Tuesday, March 1, 2011

Atrofeerunud süda


Austatud lugeja, hiljuti märkis ML äärmiselt õigesti, et marksismi mõju tänasele ühiskonnakorraldusele ei tohiks alahinnata. Kuivõrd nimetatud autor tegi mõnda aega tagasi mulle ettepaneku selgitada lähemalt, mis teema mul kodanlusega on ning et kodanlusega on mul sama probleem, mis materialismiga laiemalt, avangi lühidalt neid seisukohti.

Ühiskond kui selline on vaieldamatult vägivald. Tänu Foucault’le teame ka, et ühiskonna vägivaldsus avaldub niihästi selles, mida ja kuidas ta institutsionaliseerib kui selles, mille ja kuidas jätab institutsionaliseerimata. Olles institutsionaliseerinud näiteks seksuaal- ja kõnevabaduse, mis varasemalt olid tabudena põlu all, pretendeerib tänane lääneeuroopalik ühiskond tabudeta ühiskonna tiitlile. Leian (ja ma pole kindlasti ainus), et tegelikkuses on läbi deinstitutsionaliseerimise põlu alla lükatud teised inimlikkuse seisukohast olulised valdkonnad. Võtame spirituaalsuse.

Homo oeconomicusel (olgu ta kommunist või kapitalist) puudub hing kui selline. Seda põhjusel, et ühiskond ei võimalda talle konsensuslikku laiapõhjalist institutsiooni - sõnavara - mis lubaks spirituaalseid küsimusi käsitleda.
Momendil, mil kodanikul tekib mure oma vaimse hügieeni pärast on talle küll lubatud pöörduda psühholoogia ja psühhiaatria nimelise institutsiooni poole ent ärgem ajagem ajagem hingelisi küsimusi psüühilistega segamini. Justnimelt esimeste klassifitseerimine viimasteks on peamisi mehhanisme, mille abil materialistlik ühiskond spirituaalsuse tabuks muudab. Hingelistele probleemidele pakutakse meditsiinilisi - kehalisi - lahendusi.

Muidugi pole spirituaalsus ühiskonnast täielikult kadunud. See tõuseb aeg-ajalt pinnale Hannes Vanakülade, Reporteri ja Õhtulehe ravitseja-uudiste, Vahitornide, jooga, Korea kultuuripäevade ja muude sarnaste nähtuste kujul. Nähtused on aga süsteemitud ja perifeersed, ei moodusta institutsiooni ning on suuresti seetõttu sageli naeruväärsed. Eraldiseisvate institutsioonidena on kuskil olemas kirikud kuid mida pole on üldine konsensuslik mehhanism, mis korrastaks ühiskonnaliikmete hingelisi (muide potentsiaalselt väga pragmaatilisi) küsimusi. Selline, mida õpetataks koolides.
Hingelisi küsimusi pole olemas; kuna need on tabud on neist piinlik rääkida ja kuna puudub institutsioon (süsteem ja sõnavara) ei saagi neid artikuleerida.



See oli üks tahk minu probleemist materialismiga. Neid tahke on veel. Nii väikekodanlusele kui selle relvastatud tiivale kommunismile (eriti viimasele) võib minu arvates ette heita ka moraali degradeerimist. Toon ühe näite. Kuigi ma Marek Tamme isiklikult ei tunne ega ole eriti kokku puutunud tema akadeemilise tegevusega (ausalt öeldes pole ka artikleid eriti lugenud) pean tast äärmiselt lugu tema initsiatiivil ja/või poolt eestindatud raamatute tõttu. Varraku raamatublogis kirjutab ta sissekandes “Uus põlvkondlik hääl” Siim Nurkliku raamatust:

See on raamat-kollaaž, mis koosneb dialoogidest ja monoloogidest, aforismidest ja loosungitest, klišeedest ja teravustest, mängudest ja mõttemängudest, unenägudest ja ühiskonnakriitikast. See on läbinisti ambivalentne teos, kus segamini on siiras mure ja tülpind iroonia. Ja mulle tundub, et see ongi teose põlvkondlik põhitunnus – lõhestunud teadvus, siiruse ja iroonia, ühtsuse ja vastuoksuse põnev lõiming.

Ning tsiteerib raamatut:

"Miljard väljavalitud inimest kasutavad oma väljaheidete äraujutamiseks puhtamat vett kui miljard mitteväljavalitut kasutab joomiseks.
Rahvusvaheliste seaduste järgi on tõsisem kuritegu seada piiranguid välisinvestoritele kui tappa tuhandeid oma riigi kodanikke.
Indias võtab iga poole tunni tagant üks põllumees endalt elu, sest ta ei suutnud oma võlgasid tasuda.
Aga te olete seda juba niigi palju kuulnud. Ei viitsi nagu enam, onju?"


Kuna ma ei ole antud raamatut ette võtnud (ega kavatse kindlasti hakata ilma lugemata seda hukka mõistma nagu nõukogude kriitikud Pasternakki) ei laienda ma järgnevat kriitikat kogu teosele ja veel vähem selle autorile.

Leian, et ümber sitavee keerlev moraal, mis taandab inimeksistentsi kriteeriumitele nagu vee puhtus on materialismi kahetsusväärseim tagajärg.

Sisuliselt väidavad vee puhtuse mõõtjad, et olla inimene Tallinnas on millegi poolest lihtsam kui olla inimene Bangladeshis. Ja et ka Tallinnas on olla Viimsi pankur millegi poolest kergem kui olla vaene kunstnik Kopli üürikas (või kui see tundub liiga utreeritud, siis surra välisinvestorina New Yorkis on kuidagi lihtsam kui kõngeda kolmandas maailmas diktaatori kuulide all).

Veelgi enam: see eksistentsi raskuste vahe, mis väidetavalt on olemas, on:

- väärtus;
- mõõdetav väärtus;
- mõõdetav väärtus, mis tuleks jaotada ühtlaselt.

Kavatsused on küll parimad aga minumeelest kukub see moraal välja niimoodi, et “sorri kunstnik, kahetsusväärsel (ja ebaõiglasel) kombel pole sinu eksistents hetkel pankuriga samaväärtuslik. Sorri 17. sajandi käsitöölised, sitavee test näitab, et teie eksistents polnud tänapäeva Bangladeshi käsitöölistega samaväärtuslik.”

Ühtlasi avaldub siin telje kodanlus-sotsialism-kommunism peamine omadus: sallimatus; taotlus kaotada erisused. Nii naabrist parem väikekodanlane kui kommunist kirjutavad ette, kuidas on õige elada ja taotlevad selle doktriini universaalset täitmist. Viimane relvadega, esimene põlastavate pilkudega. Astmeline tulumaks, luksusmaks, Gini koefitsent, riigistamine jne - kõik vaid selleks, et kaotada erisus. Ma ei tea, kuidas teistega on aga mina eelistan elada maailmas, kus lisaks liblikale, delfiinile ja metskitsele on ka tarantel, krokodill, haikala ja jalaseen.

Kujutan ette, et püstitan siin mõne lugeja jaoks uusi küünilisuse rekordeid aga maailm, kus tänavanurgal kooleb kodutu kuseloigus ja üle tee kontorihoones tellib ärikas Ferrari; kus on lai spekter liike ja diapasoon nende vahel kõrge, sünnitab uusi ideid. Loomingut. Gini koefitsendi maailm sünnitab ainult shit ugly sotsrealismi. Rikkus ja vaesus ning heaolu on suhtelised nii või teisiti.

24 comments:

  1. Materialism on maailmavaade, mille kohaselt maailm eksisteerib inimteadvusest sõltumatult ja vaim lähtub mateeriast. (Vaim elab inimese peas). Vaimu abil saab mateeriat reformida ja kogu värk areneb. Minu arvates on niimoodi õige.
    Spirituaalsete küsimuste all ma isegi ei tea, mida sa mõtled. Minu põhilisteks küsimusteks maailmale on: miks on inimestel nõme? ja: miks on maailm sitane?
    Inimestel on põhiliselt nõme, eks ole, kas tõepoolest majanduslikel põhjustel (kogu aeg peab mingit sitta tegema, et maksta oma arved; nii külm on, et arvutimängu ei saa mängida, süüa ei ole, nii et lahedate asjade tegemise asemel tuleb hoopis süüa otsida.) või inimsuhete tõttu (ei tööta, käib ajudele, inimesed ei saa aru, missuguse ettevõtmisega nad tegelevad).

    Maailm, eksole, põhivärk, millega see tegeleb, on probleemide lahendamine. Kui probleemid on lahendatud, saab edasi minna järgmiste probleemide juurde. See on lihtne asi: homode õiguste probleem ei lähe kuhugi, ennem kui see on lahendatud, nii et ilge hunnik inimesi raiskab oma mõistuseaega sellise asja peale, mis peaks tegelikult juba ammu lahendatud olema, ei oleks pidanud kunagi tekkima ning on triviaalne. See on see, miks ma leian, et tööorjus tuleks kaotada ja inimestevahelised suhted ja suhtumine nendesse radikaalselt ümber nikkuda. Et oleks ruumi uute probleemide tekkeks, et neid lahendataks. Praegune maailm seisab suurel määral paigal, nii ideede mõttes.

    Muidugi ei väida ma, et see on kõik, mis teeb nõmedaks, aga see on suht suur osa. Seda, kuidas suur rahalaadung õnnelikuks ei tee, tean ma omast käest, mistõttu ma leiangi, et see värk ei ole küünlaid väärt. Riccus, ma mõtlen.

    ReplyDelete
  2. Täiesti vabas ühiskonnas sa *võiks* otsustada mitte elada majas ja endale pidevalt püksi kusta, aga sind ei saaks selleks otse sundida, nagu sind ei saaks sundida ka Porschega sõitma.

    ReplyDelete
  3. Kui puudu on midagi olematut, siis tuleb nagu välja, et kommunistil on hing...
    Aga kui maailmakodanikud tunnistaksid zen-gnostitsismi, siis oleks muresid vähem ja sitaveemoraali levik väiksem?
    Sest siis võiks iga loterii tahtel Kolmandasse maailmasse sündinu rahulikul meelel magama minna ega peaks muretsema selle üle, et mingi loterii tahtel Esimesse maailmasse sündinu on ta maja tagant läbi voolava jõe oma eraomandiks kuulutanud. Asendaks ligipääsu oma elu eest otsustamisele ligipääsuga paradiisi, siis saaks toosama ilmakodanik ka mõelda eksistentsiaalsematele probleemidele, näiteks kui raske on olla pankur (kes muideks mainitud kodaniku koduriigis diktaatori pukki upitas)...
    Maslow püramiid on vanem kui vaaraod, mida sügavamal sa istud, seda vähem aega ja tahtmist on mõelda ägedaid asju. Need kes altpoolt ülesse trügivad ei tee seda mitte 'naabrist targemaks olemise' nimel vaid omahuvist ega saa aru, miks just nemad peavad üleüldise liigirikkuse nimel olema emotsiooni-turismi nälgivad eksponaadid.

    ReplyDelete
  4. Tere päevast ja suur tänu kommentaaride eest!
    Palun võtta artiklit mitte kui kivisse raiutud seisukohti vaid pigem kui katset saada pihta millelegi huvitavale. Huvitavamale kui ehk tavapärane vasak-parem indiaanlaste ja kauboide mäng, milles indiaanlased on head ja kauboid stiilsed. Nagu alati, olen nüüdki valmis oma vaateid koheselt revideerima kui esitatakse mõjuvaid vastuväiteid.
    Samuti vabandan, et vastan hetkel ajapuudusel lühidalt. Hiljem ehk põhjalikumalt..

    Emigrant,
    miks Sa arvad, et kolmanda maailma inimesed oma jõe omandi pärast muretsevad? Kas keegi võttis selle neilt relvajõul? Kui nii, siis relvaga on maid anastatud läbi terve tsivilisatsiooni ajaloo. Tegid seda sküüdid, pärslased, mongolid, türklased ammu enne onu Sam'i. Alati on olnud inimesi, kes röövivad teiste vara või teenivad muul moel nende õnnetustest. See ei saa olla etteheide ühelegi mingil ajaloohetkel kehtivale süsteemile vaid ainult inimkultuurile üleüldse. Ja paska juhtub enivei. Kellel Bhopal, kellel Great Leap.
    Lisaks ei usu ma, et need viis ja pool miljardit inimest, kes ei kuulu arenenud maailma miljardi hulka, elavad pidevas masenduses. Ma arvan, et neil on üsna chill. Kui seda on raske uskuda, võiks ette kujutada järgmist hüpoteetilist situatsiooni:

    On aasta 1993 ja Sina oled Harju keskmine jorss. Leidsid eelmine nädal ZILi kastist pudenenud alumiiniumkangi, viisid EMEXisse ja ostid nahtagi, mida vanaema pidi ainult natukene lappima. Istud poe ees ja ootad, et saaks mõne mööduja käest suitsu küsida kui juurde ujub Fjällräveni pusa ja Janspordi seljakotiga Rootsi turist. Vaatab sulle otsa ja puhkeb nutma. Selgub et mingi sinu linna mereäärne krunt on odavalt mahaparseldatud ja üldse oled sa rott ja elad jube sitasti. Süüdi selles olevat rahvusvaheline kapitalism ja tema naaber Kalmer, kes peab arenevate turgude investeerimisfondi ja paneb Tiiu Silvesega pidu. Härra Fjällräven pühib pisaraid ja embab sind.
    Parimal juhul imestad Sa, mida vittu see vend ajab. Iga teine hakkab aga kaaluma, kas keeta talle lihtsalt kaussi ja rabada rahakott või annab teda kuidagi peenemalt huijata.

    Also: kui ma vaatan Kagu-Aasia riikide fundamentaalnäitajaid ja võrdlen neid sotsialistliku heaolu Euroopaga, siis ma näen esimestes kiirelt arenevaid noori elujõulisi tsivilisatsioone ja viimases stagneeruvat väljasurevat kräppi.

    ML,
    kui õnn ei ole rikkuses, pole rikkuse puudumises ka õnnetus. Miks siis põdeda kõigi maailma vaeste pärast*?

    * ma ise ei lähe peaaegu kunagi kerjusest mööda, ilma et raha annaksin. Panen enne talve prügikasti kõrvale sooje riideid jne.

    Kena päeva y'all!

    ReplyDelete
  5. Kaldun pooldama CK vaateid. Neis on igal juhul väga kõva iva. Sest kui ei oleks, olekski maailmas asjad juba teisiti. Kõigist võimalikest maailmadest on teostunud nimelt see, millises me oleme.
    ML esindab sümboolselt headust. Selliseid nagu tema on alati olnud ja saab alati olema. Samuti nagu on alati olnud ja saab alati olema jorsse poe taga, kurje kapitaliste, ja muid maailma imeloomi. Nende hulgas ka sarimõrvareid, perverte jms. Üks teooria on, et kogu skaala peab olema esindatud, et liik säiliks. Kui maailm on muutumises, on šanss esile tõusta justnimelt igasugu hälvetega isikutel, kellel parem kohastumus uuteks oludeks.
    Mis ei tähenda sugugi, et ei peaks püüdma ehitada paremat ühiskonda. Täiuslikku maailma aga luua ei saa, vt ka Bernard Shaw " Tagasi Metuusala juurde"

    ReplyDelete
  6. Mõttetu on mõelda, et ma oma südant valutan nagu mingisugune vaalapäästja. Rikkad ja vaesed on ühe probleemi kaks otsa, mis kätkeb iseenda lahendust. Ma tahan, et püssidega nekud roniksid üle gated community aia ja hakkaksid seal hävitama, ka tahan, et vaene maailmaosa keeraks rikka maailmaosa mängu radikaalselt perse, nii et nood oleksid sunnitud kogu oma tarkade surnud meeste mõtetepagasi ja sädeleva tehnoloogia kuidagi muud moodi rakkesse panema.
    Revolutsioonid on üldiselt mõjunud väga stimuleerivalt, kultuurile, majandusele ja üldse. Kui värk stagneeruma hakkab, siis ma arvan, et tuleks toimida nagu narksitiga - veits peale teha. If you know what i mean.

    ReplyDelete
  7. Jõudsime RK-ga ükspäev järeldusele, et seda jama, mis siin maailmanurgas toimub, ei saa õieti nimetada kapitalismiks, sotsialismiks, fašismiks, demokraatiaks ega diktatuuriks, vaid "selleks sitaks, mis juhtus", mis põhimõtteliselt utiliseerib osi olemasolevatest ideoloogiatest, tehes seda enamjaolt mingil nõmedal moel.

    ReplyDelete
  8. Selles ei pea küll ilmselt kahtlema, et just niimoodi see läheb, vaene ilmaosa keerab rikka lõbusad mängud perse.Aga ikka selleks et ise Porschega sõita, midagi muud pole seni keegi suutnud välja mõelda. Aineline heaolu on nii üdini inimeseksolemise põhialus, et selle vastu võidelda on vist täitsa tuluta. Õigupoolest vääriks asjade võim inimeste üle mingit pikemat probleemartiklit. Muuseas, see sama Nansen ütles, et rõõmustagu need, kes veel vaesed on, pidades eelkõige silmas, et rikkus seob käsist ja jalust. Me kipume ikka vastupidi mõtlema.

    ReplyDelete
  9. Fuck, man, ikka nii ilus päev on

    RK

    ReplyDelete
  10. Njah, tundub nagu kerkiks kerge õlemees. Ma siis ehitasin ka ühe. .

    Tegelikult on mul ikka üsna suva, mille pärast nurklikud ja ümmargused vaalapäästjad ja Fjällrävenid muretsevad. Parimal juhul tuleb sellest samasugune paternalistlik lurr nagu sa väga kenasti näitasid. Keegi ei saa kellegi teise eest seista, saab ainult kas aidata või kampa lüüa.

    Aga argument, et spirituaalselt vaadates oleme me kõik taevaisa palge ees võrdsed, no on pisut kahtlane. Kui õnnelik on keegi oma eneseteostuse otsas ei kaalu üles talle tegelikult võimaldatud/piiratud eneseteostuse võimaluste suhet.

    Ja argument, et ongi ägedam, kui on boheeme, kerjuseid ja pankureid, on mingist avatud võimaluste defitsiidist alates sama paternalistlik. Sellele, kes siis hetkel on kas boheem või kerjus või pankur. Ja jääb vähemalt mulje, et esimese kahe ja viimase vahel seisab betoonsein. Kõrvaltseisja arvamus (s.t osaliselt näiteks minu arvamus), no täitsa suva.

    + 'teostunud parim võimalik maailm' ...hm?
    + 'assault on gated community' on igas mõttes, ka esteetiliselt, kõvem kui kapitali pidurdamatu akumulatsioon.

    ReplyDelete
  11. Huvitavad mõtted, pean neid natuke vaagima enne kui vastan. Kohe teeks aga selle märkuse, et kapitali pidurdamatu akumulatsioon on alusetu süüdistus. Aasta 1971 tegi kapitaliga sama, mis Internet infoga ja kapital pole iial olnud kättesaadavam ja demokraatlikum kui nüüd. Isegi nii kättesaadav, et põhjustab vastupidiseid probleeme. Kuid see kõik vajab juba proper asjatundjat ja peaks kuuluma Kaspar Kalveti kapitalismiakadeemia raamesse. Where is it BTW?

    ReplyDelete
  12. Klassijuhataja ei viitsinud küsimusi välja mõelda, nii et see justkui jäi sinnapaika. Siinkohal teen ettepaneku korraldada õhtupoolik, kus küsimused välja mõeldakse, ja AR teeb sellest pildi pealkirjaga "Kasakad kirjutavad Kaspar Kalvetile kirja".

    ReplyDelete
  13. Spirituaalsus. Mis see on? Kui defineerida ei saa, siis äkki mingisugunegi selgitus, mida sa selle all silmas pead, sellest artiklist ei tulnud üheselt välja (ning eks see ilmselt panebki õlemeestele aluse).

    "maailm, kus tänavanurgal kooleb kodutu kuseloigus ja üle tee kontorihoones tellib ärikas Ferrari; kus on lai spekter liike ja diapasoon nende vahel kõrge, sünnitab uusi ideid. Loomingut. Gini koefitsendi maailm sünnitab ainult shit ugly sotsrealismi"

    viitab, nagu "hingelisuse" või "spirituaalsuse" all peaksid sa silmas seda, mida mina nimetan "esteetiliseks meeleks". Sa väidad selle lausega, et kunsti eksistents sõltub materiaalse ebavõrdsuse olemasolust. Mis on muidugi absoluutselt materialistlik väide, isegi materiaalne determinism. Kui kunst sõltuks "spirituaalsusest", mis on põhimõtteliselt mittemateriaalne, siis see, kes omab tootmisvahendeid või kuidas tulemeid ümber jaotatakse, ei tohiks loomingule, ideedele, kunstile üldse mingit mõju avaldada.

    Mulle endale muidugi tundub, et kunstil on alati sotsiaalne mõõde, see, mis laadi kunsti tehakse sõltub nii tehnoloogia arengust (Rooma Impeeriumi filmikunstiga on sitasti) kui ka nendest küsimustest, mis tolles ühiskonnas küsimiseks on (või kunstnike seas küsimiseks on). Mõned küsimused on ühest ühiskonnast (ja ajast) laiemad ka, inimlikud.

    Samas, kuigi materiaalsed võimalused mõjutavad kunsti, esteetikat, "hingelisi küsimusi", siis ma siiski ei näe, et oleks õigustatud väide, et teatud materiaalsed olud võimaldavad ainult ja ainult ühte sorti kunsti. Võib võtta suvalise ühiskonna ja vaadata, mis laadi kunsti seal luuakse, millised ideed tekivad, mis ideedega peale hakatakse ning sealt juba osutub võimaluste ning erisuste paljusus. Seega, majanduspoliitika iseenesest ei determineeri mingi kunsti või ideede eksistentsi, kuigi ta võib teatud liike soodustada.

    Ferrari, muide, mõeldi välja ja müüdi kuulsaks ühiskonnas, kus "kodutud ei koolenud kuseloigus", regioonis, mille poliitiline valitsemine oli pidevalt kommunistliku partei käes (tuletame meelde, et esimene sports-car-Ferrari pärineb aastast 1947), põlisest vasakpoolsete kantsist. Seega, ma arvan, et pole väga hea näide ideeks, et "ebavõrdsus suurendab ideeloomet".

    Sitaveest. Mulle meeldib ikka tsiteerida Tolstoid - talumees tahab kõigepealt saapaid ja siis vabadust. Teatud abstraktsetel ideedel, väärtustel, "hingelisusel" ei ole siis tähendust, kui näljasurm on silme ees. Ja näljasurm või saabaste puudumine on miski, millesse saab otseselt parata. Kui inimesel see käes on, siis edasi võib hakata kõnelema vabadusest, eneseteostusest, spirituaalsusest jne jne Seega, inimeksistentsi ei taandata vee puhtusele, vaid leitakse, et teatud väärtuste olulisuseks on vaja, et mingid teised nõuded oleksid täidetud. Ehk siis - inimene valib vabalt, aga etteantud oludes, natuke jälle materialismi. Siit tuleneb aga ka see idee, et kui kõigil on saapad ja keegi ei pea kärvama kuseloigus vaid kõigil on võimalik midagi huvitavat välja mõelda. Rohkem päid, rohkem ideid?

    "mida pole on konsensuslik mehhanism, mis korrastaks ühiskonnaliikmete hingelisi (muide potentsiaalselt väga pragmaatilisi) küsimusi"

    Mida see tähendab? Peaks olema ühiskondlik konsensus, millist kunsti tohib teha ja kes? Mõnest küljest, see eksisteerib, kuni ei tule mõni Warhol või Picasso ja ei küsi, et kas siis see polegi kunst? Või peaks see olema mingi "Hea Uus Ilm", kus igaühele on tagatud just tema geneetikaga sobiv "hingelisus"? Või?

    Muide, mina kindlasti ei toeta väidet, et "ühiskond on vägivald", ma ei arva, et see on midagi vaieldamatut. Aga teisest küljest, lugenud artikli läbi, ei leidnud ma midagi, mis kuidagi sõltuks sellest "ühiskond on vägivald" väitest, seega jätan teema kõrvale.

    ReplyDelete
  14. (Veidi teemast kõrvale kaldudes - kas te olete kunagi märanud, et Hea Uue Ilma akronüüm on HUI?)

    ReplyDelete
  15. Lugesin nüüd meeldetuletuseks veel korra läbi selle artikli ja Emigrandi vastuartikli lugesin ka. (Ikka veel on väljas MINE PUTSI, kui ilus päev.)

    Ojendan CK'le komplimendid ürituse eest. Saan aru, mida tegid ja proovin ise ka aegajalt kindavabrikust välja vaadata, kujutlusvõime teravana hoidmiseks. Aga ma proovin tavaliselt edasi vaadata, mitte tagasi. Kadunud vaimuajastusse.

    Miks mitte?

    Headus ei ole mingi Martin Luiga mehune iseloomuomadus. Headus on kategooriline. Inimpraktikat ei ole võimalik headuseta teostada. Eksimine headuse vastu tähendab kohest kättemaksu reaalsuselt endalt, su psühholoogialt ja elult, mille headuse tundmine meile võimaldanud on. Eetika on inimeses midagi, mis on tasse sõna otseses mõttes MOLEKULAARSEL tasandil istutatud. Võime aru saada, mis on hea ja halb, mis põletab ja teeb haiget ja mille poole pole mõtet oma amööbi keha nihutada, eksisteeris sellel planeedil kuus ja pool miljardit aastat enne jumalat. Ja võimaldas kõik edasise. Teda hävitada ei ole võimalik, jääb üle olla meelepärane. Seni pole me inimkonnana veel õppinud seda olema.

    Sõnaga: kui meid huvitab see, kui normaalne meil olla on, saab inimkonna eesmärgiks olla ainult eetikatunnetuse areng.

    Mõttetu on mõelda, et me peaksime naasema möödunud aegade ürituste juurde, just nüüd, kui me oleme nendega viimaks ühele poole saanud ja uus väljakutse on ennast esitanud. Vanad väljakutsed on seljatatud. Juba selle vestluse olemasolu siin, need sõnad, on nende kangelastegude viljaks.

    Uue väljakutse olemasolu on suur õnnistus, lubab ükspäev uutele lahendustele jõuda ja annab märku vana ületamisest.

    Uus väljakutse on inimese ja teise inimese vaheline käitumine, mida eraldab eelmisest justnimelt spirituaalse tasandi marginaliseerumine.

    Selle ületamise õilsa eesmärgi nimel võib tõesti ka sõnadele uusi tähendusi anda, võib isegi kommunismi väkekodanlikuks ideoloogiaks pidada, see ei tule üllatusena. Juku Kalle Raid näiteks peab parempoolsust vasakpoolsuseks, mina pean madalakvaliteetset uueks maitsvaks. Eksperimenteerime! Aga selline saatanavalss, kust käivad läbi viited valuvabriku kultuurilisele vajalikkusele - "kujutan ette, et püstitan lugejale uue küünilisuse rekordi" jne - on lihtsalt jonn. Tuletame nüüd meelde, kelle ees me jonnime.

    Karistusemasin pea sees ei huvitu väga sellest, kas sa eksid ta vastu olles ennast varem ajugümnastikaga prepareerinud ja white guilt'i jälestusväärsuse najal oma vähese kangelaslikkuse välja vabandanud.

    Mulle tundub, et selles on püüet millegist fundamentaalsest meelega valesti aru saada. Sa ei aita kannatajat, mitte sellepärast, et sa haletsed teda, vaid sellepärast, et sa haletsed ennast, kes sa sipled oma moraalitunnetuse sunduse orjuses, millest puudub väljapääs.

    Inimesi, kes niimoodi ei tunne, defineeritakse kui psühhopaate.

    (Millel kõigel pole munnigi tegemist materjalismi ja spiritualismi oletatava vastandumisega teineteisele, mis lahendas ennast just täpselt nii nagu ML "eluraskuses" rääkis, et suured probleemid ennast lahendavad - tohutute pingutuste tulemusel näivalt iseenesest. Ühe kindavabriku teise, vanama vastu väljavahetamine nüüd vaevalt seda eesmärki täidab, mida sa originaalsuse all silmas pidasid.)

    Aga nüüd - kuidas siis ikkagi headusedeemonile meelepärane olla? Arvestades, et SUURTE TEGUDEGA, nagu emigrant vist eelistaks, selles foorumis ei saa. Siin saab ainult mõtteid üles kirjutada. Mind huvitab, millised oleksid need tuleviku mõtted?

    ReplyDelete
  16. Oh hi! OL ka siin. Ei kadesta, CK, su artikli autorile vaikival kokkuleppel antud kohustust kuulata sinna otsa ära ka minu kolm tundi kirjutatud kommentaarium (ja vastata sellele)

    : D

    No, but really. Usud sellisesse käsitlusse headusest?

    PS. @ Oudekki: "Vägivald = ühiskonna" minnalaskmine on üks mu suurimaid käimasolevaid vaimseid projekte. Seda käsitlust on raske välja faasida, intuitiivselt ja elukogemuse põhjal ta seda justkui oleks. Aga see mõte on hakanud mulle luitunud näima. Paranoiat veidi riläksides hakkab palju huvitavamaid mõtteid tulema.

    Kui sa niimoodi käsitled ühiskonda ja siis nõuad talt veel mingit kenamat käitumist, on kerged tulema need Nurkliku revus kirjeldatud vastuolud. Siiras mure ja tülpind iroonia.

    ReplyDelete
  17. Siin tekib seesama nähtus, mida mina nimetan kommunikatsiooni võimatuseks inimeste vahel. Igaüks räägib oma metafoorikaga, oma tunnetega, oma tõdedega. Ütleme siis nii - minu esmamulje artiklist oli - et pööratakse tähelepanu hinge unarussejätmisele. Kanna oma hinge eest hoolt, inimeselaps!
    Ma ei tea, kas surm on ükssama kogemus kõigile, kuid kaldun arvama, et see on küll mingi ülimsus, mis jõuab kõigini, nii nagu kõigel oleval on olnud sünd. See mis mahub nende kahe vahepeale - seda polegi nii palju. Autor juhtis tähelepanu, et eksistentsiaalsed heitlused on tänapäeva maailmas valdkond, mis on reguleerimata/tabu.See puudutab otsapidi igasugu rituaalset käitumist. Ma ei ole kurat kuigi osav sõnaseadja ja demagoogia pole kah käppas - aga kuidas on lood nende traditsionaalsete ühiskondadega? Ma mõtlen ühiskondi, mis on paarkend tuhat aastat või kauem püsinud ühel arenguetapil ja pole liikunud mitte kuhugi. Kas nad on arenemisvõimetud idioodid? Või on nad välja töötanud ideaalse toimiva ühiskonna, mida pole võimalik ega vajalik muuta? Ma ei ole otseselt progressi-idee usku. Ka on mu mõtted ülepea täiesti koristamata aga mul on tunne, et justnimelt mõtlemise, tundemaailma muutumisese läbi saab muutuda ka tegelik maailm.Ja ma pole kopka võrragi usklik.
    Väga suur headus nagu ka väga suur kurjus on kõrvalekalded, ja suur kurjus on isegi ebaharilikum. Mis on hea? Kas headus on iseenesest midagi või on see eimiski? Headus saab olla headus vaid kurjaga kõrvu.

    ReplyDelete
  18. Mina arvan, et kommunikatsioon on võimalik selles osas, kus inimesed kasutatavad mõisted üksteisele defineerivad või vähemalt mingile tähendusväljale osutavad. Võib kasutada sõnaraamatut. Metafoorid on toredad ja kaunistavad keelt, aga lisaks metafooridele peab siiski olema ka mõttetäpsust.

    Minu isiklik tunnetus ütleb, et "hinge unarussejätmise" ühiskondlik regulatsioon oleks küll vägivald või siis vähemalt võimulolija hegemoonia kehtestamine. Aga ma möönan, et ma võin sellest terminist teisiti aru saada kui artikli autor. Samuti, ma ei suuda leida ühtegi näidet selle kohta, kuidas "hinge unarussejätmine" oleks tabu, aga võib-olla minu jaoks tähendab see metafoor midagi muud.

    Muidugi, kui väita, et "hing" ei ole metafoor, vaid midagi reaalset kuid samas mittemateriaalset, siis ma panen muidugi suu kinni, sest seda eeldust ma ei toeta.

    ReplyDelete
  19. Kohustuslik lugemine selle artikli valguses oleks lisaks Shaw Metuusala-näidendile veel Tammsaare Põrgupõhja uus vanapagan ja Wellsi süngeim utoopia Ajamasin (võib-olla oli see pealkiri teisiti?)

    ReplyDelete
  20. Katsun kõigile vastata hiljemalt reede õhtuks. Stay tuned!

    ***

    Kahjuks ei jõua ma ka tänaõhtusele koosviibimisele. Panin endapoolse väikese panuse Mudlumi konto poole teele (tööpäeva jooksul peaks jõudma, erinevad pangad olid). Hindan kõrgelt Mudlumi diskreetust mu nime osas ja Luixile muidugi head puhkust"

    ReplyDelete
  21. Ma võin vabalt arvata, et keegi on mõne teise konto alt mõne vana prossi eest maksnud.

    ReplyDelete
  22. makse selgitusest peaks välja tulema..

    ReplyDelete
  23. Väljendasin ennast tõepoolest segaselt. Mõnes mõttes on see hea, sest eesmärk polnudki ju tõestada mingit pointi vaid pigem mõningaid asju enda jaoks esmakordselt artikuleerida. Ka diskussioon tuli ebaselge poindi võrra huvitavam. Igatahes siiras tänu kõigile, kes lugesid ja kaasa mõtlesid!

    Üldjoontes sai Made Luiga mu halvasti sõnastatud jutule kõige paremini pihta. RK sai oivaliselt pihta raha ja hinge probleemile, mida üritasin eelmises kommentaariumis ebaõnnestunult püstitada. Minu küsimus seal oligi, kas raha võib olla substants, mis lõhustab selle va molekulaartasandi headuse? Ja kui headus väljendub muuhulgas suurtes tegudes, siis kas suur rahategu kvalifitseerub? Kuid see selleks...

    RK, meie vaadete põhiline erinevus tekib asjaolust, et minu arvates ei seisa me hiilgava homse lävel vaid paikneme suvalises punktis ajaloos. Tänane Euroopa on suvaline impeerium, mis tõusis ja langeb nagu suvaline impeerium. Ning materialistlik Lääs, mis algas 12. sajandi protorenessansiga ei ole mitte tuleviku stardiplatvorm vaid erakordselt huvitav mutatsioon, mida pigem varem kui hiljem tabab Holocene Extinction. Vähemalt selle Euroopa-osas. Põhja-Ameerikasse ja Krokodill Dundee Austraaliasse on mul veidi rohkem usku.

    MLi ja OLi jaoks, kes tunduvad olevat materialistid par excellence ongi ilmselt äärmiselt raske mõista, mida peeti silmas spirituaalsuse all. Üldiselt vist jah seda, et "hing" ei ole metafoor, vaid midagi reaalset kuid samas mittemateriaalset. Selle vahega, et ma ei väida, et see nii on vaid viitan, et vähemalt kolm miljardit tänast inimest väidavad, et see nii on ning et valdav enamus inimestest valdava enamuse tsivilisatsiooni ajaloost on väitnud, et nii see on.

    Kuid jällegi, need ei ole vaated, millel seisab mu minapilt vaid lihtsalt mingid mõtted. Kujutage pilti, kunagi olin ka veendunud sotsialist!

    Emigrandi vastupostitus oli erakordselt lõbus! Võime kujutleda seda rikšat ka Bankokis ja lisada sinna väikese sõidu alaealiste poiste punaste laternate rajooni. Majanduse ja eriti rahanduse seisukohast oli jutt siiski eksitav. Kaldub olema nii, et kui sul juba on vasakpoolne bias, siis saavad finantsistid igal juhul lõuksi, olenemata sellest, mis nad teevad. Mitte, et mul neist kuidagi kahju oleks aga sisuline arutelu muutub nii võimatuks. Kui rahakraanid keeratakse süsteemis kinni, siis toimub "kapitali pidurdamatu akumuleerimine" ja "rikkad saavad rikkamaks, vaesed vaesemaks". Kui kraanid on valla, siis määrivad kapitalistid oma ahnuses kõigile vägisi laentsi pähe ja peaksid ise kahjumi kasukasse võtma kui inimesed maksejõuetuteks osutuvad. Suurendad likviidsust - sitt, vähendad - jälle sitt. See on osa sellest raha on paha, sest raha on paha moraalist.

    Ma ei saa ka päris hästi aru, mis need rahvusvahelised kapitalistid Suhartosse-Sukarnosse puutuvad? Kas kui mõni originaalsete valitsemisideedega diktaator paneb reaalvarasid odavmüüki, siis neid ei tohi osta vaid peab ütlema, et "ostaks küll aga 75% kallimalt ja tingimusel, et sa parandad inimõiguste olukorda oma režiimis"? Võib-olla tõesti. Varastatud lauahõbeda ostmine pandimajast inimese ethost ilmselt ei kaunista. Kuid peame siiski meeles igal tehingul on lisaks ostule ka müügipool ja mina isiklikult kaldun arvama, et suures plaanis väärib iga rahvas oma valitsejaid.

    ReplyDelete