Tuesday, April 12, 2011

Mudlum ja riided 2

 
Lehekestega siidipluus
  Kui ma Laulasmaale elama läksin oma uhke, nii uhke Burdade järgi õmmeldud garderoobiga, siis juhtus mõne aja pärast selline asi. Suvilasse, nagu ikka  tavaks, murti sügisperioodil sisse, söödi ära kõik kreegikompotid, kivid sülitati mööda tuba laiali ja kapp viidi riietest tühjaks. Selle peale arvas meespool, et maal elades on mul vaja ainult vatijopet. See lõikas mu noorde, edevasse naisehinge! Pole seda siiani andestanud.

Samase mehe kohta võiks ka öelda, et ta oli möödunud sajandi suurim kaltsakas. Kui me muuseumis kurameerisime, siis oli mul inimkeha anatoomiast veel nii udune ettekujutus, et ma arvasin , et ta on kerest vigane - kuna püksitaskud olid ebaloomulikult igasugust sitta täis topitud, andis see veidralt suurepuusalise väljanägemise. Juba siis olid inimesed heldemeelsed ja üllad, ning tema 30ndaks sünnipävaks pani toetav kollektiiv rahad kokku ja mind kui pruutis näitsikut saadeti Kaubamajja talle uusi riideid ostma. Need olid siis helehallid püksid, hall särk, sinakashall nööpidega kampsun ja lips. Kingadest ma ei mäleta, aga ma arvan et uued kingad olid ka. Pealaest jalatallani.


Ma ise kandsin mustjastumesinist siidipluusi valgete ja hallide lehekestega ja pliiatsseelikut, mis käis tagant terve rea nööpidega kinni. Nööbid olid kumerad ja kannaga, ega see väga hea istumise kontoriseelik ei olnud. Siis mul oli ilus tumesinine tolmumantel ja hästi värviline siidimaali rätik ja mingid täitsa ilusad tumepunased nahksaapad, ema oli need kuskilt rajooni väikepoest saanud. Ma olin päris kenake ja põski jumestasin  Lumene duoga, mis oli valuutapoest ostetud ja  hirmsasti sädeles.

EHI Teatri õppetool, Tšehhov
Kingad, seelik, pluus, kaltsust, krae ja kindad vanavara
Ja tulebki üks tume ja ebamäärane aeg. Vanusest 20-27 ei ole Muudlumist fotosid. Ta ei mäleta milline ta oli, sest ta ei taha mäletada. Ta ei mäleta riideid, või kui mäletabki, siis pole sellest midagi head rääkida. Oli üks mantel, iseõmmeldud, nööpaugud kõik riidega pööratud, helehall valge kalasaba moodi mustriga, sellest kangast olid poolel Eestil siis mantlid seljas. Saapad olid tellitud töökojast "Välk" , sinna sai korra kuus hommiku kuue ajal saba moodustatud, kus paarsada inimest seisid ja soovisid omale mõõdu järgi saapaid tellida. Tähtis polnud mitte mõõt, vaid see, et neil olid nagu vähe kobedamad mudelid, kaubandusvõrgus haigutas totaalne tühjus. Ja sinna komplekti käis roheline kaabu elus esimest ja viimast korda, ja kaabudega on tõepoolest nii, et tuul viib neid peast minema.

Oli ka talvemantel, tumehallist villasest riidest, hirmkeeruka lõikega, nahkhiire varrukatega, igasugu vatiinidega alt ja  naaritsakildudest kraega, see nägi välja päris täpselt 70+.

Suurem pööre maailma mikro- ja makromajanduses oli esimeste kaltsukate teke. Mäletan kõige esimest, mis ma avastasin, see oli Pärnu maanteel, seal, kus on Vineeri-ja Mööblivabriku peatus, aga teisel pool teed. Kaltsukate teke oli käsitööoskuste ja ülepea käsitöö surm. Kuni selle ajani olin ma teinud kõik ise - heegelpitsist lapitekini ja sinna vahele üleriideid ja kleite ja seelikuid ja meestele ja naistele ja lastele, käpikuid ja sokke ja ristpistet ja varspistet, kotte ja  kardinaid, kohvikannusoojendajaid ja prillitoose.
Olen käinud isegi Keskturul tikitud pajalappe müümas. Aga sealt aeti mind minema, sest mul polnud müügiluba.

Ja siis enam ei midagi.

Pildi autor Krõõt Tarkmeel ca 2005
Kõike sai osta kaltsust. Kingi, kotte, palituid ja selliseid ennenägematult uhkeid kaubamärke ja materjale - kaamelikarva, siidi, lakknahka... Pole mingit mõtet osta kangast või lõnga, pusserdada hulga aega ja saada ikka kehvem kui kaltsust mõne ruubli eest.

Viru tänaval olid kinga- ja suitsuputkad - seal müüdi isetehtud jõledat träni, mäletan vähemalt kahte paari kingi, mis ma sealt ostsin, mõlemad olid käimiseks kõlbmatud - tikkkontsade ja ülikitsa ningaga ning väga, väga koledad. Ühed olid ebaloomulikku värvi fuksiaroosad, nii kanget roosat värvi pole ma elus hiljem näinud, neid ma kandsin omaõmmeldud jõhkerlilla pükskostüümi juurde, kostüümi jakk oli mingi värd frakist, eest niimoodi nurkadega aga taga pikka saba ei olnud. Ja nende riietega ma istusin siis Tõnis Rätsepa juures Draamateatris kohvil,  kus ta ütles mulle, et minu vanuses (26) peaks mul olema suuremad rollid laval juba tehtud ja et ma olen väga hiljaks jäänud ja tema mul edasi õppida ei soovitaks. Ma ikka aasta tegin veel seda teatrivärki ja kaklesin ja ülbasin Rätsepaga muudkui.

Esimesed teksapüksid ostis mulle Konn (kasiinosõltlasest noor ja võluv elukaaslane) kaltsukast 25 krooni eest, kaltsukas oli Tehnika tänaval viinapoe kõrval. Ma olin siis 29 kui ma esimest korda elus teksad jalga tõmbasin. Mingi aeg titemammana ma käsin vist enam vähem kolme sorti riietega - teksad ja mingi rõve sametist kõrge kaelusega pusa,  hall trikotaažseelik ja see sama õudne pusa ja Konna Sergio Tacchini dressid - need olid alguses lumivalge ja tumesinisega aga pärast mingit ebaõnnestunud pesumasinatäit olid nad helesinise ja tumesinisega - kusjuures jumala ühtlaselt, nagu peakski nii olema.

Roheline Konnajope
Rääkima peab kindlasti absoluutsest stiiliikoonist - Konnast endast. Ta kandis (ja kannab) ainul 80ndate kõrge värvliga heledaid teksapükse, valgeid sokke, teksatagi ja kraega trikotaažsärki, sellel on mingi spetsnimetus ilmselt. Särk on pükstes sees. Botased või kauboisaapad. Või dressid.
Firmad kindlad ja usaldusväärsed Nike, Reebok, võib-olla veel mõni.


Ja roheline Konnajope!!! See oli mingist tihedast puuvillariidest väga erkroheline, selle selja peal oli hiigelsuur G täht. Ta kandis seda oma 10 aastat ja enne oli see olnud ta isa oma kes oli selle vist kuskilt  valuutapoest hankinud. See oli maailma kõige silmatorkavam riietusese, mis oli tingimusteta ja täielikult kinnistunud selle kandja märgiks.


Liikudes olevikule lähemale võiks mainida et viimane massiivne riieteostmine toimus umbes kuus aastat tagasi Elvas, kõik Elva kaltsukad said lilledega kleitidest ja seelikutest tühjaks ostetud, siis oli veel mõnusalt raha järgi korterimüügist. Ma arvan et vahepeal oli lilledega ja ilma lilledeta seelikute hulk 80-100 lähedal, seljas käivad neist need mis parasjagu selga lähevad või tooli peal vedelema juhtuvad, viimased neli aastat on kõik riided nagunii värviplekilised, sest ma oskan isegi siis värviga kokku saada, kui on mingi muu aine tund, istun kellegi värviga ära äkatud tooli peale näiteks. Kahtlemata on ka muid moeerroreid, näiteks topin ma järjekindlalt selga umbes number väikseid  trikotaažpluuse, selle asemel et rõhutada oma figuuri häid ja peita halbu külgi, millised nõuanded on mulle ka teada loendamatutest naistele suunatud telesarjadest. Sul peaks olema umbes kaksteist tädilikku riietuseset, mida omavahel kombineerida ja ühed hiigelsuured pärlid  ja paar röögatut käevõru ja punane käekott ja kingad. Kaks korda vaatad sihukest saadet ja une pealt tead, mismoodi see meetod seal töötab.

Igatahes, ma pole lootust jätnud, et kui järjekordne megakorter  peaks saama  maha müüdud, jätkub raha ka kaltsukate jaoks ja sedakorda võiksid need olla Londoni omad.


9 comments:

  1. Kraega trikotaažsärgi nimi on tennisesärk, ma arvan.

    ReplyDelete
  2. Kas see esimesel pildil väike urood on Luiks või on see mingi teine väike urood? (väga Luiksi moodi välja ei näe, aga samas ma ei näe põhjust, miks Mudlum peaks tol ajal mingi rändööm lapsega poseerima)

    Also - hea lugu, parem kui eelmine!

    ReplyDelete
  3. Mina ise. Seevastu on Mudlum seal pildil mu-meelest veits Luiksi nägu.
    Mulle ka meeldib, hea lennukas ajalugu.

    ReplyDelete
  4. Näost kitsam ja naeratus laiem - veits luiksisem küll! MLjun kannab peenvillasest helekollasest lõngast käsitsikootud sipupükse ( oli ka selline pitsiline kampsun,hoidsin seda veel aegu kuni koi kõik nahka pani). Samuti said Mljun kõik särgikesed omale heegelpitsist krae. No ei olnud inimestel omal ajal muud teha.

    ReplyDelete
  5. Kas polo mitte kõrge kaelusega sviiter ei ole?

    ReplyDelete
  6. http://www.google.com/search?client=safari&rls=en&q=polo%20shirt&oe=UTF-8&um=1&ie=UTF-8&tbm=isch&source=og&sa=N&hl=en&tab=wi&biw=1280&bih=664

    ReplyDelete
  7. See on tõesti polosärk, ma mõtlesin ise tennisesärgi nimetuse peale.Kõrge kaelusega sviiter ( sünteetiline soovitavalt) on pallon.

    ReplyDelete
  8. Ehk siis olgu õigus kõigil natuke:

    http://en.wikipedia.org/wiki/Polo_shirt#History_of_the_tennis_shirt

    ReplyDelete