Saturday, April 2, 2011

Midagi huvitavat ei juhtunud täna


Foto R. Ulas
(originaalkujul ilmunud Eesti Päevalehes)

Eile ka ei juhtunud. Nii on meil kombeks. Midagi ei muutu, miski maailmas ei sõltu meist. Meile meeldibki nii, see on meie riigieksperimendi maksiim: „no news is good news.” Ajalugu ei ole jutustus, ta on tugitool, millel lösutada. Sealt me sätime pisidetaile oma äranägemise järgi, otsime pulti, vaatame, et liiga nõmedaks ei läheks. Väga lahe ei ole peaaegu mitte kunagi, aga vähemalt ei ole ka liiga nõme. Mõnikord me ju ka koristame! Kuigi jah, külge ei pööra, las lamatised vaevavad. Las olla, et telegraafijuhtmed ei hõõgu meie mitte-valimiste peale punaselt. Ongi hea, et välisreporterit ei huvitanud.

Ka siinsamas Päevalehe arvamusküljel podiseb see asi, mis päeva lõppedes kõlab nagu Kiviräha nali. Eriti naerma ei aja, aga no mis sa teed? Vahepeal tuleb Leo Kunnas ja tõestab, et ka sõjast on võimalik rääkida hubaselt, et mitte öelda igavalt. Siis on jälle tüütu kultuuriinimese kord. „Põhiseaduse preambula,” häliseb ta, “sureme välja, preambula...” Misjärel noor kirjanik nendib: „Põlvkonnavahetus jääb ära.”

Selles mängus on oma roll täita ka minusugusel hampelmannil, kes üldisele eikuhugi triivimisele tähelepanu pöörab. Kaks sekundit hiljem jätkub kõik vanaviisi, homoöstaatiline Eesti on ennast taaskord kinnitanud. Millegipärast saadab ajaloo serval kõlkumist siiski ka üldine rahulolematuse foon, aga see kirjutatakse tavaliselt inimloomuse arvele. No tee mis tahad, ikka ei meeldi talle! Ikka see vinduv rahulolematus – millest küll?

PARAKU, ÕNNETUSEKS, KAHJU KÜLL...

Ühe inimkoosluse arengut ei saa ainult kodukorrastusena võtta. Meid lausa peab vaatama kirjaniku pilguga. Oleme jutustus. Sellisena jõuavad meie teod või tegemata jätmised teiste inimesteni; jutustus on see, mis meist maailma kostab. Kui kostab mittemiski, siis just see olemegi. Ja mitte ainult teistele, endile ka. Iga selja taha jäänud aastaga koosneme järjest enam mälestustest, lugudest. Kahjuks nendes lugudes ei toimeta enam mugavust armastavad väikesed eestlased, vaid tegelased. Sellistena esitatakse neile ka vastavaid ootusi. Kes esitavad? Ka meie esitame. Elu narratiivset loomust ei huvita meie püüdlus teda unustada. Eetika, esteetika ja üldinimliku huvitavuse kategooriaid ei õnnestu vaiba alla pühkida. Möödunud aastakümnete igavus haigutab olevikule vastu, kehastub rahulolematuseks. Sellest ka meil nii levinud lokkav enesekriitika, ülikriitiline suhtumine oma rahvusesse. Rahulolematus ei tule ei-tea-kust, see on kehv romaan, mille autorlus jaguneb kõigi kodanike vahel.

Lubage üks olustikukirjeldus sellest loost, kus viimane huvitav asi juhtus aastal 1991. Seegi on üks paras „Mereäärne lugu”, algab südasuviselt Haapsalu promenaadilt. Peale baltisaksa kummituste ja sinu enda ei jaluta seal keegi. Päike peegeldub veelt, kõlakojast kostab möödunud aegade laulu... Ma ei pane imeks, et paljud noored inimesed ei soovi ennast sellise narratiivi osana näha. Väljaränne on ka Eesti Vabariigi ilukirjandusliku ebaõnnestumise kõige selgemalt tunnetatav sümptom. Muidu võiks ju eimillegi toimumine vähemalt haldamise seisukohtalt hea olla. Paraku oleme ka majandusüksusena liiga rikkad, et jalgu trampida, samas liiga vaesed, et muusikat teha. Taaskord keskpärane dramaturgia.

Mõneski mõttes on see ka Euroopa lugu, millest vaid osake oleme. Ka Euroopa lugu on möödunud sajandi lõpust alates olnud sündmustevaene ja inimkonna jaoks järjest vähem tähtis. Kui meie kohale jõudsime, oli põrandasoojendus sepultšer-külm, dimmer switch ei töötanud enam ja trampliin oli talveks garaaži veetud. Ent kui Roomas ja Berliinis võib kõnelda mingilgi määral majesteetlikust paigalseisust, matusemeeleolust, siis Eestis kõlab see muusika küll ainult autoraadio kõlaritest. Majanduslikult võib mugavusest sõlmitud abielu ju kasulik olla, aga tegelastena Euroopa meid ei põlista.

KULTUURIINIMENE - KUS NÜÜD ALLES KARISTAS!

Vältimaks va kultuuriinimesele nii sagedasti osaks saanud märtripositsiooni, pean tunnistama ka omaenda süüd. Seda, milles minu klann, enamik Eesti kultuuris tegutsevaid inimesi, omavahel salaja nõustub. Eesti kultuur on nimelt kehv. Popmuusika on idiootne, filmi ei ole praktiliselt olemas, kujutav kunst on mittemidagiütlev häma. Teatriga ei pruugi asjad nii kehvasti olla ja ka viiulisaagimisega olevat nad tihtipeale lausa üleelatavad, kirjandusega aga selle eest... oeh... Teeksid Eesti ehitajad sama kehva tööd, kui Eesti kultuuriinimesed, oleksime kõik, mitte ainult oma elude tähelepanuvääritud kõrvaltegelased, vaid sellistena ka surnud. Peaaegu iga laul, mis raadiost mängib, on pähevarisev lagi.

Vabandused vabanduseks, erandid eranditeks, lõpuks tähendab see ainult üht: meil on küll rahvastiku osa, kelle elukutse on TV3-ks ärakiskunud narratiivi eest hoiatada, kuid pole nende poolt esitatud positiivset alternatiivi. Võrdlusmomenti. Ei ole silmipimestavat ilu ega tohutut võitlust, kultuur jookseb armetusega kaasa. Kutsumust asendab hobitegevus, dialoogi leige ironiseerimine, meelelahutuse pähe esitatakse inimsust alandavat saasta. Omavaheline konsensus puudub, pole ühtegi voolu, rühmituste asemel valitseb kildkondlik jagelemine ja lõputu shortlist. Kui ka kellelgi õnnestub ärklikorrusel olude kiuste apokalüpsis valmis sepistada, ärkab kultuurikorraldus ja annab endast parima, et see avalikkuse ette ei jõuaks. Pole ka ime, et valija sellisele ettevõtmisele vahendeid ei jaga, mis teda amööbiks arvab. Miks peakski, võitlus südamete eest on ammu kaotatud.

Nii saabumegi punkti, kus iga viimane kui eestlane on tegelane seriaalist „Kodu keset linna”, aga mitte kellelgi – absoluutselt mitte kellelgi – pole autoriteeti seda välja öelda.

Ka täna ei juhtu midagi, aga samas seisab ees veel neli aastat koomat, mille vältel senine strateegia ümber hinnata. Ja ärge saage must valesti aru! Rahvuslik heietamine ei ole mingi vastus angloameerika kultuuritarne monopolile, mis meist oma maailma kõrvaltegelased teinud on. Ma räägin hoopis millestki muust. Ma räägin imedest. Räägin žanrikinost, hullust Eesti ulmefilmist, tuhandeleheküljeliste romaanide tsüklist. Ning jah, kui tõesti muidu oma tahtmist ei saa, siis ka kultuuri üldstreigist, vaikusest otse-eetris, aastast ilma pildita, ilma muusikata. Juba ammu on aeg juhe seinast välja tõmmata sellel vaevu hingitseval kultuuril. Kasvõi seeläbi maailma jõudev kunstiteos püstitada, õigustada oma jätkuvat viibimist ajaloos, millele meil enam midagi lisada pole.
ENDE

53 comments:

  1. Kunst peegeldab ühiskonda, on ju nii. 30 aastat hiljem sa näed, et see mis praegu kultuuris toimub, on nii kahetuhandendad, nagu sa suvalist raamatukaantki vaadates ütled silmad kinni - seitsmekümnendad, kuuekümnendad, viiekümnendad....

    ReplyDelete
  2. Paljud inimesed on 20 aastat vaeva näinud, et saavutada see "Kodu keset linna" tegelaste level, mida nad eelmised 20 aastat ainult Soome televisioonist vaadata said. Las nad nüüd natuke aega naudivad seda, enne kui jälle mingiks laamendamiseks läheb. Sest usu mind: laamendamiseks läheb.
    In the meantime, let's all just be calm like little bombs, alright?

    ReplyDelete
  3. eesti on kardetavasti liikumas täiesti mittemidagiutleva väikekodanliku uhetaolise uhiskonna poole -- nagu "happy days" viiskummend aastat hiljem

    ReplyDelete
  4. Siiski, kui võtta, et inimkvaliteet avaldub äärmuslikes tingimustes, siis sama tendents kehtib ka kultuuris. Äärmuslikes tingimustes, nagu nurka-aetud loom, kel puudub võimalus või tahe rotina uppuvalt laevalt lahkuda, kipub pead tõstma trots. Trots on see, mis toob välja olemise ja olemajäämise vaheda tera. Mugavusühiskonnas on ka mugavuskultuur, siin ei saa midagi ette heita - kui puudub vajadus võidelda, puudub ka võitlusvaim. Ja tegelikult häirib mind siiski üks asi - jah, olen tähenärija ja nüristan oma hambaid asjatult, ent siiski - rääkides kultuurist, räägid sa siiski kõrgkultuurist, mis on alati, ja ma rõhutan ALATI! olnud väheste pärusosa. Jah, ma nõustun, et meie kultuur (pean silmas ühiskonda läbivat) liigub mugavustrajektooril. Aga, ma ei tõstaks hädakisa. Pealegi - ei ole meie filmil häda midagi ja ka muusikat tehakse hästi. Ning viiulikääksutajad on meil siiski TASEMEL.

    ReplyDelete
  5. Absoluutselt kindlasti ei räägi ma "kõrgkultuurist". Mis asi see on üldse tänapäeval? Eestis käib Viini teatrifestivalilt tulnud NO99 asju tuhat korda rohkem inimesi vaatamas, kui pangaröövifilmi. ERSO saagimine ja haigutamine (ei ole sellega nii hästi midagi) läheb täissaalile, Ilma-Nikit Hiiu pubisse üle saja inimese kuulama ei mahugi.

    Kõva Kultuuri eristab ülejäänust ülev eesmärk, mitte asukoht aegunud kultuurikärjes.

    Mind häirib ka arvamus, et häid raamatuid ja ilusat muusikat tehakse ainult kahe maailmasõja vahel. Kogu popmuusika on stabiilsusest sündinud, Bob Dylan ei olnud mustanahaline rännumees rongivagunis bluusi tinistamas, vaid poisike suburbiast. Piirsituatsioonid ei leia aset ainult granaat hambus ja kindžall vööl või varemete vahel lonkides. Maailm on suht hull koht, seda nii sõja- kui rahuajal. Arvata, et raskelt kätte võidetud stabiilsuse peaks niisama maha vedelema, on mõistusvastane. Millal siis üldse püramiide püstitataks?

    Samuti jääb arusaamatuks, millal vanajumal tõmbas võrdlusmärgi õdusa äraolemise ja Soome televisiooni vahele? Kas inimese heaolu on järsku kuidagi olemuslikult naeruväärne või lausa groteskne? Jälle see imelik kõverpeegel, kus hea ja igav on kattuvad nähtused.

    Inimene on poeetiline olend, ka eestlane. Ka eestlased tahavad olla kangelased, üleolev on arvata, et ei taha. Õnneks pole kellelegi täägiga silma kütta ja pask õhku lasta ainus viis kangelane olla. Aastatuhandete vältel on selleks ka muid huvitavaid viise välja mõeldud, ehk laseks mõned neist käiku? No ma ei tea, mingi kultuuri või nii...

    ReplyDelete
  6. Lugesin: "No jews is good news"

    ReplyDelete
  7. Kas äkki kuidagi ei ole nii, et need, kellele kultuuri päriselt vaja on, ei ela mingis mugavusstsoonis ja ei saa endale pahatihti isegi närust kinopiletit lubada, headest uuetest raamatutest rääkimata. Need, kes kultuuri eest maksta jõuavad, neile ei saa ometigi pakkuda mingit sellist turmajandusele kõlbmatut avangardi, mille eest nad lihtsalt raha välja ei käiks.
    Sest sinu edu mõõdetakse su läbimüügis. Kõigis kultuurialades par excellence.

    ReplyDelete
  8. kas sõna avangard pole siinkohal juba aastakümme (kopikatega) ületarvitatud mõiste ? kunagi ehk sammuti ajast ees (või julgeti lihtsalt paigalseisust liikumisele taas üle minna), praegu on väga palju sellest "avangardist" üldse-mitte-avangardistlik juba-kordi-olnu järjekordne ümbertöötlus ilma mingisuguse lisaväärtuse loomiseta.

    üks sõna: mugavus.

    kui natuke ringi vaadata, siis on vahendeid ja võimalusi ühel tänapäeva noorel hakkajal loomeinimesel kordades - kümnetes kordades - rohkem kui mistahes varasematel aegadel sama joont ajanud inimestel.
    kaasa aitab kindlasti kunsti ja loomingulisuse hulgi laialijagamine - "igaüks on kunstnik + kõik võib olla - ja ongi - kunst"
    kui neid väiteid süvenemata tõepähe võtta siis me saamegi praeguse "avangardi"

    igaüks meist võib alla laadida GarageBandi vmt analoogi ning teha mussi - oled helilooja. pole ka raske panna pidu püsti ja selle eest raha küsida ja oledki professionaalne muusik - saad facebookis piisavalt laike ja oled suur muusik.

    igast hästivarustatud poest saab osta bukleti, mis õpetab joonistama-maalima. Aaups - netist saab ju kõik tasuta alla laadida - isegi poodi ei pea minema. opa. ja oledki kunstnik

    igaüks meist võib kirjutada oma üheksanda klassi ekskursioonist Helsinkisse, võtta laen või saada kulkalt õnneläbi pappi, et see trükki lasta. kuna kõik ei näe selles ponti, siis see kes näeb - ongii kirjanik.

    etc etc etc

    kõik on justkui nii lihtne. tähelepanu saamiseks ei pea pingutama, ja kuna kedagi pole nagu pikalt ees midagi paremini tegemas kah olnud... siis miks püüda paremini, kes viitsiks ?

    mugavus

    ekstreemsete piirsituatsioonide koha pealt nõustun sajaprotsendiliselt Robertiga - maalikunstnikuna ütlen küll kohe, et kõige kõvemad taiesed on loodud justnimelt võrdlemisi rahulikel aegadel (kuigi tol ajal lõi keegi ikka kellelgi teisel kuskil pea lõhki, andis lihtsalt nuga või paugutas musketit või lasi tsaari õhku - tavaline pühapäevategevus. pärast istusid öö kainestusmajas või lõhkusid siberis paar kuud puid ja jälle läks elu edasi)

    /rant

    ReplyDelete
  9. No need on erinevatel positsioonidel - teine teisel pool barrikaadi kirjutatud mõtted - üks kui potensiaalne kultuuritarbija, teine kui kultuurilooja.
    Martin Luiga ütles mulle kord, et kunstiülikoolid, need toodavad haritud kultuuritarbijaid, mitte kunstnikke.

    Ma pole asja peale niimoodi vaadanud aga ilmselt esindan ma ka mingit osa mingist põlvkonnast, kes kunagi olid ambitsioonikad (vähemalt oma pea sees sügaval), ma ostsin kooliajal taskuraha eest raamatuid ja käisin näitustel, teatris ja kontserdil. Praeguseks võib öelda, et ma ei loe lehti, ei käi teatris, ei loe eesti algupärast kirjandust, ei käi kontserditel, näitustel ega mitte mingis muus kohas kui võib-olla kolm korda aastas kõrtsus.

    Siin on süüdi ikka mõlemad pooled - nii mina kui see va pagana kultuur.

    Üks osa kultuuripessimismist on kindlasti tekkinud, kui olen oma nina üritanud sügavamale sisse pista kui hädapärast vaja (peale teatrikooli ma teatrit täiesti väldin) ja kunstikoolis käimine andis ka enam-vähem selle teadmise, et ma sinna päris sisse minna ikka ei taha. Ei taha õpetada kuskil huvikoolis maalimist ega kirjutada kulkale projekte.

    ReplyDelete
  10. Kultuur on häbiväärne ja roojane, terve ühiskond kõrvaldaks selle mädapaise endalt ja alustaks otsast peale.

    ReplyDelete
  11. Mnjah - Martinil on siinkohal ilmselt õigus - kunstiülikoolide kohapealt.
    Kuid osaliselt. Täna on väga palju loomingut ometi kui mitte otsene tellimus, siis mingi nõudluse rahuldamiseks. Samas ka kunstiülikooli lõpetanud haritud tarbija nõudmised on võrdlemisi väikesed - pulp ja kollane ning meelelahutuslik domineerib ka nende seas.
    Robert ei räägi "kõrgkultuurist". Kõrgkultuuri ei ole.

    Kooliteema on omakorda suht lai teema.

    "Huvi"koolis oleks ilmselt suht kuulpähe õpetada maalimist.
    Mul sõbra tuttav, muusikaikõrgharidusega noormees, peab praktika raames õpetama teiste eriala noortele noodist lugemist jmt - ala ärijuhtimise tüübile, keda see üldse ei koti, aga kelle jaoks aine on kohustlislik. See on mumeelest täiesti ebapraktiline ning eelnimetatud muusikakõrgharidusega noore oskuste ning aja raiskamine.

    Jällegi oma eriala vaatevinklist - näeksin potentsiaali kõrgkoolieelikute "treenimisel". Rostov muidugi naeris selle peale ja ei näinud asjal pointi, kui talle ütlesin, et arvatavasti ei ütleks ma sellisest asjast ära ja teeksin seda "missioonitundest" vms. Samas leian ma, et professionaalne know-how kuluks noortele ära, nii loojatele kui tarbijatele.

    ReplyDelete
  12. "Kultuur on häbiväärne ja roojane, terve ühiskond kõrvaldaks selle mädapaise endalt ja alustaks otsast peale."

    düüd - praegu käibki ju väga laialdaselt ratta taasleiutamine - professionaalsuse puudumise tõttu osaliselt

    ReplyDelete
  13. Kultuuri ei tehta mitte selleks, et tähelepanu saada vaid selleks, et see oleks super mega awesome.
    Ja tänapäeva kooli ei pea ma sobivaks millegi õpetamiseks, veel vähem propageerimiseks. Kool on jobune repressiivaparaat ja teeb iga asja, mida ta puudutab, iseendaga kokku. Hamletit kohustuslikus korras lugeda on vähemalt kolm korda igavam kui vabast tahtest. Kõrboja peremehega on suht samamoodi.

    ReplyDelete
  14. Haridus propagandavahendina saab olla tõhus AINULT siis, kui õpetaja näol on tegemist on mingi tõsiselt inspireeriva inimesega ja over-all kõvardiga.

    ReplyDelete
  15. Toetan Rostovit - aga peaasjalikult teeb asjad näruseks ikkagi see, et kultuuril pole metseenlust taga, see käib kõik mingi talgukorras rahajagamise alusel, kes ilusamini küsib ja paremini poeb, saab rohkem, kes ei viitsi seda mängu mängida on automaatselt kõrval. Kõik see kuradi kuraatori- ja projektipõhine kunstimaailm ( ma juba selle pärast ei tee näitust, et ma ei kavatse kaks aastat varem välja mõelda, millised seitse ühesugust soovitavalt sotsiaalsel teemal maali ma kavatsen välja panna, ma ei viitsi üldse kahte ühesugust maali teha, miks ma peaksin? Minu tehtutena on nad niikuinii ju ühe käekirja kandjad)

    Kunstnik pole kunstnik saanud kunagi olla ilma varaka aristokraatia toetuse ja tellimuseta. Praegune tellija on nagu eikeegi, sest rahvale see ju ka ei meeldi. Rahvas tahab järjekindlalt lillepilte, paljaid naisi ja kenasid maastikke.

    Ja kusjuures, mis ta ei võiks tahta? Neid võiks rahvale pakkuda lihtsalt võimalikult kõrgel tasemel. Vt. kindlasti ka
    http://www.osta.ee/17520692
    http://www.osta.ee/17591894
    http://www.osta.ee/17591933
    http://www.osta.ee/17665179

    jnejnejne

    ReplyDelete
  16. aga kõrge kunst pole ometi rahvale - see ei saa olla.
    PRAEGUNE kunst on n-ö rahvale - see püüdleb olema meelelahutuslik, seeläbi ei suuda see aga kuidagi viia kedagi sügavamale. samas ei lahuta see rahva meelt - seega ei meeldi neile.

    siinkohal aga lähevad me arvamused lahku - ma leian, et maastik saab olla ülikõva kunst, samuti lillemaal ning akt - point on selles, et on ilmaturaske teostada neid nii, et need poleks üks naturalistlik ilus käkk, vaid maitsekas (subjektiivne?) piktoriaalne meistriteos.

    konkreetsed näited "aktidest" on diletantlikud. neil on ehk oma esteetiline väärtus nende loojale, või inimesele, kes sellise kallilt inimeselt kingituseks saab, kuid kunstiline väärtus on intellektuaalsel tasemel null, samuti sügav-emotsionaalsel, ma ei räägiks tehnilisest poolest siinkohal üldse...

    projektipõhine on kahjuks meie ajal üks viise - teine on oma asja püüda nii hästi teha, et seda saaks müüa - kunstiajaloos tuleb ikka ja jälle välja, et nad kõik tegid väga palju nõmedaid tellimustöid, et hing sees püsima jääks.

    Rostov kergitab kaabut Zornile ning Sargentile - mõlema loomingu suurima osa moodustavad tellimustööd ühiskonna rahakale koorekihile - seega näed saab teha küll head asja ja selle eest end ära elatada.

    Mu enda kogemus (seni küll suht väike) tellimustöödega on selline.. niijanaa. Kui Sind usaldatakse ja tunnustatakse kui oma alal autoriteeti, siis on võrdlemisi lihtne teha asja hästi ja nii,e t ka ise jääda rahule, probleemiks läheb siis kui tellija igal sammul kõige kohta hirmsasti arvab, kuid samas ei tea tööprotsessi tagamaid (sellise ekstreemi otsa pole ma õnneks sattunud)

    Martiniga ei nõustu ma punktis, kus Sa eeldad, et keegi tahaks täna Hamletit lugeda vabast tahtest, või üldse õppida. Vabast tahtest.

    Omaenda akadeemias näen ka autoriteedi äärmiselt subjektiivset olemust - näiteks õppejõud ning õlikõva maalikunstnik, kes mind tohutult inspireerib ning motiveerib jätab väga paljud täiesti külmaks või kutsub esile tuima viha - seega ma arvan, et seda oodata, et ilmub keegi tuus, kelle järgi kõik kohe jooksma hakkavad... on veidi nagu Valge Laeva ootamine Liivimaa valge liivaga rannas.

    Ja kui see tuus autoriteet on ÜLITUUS, siis saab ta palju fangirle ja fanboysid, kes ei taha ise midagi teha aga ainult tarbida tema loomingut ja kuldseid sõnu.

    Haridus ei peaks olema propagandavahend - haridus peaks olema sellisel tasemel, et võimaldaks arengut neile, kes seda tahavad samas laskmata täiesti manduda neil, kes seda ei taha. Propagandal ei tohi siin kohta olla.

    Kindlasti on fakt, et iga üks autoriteet saab anda edasi vaid midagi väga subjektiivset, sealt ka siis tema nõrk külg - see pole objektiivne ning kõik ei väärtusta seda kunagi ühtemoodi

    ReplyDelete
  17. no ja:
    "Kultuuri ei tehta mitte selleks, et tähelepanu saada vaid selleks, et see oleks super mega awesome."

    mis on Su meelest super mega awesome ? kõlab tõlkes nagu.. lahe.
    Kultuur peab olema lahe.

    mis on lahe ? mis on lahe kultuur ?

    kellele peab kultuur "lahe" olema ?

    ReplyDelete
  18. Mõttetu on mõelda, et ei saa olla korraga kõrgetasemeline ja rahvale meelepärane. Läänemistes telesarjades on nähtav ilmne kvaliteeditõus, see ei pane seda seetõttu obskuuriasse vajuma. Samuti, võta popmuusika, ei ole ju nõnda, et kogu popmuusika, mis kunagi tehtud on ja rahvale peale läinud, oleks hingetu ja sitt.

    Fucking Hamletit lugesin ma seitsmeaastaselt. Ja inimene õpib - kui üldse - siis ainult vabast tahtest, materjalide kinnistumine tuleneb nendest huvitumisest ja nende kasutamisest. Ära ütle, et mite keegi ei loe Wikipediat. Juba Steffi Zweig ütles, et oma käe peal saab sinust kõvem ajaloolane ja intellektuaal, kui kool või ülikool sust eales teha saaksid. Kui aga keegi ei taha Hamletit lugeda, siis - ehk oleks hea aeg ta ülepea unustada? Why keep it on life support?

    Autoriteet on alati eeskuju ja mõjutaja, nagu seitsmekümnendatel üritas haige hulk inimesi luuletada "nagu Viiding". Propaganda on põhimõtteliselt ainus hariduse eesmärk - näidata, et maailmas on mingid asjad, millega võib tegeleda, mis on ägedad. Üldiselt ma arvan, et kooliskäimisele kulutatud ajaga saaks palju mõistlikumaid asju teha, nt arvutimängusid mängida või aknaid sisse loopida.

    ReplyDelete
  19. Ma annan sõnajärje RK-le laheduse definitsiooni koha pealt üle, tema oskab ilusasti öelda.

    ReplyDelete
  20. Su viimase kommentaari viimastest ridadest loen välja, et seda vestlust pole mõtet jätkata ja/sest see ei entertaini kedagi. On mul õigus ?

    ReplyDelete
  21. Hop - üleeelmine kommentaar, mitte eelmine, see hüppas sinna enne vahele.

    ReplyDelete
  22. Mul on kombeks kergelt viltu sõnastada oma asju, ehk tögada. Loomulikult võib lillemaal, maastik ja akt olla kunst ja peakski olema. Ma teeksin heameelega lillemaale ja maastikke. Ma pole 4 EKA aasta jooksul koolis mitte ühte lillepilti pidanud tegema ja maastikke oli aint Muhu praktikal.Kaitsmisel ei tohi kasutada sõna ilus, siis on kohe kuri karjas.

    Osta lingid olid näiteks, mida kõike võib tissiarmastajatele maha müüa, loomulikult ei esita ma neid kui kunsti. Minu praegune professioon on paraku seotud ilmatu laia elanikonna hulga erinevate ostuharjumuste väga sügava tundmisega, mis tekitab minus võib-olla veel suuremat kultuuripessimismi kui teil seal kamba peale kokku aga ma olen ka piisavalt tark aru saamaks, et justnimelt pakkumise läbi saad sa rahva harjumusi ja maitset parandada. Kui sa ikka järjekindlat müüd häid ja kvaliteetseid asju, siis saavutad sa lõpuks ka suure ostjaskonna ja ühtlasi avardad oma kundede silmaringi.
    Ei tohi pakkuda jama, nagu teevad kõik telekanalid, kirjutav meedia jne. Sealt see alakäik hakkaski, mina süüdistan eelkõige kirjutavat meediat.

    ReplyDelete
  23. Ma mõtlen seda, et "laheduse" kategooria on siiski üsna üldinimlik ning et nad tunneksid selle ära, kui nad seda näeksid. Ma ei kavatse inimest alahinnata ega jagada värki elitaarpasaks ja tavaliseks pasaks. Selline seisukoht, et mina inimesega ei saa mingi teise inimesega suhelda ja et tol teisel inimesel puuduvad emotsioonid, ma ei saa niimoodi mõelda, see on agressiivselt antihumanistlik mõttelaad.

    ReplyDelete
  24. Ei, miks? Sorry, et ma oma jutuga haridusekriitikasse ära vajun.

    ReplyDelete
  25. Madele - ooh, ilmselgelt väljendasin hoopis mina end ebaselgelt, arvan, et sain suurepäraselt aru, mida Sa mõtlesid - nii "ilusate" piltide kohapealt kui ka osta.ee lingid.

    Ma ei leia, et kõike peab müüma - ühe tegeva kunstniku "toodang" on võrdlemisi suur (kindlasti oleneb kunstnikust, kuid kui pidevalt töötada...) ning tasuta näitused väiksemates kohtades - rahvamajades nt - oleks igati teretulnud ning väga väikese raha kui mitte üldse mingi raha eest tehtavad - transport ilmselt tahaks kõige rohkem - selle saaks aga ehk mingi projekti kujuliseks kirjutada - seda see ometigi ju on.

    EKAl on omad plussid, omad miinused - nagu on teada, siis ma ise sinna ei läinud - iga hinnaga otsisin kohta ning leidsin selle praegu olevat Peterburis. Samuti käisin ma eelmine suvi kaasas ühel EKA maalipraktikal - oleks ja on niimõndagi selle kohta öelda.

    Martin, Sinule ma ilmselt olen kah ebaselgelt vastanud või end väga ebatervelt väljendanud. Ka mina ei kavatse kedagi alahinnata ega jagada "värki" "elitaarpasaks" ja tavaliseks "pasaks". Aga kasvõi Hamleti näide - raske on kellegagi Hamletist rääkida, kes Hamletit lugenud ei ole.

    Raske on hinnata midagi, mida Sa kunagi näinud ei ole. Ei - millesarnastki Sa kunagi näinud ei ole - pole millegagi võrrelda, pole kuskile lahtrisse panna.

    Mul käis sõber ühe tuttavaga siin külas. Akadeemias juhtus olema õpilaste töödest näitus üleval. Ta ei ole kuskiltotsast kunstivõõras ega midagi - tema kodus on seintel rohkem head graafikat kui nt oli minu koduseintel kui ma üles kasvasin - ja tema silmale olid kõik pildid ühtemoodi head.

    No aga.

    Ei ole ju. Ma ei ütle tema kohta midagi halvasti. Samuti ei arva ma temast midagi halvasti - vastupidi - tema enda saavutuste pärast on mul tema vastu ülikõrge respekt. Aga ta lihtsalt ei tea midagi kunstist, ta ei oska seda vaadata - see on omaette oskus.
    Seda on võimalik õppida, aga ise on seda raske teha - Sa pead oskama vaadata, Sa pead teadma kuhu vaadata. Kui Sul on mingisugune baas olemas, siis saad Sa soovi korral/vajadusel lahti öelda sellest kõigest, millest alustasid, ning liikuda edasi sinna, mis Sulle tundub olulisena, või hoopis liikuda tagasi, arvamuste juurde, mis olid olemas enne "harituks saamist", kuid olid intuitiivselt "õigemad" (subjektiivne).

    Mida ma öelda tahan ei ole lühidalt sõnades väljendatav:
    Kunst ei ole rahvale, kunst on rahvale.

    Loodetavasti suudan selle mingil hetkel ajas kasvõi enda jaoks sõnadesse panna

    ReplyDelete
  26. Haridusekriitikal on siin jutus väga oluline koht - paljus ongi probleem just selles, et haridus on olnud propagandavahendiks nii pikalt ning on seda osaliselt ka praegu.

    Nagu ideaalne ajakirjandus - on ideaalne haridus sõltumatu.

    Ideaalset pole olemas...

    OK, mul on kõht tühi, ma lähen nüüd ja söön suppi :)

    ReplyDelete
  27. Mõnus läbu, kuulen venipudelite ümber minemise häält ja räägitakse kultuurist. Sinna kõrvale tahaks veel karjuda oma maksiimi, et ikka meelest ära ei läheks ja siht silme eest ei kaoks: "KÕVASID ASJASID, KÕVASID ASJASID TULEB TEHA, SEE ON AINUS LAHENDUS, ME TEAME MIS NAD ON JA NEID TULEB TEHA! KUI EI OLE KÕVA SIIS TEE KÕIGILE TEENE JA ÄRA TEE SEDA, ERITI SINA MERIKE ESTNA!"

    ReplyDelete
  28. "Ära tee seda" on nii hea soovitus nii paljude asjade kohta, mida tegelikult tehakse.

    ReplyDelete
  29. "Autoriteet on alati eeskuju ja mõjutaja, nagu seitsmekümnendatel üritas haige hulk inimesi luuletada "nagu Viiding""
    muide, kelle kuradi eeskujul praegu kõik noored luuletavad? kui sirvida uusi luuleraamatuid või (kõlab sünge tadadadaa) värsket rõhku, siis selgub, et kõikjal on ülimalt ühetaoline pask.
    see on muidugi ka miski, mis toodab iseennast, st kui lugeda teatud laadi luulet väga palju, siis hakkad isegi nõnda kirjutama (hamletit lugedes käid terve päeva värsirütmis mõeldes ringi).

    lisaks nõustun mudlumiga (juba jälle! kui palju ma nõustun siin maailmas mudlumiga!), et ei tohi pakkuda jama. ei tohi alla anda väitele, et "aga massid ostavad seda". massid ei ole rumalad, ainult sina pead neid rumalaks, kui neile muudkui ainult saasta pakud.

    ReplyDelete
  30. "Ära tee seda" on nii hea soovitus nii paljude asjade kohta, mida tegelikult tehakse.

    aga kustkohast jookseb selle teadmise-äratundmise piir ?

    vabaduseväljaku klaaspuuris ei kasva ometi hea(loomingu) ja halva(loomingu) ära tundmise puud, mille otsast võime võtta vilja, sealt haugata ning olle head (tasemel)

    haridus on ainuke süsteem, mis näitab inimesele kätte, mida on/oleks mõtet teha, mida mitte. just hariduse puudumise tõttu oleme situatsioonis, kus keegi ei suuda heal (asjal) ja halval (asjal) vahet teha.

    usun, et kõik võiksid nõustuda Mudlumiga, kui ta ütleb, et ei tohi pakkuda jama.

    omamoodi ma püüangi siin oma jutuga sedasama öelda
    ja et: selle asemel, et tagantjärele öelda, et oli sitt (/insert preferred timeframe) aasta, võiks vaadata tulevikku ning püüda luua midagi, ning pakkuda midagi, mis oleks just see "KÕVA" või siis "super mega awesome", kuigi ma leian, et mõlemad väljendid on puudulikud ning väga kergesti valestimõistetavad kirjeldamaks seda, millest meil vajaka jääb.

    juba väga pikalt oleme saanud tõdeda, et sitt on sitt. aga mis edasi ?
    Roberti lahenuds on "ülikõva" aga see ei tähenda juhuslikult midagi, abstrakne ning tore. absrtaktne on aga viimane, mida praegu vaja on, ei ?

    ReplyDelete
  31. "MAARIT MURKA, KA SINA ÄRA TEE!"

    aga las ta teeb - ja las teevad teised kah.

    kõrvaldada sitt pole lahendus, kui sinna ei tule kõrvale midagi. ühe sita viskad välja, teine sitt tuleb asemele - sitt on konstantne. sitt on igavene. inimloomuses on oma kompartement, mis on reserveeritud sitale.

    sita kõrvale tuleb pakkuda midagi rohkemat, midagi paremat, midagi mis ei ole sitt. sita üle tuleb domineerida, sitt panna tundma end väiksena. luua olukord, kus sitt tahab olla parem, et märgatud saada.

    arvatavasti on see sama võimalik kui puhtal kujul kommunism...

    ReplyDelete
  32. Haridus ei ole see, mis on kool. Teps mitte kool ei õpetanud mulle, mis on kõva ja normaalne. Niimoodi on jabur isegi mõelda. Haridus, in fact, on midagi muud. Võib öelda, et haridus on tegelikult seesama, mis kultuuriline keskkond.

    Ja definitsiooni järgi on inimene kõikvõimas. Nur was nicht ist, ist möglich.

    ReplyDelete
  33. Kas polnud artikkel just sellest,e t kultuuriline keskkond on veidi selline.. pussyhandclub. Seega saab seda öelda ka hariduse kohta - nagu on ja ei ole kah.

    ReplyDelete
  34. No vaata mõnel on selline inkubaatorkeskkond - mis koosneb ainult Hamletitest, neid on inglise ja hispaania ja vanasaksa keeles ( kas vanasaksa keel on ikka olemas?)

    MM on väga jutukas noor daam. Ta päriselt näitas, kuidas ta neid oma asju teeb, miskise puudripintsliga hajutab ära iga viimase kui tõmbe jälje. Ja tal läheb vaja ainult kahte värvi - musta ja valget. Kaval ning kokkuhoidlik.

    ReplyDelete
  35. Njaa, sellest ajast, mil oma keldris ratastoolis iseenese oksesse lämbumas olid, on radikaalsust kõvasti maha tiksunud :)

    Õnneks pole päris kevadine porgand millega lajatasid ja mõte oli kaunilt söödavaks pakendatud. Mu paarisekundine tähelepanu suutis lõpuni jõuda.

    ReplyDelete
  36. This means you gots to work on up-grading the kultuuriline keskkond. Arva, kelle töö see on?

    ReplyDelete
  37. Gespräch MörderApril 5, 2011 at 10:17 AM

    Päevapoliitika ja kultuuripoliitika teemadel jahumine ei ole meiner meinung nach awsome. Minu awsome-meter näitab selle ja ML viimase postituse peale minus sieb tausend! Was next? Hakkame allkirju koguma oder fesari kommuun "Tallinna TV raha galeriidele" machen?

    ReplyDelete
  38. Vähemalt on meil oponent, mis on ju ka sigalahe. Kas kultuuripoliitika on eetiline? Kas kultuuripoliitika on päevakajaline? Kas kamp degradeerunud poolharitlasi - poolkunstnikke üldse mingist kutuurist midagi teavad?

    vaadake parem vidiõud ühest hoopis teisest kultuurist
    http://www.youtube.com/watch?v=NtD1X4lR3n8&feature=player_embedded#at=36

    ReplyDelete
  39. We've come to show kultuuriajakirjandus. Eetika ja esteetika teenivad lõppeks oma eesmärki vaid siis, kui need reaalseteks näpunäideteks vormindada.

    Ja otse loomulikult ei ole mingit kvalifikatsiooni vaja majanduse, poliitika või kultuuri maatasandamiseks ja radikaalseteks ümberkorraldusteks. Nagu ei ole vaja doktorikraadi, et mõista, et 9x% sõiduautodest tänaval näevad nõmedad ja ebainspireerivad välja.

    ReplyDelete
  40. ja ometi ei püüa ma kaitsta olemasolevat süsteemi, vaid sooviksin pigem arutada lahenduste võimalikkust. süsteem on katki, või on süsteem ebatervsilik loometegevusele ning ise oma loomuselt ebaterve, kuid kultuur pole ometigi haige kabjaga hobune, kellele "halastusest" kuuli pähe kihutad ja seejärel uue mära omale turult vaatad..

    ReplyDelete
  41. well. hegemoonial vaip jalge alt ära tõmmata on alati kõva, eks ole. kapitalist ütleb ka, et olemasolev hegemoonia solgib turgu, ja ma pean temaga nõustuma.
    seejärel, ma arvan, et mingisugune kõrgetasemelisem üldine sotsiaalse kindlustatuse võrk oleks samuti täitsa kena. et igal tüübil, kes tahab midagi teha, oleks veitse parem midagi teha.
    samuti oleks äge, kui seda värki, mida tegelikult tehakse, kuskil näha ka oleks. nagu niimoodi, et kunstnikul on normaalne kodulehekülg ja et perfokatest on videoid ja et reprosid võib osta.
    kindlasti ei tohi unustada ka kõvade asjade tegemist.

    ReplyDelete
  42. Põhimõtteliselt "juhe seinast välja" on üsna mõjus lahendus. On asju, mille tegemist ei tasu jätkata. Ei tasu jätkata abielu, mille osapooltel teineteisest ükskõik on, ei tasu üleval hoida merelise ülemvõimuga lahinglaevu, ega neid ka juurde ehitada, need asjad ei tööta.

    ReplyDelete
  43. ofkoorss.

    aga veebilehtede tegemine on täna juba üks kergemaid asju - kindlasti oleneb selle funktsioonist ja bling-faktorist, kuid tööde maailmale nähtavaks tegemine on ikka kuradima lihtsaks tehtud.

    on olemas nii tasuta domeene kui ka freeware-tüüpi softi, mis põhimõtteliselt teevad asjad ise ära. probleem on sin pigem selles, et igaüks ju tahab omale custom-made asju - punk on lahe. aga DIY ei ole.

    kõrgtasemelise sotsiaalse kindlustatuse võrgu loomine ei saa juhtuda üleöö - ei kümne, ei kahekümne aastaga.

    galeriide koha pealt nõustun - aga mõtled Sa siinkohal vaid näitusepindu või ruume, kus on kohal mänedžer ning igal pildil nii igaks juhuks ka hinnasilt juures ?

    siin oli ka sest teemast juttu: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11948:pogus-pilk-kohalikule-kunstiareenile-ehk-muljeid-teisest-galaktikast&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3331

    ning peab ometi tõdema, et terve Eesti on ikka üks kuradi pommiauk võrreldes mõne läänepoolsema suurlinnaga nagu Berliin. (või idapoolsematega...) galeriiruumidega on aga nagu alati on olnud - selliste asjade eest uleb võidelda. kahtlen tõesti,e t kunagi tuleb kultuuriminister, kes hakkab kunstnikele galeriiruume ja stuudioid vägisi peale suruma. Kunstnik on alati pidanud võitlema kõige eest, mida tal vaja - keegi pole talle midagi niisama andnud, kõik pigem vaid tahavad temalt midagi.

    Kuigi esmase lahendusena näen just analoogseid tegevusi nagu Su enda esimene isikunäitus jne, kuid ka avalikemas paikades, mitte vaid väiksemale hõumidest seltskonnale.

    ReplyDelete
  44. ma pole galeriiruumide kohta poolt sõnagi öelnud! või well, seda, et paljud neist on nii peidus, et nad võiks sama hästi kuskil mustamäe trepikojas olla, rohkem inimesi läheks mööda.
    veebilehtede tegemine võib olla kerge, aga millegipärast ei ole korralikku esindust isegi paljudel elusatel, noortel ning peksvatel tüüpidel. liiduke ehitas neile kunstnikele, kes talle meeldisid, isegi maju, you can give it that. kas sa kujutad ette, et see riik siin ehitaks kunstnikele ja kirjanikele majasid?

    tahaks endale reprot sellest seitsmekümnendate maalist, kus peal on paljas tšikk ja radikas ja aken. ma'i mäleta, kes selle tegi. tho mul poleks seda kuhugi panna. also, mõtle kui mõnus oleks, kui kultuurilehe vahelt tuleks vahva läikiv repro välja nagu nirvana poster meie meele vahelt?
    isetegevus on muidugi normulks. sa ilmselt mõistad, kuidas sotsiaal-majanduslike olude muutmine muudaks säändset värki sagedasemaks.

    ReplyDelete
  45. no aga liiduke ju ehitas nee dmajad kah mingite rahadega. kunstnikud said omale maja, samal ajal kui paartuhat kilomeetrit ida pool kügelesid kaevurid telkides. Kogu see aeg oli meie jaoks veel OK, aga seda selle pärast et Liit tõmbas ressursid ühest maamuna otsast siia Euroopa poolsesse otsa - seepärast said kunstnikud majad ning Ikarus-tüüpi bussid, et sõita kaugele itta neid kügelevaid kaevureid maalima,e t pärast piltidele panne pealkirjad kus domineerisid märksõnad "kangelane", "NSLV" ning "kommunist".

    reprodega nõustun. kahjuks pole Eestis enam ühtegi kunsti-žurnaali alles jäänud. Selline X-pressi mõõtu asi võiks olla; ainult odaval paberil kus on CoolD postri asemel Rubensi Bacchus, kõrgekvaliteedine ja kriitpaberil. Nõuka-aegsed asjad poleks kah pahad - nende präast ma siia kooli suundusingi.

    galeriiruumide kohta sõnagi öeld ? Hm. lugesin seda Su jutust välja küll - kuigi vbl ajan ma segamini jutu Su enda artikli ja sellesamuse artikli alt - kohati teemad kergelt öeldes kattuvad

    ReplyDelete
  46. Samal ajal oli mustatöölise reaalne palk jälle suurem, kui kulturnikul. Ja tollel kaevuril ei olnud tunnet, nagu see oleks tema "süü", et ta seal kaevanduses kaevab ja tema kohta öeldi "kangelane". see vähemalt üritab inimeste enesehinnanguga tegeleda, keegi ei ütle tänapäeval, et keegi, kes mingit vajalikku tööd teeb, on kangelane. Aga see on üks haige vana liidukese jutt, ma'i tea, kas seda peab siin ajama.

    Kunstižurnaali... ülepea tahaks näha, et keegi kuskil kunstist niimoodi kirjutaks, et inimese moodi on, nii, et jutt on arukas, aga samas iga sõna ei kõmise õõnsalt nagu ta koosneks ainult diskursusemeemist ja inimesel oleks normaalne lugeda. Ükspuha siis, kas ajaloolisest või tänapäeva omast.

    Galeriiruumidega on lihtsalt niimoodi, et neist tundub rohkem muret kui rõõmu olema. Huia ennast sinna kohale, huia oma pildid seinale, huia pildid seinast maha, keegi eriti ei käi ka, enamasti ei näe mingi röögatult šeff välja ka... natuke nagu teeks seda selle eest, et näitus toimus, saab linnukese kirja. Mitte et ma näitusesaali idee täielikult hukka mõistaks, aga saaks ju kuidagi mõnusamalt olla selle värgiga kohati?

    ReplyDelete
  47. Vaapo Vaheri vene filmidest kirjutav raamat on selline, mida igal inimesel on rõõm lugeda.http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167871

    Kas minu eksemplar on sinu käes? ( Sinu)


    See kõrvalepõige siin selleks et näe, on võimalik kirjutada normaalseid asju kultuurist.

    ReplyDelete
  48. Viimati oli Bobi käes, kui too Kalamajas elas. Ma arvan, et ikka veel on Bobi käes.
    Ega ma'i öelnudki, et ei oleks võimalik midagi normaalset kirjutada või öelda või et seda ei tehtaks sugugi. Näituseks D. Vseviov esitamas Liidu ajalookillukesi läbi kodanliku humanismi prisma on tõsine õnnestumine ja seda kuulab tõepoolest palju inimesi. A' see Vaapo Vaheri raamat ilmselt piisavalt tähelepanu ei saanud jälle.

    ReplyDelete
  49. Raamat tagasi, tahan üle lugeda seda, üks LR oli ka, mis oli sõna abstrahheerimise meistriteos.

    ReplyDelete
  50. Ma ei olegi väitnud, et igav ja hea on kattuvad nähtused, aga ma arvan, et niisugused asjad, millest sa räägid ja puudust tunned - need "asjad, mida ei toimu" - need asjad toimuvad reeglina mingi vastureaktsioonina ühiskonnas toimuvatele nähtustele - need asjad toimuvad siis, kui inimesed tüdinevad, sellest, mis on, ükskõik, kas see, mis on, on halb, hea, igav või intrigeeriv - need asjad toimuvad siis, kui inimestel on midagi kobiseda. Meil ei ole asjad veel piisavalt kaua ühte moodi olnud, et kriitiline mass oleks jõudnud sellest tüdineda. Varsti ilmselt on.
    Popkultuur, mille kohta sa väidad, et see on sündinud mugavusest, ei ole ka sündinud lihtsalt niisama, vaid ikka seepärast, et inimesed on sellest samast mugavusest tüdinenud ja otsivad midagi muud, uut, värsket. Eestlased veel eriti ei ole, sest alles läks mugavaks.
    Ja üldse: ega need asjad nüüd nii sitasti ka ei ole. Minu arust tehakse küll praegu Eestis palju paremat popmuusikat kui näiteks 15 aastat tagasi.

    ReplyDelete
  51. (Pop) kultuur on võimas kui ta on sünnib protestist ja on politseeritud. Nagu mustanahsliste kultuur 60ndate Inglismaal. Riietus, muusika, tants, kõik mis aitas luua identiteeti mis andis nende elule suurema tähenduse kui olla lihtsalt „Negro“ Mustanahaliste kultuur muutus aga tavalisteks tarbesemetks ja kaotas oma politseeritud tähenduse ja võlu. Blig Bling ja MTV ja sinna jäi i’m black and i’m proud. Ka Eestis oli nõukogude ajal kultuur parim viis keskvõimule vastupanu osutada. Keelatud kirjandus, salajased kogunemised ülikooli ühiselamu keldris- sellest sünnivadki suured ideed. Tänapäeval on vaja on uut politseeritud kultuuri mis looks uue identiteedi. Võibolla seletab welfare state Euroopa (pop) kultuuri madalseisu. A mis welfare Eestis ikka on? Seega vist läheb tõesti lihtsalt aega, et olla “Kodu Keset Linna“ tegelane, pole enam lihtsalt rahuldav.

    ReplyDelete