljaste ülakehade peal. Vaata seda, mis tal seal armenias seljas on - täis nahkvest. Ja praegusajal ta kannab nüüd aint vestiga musta ülikonda, musta särgi ja lipsuga.
    No päris võrdseks ma seda ei nimetaks, eks ole, aga teisi tüüpe on ka kajastatud ja nad saavad asju teha küll, mul on tunne, et BB ei ehita kunagi ise pille, näiteks.

    ReplyDelete