Monday, March 28, 2011

Mudlum ja riided

 
Muudlum 5a, pidukleit
Mingis raamatus, ei mäleta millises oli umbes selline stseen: vana naine surivoodil kes meenutas tuhmuvate silmadega oma esimesel kohtamisel kantud kleiti. Autorit (kes mõistagi oli meeskirjanik) näis see hämmastavat. Naised mäletavat ennast läbi riiete? Kas võib see olla tõsi?

Hakkame siis meenutama. Kas alustame jälle lapse-east, nagu heaks tavaks saanud?

Esimene äge ja valuline mälestus on punastest tunkedest ja punasest nokamütsist, mille umbes viie-aasta vanusena sain tädi Ellenilt. Need ei olnud mingid niisama riided, need olid Soomest toodud. Ma keeldusin neid selga panemast - sest need olid minu silmis poiste riided.
Poes kui ma dropsikommi ostsin, ütles müüja mulle "väikemees". Olin hingepõhjani solvunud ja võitlesin alati väga ägedalt, kui mulle üritati seda kombet selga toppida. Aga - oli ka naiselik pool - imekaunis tumesinine valgete täppidega alt tüllseelikuga ja eest pitsilise maniskiga pidukleit. Millegipärast mul ei lubatud seda selga panna! See oli pidu jaoks! Ma sain seda kanda mitte rohkem kui paar korda ja siis oli see mulle väike.

Punased lakknahast kingad
Ka mäletan ma punaseid lakknahast kingi, mis olid mulle kogu aeg suured. Ma olin need saanud isa käest või vähemalt olid need Elvast saadetud, küllap siis ostis need vanaema või keegi. Nad pidi seisma karbi sees ja käia nendega ei tohtinud. Kuni nad lõpuks olid väikesed.

Kingadest veel. Nii umbes 7-8 aasta vanuses viis ema mu esimest korda lennukiga sõitma - Tallinnast Kingisseppa. Mul olid jalas vakstukingad oranži ja valgega. Nende kingade rihm läks katki, kui me Meriväljalt mäest alla tulime teel lennujaama. Mulle topiti jalga mustad pesusametist paeltega kingad, mida ma vihkasin. Selle asemel et rõõmustada õhusõidu üle, mida ma hirmsasti olin oodanud, tundsin ma terve tee häbi ja jälestust ning toppisin oma jalgu sügavale istme alla, et keegi mu kamasse ei näeks.

Siis tuleb ridamisi sitsi- ja pembergkleite, kõik viimaseni sinised ja lillemustrilised, ema ise õmbles. Nad olid nii kenad kui ka võis nendega käia. Olin rahul.

Sinine sitsikelit
Elvast saadeti mulle ka halliruuduline palitu lambanahkse kraega. Seda ma ei sallinud, sest siukestega käisid lastekodulapsed. Ütleme vanuseks sel puhul 11-12 aastat. Sinna juurde olid punased saapad, mis olid allahinnatud asjade poest ostetud ja punane müts ja sall. Tegelikult ilus aga valitsev trend oli kahisev jope ja Tšehhi kummikud.

Kaheksanda klassi lõpupeoks ostis ema mulle poest uhke, defitsiitse ja ägeda komplekti - tumesinine plisseerseelik, sama värvi pallon ja valge meremehestiilis kampsun seal peal. Samasugune komplekt oli ka minu matemaatikaõpetajal. Käia ma sellega muidugi ei tohtinud. Pluss beežid täisnahast kõrge kontsaga kingad, millega ka käia ei tohtinud. Toppisin neid salaja kotti ja vahetasin koridoris ümber. Ema sai jaole, sest kontsad näitasid kulumist.

Lõpupeoga oli veel lõputu vägikaikavedamine valge pluusi teemal. Ema oli valmis nikerdanud siidist veikleva, mingite seoste ja puhvvarukatega pluusi, mina ütlesin ei. Nõudsin batistist lihtsat valget pluusi lühikeste varrukate ja sallkraega. Sain ka.

Nii. Siis tulin Tallinnasse kooli. See ei olnud mingi niisama asi. Siin oli kõrgema klassi seltskond, kes mingeid maakaid enda punti ei võtnud. Tuli olla tasemel. Tase seisnes Burda lõigete järgi mitmekesise garderoobi valmistamises. Minul muidugi mingeid Burdasid ei olnud aga ma käisin nädalalõppudel kodus Paide raamatukogus lõikeid võtmas. Selline asi oli võimalik - läksid raamatukokku, laenutasid Burda, võtsid lõikelehe ja kaasatoodud kalka ja hakkasid lõikeid maha vedama. Mida kõike ei õmmeldud! Kurioosseimaid asju oli valge roosade roosidega kolmeosaline kleit - kuna kangast oli vähe oli see  mingi imesünnitis printsessikleidist - kus seeliku peale, mis polnud kahar oli ehitatud selline satsiga peleriin, ma peaks seda joonistama, et oleks aru saada.
Igal pool jooksid roosad atlaspaelad ja rüüžid. Ma ei kandnud seda kordagi.

sinine kombineekleit pluss pliseerseelik,
 lillest rääkimata. 
Siis oli üks hästi šeff seelik meresinisest riidest ja külje pealt voltidega, voldi põhjad olid hallist riidest. Käsin sellega koolis, kuni õppealajuhataja mind šokeeritult koridoris peatas - mul olid sama värvi hallid sukad seeliku all, ja see loll arvas et mul on lahtised lõhikud terve jala pikkuses!!!

Hirmsamatest asjadest tuleb kindlasti rääkida jubedast lehmanahka kasukast. Ema ostis selle, raske, kalli raha eest, see maksis kakssada rubla, mis oli röögatu summa. See oli kõva ja kange nagu raudrüü, musta-valgekirju lehma nahast. Arvake ära, kuidas mind koolis kutsuti? Lehmakeseks!!
Lõpuks see mädanes aastate viisi õues, Elleni köögitrepi peal.

Suved olid eriline väljakutse. Suved tuli kohustuslikus korras veeta Pirita rannas, võimalikult nappides bikiinides, mille mina olin õmmelnud Elleni valgest hõbeniitidega krimpleenkostüümist.

Muudlum 16a, krimpleenbikiinid
Aga polnud sugugi ükskõik, kuidas sa randa ilmusid! Oli enam-vähem kohustuslik ennast viimase peal üles lüüa. Minu õnne-kleit oli sinine lihtne kombinee-kleit. See tõi hulgaliselt kavalere.

Üks kavaleridest oli arvata 30+ ärimees, kes viis neiu Pirita restosse sööma ja jõi enese nii täis, et pakkus mulle oma auto võtmeid, et ma ta koju sõidutaksin. Ka oli ta pettunud, et ma ei ilmunud sinises kombinee-kleidis vaid mingis roosas satsihunnikus. Roosa satsihunnik oli nii disainitud, et talle sai erinevaid kraesid peale panna.

Siis oli mul üks jalgrattur-kavaler Stuttgardist. Kleit sel puhul oli sinine pemberg oranžide lilledega, õlapaeltega, alt kolme satsiga ja õlapaela juures oli riidest lill, mille südameks olid pärlid.
Jalgrattur oli väga kurb kahe asja üle. Esiteks selle üle, et ma olen nii noor ja teiseks selle üle, et ma pole saksa tüdruk.


13 comments:

  1. Nüüd ma närin seni vahetpidamata küüsi, kuni järg tuleb.

    ReplyDelete
  2. Kui ma oleksin suur, siis ma näriksin oma küüned lihani ära...

    Ega uut posti enne ei saa, kui tuleb ohtralt uusi lugusid peale lasta.

    ReplyDelete
  3. vau, see viimane pilt, vau

    ReplyDelete
  4. Minu lapse- ja noorpõli oli turtlessi t-särkide (seda tuli tingimata hääldada just nii, "turtlessid"), kõrge värvliga kivipesuteksade ja kokkusobivas toonis teksatagide lõputu paraad. Ükskord ostis ema mulle minu ägedatest vastuväidetest hoolimata Tallinna Kaubamajast erkkollase jope. Klaveriõpetaja ütles seepeale, et ma näen välja nagu teetööline. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda.

    ReplyDelete
  5. See valge kleit/seelik on väga šeff. Umbes sama šeff kui see vene muss, mis Lemps üles pani. Which is pretty šeff.

    ReplyDelete
  6. Plisseerseelik valmis nii - osteti riie Kaubamajast kunstsiid valge siniste täppidega. Riie viidi Aia tänaval asuvasse töökotta, kus sai lasta kangast plisseerida ja trukke panna ja vist ka sukasilmi üles võtta. Siis polnud muud kui küljed kokku lasta ja värvel peale ja selga.
    Plisseeri sai lasta teha igasuguse sammuga, eriti kallis asi oli päikeseplisseer - voldid on alt laienevad.

    ReplyDelete
  7. Väga mõnus artikkel jälle:) Kohe meenuvad ka enda rõivamälestused. Kõige hullem oli mingi karrasarnase lõngaga kootud kampsun, mis ema mulle turult ostis. keeldusin seda selga panemast ja näitasin seda kui kurioosumi kõigile sõbrannadele, kes mulle külla juhtusid.
    Emade ja rõivastega on üldse kummaline lugu, sest praegu leiab minu ema, et ma peaks käima miniseelikute ja kõrgete kontsadega nagu 16-aastasena, sest see oli nii ilus. Jumal tänatud, et olen sellest perioodist täiesti välja kasvanud:D

    ReplyDelete
  8. Aa ja muidugi see plisseerseelikuga pilt! Lummav!

    ReplyDelete
  9. Huvitav, kas ma peaks ka mingi sellelaadse tegema. Lõppeks on minu armastus värviliste sulgede vastu üldteada.

    ReplyDelete
  10. Ma võin muuhulgas ära mainida ka sinu võilillekollase pea matustel ja Konna rohelise G-jope!

    ReplyDelete
  11. Erikkoiselt napid bikiinid on kaheksakümnendatest saadik pika tee läbi käinud.

    ReplyDelete
  12. ja nõukogude ärimees = kurjategija.

    ReplyDelete
  13. Nii oli. Nimi oli veel Taadek, tal olid vuntsid ja kuldraamiga kandilised päikseprillid

    ReplyDelete