Saturday, April 30, 2011

Kunstiõpe täiskasvanutele -

tasuline ravi ja hoolekande asutus?
Pühendatud CK-le

Cornelia-Made-Juku ühispilt, II kursuse lõpp 2009? Pirakas - üle kahe meetri pikk ja üle 1 meetri kõrge.

Nüüd tõmban ma enda peale maailma viha ja seda mitte ilma põhjuseta. Mis toimub? Mis on lahti? Mis koolis ma käin? Kellega? Miks? Mis on selle ürituse mõte? Kas see, et koolitav asutus saaks per naase 120 000 vanas rahas, et maksta palku oma õppejõududele (tõsi, tillukesi) ja olen isegi kuulujutu tasemel kuulnud, et vahel pidi kogemata rahastatama ka õppejõudude näitusi noist rahadest. Ei, mul pole tõendeid, ma pole audiitor. Elukestev õpe. Haiguste ravi. Huvikool. Kultuuriteadlik tarbija.

Kes meie kursusel käivad?

  • Vanem lahkusuline daam, kes edastab sõnumeid, mis on nii intensiivsed, et isegi Luiga Jun. pidas vajalikuks neid esindada.Ta joonistab ning maalib üle keskmise hästi, õrnalt ja tundlikult, sageli religioosse alatooniga või temaatikaga, miseest teda koolis on kõvasti diskrimineeritud. Religioossus kunstis ei ole see mis meeldiks kunstitšinovnikutele.
  • Noor grafomaankunstnik - või kuidas nimetada üliproduktiivset multitalenti,  kes on osalenud vast enam kui viiekümnel näitusel, millest ulatuslikematel on tal väljas olnud 50 pilti korraga, kõik kenasti raamiga lõuendil, Õnneküpsise kvaliteetvärvidega meisterdatud? Naerda võib selle üle ainult nii kaua kuni meest ei ole tunnustatud, pea see aga ei juhtu? Järjekindlus viib sihile!
  • Investeerimispankuri kaasa, lastega kodune, õppejõudude lemmik, piisavalt nahhaalne, tellib koju ingliskeelseid kunstiturge ja tippe puudutavaid väljaandeid, teab mida teeb ja kuhu tahab jõuda, plaanis magistrantuur välismaal. Tekitab kadedust aga tema jõulist annet keegi ei eita.
  • Naaberriigi kodanik, kelle kohta enim kasutatakse väljendit "tuult saanud" ja käivad jutud, et kunstiõpinguid soovitab talle tema raviarst.Väga loominguline natuur, sündinud maalikunstnik. Baretiga. Ükskord skulptuuritunnis oli tal klaaspurgiga omakeedetud supp kaasas suurte pirakate lihatükkidega ja tervete kartulitega. Käib hirmsasti närvidele, sest üldse ei saa aru, mis juttu ta sulle ajab, enamasti sellest et keegi töö juures on teda kiusanud.
  • Lastega kodune, ülirahulik, võiks mõelda et tuim naine, miski teda ei morjenda, kannab alati musta, käib kõigil tasuta ja tasulistel kursustel, samuti omab infot kõigi tasuta ja tasuliste kursuste kohta, väga südamlik, oma laste teenija ja kunstnikuna mitte lihtsalt seksuaalse alatooniga naivist vaid varjamatult üliseksuaalne naivist, naissarapuu!!! Äärmiselt põnev kunstnik.
  • Joonistajate kuninganna, naine, kes võib ühte pilti peenikese pliiatsiga 16 tundi jutti kribada, kes ei tee mingit järeleandmist puhtuses, täpsuses, hoolikuses ja kes näitab imepeent detailimaailma. Oi ta sai õiendada et tal pole suurt joont, jämmeid pintsleid, kärtsu värvi, et tal pole maalilisust, njaa ja et ta ülepea liiga tubli on.
  • Elukunstnik ja jutumees, ehe kontseptualist, mis ta ka valmis ei teeks, jutt selle asja juurde on kümme korda vägevam. Mees, kellest iga dokumentalist tahaks teha täispikka portreefilmi. Tal on oma autopesula. Oli kuulda, et ta poleerib ka lennukeid. Miks ta kunsti õpib, selle kohta ütleb ta ise et no kusagil peab ju käima. Vahet pole, kuskohas. Tema pilt võiks vabalt Sotheby oksjonil maksta mõni miljon taala. Ma ostaks neid muidugi enne kui hinnad taevasse kerkivad.
  • Siis on kaunitar, kelle igapäevase leiva annab maainimestele odavkaupasid pakkuva kataloogi kujundamine. Ta maalib endast välja. Puhtakujuline ekspressionist - käte ja jalgadega, kiht kihi otsa, kunagi ei karda et midagi läheb valesti. Väga imponeerivad tööd on.
  • Noh ja teie alandlik teener, allakirjutanu, tema ei oska midagi enda kohta öelda. Õpetajad ütlesid et silma ja käe hea koostöö. Ja ilus joon. Aga nagu krampis või kinni. Ei ole maaliline. Liiga ilutsev ka. Viimaseks poolaastaks enne lõpetamist akadeemilisel. No raha ei olnud et maksta seda lõppu. Ja kõht valutas kogu aeg. Ja üldse isu ei olnud seda kunsti teha. Siiamaani ei ole. Ei taha nagu  AA rahakotti nuumata enam. Ega kirjutada sünopsiseid või jamada mingi portfoolioga.
Aga mis teie arvate, kas Eesti kunstile on selliseid inimesi vaja? Kas nad rahustavad vaid oma hinge ja täidavad noorpõlveunelmaid või vanaduspõlve igavust?

Kuidas nende kultuuritoodet turundada?

38 comments:

  1. Ja milleks on vaja sadat kultuuriteadlast?

    ReplyDelete
  2. Good morning CK, enjoy some more of that artist faggotry you love so much!

    Tundub, et selle nimekirja teeb tavalisest kunstikooli gängist värvikamaks tegelikult ainult vanusevahe. Vanus annab inimestele võimaluse kummalisi teid mööd areneda. Ei usu, et nad oma asja paremini või halvemini teevad, kui otse keskkoolist tulnud kursust. Või et nad kuidagi vähem vajalikud on.

    Aga tööde näiteid oleks rohkem tahtnud näha.

    ReplyDelete
  3. ma tegelt arvan, et veits paremini teevad. lõppude lõpuks nemad mingil põhjusel päriselt tahtsid ka kohale minna, mitte ei läinud ainult sellepärast, et kuidagi on kombeks, et kõik maailma lapsed lähevad ülikooli.

    ReplyDelete
  4. Siinkohal ka kestvad ovatsioonid Mudlumile, kes on provaidinud kolmandiku sellekuisest materjalist.

    ReplyDelete
  5. Tööde näidete koha on nii, et ma tegelikult ei tea, kuiväga see minu õigus on neid siia panna, see on nende intellektuaalne omand. Olen püüdnud ka teatavat anonüümsust hoida.

    Oleks küll hästi vahva neid ka illustreerida.

    ReplyDelete
  6. Uh ok. Ma suht tunnen teid ja Avatud Akadeemiat. Kuskil kolmanda kursuse lõpus tuli must masendus peale, sest jõudis kohale kui palju need EKAst saadud oskused tegelikult väärt on.
    Ja minu soovitus oleks et mine saidile conceptart.org, joonista ennast ogaraks ja paari kolme aasta pärast hakka kohalikus kunstimaailmas märatsema, kui sind Eesti tõesti nii huvitab, ma ei saa aru miks aga nuh...

    ReplyDelete
  7. Päris täpselt ei saa aru, miks ma peaks ennast ogaraks joonistama ja isegi sellest ei saa aru, kas Eesti mind huvitab. Kas mind peaks huvitama miski muu? Tihtipeale ei saa isegi sellest aru, kas mind huvitab kunst, kunsti tegijad ja inimesed ülepea. Aga ma arvan et kõigile võib jääda nende väike võimalus.

    ReplyDelete
  8. My bad, vaatasin asja enda vaatepunktist. Jätkake

    ReplyDelete
  9. Imposantne gäng teil seal. Muidugi on oht, et tegelikult see gäng nii imposantne ei olegi kui seda on kirjeldus. Kui aga karakterid on kirjelduse tasemel, saaks siit korraliku mõrvamüsteeriumi. Komplekt on täiuslik: okultism, igavlev pankuri naine, megalomaania, lihtsalt skisofreenia, karismaatiline kasiionvõlgades gigolo.

    Ma ei usu, et kui need inimesed midagi muud teeks, oleks tulemus parem. Kusjuures, neil päevil ei usu ma üldse eriti midagi. Väga lõõgastav on, soovitan proovida!

    ReplyDelete
  10. Aitäh pühenduse ja hea artikli eest!

    ReplyDelete
  11. Uskuge mind, tegelikkus on KORDI imposantsem, pakse värve hoidsin kokku et säästa ennast eetilistest piinadest.
    Ja ausalt kartsin radikaalsem olla.

    ReplyDelete
  12. Rahvusvahelise statistika järgi on kõigest 3% kunstikõrgkoolide lõpetanutest 5 a pärast kooli lõppu tegevad kunsti alal. Kui Avatud Akadeemia kunstiõppijad, kellest paljud seda ilmselgelt hobikoolina võtavad, kõik kunstnikeks ei saa, pole see just tragöödia.
    Aga tüüpe old hästi kirjeldanud.

    ReplyDelete
  13. Aga siis toodab ülikool ju praaki.
    ML.

    ReplyDelete
  14. Vaidleksin vastu - enamik kes sinna õppima tuleb, ei tea, et neile pakutakse hobikooli. Nad arvavad et saavad oma ränga raha eest täisväärtusliku hariduse. Seniks kuni nad muidugi taipavad, et ei, nii see nüüd küll ei ole. Tüübid tüüpideks - neid ühendab see, et nad VÄGA TAHAVAD seda va kunsti teha. Ja kas see polegi üks kunstnik olemise põhikriteeriume? Kunstnikuks ei saada, kunstnik ollakse.

    Ja kui tõepoolest 3 % kõigist lõpetanutest on aastate pärast tegevad kunstnikena, siis tuleks küll kogu see süsteem uppi lükata ja eka uus maja ei peaks kunagi kerkima.

    ReplyDelete
  15. Ma ei räägi EKA-st, vaid see 3% protsenti kehtib väidetavalt keskmiselt ülemaailmselt. Usun, et üldiselt on tõsi, kuid Eesti-suguses väikeriigis võib kunsti juurde jäänute protsent olla veidi suurem.
    Ülejäänutest saavad... no näiteks küljendajad, reklaamiagentuuride töötajad, keskmiselt parema esteetilise tajuga koduperenaised.
    Tahtmine kunsti teha on kunstnik olemise põhikriteerium sama palju kui on tahtmine kirjutada kirjanik olemise põhikriteerium -- osasid peetakse ju grafomaanideks suurest kirjutamisest hoolimata, eks ole.

    ReplyDelete
  16. Vast peaks siis selle üle mõtisklema, mis on kunstnikuks vaja õppida suurtes väikese kasuteguriga institutsioonides, kirjanik-grafomaan võib aga tulla laudast või lauda tagant.

    Ok, kirjutasin siia veel igavese pika jutu aga pühkisin maha, ei jaksa praegu seletada.

    ReplyDelete
  17. Mul on ikkagist tunne, et see asi töötaks keskaegse õpipoisimeetodiga kuidagi mõnusamalt, õpetad neid, kes lahedad tunduvad, paned neid endale hobuse persseid joonistama ja kohvi tegema. Side oleks ka lähedasem ja veitse tähtsam oleks, et su õpilane oleks normaalne.

    ReplyDelete
  18. Igatahes oleks ägedam nii. Ja teine asi mida ma tahtsin öelda on see, et tegelikult kasutab ühiskond häbiväärselt vähe ära kogu seda potensiaali, mis ta kodanikel on. Nimetame seda siis loovuseks ülepea ja üleüldse vms. Iga asi, mis kunstiga kokku puutub, muutub selle läbi ka natuke paremaks, ilusamaks või ilmekamaks. Kunst ei ole ainult asjade, kodude, lõuendite disainimine vaid eelkõige viis maailma näha.

    ReplyDelete
  19. Vähemalt Eestis on kunstikõrgkoolides uskumatult väiksed kursused, nii et asi pole keskaegsest õpipoisimeetodist midagi nii kaugel.
    Nende inimeste hulgas, kes täiskasvanuna kunstiõpinguid alustavad, on see professionaalseks kunstnikuks saavate protsent ilmselgelt veel madalam.
    Jätkuvalt ei tundu see mulle traagiline. Kui paljudel saab täiskasvanuna alustatud hobist elukutse? Paljud kõhutantsuharrastajad hakkavad esinema? Kui paljud ratsutajad hakkavad võistlema?

    ReplyDelete
  20. Ka Eestis on paar üsna silmapaistvat kunstnikku, kes on alustanud mõõdukalt hilja (kahekümnendate keskel, ütleksin), samas ei oska esile tuua kedagi, kes oleks õppima läinud veel hiljem. Äkki võiks selle asja enne teatavaks võtta, kui keskealisena tõsiseid kunstiõpinguid alustada.
    Võrdluseks: võin nimetada kahte praegu professionaalset tegutsevat eesti kunstnikku, kes pole üldse kunstiharidust saanud ning kahte, kes on lõpetanud Tallinna Ülikooli kunst(õpetaja) eriala.
    Äkki vihjab see sellele, et haridus ikka on oluline? Samuti võib täheldada, et erialase hariduseta kunstnikud jäävad väga kinni tehnilistesse võtetesse ning "oma stiili" -- asjadesse, mis neil hästi välja tulevad, julgemata proovida palju uut.
    NB! Mul pole mitte midagi selle vastu, kui alustatakse millegi täiesti uue õppimisega ja olen ise Tallinna Rahvaülikoolis amatööre õpetanud -- väga tore oli.

    ReplyDelete
  21. Kunstnik, jäta see oma kunst tegemata, niimoodi on parem.

    ReplyDelete
  22. Statistika kasutamine selle tõestamiseks, et haridus on lahe, on logical fallacy nagu, jätab terve hunniku ühiskondlikke tegureid arvestamata, see on samamoodi, kui võrrelda valgete ja neegrite palku ja siis öelda, et see et neil on väiksem palk ja rohkem töötuid tuleb sellest, et nad on loomu poolest rumalamad.
    Kooli peamine funktsioon on ikka olnud kupjapiitsa ülesanne - nende tööle panemine, kes ma käe peal ei oskaks ega viitsiks.

    Aga üldiselt on loomulik, et inimesed, kes on akadeemilise süsteemiga heal jalal, on selle patrioodid ja et teistsugused inimesed seda teps ei ole.

    ReplyDelete
  23. Kunsti mõte on sügavam kui kunstnikuks saamine. Kui see minu kirjatükis välja ei tulnud, siis pole mõtet ka siin seletada. Aurora esindab mulle nii võõraid seisukohti, et ka nendega väitlemine tundub juba nagu kaasajooksmine.

    ReplyDelete
  24. Kribasin pika jutu ja siis sain aru, et oleme seda kõike juba rääkinud. Lühemalt siis: kes keelab minna kunstniku juurde õpiposiks ?

    ReplyDelete
  25. NB! Misasi on professionaalne kunstnik? Kas midagi sellist nagu kõrgema kategooria maaler?
    Keegi selline kes saab oma tööde eest raha? Kodanikelt? Riigilt?

    ReplyDelete
  26. Ma ei tea peale ühe vana ja opaka amatöörkunstniku kedagi, kes õpipoisse peaks.Ja need pole tal ka mitte õpipoisid vaid ikka needsmad hobikursused.
    Mis mind marru ajab on see otsustus, kuidas kunstnik on nagu see tüüp, kes arvab et tema on nüüd see õige kunstnik ja tema võib teiste kunstnike kohta öelda et teie ei ole mingid kunstnikud, minge ajalehte küljendama.

    ReplyDelete
  27. Hm, Mina nimetaksin professionaalseks kunstnikuks inimest, kes hommikul ajab silmad lahti, ringutab, peseb silmad-hambad, joon hommikukohvi ning juba poole silmaga piidleb oma tööobjekti, loputab kruusi ning hakkab tööle. Õhtul on väsinud, viskab pintslid-spaatlid nurka ning läheb magama.

    Aga Made, siis Sa ju vastasid ise sellele küsimusele - mentori-õpipoisi suhe pole tänapäeval sellisel kujul enam võimalik. Näitena, rääkisin ühe kunsniku(õppjõuga) Water Street Atelier'st. Kogu nende ateljee-kool sai alguse sellest, et keegi tutvus Jacob Collinsiga ning küsis, et kuule võib ma tulen Su stuudiost läbi ja nt joonistan Suga koos ja Sa aitad mind ? Jacob ütles OK. Mingi hetk hakkas aga rahvast rohkem kogunema ning varsti küsis ta selle eest raha, siis hakkasid "vanemad" õpipoisid ise juhendama ja nii see läks - arvan, et see on ainuke viis kuidas täna sellise asjaga minna saab.

    Kui Sulle diplom pole oluline, siis kes keelab lihtsalt töötada, teha, mida soovid ? Muuseumid on olemas, galeriid-näitused, raamatud, Internet. Kes tahab, see leiab viisid, kuidas teha seda, mida tahab. Kui Sa ütled, etkunstnikuks ei saada, kunstnik ollakse, siis mille üldse küsimus ? See jääb mulle segaseks..

    ReplyDelete
  28. Ma ei seisa ju enda eest siin. Mina teen vaikselt oma tööd, mis on kunstist kaugemal kui kauge, umbes nagu eesti hiinamaast. Ei ole vaja isiklikuks taandada kõike. Ma seisan kõigi nende inimeste eest, kellest ma artiklis kirjutasin ja veel teiste nendesuguste eest. Justnimelt - kunstnik on inimene, kes tõuseb üles ja hakkab oma kunsti tegema. Mul näituseks oli selline vanaisa, kes oli selle pallase järeltulnud kõrgema kunstööstuskooli lõpetanud, ta maalis terve oma elu, võttis aga selle maalikasti ja läks kuskile luha peale. Tööna pidi ta tegema plakateid ja kuldseid tähti punastele losungitele ja pärjalinte.

    Kui öelda, mille vastu nüüd konkreetselt on kriitikanool suunatud - siis palun, AA pakub tasulist teenust heausksetele inimestele. See on meie riigi mõistes väga kallis. Enamik inimesi on selleks võtnud õppelaenu, nad ei püherda rahas. See on häbiväärne kombinatsioon kapitalismi ahnusest ja nõukaaegsest minnalaskmisest ja logedusest ja tegelikult ei tohi sellega vaikides nõustuda. Tasuline teenus peab olema kvaliteetne.

    ReplyDelete
  29. Aha, õige sõna ! "Kvaliteet".
    probleem pole siin põhimõtetes, arvan ma. Selle eest võib ju ometi raha küsida - ma ei eita, et see on kallis, seda küll. Aga kvaliteet on ... ütleme ausalt - sitt. probleem on sügavam kui inimesed, kes praegu seda juhendamist korraldavad, probleemi lahendus võtab aega - läbi töö ja pisarate.

    Just kirjutasin tollest Water Street Atelier'st - ma ise ei hinda nende loomingut väga kõrgelt (vastupidi tegelikult.. ) aga nende tööpõhimõtted on õiged ning nad saavutavad tulemusi - noored maalijad õpivad vaikselt paremini joonistama. Lühidalt - mida kõrgem on õpilaste tase, seda kõrgem on tulevaste juhendajate tase, kümne-kahekümne aasta pärast pole ehk see raha sellise kursuse eest enam tuulde visatud, nagu Sa ütled.

    Kui Sa teed oma asja, siis on ju hästi - teiste eest ei saa asju ära teha - kui teha parem kursus, siis on loodud paremad VÕIMALUSED usinatele õppijatele, kuid ei rohkem - lõppkokkuvõttes ongi parem teha oma asja ja teha seda hästi ning kui keegi kahekümne aasta pärast nõu küsib, siis seda ettevaatlikult anda. Hea kool ei garanteeri häid õpilasi.

    Sorri kui mu jutt on segasevõitu - teen tegelikult midagi muud ning silmanurgast märkasin seda vestlust siin...

    ReplyDelete
  30. Kelle saba peale ma astusin?
    Ma pole öelnud, et kunstisüsteemi nn ülejääk külejendagu lehti, ahvid või midagi muud taolist -- paraku nad seda teevad.
    Ja päris mitmele küsimusele vastab kirjatüki autor tegelikult ise, tehes seda retoorilise küsimuse vormis.
    Näiteks: NB!
    Misasi on professionaalne kunstnik? Kas midagi sellist nagu kõrgema kategooria maaler?
    Keegi selline kes saab oma tööde eest raha?
    Kodanikelt? Riigilt?
    Või:
    Aga mis teie arvate, kas Eesti kunstile on selliseid inimesi vaja? Kas nad rahustavad vaid oma hinge ja täidavad noorpõlveunelmaid või vanaduspõlve igavust?

    Ja kui kirjatüki eesmärgiks oli institutsioonikriitika, töötaks õppejõudude või kunstitundide kirjeldamine paremini. Praegu, tüüpide (vägagi elava ja värvika)kirjelduse põhjal tundub äärmiselt tõenäoline, et kunstiõpingud jäävad siiski episoodiks nende elus või paremal juhul jätkuvaks hobitegevuseks.

    ReplyDelete
  31. Ja lõpetuseks ütlekisn, et hariduse või akadeemia mõte pole kindlasti nende tagantsundimine, kes muidu tööd ei teeks. Vaid pigem silmaringi andmine oma eriala ja sellele lähedalseisvate alade suhtes. Tehnilised oskused otse professionaalidelt. Ja nii edasi. Õpipoisisüsteemilt mindi kahtlemata akadeemiatele üle, et anda üliõpilastele laiem pilt kui üks kunstnik seda iial edasi anda suudaks.

    ReplyDelete
  32. Püüame siis selle kunstisüsteemi ülejäägi üle, mida on 97 protsenti, arutleda natuke rahulikumas toonis.

    Mis põhjusel on olemas kunstikõrgkoolide süsteemid hulga palgaliste töötajatega ja veel suurema hulga üliõpilastega, kellest paljud on ka riigieelarvelistel ehk tasuta kohtadel, kui reaalselt ühiskond nende teenust kooli lõpetamise järgselt ei vaja?

    Ja millisel põhjusel lähevad inimesed järjekindlalt kunsti õppima, teades et nende erialale ja oskustele puudub nõudlus?

    ReplyDelete
  33. Väga hea küsimus - maailmas on rohkem kunstikoole-ülikoole kui kunagi varem - ületootmine missugune. Isiklikult tean vaid paari inimest, kes tõesti tahtsid EKAsse minna nt, päris mitmed "sattusid" sinna, sest üks hetk otsustasid, et "fuck it", hakkan kunstnikuks.
    Sellise suhtumisega ei soovigi keegi selliste kunstnike "teenuseid". Riiklik tellimus on kah keeruline teema - süsteem on suur - riigi tasemel, mingil määral kindlasti aegunud, kuid selle iga-aastane v x-aastakune uuendamine võtab oma ressursi (raha ja aeg).
    Perfektset süsteemi pole kahjuks olemas.

    ReplyDelete
  34. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  35. Leidsin huvitava artikli-intervjuu, mis arutleb just siin selles ZAUM-tüüpi artiklis (ja teistes samalaadsetes) püstitet küsimuste üle. See on rammusas inglise keeles ning Israel Hershberg on nõme tõusik, aga ta ei ole rumal ning kui tema väiteid lihtsustada, saaks lausa huvitava artikli ühe hea ZAUM-tüüpi vestlusringi jaoks.

    Intervjuu on SIIN

    edit: panin lingi html-i et oleks mugavam n_n

    ReplyDelete
  36. http://www.elu24.ee/?g=2862#96642

    ReplyDelete
  37. See on ülikõva, sellele kirjutan alla!

    ReplyDelete