Sunday, March 20, 2011

Woah, it passed the Bechdel test!

 
Sellisesse alternatiivsuse ja ajaloolise teadlikkuse oaasi nagu ZA/UM kulub vahepeal marjaks ära revu täiesti kuulsast ja uhiuuest Ameerikamaa filmist, mis muuhulgas sai naispeaosatäitja Oscari, aga, mis veel olulisem, kus näidatakse lesbilisi baleriine. Otseloomalikult ja isajänesest mõista - I present Darren Aronofsky and "Black Swan" (2010). Võib-olla mild spoiler alert, kuigi tegelikult mitte eriti.

Põhiline möll ja mäss kõnealuse filmi eelreklaamis käis selle ümber, et peaosatäitja Natalie Portman, kes enne kaalus umbes viiskümmend kilo, pidi võtete tarvis poole võrra alla võtma ja kaalus lõpuks umbes kolmkümmend kilo. Seda on ekraanilt näha ka ja see on kohati tõesti päris rõve. (Kui rohkem riideid seljas on, siis ei saa muidugi midagi aru, päris okei, normaalne naine, täpselt nii nagu nad ekraanil käivad, no et ei ole mingi vaal.) See on suhteliselt populaarne informatsioon, mida peavoolumeedias võimendada ning igakülgselt arutluse alla võtta. Mäletatavasti pidi "Bridget Jonesi päeviku" peaosatäitja, kes iganes see ka oli, filmi jaoks viisteist kilo juurde võtma, ja siis jälle alla, ja siis järje filmimise jaoks jälle juurde, ja nõnda edasi, ja ilmselt teeb ta seda tänapäevani, kui ta veel ära ei ole surnud. Aga kui "Bridget Jonesi päeviku" juures ei olnudki palju millestki muust rääkida, siis "Black Swani" juures äkki isegi leiab, kui natuke ringi vaadata.

Süžee kujutab Tšaikovski "Luikede järve" lavastamist ühes Ameerika Ühendriikide balletiteatris ning selle ümber kobrutavaid kirgi. Mõistagi leiab filmist uhkeid kostüüme, kaunist muusikat ja sulneid tantsusteene, ent peatähtis on vast see, et tegu ei ole kaugeltki eluläheduse esteetika raames teostatud taiesega. Mulle näiteks tuli meelde David Lynch. Noh, sõltumatute filmiekspertide foorumis IMDB lükati selline hinnang muidugi juba ümber ja ilmselt on tõsi see, et kui keskmine filmivõhik (mina) näeb ükskõik missugust ebarealistliku koega linateost, lööb tema peas põlema tuluke kirjaga "Lynch". Aga kui üldiselt I've got no love for Lynch, the Transcendental-Meditationalist motherfucker, siis "Black Swan" oli täitsa kõva asi. Igasugune maskiballi- ja labürindi- ja õõvastavate peeglite esteetika on iseenesest jõledasti ära leierdatud, aga minu kõvale ja kuivanud realistisüdamele teeb rõõmu, kui kaasaegse filmikunsti vahendeid on viimseni ära kasutatud selleks, et niisugune asi ka korralikult, detailselt ja lõpuni välja mängida. Kogu seda kuradi moodsat tehnikat ja graafikat ja mida kõik veel ei leiutatud ainult kosmosefilmide jaoks, eks ole. Ühtlasi teeb päris palju head see, kui mingi pool aega algusest ei saa üldse aru, et asi läheb õudusfilmiks kätte ära. See va üllatusmoment on justkui suurem.

Kümme tugevat lisapunkti saab "Black Swan" loomulikult selle eest, et teeb Bechdeli testi lõdva randmega ära. Bechdeli test on lihtne filmidele rakendatav protseduur: tuleb kontrollida, kas testitavas filmis 1) esineb vähemalt kaks (nimepidi nimetatavat) naist; 2) kas nad räägivad mõnes stseenis omavahel; 3) kas nad räägivad millestki muust kui meestest. Jah, selle väljamõtleja on küll lesbi, mis siis? Paljud muidu päris asjalikud ja üsna ükskõik mis žanrist filmid põruvad selles testis haledalt. Noh, "Shrek" või "Sõrmuste isand" või "Truman Show". "Pulp Fictionist" ei hakka rääkimagi. Eriteade miilitsatele: ei, ma ei taha sellega öelda, et KÕIK filmid PEAKSID naistest rääkima. Aga kui mõni juhtumisi räägib, siis see on niisama rõõmus üllatus, nagu naaber oleks öösel su sitase uksemati peale lõigu vahukoorega martsipanitorti jätnud. Niisiis on väga tore vaheldus see, et "Black Swanis" muudkui naised arutavad seda va karjäärivärki ja bondivad ja kaklevad omavahel ja lähevad tasapisi hulluks kätte ära, kes kuidas. Isegi õuduse kategooriasse kuuluvates stseenides ei esine daamid ainult märgades negližeedes banaaniga vehkides ja surres, vaid ka hirmutajate, ründajate ja ripperite enestena. Magus, väga magus!

Mehed täidavad peaasjalikult eesmärki peategelaste töisesse ja pinget täis ellu väheke seksuaalseid noote tuua. (Pildil defitsiitne mees, kes parasjagu üritab peategelasele seksi maha müüa.) Kuna aga mehi ikkagi napib, siis nagu ennist vihjatud, ka ühes seksstseenis on kõik tegelased naised. See on muidugi veel üks populaarne asi peale näitlejataride kehakaalu, mida selle filmi juures arutada. Lesbiseks kinolinal ei ole isiklikult minu tassike teed ja see oleks üsna vabalt võinud ka olemata olla. Sihuke liisunud performatiivsuse mekk kipub ikka juurde tulema - kuigi võib-olla on tegu pornofilmidest pärit konditsioneeringuga. Aga igatahes tuleb tunnistada, et see oli üks tunduvalt normaalsem lesbiseks kui näiteks väikese vingupunni Woody Alleni filmis "Vicky Cristina Barcelona" aset leidev naistevaheline kiimlemine. Woody, me kõik saame aru, et vananev režissöör tahab ka silmailu ja hästi mõnus on kõrgest toolist õpetada, et "pane nüüd käsi talle reie peale, ülespoole, ülespoole". Aga protsessi ja tulemuse väärtust tuleb eristada ja filmist tohib musta materjali välja ka lõigata. Nojah, sellega võrreldes oli "Black Swani" lesbiseks päris armas ja homely. Kuigi ohkimine ikka kohati oli nagu pornofilmist maha viksitud.

Hästi mõnus on see, et kuigi filmis võitlevad valgus ja varjud, päev ja öö, valge ja must, ei ole kumbki õieti hea ega halb. See on umbes nagu Öine ja Päevane Vahtkond. Lukjanenko, mitte Linter, eks ole. Valge poolus tähendab kinnisideelist enesekontrolli, ületöötamist, söömishäireid ja frigiidsust. Must poolus tähendab salakavalust, kiibitsemist, halba klubimuusikat ja rõvedat kiimlemist. Normaalsust ei ole olemas. Võita ei ole võimalik. See on kunstiteosele väga ilus premiss. (See also: existentialist stickers.)

Sellepärast, et peategelane on baleriin, kelle tööinstrumendiks on tema keha, aga võib-olla ka sellepärast, et peategelane on peast kuradima segane baleriin, näidatakse vaatajale päris palju mõnusat mikro-gore'i: katkisi varbaid, verele katkutud küünenahku, rõvedat löövet peategelase selja peal ja minu arust ka üsna sarvestunud nahaga baleriinikanda. Iseenesest näidatakse muidugi ka lahtisi lihahaavu, kõhust välja turritavid klaasikilde ja küüneviiliga näkku pussitamist, aga see ei ole ju midagi uut. Just kena rõve igapäevakehalisus on see, mida Hollywoodi filmides enamasti haledasti vajaka jääb. Rohkem kärnade nokkimist ja close-up'pe varbavillidest, seltsimehed!

See kehaline rõvedus on küll mõnevõrra rakendatud poliitiliselt korrektse Söömishäirete Teema Käsitlemise vankri ette. Baleriin sööb hommikuks pool greipi ja käib aeg-ajalt ikka seda peldikus välja oksendamas. Tal on ka kontrollifriigist ema, mis teadupärast on söömishäirete suurim ametlikult tunnustatud põhjus. Sellepärast ta näppe nokib ja ennast verele kratsibki. Niisugune asi võib tundlikumal filmivaatajal kaelakarvad turri ajada - et jälle söödetakse lusikaga mingit propagandat sisse. Aga mina isiklikult olen nõus Aronofskyle andeks andma, sest esiteks teeb ta seda üsna diskreetselt ja teiseks on tal see asi vist juba mõnda aega hinge peal, tegu ei paista olevat üksnes mööduva kihuga bändivagunile karata. Va Aronofsky tegi ju ka filmi "Requiem for a Dream", kus kena juudi vanadaam saleduspillide peale ära keerab ning televiisori ja muude mööblitükkidega rääkima hakkab.

Publik jällegi feilib poliitkorrektsusega mitte liialdamises hullemini: mõned kanada baleriinid olla juba protesteerinud oma elukutse stereotüübistava ja ühekülgse kujutamise pärast. No vaat nüüd tahaks mina skeptilise privilegeeritud irvitusega öelda, et "häh, minu parim sõber on baleriin [ei ole] ja te ju oletegi sellised, no offence". Aga ei tohi. Kurat, see poliitkorrektori leib on ikka jõle kibe. USA kristlased jällegi pahandavad "Black Swaniga" satanismi propageerimise pärast kinolinal. Nii et vaadake filmi - varsti neid enam ei tehta.

8 comments:

  1. No ma jõudsin sulle ennist juba mainida, et mulle suurt ei meeldinud, aga olgu siinkohal siis veel kord öeldud. Vaadake tähelepanelikult seda näoilmet, mis Natalie Portmanil teise pildi peal on: seesama viril ilme, "hakkan kohe nutma", ei lahku tema näolt filmi jooksul mitte hetkekski. Ära tüütab. Oscar? Tõesti?

    Selle üle võib muidugi vaielda, aga ma ei ole siiski päris kindel, kas see ikka on hea asi, kui filmis ei ole mitte ühtegi tegelast, kellega oleks võimalik samastuda. Kui absoluutselt kõik peategelased tunduvad enam-vähem võrdselt ebameeldivad ja peast põrunud. Vähemasti minu puhul mõjus see nii, et õudus jäi väga lahjaks, kuna polnud nagu erilist põhjust kellelegi suurt kaasa elada.

    Naiste üle on muidugi hea meel.

    ReplyDelete
  2. See õudus on rohkem sinul enesel selle maailma ees kui su samastatud karakteril selles situatsioonis.

    Ta teeb seda päris hästi, et näitab sulle neid inimesi ja seda ärplemist ja seda kehapõletamist mis toimub balleti võikas maailmas ning teeb seda veenvalt. Kuskilt Lynchianismi vahelt paistab see tõe aimdus, et tegelikult nii ongi ja poole tunnise jalutuskäigu kaugusel on koht kus see kõik toimub parajasti päriselt.

    Suht võigas.

    ReplyDelete
  3. Chicki ema pärast oleks ma selle filmi kinni pannud äärepealt. Nii närvi ajas. Selles osas üks plusspunkt filmile juurde.

    ReplyDelete
  4. Küllalt on filme, kus pole ühtegi tegelast, kellega samastuda ja saab nautida.
    Aga nõus, et see teab mis hirmus hea ei olnud...

    ReplyDelete
  5. Kui selle peale nüüd niimoodi vaatama hakata, siis minu hingekelli neurootiline kangelanna ilmselt siiski helistas - kas nüüd just samastumiseni, aga mingil määral. Pidev "I just want to be perfect" õhkamine oli muidugi liiga in-your-face, samas näotõmblused ja hale kügelemine tulid täitsa hästi välja.

    ReplyDelete
  6. Ega ta vist ei pidandki "hirmus hea" olema. Vähemalt mulle tundus, et asjas oli hea annus sitta ka sees, kuigi jah, Aronofski on tõsine mees, nii et võibolla tuli see ikkagi kogemata. Igatahes, mulle meeldis see, et film langes kategooriasse "lofty goals - exploitation film reality". Selles mõttes, et see oli ju täielik rämpsfilm, hull manipuleerimine, lesboseks ja eriti karikatuurselt "trupijuht" Vincent Cassell, kelle muu kui trupijuhina.

    Et siis, selline naljakas film, suht tuusa fantasy teemaga ka veel. Mõnusalt vastiud tegelased. Ja Portman oli ikka selles mõttes nauditav, et ta oma tegelase arengukõvera "normaalselt halvemaks" asemel "väga ebanormaalsest veel ebanormaalsemaks" mängis.

    PS Aga see on Aronofski film ja selleks, et neid õige eelhäälestusega vaadata, peab endale meenutama ühe loo algust, mis juhtus aastal 2001: "Darren Aronofski ja Jared Leto astuvad kinost välja..."

    ReplyDelete
  7. Nauditav arvustus. Mulle meeldis film ka. Ootasin seda juba pool aastat ette. Samastumine oli ka olemas liiga hirmutavalt suurel määral eriti kuna olin kinos üksi ja kerges palavikus...

    ReplyDelete
  8. Vaatasin tuusikul ka Black Swani ära, seejuures kahes osas, ehk siis: kuni nad clubbama läksid - mis oli hirmutav kogemus ja ma otsustasin selle sinnapaika jätta, cause for a healthy psyche avoid damage to psyche. Need paar vahepealset nädalat elasin ma teadmisega, et konkurents on Saatan ja kõik filmi tegelased oleksid, in fact, normaalsemad ja ka õnnelikumad inimesed, kui nad teeksid midagi muud, nagu
    mäetööd
    või
    raudteeliini rajamist läbi kaljude ja üle soo.
    Teine pool läks veits paremaks ning omandas veits mõtet ja ka positiivse lõpplahenduse, lisaks sellele oli seal tõesti efektiivseid kaadreid. Nõme ema sai üiglase karistuse, tüdruku mõttetuvõitu elu jõudis lõpplahenduseni ja muutus täiuslikuks, paha tüdruk sai osa omale ja trupijuhiga juhtus midagi šeffi, võib-olla isegi mõtlemapanevat.
    Samastatava karakteri leidsin ma rongis kotte jeblavast pervosest vanamehest. He did good.

    ReplyDelete