Monday, April 4, 2011

MARTIN LUIGA ESIMENE ISIKNÄITUS

 
 Head sõbrad,
oma nõndanimetatud raamatut ma tuusikul päris valmis ei saanud, vaid ainult veerandi jagu. Roberti arvestus osutus õigeks: kuu ajaga sada kakskümmend lehekülge saab kirjutada vaid siis, kui oled Nietzsche süüfilise all. Seevastu on valminud kena kogus paberilõikeid, mida ma soovin teile näidata. See ongi näituse põhiolemus: sa näitad, mis sa oled teinud. Igati inimlik käitumisviis.

ENTER PLAYER HATER

Harilikult alustatakse näituse tegemist nii: sa küsid Kultuurkapitalilt raha. Õnnestumise korral lepid sa galeristiga näituse aja kokku. Siis hakkad sa tööle ja üritad õigeks ajaks valmis olla. Mina teen veidi teisiti: mul on selleks ajaks, kui ma näitust tahan teha, juba kõik valmis ja ma korraldan selle mingil sõbralikul pinnal, mis ei lähe kopikatki maksma, ehk kuskil sees, ehk õues, ehk tänava pääl. Kultuurkapitalilt ma raha ei küsi. Kuigi ma tean Kapitalist ainult kuulu järgi, siis minu kujutluspilt endast Kapitalilt raha küsimas on järgmine: ma seisan pika laua ees, mille ääres istuvad Kapitali ohvitserid, töödemapp kaenla all. Vanemohvitser ütleb mulle mesimagusa naeratusega: "Poiss, poiss, poiss... Kuidas siis niimoodi saab üldse mõelda? Otse loomulikult ei anna me sulle mingisugust raha, ei annaks ka siis, kui sa oleksid oma sajandi ainukordne geenius. Asi ei ole üldse selles. Alustatakse ikka sellest, et sa panustad süsteemi, astud sellesse meie ülikooli, õpid Leo Lapini oivalist joont ja värviringi tegema. Keegi ei pääse sellest. Kas sina arvad, et sa oled lahedam kui Leo Lapini oivaline joon? Meiegi pole sellest lahedamad, ja meie käes on Kapital. Teine võimalus oleks ehk see, kui sa ennast paarile juba väga lugupeetud inimesele räigelt peeru vahele kruviksid ja endale soovituse välja manguksid. Juhul, kui nad on piisavalt lugupeetud. Aga näita siis mulle, mis sa seal teinud oled. Aga ütle, mis see on, mida sa sellega mõtlesid?"

No kurat.

Kultuurkapital ei ole mitte kunstirahva heategija, vaid repressiivaparaat. Sellest iseenesest ei oleks veel midagi, sellepärast et lõpp-paljud asjad meie ümber on repressiivaparaat, aga KK on oma olemuses äärmiselt pahatahtlik ning küüniline repressiivaparaat, mille eesmärgiks on kunstnikku alandada ning heidutada. Sa esitad neile "avalduse", ning ootad sellele "heakskiitu", "hinnangut", mida väljendatakse rahas. Juhul, kui heakskiit on saadud, ei kuulu too rahaline autasu kunstnikule, ei, see on rangelt mõeldud kunsti tegemiseks ning sa pead selle kohta tšekke esitama, vastasel korral nõuab Kapital selle sult ühes inkasso-intressidega tagasi. Kui kunstnik tahab oma tehtud töö eest tasu saada, tuleb tal see varastada, kombineerida, juurde kirjutada, tegeleda pettusega. Ja elama pead sa ilmselt vanaema juures ja sööma vanaema pensionist. Sisofantluse jaoks KK raha ei eralda. Põhimõtteliselt ei anna KK raha sulle, vaid galeristile ja kunstitarvete poele. Sellest järeldub ka, et kunsti näol ei ole tegemist töö, vaid hobitegevusega, kuna selle eest ei saa raha. Hobitegevust KK aga ei rahasta põhimõtteliselt - selle blogi jaoks siin või mõnele bändile - ei ole ette nähtud. Enamasti on kunstniku põhitöökohaks kunstiõpetaja, kuid esineb ka muid näiteid.

Siinkohal võiks väita, et kunstniku palk peaks tulema tema tööde müügist. Tõepoolest - suur osa kunsti (kuid mitte kõik) manifesteerub mingisuguses käega katsutavas objektis, millel on võime omanikku vahetada. Siinkohal munavad minu arvates ära kunstnikud ise, omistades oma töödele ülikõrget hinda. Põhimõtteliselt on levinud kujutelm, mille järgi on kunstniku nimi kaubamärk, natuke nagu Calvin Klein, see on see, mis maksab ja selles sisaldub lugupeetus. Tegelikkuses on see diskursus välja mõeldud, eesti kunstnik on nagu indie-bänd, paartuhat inimest teavad, paarsada tulevad vaatama ja mõni üksik ostab plaadi. Vahetevahel juhtub ka, et kunstnik on nagu süldibänd, mil puhul ta müüb enam-vähem jõudsalt, võib-olla ei pea sealt kõrvalt isegi midagi muud tegema ja on ära teeninud kõigi teiste kunstnike vihkamise (mitte ainult mõnede kunstnike, nagu tavaliselt, üldised sitad olud ajavad inimeste hambad irevile ja kindlasti on olemas kunstnik, kes vihkab põhimõtteliselt kõiki teisi kunstnikke peale iseenda, ja halvematel päevadel ka ennast, ning eriti.) Kuigi see, et kõik sind vihkavad, võib olukorriti ka hea märk olla, siis sel puhul siiski pigem mitte.
Tegelikkuse ja ootuste vaheline vahe on loodud õnnetust külvama. Sellega ei olnud ka nõukogu ajal paremini - kunsti ostsid põhiliselt ikkagi kolhoosid - aga prestiiži oli värgil rohkem, kuna mingites muudes tarbekaupades suuremat prestiiži ei olnud ja see kunstnike nikerdamine tundus huvitav. Mudlum ütles, et kunst on nii kallis sellepärast, et kunstiteose originaali omamine on üli personaalne diil ja sa omad seda hoopis teistmoodi, kui omatakse raamatut või muusikat, mis oleksid ainukese koopiana kultuuriliselt kasutud, aga mina ütlen: fuck that shit, that shit ain't work no more, üli personaalne diil on nüüd põhiliselt see, kui keegi üldse hoolib.

Siin esitan ma teile mudeli, mille järgi mina oma tööde väärtust rahasse arvestan. See on: tööaeg tundides, korrutatuna hariliku klienditeenindaja tunnipalgaga. Selle järgi maksab kaheksa tundi tehtud pilt ümmarguselt kolmkümmend eurot. Mul oli seda kahtlemata ääretult meeldivam teha, kui klienditeenindajal klienti teenindada. Solidarnost. Inimese töö väärtuse mõõtmine rahas on juba üsna kahtlane ettevõtmine, lugupeetavuse mõõtmine rahas on äärmiselt kahtlane, toota objekte, mille hind ületab mitmekordselt pakkumist on jabur.
Mitte, et mulle ei meeldiks, kui Hans von Tengelpung tuleks ja tahaks mulle mu tööde eest kolm tuhat eurot anda. Kolme tuhande euroga saaks nii mõndagi toime saata. Aga Hans von Tengelpungaga on see häda, et teda ei ole olemas. Ja ausalt öeldes mulle meeldiks rohkem, kui tuleks mõni taksojuht või baaridaam, ostaks mingi väikse kümneeurose töö, paneks selle koju üles ja oleks selle üle rõõmus, kui see, et parun von Tengelpung riputab selle oma baieri mõisas Aili Vindi ja Johann Köleri vahele. Rohkem oleks tunne mingist saavutusest. Taksojuhil ja baaridaamil on muidugi ka see eelis, et nad on päriselt olemas, kuigi nad ilmselt minuni ei jõua. Mõtleme nüüd hetke - sada eurot on ühe kunstiteose kohta kaunikesti nigel hind, kas pole? Kakssada eurot - see liigub juba rohkem sinnapoole. Aga kellel üldse on kakssada eurot kodus niisama vedelemas? Tavaline inimene on igati hästi saanud, kui tal maksudest ning wõlgadest kakssada eurot üle jääb ja selle eest ta ostab silku ja kartulit ja õlut ning leiba. Inimene, kellel on sadu eurosid kunsti nahka virutada, on ilmselt enamasti ka inimene, kes tegeleb vabal ajal sisekujundamisega ja joob sinna kõrvale pokaalist orjade verd, sest klaasikese võib endale ju lubada - kunstniku loomulik vaenlane. Tema jaoks tahadki prestiižne olla ja tema maitsele vastata? O the values, they are out of joint.

Tarbimisühiskonna inimesele meeldib omada, infoühiskonna inimesele meeldib osaleda, inimesele ülepea meeldib tihtilugu oma ümbrust kaunistada. Ilmselt ei ole vale öelda, et kunstiharidus saab suuresti alguse koduseinte vahelt, üldhariduskool sinna suurt ei panusta, vaid ennemini propageerib halba maitset või tekitab teema vastu tüdimust. Rahva maitset parandada aga - mul on tunne, et ega keegi muu seda ei tee, kui kunstnik ise, keda muud huvitaks? Ma näen vähemalt ühte loogilist viisi seda teha paremat hinda pakkudes. Nõnda, et sinu äge asi on VEEL ODAVAM kui mingi amatööri kokkusoperdatud moonid, mille nad muidu ostaksid. Kui on tõesti nii, et ei saa hinda alla lasta, sest teised kunstnikud sülitavad su peale, löövad su näpud sahtli vahele ja murravad su pintsli pooleks ja topivad tükid perse, siis võiks vähemalt re-produktsioone toota, mille kunstihuviline endale taskukohase hinna eest soetada saaks. See tänapäeva kunst on tihtilugu nii pirakas, et igasse korterisse ei mahugi, aga ometi võib olla, et - meeldib. Reprodutseerimise protsessi ning bürokraatiaga ei peaks kusjuures tegelema kunstnik ise, sest see ei kuulu tema tööülesannete juurde, aga well, me elame poolikus maailmas.

Ja veel - sellel, et kunstnik istub baaris ja sirgeldab sulle joogi eest pildi ja pärast läheb koju ja maalib oma vanad särgid täis, sest lõuendi jaoks ei jagu raha - sellel on kuidagi meeldivam esteetika, kui kultuurkapitali uksi kulutaval, tšekke koguval elitaristliku minemisega ettevõtmisel, mis on nagu tühi golfiväljak keset Kasahstani steppe. Mõlemal juhul on ilmselgelt halvasti, aga kas ei peaks kunstnik küsima: kumb on ilusam halvasti?

Näitus ise ei saa sisaldama liialt "ühiskonnakriitilisi momente", "mängu" või "seda, kuidas tänapäeval kombeks on". Kontseptualismist on mu-meelest saanud uus akademism, see on, kunstniku loovuse allasurumine. Üldse ei saa normaalseid pilte joonistada, kogu aeg on nõnda et "huia kuule selle konsega ringi veits, et huvitavam oleks" ja "tee mingi kaval ajalooline referents mingile värgile". Üldiselt ma arvan, et kui kunstnik mingit kriitilist värki teeb, siis ta peaks keskenduma oma lähemale ümbrusele ja arvestama oma publikuga, see on, kritiseerima mingis eriti räiges vormis kunsti tegemist siinmail ning maailmas üldiselt ja teisi kunstnikke. Kõigil hea meel ja tunnevad midagi ära, seda, et moodne maailm on kuri, iga produkt, mille sa toodad on tükike su enda surmast, Aafrikas lapsed nälgivad, piletikontrolör on munn, kõik niikuinii teavad, viiskümmend viimast aastat vähemalt on nii olnud.
Ei, mu uus seeria on üsna traditsiooniline seitsmekümnendate minekuga värk. Mitte, et sellel üldse konsekat ei oleks - üheks läbivaks konsekaks on see, et inimene on nagu loom. Mitte mingis õelalt diamaterialistlikus determineeritud mõttes ega stiihilis-vägivaldses mõttes - inimene on selline loom, nagu inimesele meeldib, magab, ärkab üles, haigutab-ringutab, askeldab niisama ringi, vaatab tüdinud näoga, riidleb looma keeles, tüütab teisi loomi või istub nendega niisama. Ja kohati on ootamatult eepiline ja šeff võimas looduse olevus. Põhimõtteliselt on tegemist biomorfismiga, sellise tagurpidi antropomorfismiga. Inimene on muu elu kujuline. Ma arvan, et inimesed saaksid ehk teineteisega või iseendaga paremini läbi, kui nad end sellise pilguga vaataks. (Ain't got shit to do with hybrids.)
Ja paljaid tüdrukuid on ka.
Väljanäitusele tulevad ka mõned vanemad tööd, sest needki pole veel suure rahva ees käinud ja ma ei pea nende eest kellegile vastust andma. Ühendavaks jooneks, get this, on see, et need on minu tööd. Ja näitus kestab ühe päeva, ehk siis: ainult avamine sellel ongi. Avamispäeval käib niikuinii kõige rohkem inimesi (16-50), ja nendes galeriides, mis on olemas salaja, kuskil keldris või kolmandal korrusel, ilma et ukse peal galeriisiltigi oleks, ei käi muudel päevadel üldse kedagi, peale ehk mõnede turistide, kes navigeerivad kaartide järgi, mille peal on olemas naljakad kohad ja uksed, mida kellegi muu jaoks ei ole. Hiljem kolib näitus meie internetiesindusse, milline meil on olemas, sa oled praegu selle peal, siit käib kahe nädalaga läbi üle nelja tuhande inimese, kellest mõni on isegi üks ja sama inimene. Kindlasti parem kui galeriis.

Siinkohal peab ka ära mainima, et see kunstnik-olemine on üks kergelt kahtlane ettevõtmine, ühiskondlik tööjaotus on kahtlane ja selle eest, mida sa teed, mingeid eeterlikke paguneid kanda on isegi veel veits kahtlasem ja üldises kunstnik-olemises on mingit kannatuse elementi. Natuke sarnaneb see ka punkar-olemisega - istud seal koos nende punkaritega ja punkari jutt tuleb suust välja, välja näed ka nagu punkar.
Inimest peaks eelkõige hindama ikkagi selle põhjal, mis inimene ta on, kui selle põhjal, mida ta teeb või kuidas ennast määrtleb. Nii olen minagi nõus kunstnik olema ainult muuhulgas.

WE ENCOURAGE YOU TO QUESTION THE ENTIRE CULTURE YOU TAKE FOR GRANTED! nagu ütles Manic Street Preachers.


Antud kriitikad on saanud inspiratsiooni minu vestlustest RK ja Mudlumiga ning kirjutatud metseenide raha eest.

51 comments:

  1. Wow, kuule, täielik spartakiaad ju! Mega tasemel postitus, aint et veits liiga kiiresti tuleb seda šeffi praegu, pea hakkab ringi käima, šeff ei mahu sisse ära...

    ReplyDelete
  2. Las tuleb vahel kaskaadina ka, siis rahvas ei jahtu maha:) See on ju 100% teemasse praegu. Valjaga oleks võib-olla võinud vaiksemaid aegu oodata. Aga me saame Valja väga populaarseks teha , hakates tema all sõna võtma arstiteaduse täbarast olukorrast!!!

    ReplyDelete
  3. Oh, see oli üks äraütlemata ilus jutt ja ma olen selle kõigega erakordselt palju nõus. Fight the A4 paberileht, kus räägitakse risoomsusest ja labürintlikest struktuuridest ning mis asub diskreetselt galerii ukse kõrval!

    ReplyDelete
  4. Sellega nõustun siit artiklist nii tr´ullult, et KULTUURKAPITAL HÄVITADA IGAVESEKS SAATANARIIKI NEEDA, et tulen kohe raisk Luiks sinu juurest läbi ja ruigan seda seal ukse peal and there is not one god damn thing you can do about it.

    See kirjeldus sellest, kuidas seal asjad käivad oli See. See oli ta ka sellepärast, et oli ilukirjanduslik esseistika, which is the highest of caliber ja seda ei tehta eriti tihti. Kui tehakse, siis teeb Kivirähk.

    ReplyDelete
  5. No see on nüüd välja öeldud aga mis see välja ütlemine ikka teeb, Leviaatan sisisemise peale ära ei sure. KULKA AKNAD TELLISTEGA SISSE VISATA, KULTUURIMINISTRIL NINALUU LÕHKI LÜÜA.

    ReplyDelete
  6. Militantkultuuriinimesed peksavad öösiti salaja Hegemooni funktsionääre läbi.

    ReplyDelete
  7. SÖÖ SITTA HEGEMOON, SÖÖ SITTA JA SURE ÄRA.

    ReplyDelete
  8. Nagu Mudlum ütles - igati teemasse :)
    Suures osas, küsikisn teiste asjade kohta.

    esiteks - kas mitte kultuurkapital pole mitte kolesotsialistlik ettevõtmine ?
    kapitalismikantsis USAs pole sellistest asjadest haisugi - ning NYC on jätkuvalt kunstimaailma "tipp".

    ma ise sain just kulkast stippi - järjepidevalt kolm aastat taotlesin ja näed, lõpuks läks läbi. kulkas aga iga kord tahab pappi saada ju mitte kümme-kakskümmend aga pigem mingi 100-200 inimest. tihti läheb mingi osa jagamine mündi viskamise peale välja (kui just kõik "omadele" ära jagatud ei saanud, jutud käivad). ootejärjekordades on hea raamatuid lugeda või teisi õnnetuid kaasteelisi joonistada.

    See näitusemõte on just sellest ooperist, mida ka mina silmas pean. Ise ma teeksin avamise ilma pidustuseta (ehk avamise ilma avamiseta) - keegi äkki vaataks loomingut kah, sel ajal kui mina, põsed kurgivõileiba täis, tagaukse kaudu välja lipsan ja stuudiosse peitu jooksen.

    hinna koha pealt saab öelda niimõndagi. suuresti ju oleneb materjalidest, mida kasutada, kasutades vaid odavamaid materjale ning oskuse kasvades kiiremini töötades (võttes arvesse töötunnihinda) saab selle omahinna võrdlemisi madalaks ajada, hommikust õhtuni töötades saab tootlikuse kah üles töötada.

    reprod ? how about http://www.thomaskinkade.com/magi/servlet/com.asucon.ebiz.home.web.tk.HomeServlet ?

    see mees on reprode kuningas. samuti on ta maailma rikkaim elav kunstnik. kui kunstnik on õige sõna siinkohal. reprode tegemisega on väga lihtne saavutada "sold out" kuulsust, varsti ei taha isegi lihtne tööinimene seda vaese kunstnikku sitta, mida kõik igal pool materdavad - keda ta siis ometi usuub, kas kunstniku juttu või seda, mida ta lehest loeb ? raadiost kuuleb ?

    aa ja - Rostov, ma kuulsin kuskilt et meil on uus Kultuuriminister ? Lööd nina lõhki, läheb arsti juurde, lööd veel, tuleb uus minister..

    ReplyDelete
  9. Jap, Luiks räägib praegu paberilõigetest, kus materjal ei maksa midagi aga mingit keskmise suurusega ( väikest) õlimaali ei saa juba niikoeodavalt ära anda. Aga ma räägin, ma näen ka iga päev seda, kuidas sa saad osta maali vähem kui raami hinnaga. Mitte et need mingid head maalid oleks.

    Kõik nõuab rohkem tööd kui keegi viitsib teha - sa pead oma neetud publikut kasvatama ja harima, neil meeles olema, ( ma tegelikult ei tea, kes ostab üldse kunsti, sesmõttes et läheb näiteks Draakoni galerii tahatuppa ja ostabki päriselt sealt mingi asja.) See võis kolm aastat tagasi olla see sama kontinget, kes ostis 60 000 eest laminaadist garderoobi aga praegu see enam nii ei tööta.

    Sellepärast sihib tark kunstnik märksa kõrgemale kui mingi galerii keldrimüük.
    Vaadake seda haruldast näidet penoplastist sõduriga.
    http://www.postimees.ee/?id=129490

    Ma arvan ka et kulkast tahab raha rohkem kui 200 inimest. Mitu kunstnikku-muusikut-näitlejat- lauljat meil Eestis võiks kokku olla? Suurusjärgus? Mingi 50 000 tuleb ikka ära? Kultuurne rahvas ju. Nad kõik on püüdnud kulkast raha kätte saada.
    http://www.kulka.ee/?mid=46

    ReplyDelete
  10. Draakoni galeriist ei ostagi enam keegi kunsti. Kunstnikel paluti hiljuti sealt tööd ära viia, aga võimaldati siiski uued tööd asemele tuua. Las ripuvad seal, isegi kui keegi ei osta, sest mul on ateljees nii ruumi rohkem.
    Kõva lugu see siin. :)

    ReplyDelete
  11. See, et ma olen vana vasakpoolne, ei tähenda, et sinna spektri otsa langevad ettevõtmised on automaatselt kritiseerimatud. Ka komparteid tuleb kritiseerida, kritiseerida palju ja kritiseerida halastamatult. Kultuuri riigipoolsele doteerimisele ma põhimõtteliselt vastu ei ole, iseenesest oleks see antud riigist mõneti kaval asi mida teha, ei oleks imekspandav, kui kultuurile eraldataks näiteks kaks korda rohkem raha, kui sõjaväele - teiste riikide kultuurid *on* suuremad, kui meie oma, ja erinevalt teiste riikide sõjavägedest, teevad nad oma tööd pidevalt. Ja kujuta ette laulvat revolutsiooni, kus keegi ühtegi laulu ei tea.
    AGA, praegune kultuuripoliitika eraldab mu-meelest kultuuri rahvast ja on oma põhiolemuselt kasutu või kahjulik. Ma arvan, et kui masin lihtsalt välja lülitada, hakkaksid toimuma huvitavad arengud, pilt muutuks selgemaks. Ilmselt oleks paljude meelest tegu ka nilbe kuriteoga siinse kultuuri vastu, ent vastureaktsioon - sellistele asjadele tuleb vastureaktsioon - võiks anda paremaid tulemusi, kui senine.

    MLjun

    ReplyDelete
  12. Reprode puhul ma pean silmas ideaalis mingit riiklikku projekti, mis aitab inimestel kunstini jõuda - tahad, kogu nagu korvpallikaarte, tahad, löö seina. Aga lihtne tööinimene usaldab sellises asjas siiski pigem iseennast. Kas Tom Kinkade on ilmutanud vaesumise märke?

    ReplyDelete
  13. Ma päris sellise arvestusega ei soovitaks küll mitte kellelgi kunsti müüa - klienditeenindaja võib alati arvestada, et tal on ka tuleval päeval 8 tundi tasuvat tööd kuid kunstnik mitte. Ka on Muudlumil õigus ning keerukamate tehnikate puhul on materjalikulu > töökulust. Kui kunstiga raha teha siis kisub asi väga kiiresti tüüpilise väikeettevõtja kanti a'la reservid, laenud jms pask ning seda ei peaks küll keegi endale peale tõmbama. Anna parem kohe oma tööd veini eest sõbrale ära.

    Also, kui tuntud kunstnik müüb oma töid odavalt, siis lendavad kohe kaanid selga ning hakkavad spekuleerima - võtavad su raske vaevaga loodud vaimuvara ning müüvad saksamaa kodanlastele kalli raha eest maha, magamistuppa või peldikusse.

    ReplyDelete
  14. Ning nad ei taha ei seal kulkas ega mujal su töid või aega vaid su hinge.

    ReplyDelete
  15. Üks Kadrioru elanik tahab kogu aeg täpselt sellise arvestusega mingeid asju müüa.
    Ja ega kunstnik näeb ka, kes ta töid parasjagu ostavad. Kui rootslane tuleks, siis ma küsiks kohe viis korda rohkem, nii on ainult aus, tema kodumaal saab sellise raha eest burgeri.
    Kunstnik kas a) saab oma majandust kunstile ehitada või b) ei saa seda mitte, rohkem võimalusi suurt ei ole. Seda ei saa eriti kuskilesuunas nikerdada ka.

    ReplyDelete
  16. Kunstnik ei pruugi midagi näha - spekulant ostab kunstnikult ning müüb rootslasele. Meie Kadrioru äri-avantüürid on siiamaani toonud tegijatele vaid haigelt palju tööd ning mitte mingisugust raha.

    ReplyDelete
  17. Ega sa silmavaate järgi vaatad ja häälest kuuled, kas on aus inimene või spekulant. Samuti hea põhjus kunstiostjaga tüli norida.

    ReplyDelete
  18. Mine nüüd minema siit, see on minu näitus, ma ei taha sind näha siin, ei, ma ei taha su raha ka, see on halb raha, kõik selle tüübi sõbrad võivad ka astuma hakata, ma ütlen seda ainult üks kord.

    ReplyDelete
  19. Üldse pakub maailm kole vähe võimalust paluda kellelgi "astuma hakata". Muuseas, "Army of Immortals" on Manovari fännklubi. Et kõik Luiga (?) peenest popkultvihjest aru saaksid.

    ReplyDelete
  20. mul tuli praegu ilgelt hea mõte, et las Luiks kirjutab sellistest koosneva raamatu ja ZA/UM finantseerib, siis saab kulka sitta süüa, et raisk, nende kullaauk jalutas minema + hakkavad kõik kultuuriinimesed kulkat haigelt vihkama ja siis võtavad coolimad kui ida-euroopa keskmine maailma üle.... tähendab, eesti

    ja siis ei pea helen enam kurb olema, sest pasast ettevõtmisest arenenud pasad raamatud kahvatuvad Luiksi raamatu ees ja Apollo top 10s saab esimesed kümme kohta seesamune raamat

    ReplyDelete
  21. Mul tuli eile mõte, et peaks minema ja Kulkale raha andma ja ütlema, et nad on nii nõmedad, sest nad on nii valusalt vaesed.

    ReplyDelete
  22. Mina kui alalhoidlik ja allaheitlik süsteemimutrike olen mitu päeva mõelnud ega ole päriselt ikka aru saanud, miks Kultuurkapital siis sellepärast paha on, et ta kunstnikele raha annab.

    ReplyDelete
  23. Räägitakse, et vägistajad viskavad maas nuuksuvate ohvrite pihta mõnikord moe pärast paar dollarit. Et vaesuse piiril üksikema on väheke koledavõitu ja sellisena hooraks (st kommertskunstnikuks - ohohooo!) kõlbmatu jääb tal üle ainult öösiti autoparklates luusida. No ja miks Vägistaja siis sellepärast paha on, et ta üksikemale raha annab.

    ReplyDelete
  24. Minu tööhüpotees ütleb, et vägistaja on paha rohkem nagu sellepärast, et ta vägistab.

    ReplyDelete
  25. See tähendab, kui annaks näidata, et Kultuurkapital on kuidagi süüdi õnnetute kunstnike kehvas seisukorras, kes ise on nii ontli inimesed, et va rüvedasse kapitali kuidagi ei puutu, ei käi isegi öösiti väljas, et mitte pimedal puiesteel kogemata Kultuurkapitalile ette jääda - aga näh, nabitakse kodustki kinni, pilastatakse ära ja määritakse need mõnituskopikad krae vahele - või ei, oota, asi oli ju hoopis selles, et raha EI anta...

    ReplyDelete
  26. Asi ei ole siin ju rahas, eks ole. Asi on selles, et seda va avalduse andmise emotsiooni kui sellist võib, ma arvan, vabalt võrrelda HH tööintervjuu või millegi taolisega. Ja kui Kultuurkapital on olemas, siis tahes-tahtmata on inimesi, kes esitavad sinna taotlusi ja muretsevad selle pärast kas nad'nd ikka saavad ja nii. Mingite strukturide olemasolu tingib teatud käitumist, viib inimesed mingile halvale mõtterajale. Viib inimeste ettevõtmisi sellele rajale, et need avaldaksid Kapitalile muljet.
    Also, institutsioon on mürgitatud projektikirjutamise uusbürokraatiast. RKsen ütles kord, et Kapitalieelsel ajal (pre-'94) sai tegelikult väga kõvasid asju tehtud.

    MLjun

    ReplyDelete
  27. See kõik on iseenesest tark ja läbinägelik hinnang, selliseid tendentse võib kahtlemata täheldada. Kas aga Kultuurkapitali täielik mitteolemasolu ei juhiks inimesi potentsiaalselt veel halvematele mõtteradadele: kogu sellest kultuuripasast ei hooli üldse mitte keegi, isegi ei teeselda selle elushoidmist, küllap see üks mõttetu ummiktee on, äh, hakkan parem koprakujulisi hambaharjahoidjaid tootma?

    Võimalik optimistlik vastuargument, et iseseisva mõtlemisega inimesed sellisesse lõksu ei langeks, paneksid ehk koguni ise mingi parema süsteemi püsti, peaks ju kehtima ka praeguses olukorras.

    ReplyDelete
  28. Well, kultuuri elushoidmine on niikuinii üks imelik konse ja jätab kultuurist jõuetu ning igavesti sureva mulje.

    Need inimesed, kellel on sisemine tahe kultuuri teha, neile ilmselt jääb nende sisemine tahe kultuuri teha, samuti saab neile ilmselt olema alati kaasatundjaid, ma ei tea, kas saab rääkida ajast või kohast, kus mingit kultuuri ei olnud ega tehtud. Sloveenia, millel ei ole kultuuritoetusmehhanisme, korraldas ettevõtjate raha eest igati vägeva animatsioonifestari, mis paigutas isegi mingid suht suva vennad kenasti keskmise tasemega hotelli, mislaadset näiteks Poolas ei olnud. Ju sealsed ettevõtjad leiavad, et Sloveenias võiks seda kultuurivärki ika ka olla ja saavad aru, et kui nemad seda ei toeta, siis ei toeta õieti keegi. Ma ei usu, et sealne ärikas on olemuselt palju eetilisem, kui siinne.

    Siis muidugi, kui oleks karmilt keelatud teha igasugust kultuuri, siis läheks ilmselt eriti ägedaks ära.

    See on muidugi puhta parempoolne argument kõik. Igal juhul arvan ma, et ümberkorraldamisest ja paremaksnikerdamisest ei kasuneks ka kasu, targem oleks värk laiali saata ja siis võib-olla mingi aeg hiljem mingitel uutel alustel mingi uus kultuuritoetamise institutsioon püsti panna. Mulle iseenesest meeldib mõte sellisest katsetamise ühiskonnast, kus proovitakse ühte ja teist lahendust ja vaadatakse, kuidas mis töötab.

    ReplyDelete
  29. Ma parem ei teeskleks selle olemasolemist. Vähemalt aasta üldse ilma kultuurita oleks mõnus hingetõmbeaeg ja ma arvan, et üldiselt vajalik, mõjuks meeoleolule hästi.

    ReplyDelete
  30. See, et Eesti riik ega siinsed ärimehed ei taha või oska kultuurisündmusi korraldada ei ole ju mingi argument selle poolt, et Kulka on halb. Ürituste korraldamine minu teada viimase tööülesannete alla ei kuulugi.

    Ja mismõttes "parem ei teeskleks olemasolemist"? Kulka siis TEGELIKULT ei annagi raha kultuurile, ainult teeskleb, et annab? Ometigi järgmisest lausest justkui selguks, et kui Kulka näiteks aastaks uksed kinni paneks, siis mingisugust kultuuri üldse enam ei tehtaks? Mulle näib see kröömi võrra vastuolulise jutuna...

    ReplyDelete
  31. Ühiskonna töötamises esineb järjekindel seaduspära, et kui midagi ei saa ühtemoodi teha, siis seda tehakse teistmoodi (vt ka Viru ärikas). Esineb ka seaduspära, et enamasti läheb kõik harjumuspärast rada mööda ja tehakse nagu kõik teevad ning nagu alati tehtud on (vt: kool, perekond, vara üles hilja voodi). Antud arutlus lähtub sellest, et ilma Kultuurkapitalita oleks kultuur vähem mingi kliki asi ja rohkem igaühe asi ning see osa kultuurist, mida keegi õieti teha ei taha või mida keegi õieti näha ei taha, faasiksid kenamini välja. Kultuuri ei saa vaadata kui miskit, mis on olemas iseenda pärast ja peab seal olema, sellepärast, et kõigil on. Kui on tõepoolest nii, et keegi ei hooli, siis olgu ta pigem olemata. Kui KK toimimisega ei saa rahul olla, on mõistlik pöörata oma pilk alternatiivide poole.

    ReplyDelete
  32. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  33. Nojaa, aga Kulka rahajagamise põhimõtted on ju olnud pikki aastaid juba samad. Ja kui sa omal ajal näiteks loobusid kooliskäimisest ja noh, tegid mis iganes muid valikuid, mis sa tegid, siis sa ju mõneti teadlikult eemaldusid kogu sellest "harjumuspärasest" kultuuriskeenest, siis ma leian, et praegu on kohatu viriseda sellel teemal, et Kulka represseerib. Üsna jabur oleks, kui näiteks keegi põhikooliharidusega ehitaja hakkaks lamenti lööma, et miks tal ei ole võimalik ülikooli rektoriks saada...

    Pealegi, Kulka rahastamispõhimõtted on sätestatud Kultuurkapitali seaduses ja selle võttis vastu riigikogu, nii et kui sul on mingeid konkreetseid etteheiteid rahastamispõhimõtete vastu, siis pole mõtet selles Kulkat süüdistada, nad lihtsalt täidavad seaduses määratletud kohustusi. Üks võimalus oleks torkida riigikogu sellel teemal, et nad muudaksid kultuurkapitali seadust, või siis utsitada neid moodustamaks mingeid alternatiivseid toetusviise, mis oleksid siis klikivabamad. Kulka ise ei ole süüdi, et neile rakenduvad sellised rahastamispõhimõtted.

    ReplyDelete
  34. See on nüüd kohe päris rumal jutt, nagu võetaks siin kulka vastu sõna mingist isiklikust kibedusest, et meie ei olegi kulkalt raha saanud. Ma usun et keegi pole proovinudki ennast selle süsteemi osana tunnetada. Ja kindlasti ei saa puberteetiku poolelijätmisi nimetada teadlikuks eemaldumiseks millest iganes.

    Pahatihti on tõesti helgemad pead süsteemist välja tõugatud ja väga kauaks. Võib ju mõelda et see on halb aga lõppeks see ehk ei olengi nii halb, sest mis neist muidu saanud oleks.Ptüi.

    ReplyDelete
  35. Okei... mulle küll jäi omal ajal mulje, et see poolelijätmine oli kohutavalt teadlik eemaldumine. See oli suisa deklaratiivne...

    ReplyDelete
  36. Pole küsinud, pole saanud, asjad on tehtud.

    ReplyDelete
  37. See, et keegi on ennast aparaadist eemaldanud, ei võta talt kuidagi õigust aparaati kritiseerida. See puudutab mind nii palju, kuivõrd ma olen endiselt selle ühiskonna liige, eks ole. Riiki on mõtet ikkagi vaadata sellises ühtses, rousseaulikus võtmes.

    MLjun

    ReplyDelete
  38. vaata ka: OÜ Visible Solutions. veits EKAne ettevõtmine on, aga toob ikkagi üsna efektselt välja selle, kui groteskselt mõjub kunstnik ettevõttena loomemajanduses. lisaks on nende "põhitoode", tõlkimistöö ettevõtluskeelest kunstikeelde, üsna huvitav.

    ReplyDelete
  39. Aparaati kritiseerida võib iseenesest muidugi. (Oldagu selle osa või mitte, seda mis tahes kui isiklikul või ebaisiklikul põhjusel, teadliku või ebateadliku valikuna - poliitkorrektsus valitsegu!) Aga ma tahtsingi küsida MLjun käest, et kui sa ütled, et "uus kultuuritoetamise institutsioon uutel alustel", siis mis need uued alused oleks? Mis nagu ongi enam-vähem seesama küsimus, et mis kulka juures nii fundamentaalselt valesti on.

    Noh, et kas antakse ainult etableerunutele, st neile, kes on end juba tõestanud? (Mis oleks nagu natuke parempoolse argumendiga kooskõlas mu meelest.) Või antakse ainult sõbrameestele? (Mis oleks kole muidugi, aga rohkem nagu praktika kui teooria error.) Või antakse esteetilisest lähtepunktist, nii nagu põhimõtteliselt peakski, aga esteetilised väärtushinnangud lihtsalt ei kattu siinse kriitiku omadega? Või midagi veel fundamentaalsemat?

    Sest siin jäi nagu kõlama see, et viga on selles, et üldse antakse, ja sellest ma aru ei saa, kui iroonilise paradoksina see ka mõeldud ei ole.

    ReplyDelete
  40. Ähh, ega arvamusartikkel ei pea olema detailplaan, mis näitab seadusandlusest instituudini välja, kus valesti mindi ja siis esitab täpsed parandusettepanekud. See on rohkem nagu kehasoojusega ruumi kütmine. Vaata ka "kaoseteooria" ja "sotsiaalne baromeeter".

    Ei taha, et mõnusalt anarhistlikust Gordiani sõlme lõikamisest saaks järsku poliittehniline produkt.

    ReplyDelete
  41. Selleks, et sõbrameestele raha anda, ei ole üldse aparatuuri vaja, see käib niimoodi, et viis tüüpi annavad igaüks sada eurot kuus sellele kunstnikule, kes neile meeldib ja siis see üritab selle eest ägedusi teha. Which is like way cool.
    Toetada vaid neid, kes juba on kõvad nimed tundub samuti veits düsfunkt, nagu annaks aasta kasumlikumaile ettevõtteile riiklikku rahalist preemiat.
    Mu-meelest on enamik ühiskonna hädasid põhjustatud põhimõistete radikaalsest valestitõlgendamisest. Nagu "kultuur", "rahvuslikkus", "haridus", "normaalne" j.p.t.

    ReplyDelete
  42. Et siis võib vabalt väita, et: "Kultuurkapital ei ole mitte kunstirahva heategija, vaid repressiivaparaat. Sellest iseenesest ei oleks veel midagi, sellepärast et lõpp-paljud asjad meie ümber on repressiivaparaat, aga KK on oma olemuses äärmiselt pahatahtlik ning küüniline repressiivaparaat, mille eesmärgiks on kunstnikku alandada ning heidutada." ent igasugune põhjendamine, et miks sedasi arvatakse, mis on valesti ja mida võiks paremaks teha - see kõik on sama mõttetu kui kehasoojaga toa kütmine ja arvamusartikli juurde ei kõlba? Minule jääb, nagu poliitkorrektseprintsessilegi üsna arusaamatuks lihtsalt see, et siin tambitakse maapõhja seda printsiipi, et Kulka üldse kunsti toetab.

    ReplyDelete
  43. Kas siin ei ole juba piisavalt räägitud, mis sellega valesti on? Selles suhtes, et ma saan aru, et on nagu kaks vastandlikku maailmavaadet, konservatiivne ja progressiivne, konservatiivne leiab, et olemasolevad süsteemid on olemas, sest nad on head ja töötavad, progressiivne leiab, et maailm on sitaauk ja et ükskõik kuidas muudmoodi oleks parem, kui see, kuidas praegu on. Need on suht kivist värgid ega paindu kuhugile suunas.

    Selles suhtes et kas ei esine mitte tihtilugu kultuurisündmusi, mille kohta võib leida "selle oleks nüüd võinud ära jätta"?

    Vt. ka http://za-um.blogspot.com/2010/06/andke-inimestele-tagasi-nende-surm_8838.html

    Ma näen mingitlaadi ühisosa.

    ReplyDelete
  44. Mnjah, me oleme siin nüüd vahest veidi langenud ka imelise "player hater" žanri ambivalentsuse lõksu. Kui laenata järgmise postituse kommentaariumist konstruktsioon "eetika kui filmimuusika, toon või laad, mis sind saadab", siis tahtsin peasjalikult salvestuse tarbeks öelda, et minu kõrvale on kulka kandlehelid seni elutaustal päris kaunid tundunud.

    ReplyDelete
  45. Mulle jälle hakkab vaikselt tunduma, et kuskil levib juba kümnendat aastat arvamus, nagu riigieelarvest 4% moodustav kultuurieelarve ongi Eesti kultuuri ülev eesmärk ja lahendus kõigele. Sellega lõppeks armetu kügelemine, rahvuse vaimusurm ja algaks Kalevipoja tagasitulek. Tegelikult, kardan ma, lõppeks sellega hoopis viimane vastupanuvõimeline liikumine.

    ReplyDelete
  46. Ok, ma püüan siis veelkord saada vastust sellele samale küsimusele, mida ma ise ja ka PKprintsess siin erineval moel mitu korda juba küsimud on. Kui artiklis väidetakse, et "KK on oma olemuses äärmiselt pahatahtlik ning küüniline repressiivaparaat, mille eesmärgiks on kunstnikku alandada ning heidutada.", siis ma tahaksin teada, milles seisneb see represseerimine?

    Kuidas kulka üht täiesti tavalist eesti kunstnikku siis represseerib? Represseerimine on teatavasti sihke tõsisemat sorti karistamine, mille tagajärjel võetakse inimestelt kas nende vara, maa, vabadus või elu jne. Mil viisil kulka represseerib kunstnikku? Esiteks on sealt raha küsimine ju vabatahtlik, ja nagu ma aru saan, siis eriti keegi sealt polegi kunagi küsinud. Teiseks ei keela kulka ju mujalt küsida. Kolmandaks ei võta kulka sult muud, kui vaid veidi sinu aega, et täita avaldus, ja seda ainult juhul, kui sa üldse tahad sealt raha saada.

    Kõiksugu viited probleemidele, a la et eesti kultuurile antakse üldse liiga vähe raha, loomeinimestel ei ole sotsiaalseid garantiisid, või tõdemused, et maailmas on erinevaid maailmavaateid, mis toimivad probleeme lahendades erinevalt jne - ma olen suuresti nende asjadega nõus, aga kuidas see kulkasse puutub ja seeläbi sellest repressiivorgani teeb? Paljud asjad on valesti, aga need ei puutu mitte kuidagi kulkasse.

    Ainsad kulkasse puutuvad etteheited, mis ma olen siit välja lugenud, on et neil on vähe raha (mis ei ole ju kulka süü) ja selle raha saamiseks on tarvis avaldus kirjutada ja pärast tšekkidega oma kulutusi põhjendada, mis tundub mulle igati mõistliku lähenemisena, sest kulka jagab ju näituste tegemiseks raha SIHTkapitalist - ehk, et see ei ole sotsiaaltoetus.

    Niisiis, ma tahaks saada vastust artiklis esitatud väitele, et kulka on repressiivaparaa. Kuidas kulka siis kunstnikke represseerib?

    ReplyDelete
  47. Selle küsimuse võti peitub lausejupis "lõpp-paljud asjad meie ümber on repressiivaparaat". Mis ilmselt näitab, et ma mõistan rõhumist ja vägivalda laiemalt kui kuul kuklasse ja koonduslaagrid. Rõhumine on: ebavõrdne ehk sõltuvussuhe ja inimeste aja raiskamine, küüniline on rahastamise üsna ilmne osalisus. Kitsikus ja konkurents tekitavad halba verd.
    Ma saan aru, et Kultuurkapital ei ole õel, vaid lihtsalt selline, milliseks ta tehti, ja et ta tehti ilmselt puhtsüdamlike kavatsustega ja mõistan, et ilmselt on ta tervel hulgal inimestel aidanud oma asju teha, aga kogu see masinavärk, mille jupp KK on, ei täida oma ülemat eesmärki, ja selles suhtes olen ma idealist. Davincilikke restruktureerimisplaane ma siin ei hakka esitama, need ei kuulu siia, siin mul oli põhimõtteliselt esteetiline argument ja veits marksistlikku kriitikat, mitte midagi, mida maailm varem näinud ei oleks.

    ReplyDelete
  48. http://www.epl.ee/artikkel/595801
    Lugege, Kivisildnik samal teemal EPLis

    ReplyDelete
  49. See oli tavalisest vähem vaimuhaige.

    ReplyDelete