Saturday, February 5, 2011

Vanad "Noorused"

 

TÄNANE REIS VIIB MEID TAAS NÕUKOGUDEMAALE. "Miks?", te küsite. "Miks jälle Nõukogudemaale? Kas ei võiks rääkida millestki normaalsest, teha mingit ägedat poliitilist analüüsi koos cheerleaderitega nendele revolutsioonidele, mis just praegu hetkel Egiptuses, Tuneesias ja Jordaanias toimuvad, revolutsioonidele, mis on õrnad ja värsked nagu noor tüdruk ja ei ole veel hapuks läinud ega lehka kopituse järele?"
Noo... Ma käisin vanaema juures maal, eks ole, ma olin vanad "Noorused" juba linnast kaasa võtnud, et need maale ära dumpida, sest siin linnas on tõsiselt liiga palju raamatuid, just täpselt nagu plaan ette nägi, leidsid need maal suuremat tarvet kui linnas, ma avastasin nendest Normaalsuse ja materjali ja need tulid minuga otsapidi linna tagasi, et aidata neist artikkel kirjutada. Huvi pakuvad nad nii ajakirjanduslikust kui ajaloolisest vaatepunktist. "Noorus" nimelt oli noorteajakiri. Kas te kujutate ette, et kunagi oli olemas selline asi, nagu noorteajakiri? Nooreks loeti antud juhul kusjuures inimest vanusegrupis 15-35, mis on mõneti märk paleokonservatiivsest mõtteviisist, mille kohaselt sa pead olema nii umbes viiskümmend, et olla päris tüüp ja üldse midagi teha - milline kahtlemata Liidus samuti olemas oli, vaata nende juhte - kuid samas teenis ka seda eesmärki, kus inimesi, kes olid päriselt keskkooli lõpuklassides, suunatakse mingi päris maailma ja normaalsete huvide juurde. Tänapäeva noored elavad mumeelest mingisuguses kultuurilises puberteedigetos, kus keegi ei ürita nendega õieti rääkida, kui siis, et midagi müüa. Mudilastele on värdjalik Jänku-Juss, teismelistele... õieti nagu ei oleks midagi, kas pole? Siinse noortekultuuri alal tuleb kusjuures ära märkida kodumaine krimisari "Kelgukoerad." Kuigi see otse ei ütle, et ta on noortele tehtud, siis vaatavad väga paljud noored seda sellegipoolest ja seal on normaalsed eesti näitlejad normaalses eesti keeles tegelemas millegagi, mis meenutab normaalset tööd ja promomas normaalseid väärtusi.
Antud vaatenurk on muidugi kultuuripessimistlik, minu oma ja ei pruugi teada kõigest, mis Eestis ja maailmas olemas on. Võib paremini olla. Natukene paremini.




Kõigepealt tuleb esile tõsta vanade "Nooruste" kultuurilist suunitlust, mille kõige silmapaistvamaks osaks oli kunstfoto nurk, põhiliselt sellepärast, et seal oli rohkesti häid, silma rõõmustavaid fotosid. Ka reportaažfoto ja muu suvaline foto olid head, see oli foto jaoks üks hea aeg. Esines ka noorte inimeste kirjatükke, luuletusi ja kunstiteoseid, millest küll ükski neist kümnest numbrist leitu mulle millegi erilisega silma ei torganud. See aga, et noor inimene saab kusagil oma tükke avaldada, on motivaator ja väärtus omaette, samuti ka see, et ajakiri ei ole kujundatud ainult hüppelauaks tõsisemasse kultuurimaailma, mil puhul võiks jääda oht, et seda loevad vaid need, kelle asju seal avaldatakse. Ajakirjast võib leida ka hiljem päris tuntuks saanud nimesid, noore Fred Jüssi loodusfoto kotkapojast, Arvi Siiga loo poisist, kellel on kooliga mingi jama ja ühe Taranditest, kes passib mingi paadi peal ja paistab rõõmsameelne.

Ajakiri põrmustab ka ühe kurja lääne müüdi vana Liidu kohta, mille kohaselt kõik inimesed nägid koledad välja, käisid inetult riides ja keegi ei tohtinud pildi peal paljas olla. Alastust leiab seal õieti palju ja ühe joonistatud pildi peal võis koguni eestvaates katmata alastust näha. Häid mehekehasid antud kümne numbri hulgast, tõsi küll, ei leidnud, aga ju neid oli Spordilehes või kuskil mingite propagandistlike plakatite peal ikka niivõrd-kuivõrd. Mitte, et inimest ei oleks ülistatud, kui õppurit ja töölist, muidugi - mis on iseenesest ka mõistlik asi mida teha, sisendada inimesele, et see, millega ta tegeleb on väärtuslik.

Toiduainetööstuse töötaja.
K. Suure foto.

Teine kena tolleaegne žanr, millega tutvume, on "tähelepanu juhtimine probleemidele". See on natuke nagu tänapäeval on "diskussioon ühiskonnas", ning nende mõlema aluspõhjaks on usk, et kui asjadest rääkida, siis nad lähevad paremaks. Üks probleem, millega tegeletakse, on vana-hea võrdõiguslikkus kodudes, kus me avastame mitte eriti üllatuslikult, et kuigi naine ja mees teevad väljaspool kodu suhteliselt sama palju tööd, siis koduseid toimetusi jääb naise kaela kõvasti rohkem, samuti märgitakse seal ära, et enamus abielulahutustest on põhjustatud mehe suurest joomisest. Teine probleem on nõukogumaale iseomasem - see räägib sellest, et kui mingi vabriku töölised avastavad mingi mooduse, kuidas oma tööd kiiremini, paremini ja efektiivsemalt teha, siis ei vormista nad seda ratsionaliseerimisettepanekuks, sõnaga ei jaga kõigiga, vaid hoiavad enese teada, sest üle plaani tootmisest saadavad preemiad on suuremad kui need, mille saab rastionaliseerimisettepanekust, mille tagajärjel tõstetaks ka norme. Omakasupüüdlikkus esineb ülepea sageli vaenlasena - tuuakse välja isegi katkend Marxi kirjast Engelsile, kus too kurdab, et tema aja noorte orienteeritus materiaalsetele väärtustele on paljuski tema süü, sest ta ei ole alati suutnud ennast piisavalt selgelt väljendada. See kusjuures on mõnes mõttes absurdne, mõnes mõttes aga äärmiselt ning valusalt tõene. Mõttetu on mõelda, et see maailm, kus me elame täna ja praegu, ei oleks suures osas kujunenud marksistliku õpetuse baasil.




Üldiselt, kui nüüd marksistlikult võtta, siis ma leian, et omakasupüüdlikkusest ei saadud lahti, sellepärast et N-Liit oli oma põhiolemuselt siiski üks kodanliku ühiskonna variant ja Oktoobrirevolutsioon täitis põhiliselt kodanliku revolutsiooni ülesandeid, sealne ühiskond ei olnud mingis mõttes "klassideta". Samuti oleks saanud propagandaga palju loovamalt ümber käia. Oh well. Probleemide kõrval näidatakse kohati ka lahendusi probleemidele, mis tunduvad nii tõhusad, et jääb mõistmatuks, miks neid laiemalt ei rakendatud.

Akademgorodok.
J. Kivi foto.

'68 aasta oktoobrinumbris on hiiglama jurakas peatükk, mis on pühendatud Nõukogude teaduslinnakesele Akademgorodokile ning sealsele füüsika-matemaatikakoolile, kuhu nad koguvad kokku kõik üliandekad noored, kelle nad leiavad, ning panevad nad oma tippude all tööle. Värk on megalt efektiivne, neilt kes suudavad rohkem, ka nõutakse rohkem ja antakse neile võimalused kõiksugu huvitavate asjadega tegelemiseks. Eriti südantsoojendav oli illustreeriv lugu Nikolai Luzinist, kes elas sajandivahetusel ja sai matemaatikas ainult kahtesid, kuni üks järelaitamistunde andev üliõpilane märkas, et ta teeb matemaatikat tegelikult sootuks lahedamalt kui enamik, ainult et kole aeglaselt. Lõpuks sai temast maailmakuulus vene matemaatik. See lugu õpetab meile, et inimese talent ei paista alati palja silmaga välja ja seetõttu on vaja igaüht hoolega uurida, et  tema potentsiaali maksimeerida. Küll on võimetele vastav haridus ning tähelepanu iga üksiku inimese vastu mõnusad asjad. Me saame praegu aru, eks ole, et antud utoopia oli kättesaadav kaduvväikesele hulgale inimestele, kes muuhulgas said kohemaid teadlaste nomenklatuuri ja poest lahedamaid asju osta ja muidu oli haridus suhteliselt seesama, mis ta ikka on. Võimalik, et käratseti veidi vähem. Ja kaheksa klassi haridusega sai tasuvama töö peale.


Kelle laud?

Ükski nõukogudemaa trükis ei ole täielik ilma Lenini-porno (tähelepanuväärsel moel oli Lenini sajanda sünnipäeva number trükitud paremale paberile kui ülejäänud, kuid ometi ei olnud seegi ainult Leninist) ja ajaloonurgata, mida siiski lõppkokkuvõttes ei olnud ajalehe mahust liiga palju. Siinkohal ei pea ma ajaloo all silmas mitte ainult nõukogude ajalugu, milles esineb mõningaid ebatäpsusi, vaid ka meeldetuletusi üldkultuurilistest faktidest, nagu piibli osatähtsusest euroopa maalikunstis või "Laokooni" leidmise lugu. Samuti tuletatakse meelde kakskümmend viis aastat tagasi lõppenud sõda. Sõja ajal olid justkui kangelased, revolutsiooni ajast rääkimata, aga kus on kangelased nüüd, tuntakse muret. Sellest kirjutas Siig luuletuse: "Me aeg on vaikne/vaikselt leiba teeni/kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see/mul taskus raamat, selle peal on Lenin/meid usaldati kaitsma ta ideed. Hiljem tuli Trubetsky, kirjutas Lenini asemele Bakunin ja tegi sellest laulu. Vot tak.


Vägev kopp Kohtla-Järve lämmastikväetisetehase ehituselt

Ajakiri kajastas ka päevapoliitikat. Põhiliselt välismaal toimuvaid võitlusi heade poolel ja kurjade nuritegusid. Seda aga ei tulnud ette kogu aeg, vaid vahetevahel. Üldiselt ilmutas ajakiri suhteliselt suurt versatiilsust. Äärmiselt armas oli ka ajakirja katse oma lugejatega kontakti leida, teada saada, mis nende lugejaile meeldib, mis ei meeldi, mille tagajärjel tehti otsus luua lugejakirja veerg ja toimetuse telgitaguseid paljastav veerg, mislaadsed rubriigid vähemasti kaheksakümnendateks tõepoolest ilmusid. Kõige negatiivsemaks kohaks oli mingi sõjardi üleskutse astuda jõuga välja ennast karva kasvatanud noorte vastu, mislaadne suhtumine käib täiel määral ühte jalga suhtumisega Läänes. Olen näinud ka samaaegset Ameerika ajakirja, mille kangelasteks olid artikliks maskeeritud kommertstekst ja küpsised, mille sees on päris moos, mis on keemiliste vahenditega veelgi maitsvamaks muudetud.
Et jah. Kahtlemata väärt inimeste tehtud väljaanne. On, millest eeskuju võtta. Antud seerias võib (kuid ei pruugi) ilmuda veel: 80-ndate "Noorused", kus on juba doktor Noormann, kes annab nõu ja lääne muusika, "Nõukogude Naine" ja "Siluett".
Njoy.

A. ja T. Dobrovolski foto

2 comments:

  1. Netu u menja nichego, da i nechego majatsa.
    http://www.youtube.com/watch?v=G64BEgJFz3M

    ReplyDelete
  2. Nonoh, tänamatult vähe on seda head artiklit kommitud - teen otsa lahti ning kiidan suurepärast pildivalikut ning artikli üldist sooja tooni.

    ReplyDelete