Wednesday, April 20, 2011

Neli raamatut - üks loeb

 
Arvustuse kirjutamise libedal teel näeb mind ainult sellepärast, et lõpuks sattus mulle kätte nii halb raamat, mida lugedes ma iga kolme lehekülje tagant mõtlesin - no nüüd jätan pooleli. Aga siis tärkas mus päästev mõte - sellisest hirmus halvast raamatust saaks ju eeskujuliku raamatututvustuse just sellises lahmivas, mahategevas stiilis, nagu mulle meeldib. Nii ma siis kiusasin ennast veel vähemalt neli ööd enne uinumist ja närisin selle puusliku läbi. Vähe jäi mulle sellest meelde aga mis meelde jäi oli enamvähem selline:

Autor on Hispaania nn "uue laine" või " veel uuema laine" või "veel nooremate ja vihasemate meeste esindaja" Juan Goytisolo. Raamatu nimi on " Mõõn"
Lugu ise on kõige halvemat sorti  segu mingist armetust töölisliikumisest, mis mandub baarisjoomiseks ja töölisjõmpsikate vargabande tegemisteks. Täpselt ei saagi aru, mida autor õieti ajab - kõik see on nii igavalt, kiretult, haigutamaajava tuimusega kirja pandud, et kuiskimoodi ei mõista, et siin kuumaverelise maa autor rääkimas salapahedest, ärkamata seksuaalsusest ja millest veel.

Lugu kokkuvõtvalt järgmine. On üks kõrts, kus tööst väsinud  või mittetöötavad muidusööjatest mehed ilmaasjade arutamiseks ja topsi tõstmiseks kokku tulevad. Ühe tüübi nimi on Sada-Grammi ja teise nimi Viis-Duurot, nad on kaks igavat joodikut. Viiel-Duurol on kari lapsi, nende hulgas ka üks silmipimestavalt ilus jõmpsikas Antonio, mis on küll õige ladina nimi. See Antonio saab sõbraks ühe vargakambaga, koos teevad nad pättusi ja muuhulgas kasutavad tema südantlõhestavalt nägusat välimust selleks, et Fatima jumalaema ristikäigu jaoks rikastelt annetusi koguda. Üldiselt süütu ja igav värk. Antoniot jälitab pidevalt mingi kaupmehenaine, kes lõpuks ta Viie-Duuro käest välja ostab ja omale koduteenijaks võtab. Algul on jutt muidugi, et mul oli samasugune poeg nagu sina, ta on nüüd surnud, pärast aga teadagi mis. Antoniol on unistus koos kamba ninamehega laevaga Ameerikasse putkata, too sunnib teda naise tagant varastama, et sõiduraha kokku saada ja  laseb ise alatult üksi jalga, jättes ullikese maha. Aegajalt vilksatab mingi hädine tegelane, vana sõjaveteran, kes lõpuks ta eluruumidest välja tõstetakse, kuigi vanamees ei usu seda ja muudkui hõõrub oma medaleid küürimispastaga läikima. Siis on tähtis veel vennike, kes omal ajal õigeaegselt (enne naisevõttu) vehkat tegi ja nüüd saadab kirju paremast maailmast kus on ametiühingud ja puha. Tema kirjad keeravad ühe Gineri-nimelise mehe hirmsasti üles, too tahaks siin ka töölisliikumist püsti panna aga naine ei lase ja poegadele meeldib ainult õlut juua ja kitarri mängida. Kulminatsiooniks on armetu karnevali kirjeldus, kus rahvas ennast oimetuks joob, osad imikud söövad püssirohtu ja surevad ära, mõned litsid viiakse parandusmajja ja nii ikka uljalt edasi.

Ärge seda raamatut küll kunagi lugege.

Järgmine raamat on juba hoopis teine tera. Väga mõnus on võtta riiulist peotäis Loomingu Raamatukogusid, vaadata, kas sattus pihku mingi ammune lemmikraamat, mõni uus hiigla hea raamat või keskmiselt igav tükk. Tegelikult on nii, et ka keskmiselt igavates tükkides võib leida oma krutskeid. Krišan Tšandari "Taevas on selge" on just selline kõva kiiksuga raamat.

Siin on kindlasti ka tõlkija Haljand Udami käsi mängus, kes on keskpärase teose hiilgavalt eestindanud. Samuti on ta kirjutanud lühikese ja lööva eessõna, mis kokkuvõtvalt kõik autori kohta ära ütleb.

Hakkad raamatut lugema ja muheled - mõnus, lopsakas, heas keeles, justkui kerge irooniavarjundiga, loed veel - ja imestud - kuskilt hakkab paistma selline kondikava - ülilihtne skeem, millele on lihtsalt natuke idamaist romantikat selga kasvatatud. Nende kahe vastuolust - kommunistlik-patsifistliku konstrukti sisse peidetud idamaa kultuuri peentest pooltoonidest sünnib mingi kentsakas sümbioos.

Lugu järgmine. Üks mees sai tunda taevalikku armastust, mis lunastab kõik, kes temasse usuvad ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. Nimelt viis üks masinist ta oma laevale peole, kuhu olid palutud ka daamid ja pakutakse alkoholi ( tegu on islamiusulistega).
Laeval on kolm naist ja alguses peakangelane ei teagi, milline talle neist kõige enam meeldib, kas Džamila, Šakuntala või Šandšaana. Ishak mõtleb - No nüüd läheb peoks! aga vale puha - pidu vindub ja vajub viisakalt laiali - võõrustaja igavus peletab. Lõpuks palub peoperemees Ishakil daamid koju saata, kuna ta ise ei saa, tal algab laevas vaht. Nüüd alles lugu tuurid üles võtab. Vaevalt jõuab mees naised koju saata ja ennast minekule asutada, kui kuskilt tõmmatakse välja pudel viskit ja naised kuulutavad: Nüüd algab pidu! Sõnaga - mees lohistatakse hoovi saatuslike armumistagajärgedega. Üürike rõõm kestab mõned kuud, siis leiab Džamila hüüdnimega Beebi endale uue, isasema kallikese ja ütleb vaesele Ishakile "Get out!"

Mis jääb mehel oma au ja haavatud hinge päästmiseks teha? Ta sõidab kuurortisse surema. Jätab naisele 7 päeva aega temaga leppima tulla ja lubab seitsmendamal päeval endalt elu võtta. Võtab välja kõik oma säästud, üürib lukshotellis kauni vaatega toa ja andub magus-valusatele mälestustele.
Saatus viib teda kokku vapra juuditari Elsaga, kes on Bombays leidnud rahuliku elupaiga ja peab seal lasteriiete äri koos oma elukaaslasega. Ta on muidugi väga pälju läbi elanud sõja ajal.

Hotelli söögiruumis tekib Ishakil tüli ühe kaupmeherajakaga. Kõigepealt ei meeldi tollele, et mees on muhameedlane ja teiseks on neil erinevad arvamused sõjast ja rahust. Kaupmes ootab sõda India ja Pakistani vahel ja nii ka hotelli peremees, asja eest teist taga, ainult selleks, et haavatud sõjamehed saadeti varemalt kuurortisse kosuma, see aga andis neile mõlemale tööd ja leiba. Pole sõda, pole inimesi, pole äri. Ishak vana lambapea aga sellist lihtsat asja ei taipa, vaid virutab kaupmehele pudrukausiga vastu vahtimist. Selle eest pannakse ta kohalikku soolaputkasse istuma. Soolaputkas kohtab ta kätetut-jalutut meest, sõjainvaliidi, kes korjab sõjavastaseid allkirju. Niiviisi vaikselt, otsekui märkamatult hakkab meie kangelane ümber kasvama, hakkab mõistma et üldine on ülem üksikust. Ta mõistab, et ta peab elama, mitte ainult selleks et päästa oma maa viie tuhande aasta vanust kultuuri, vaid ka selleks, et päästa ta kümne tuhande aasta vanusest barbaarsusest.

Raamat viib meid aga lõpus tagasi algusesse. Meremees-masinist Multaani, kes samuti armastas Džamilad, on talle kuue aasta jooksul saatnud merelt kogu oma teenistuse ja samas kiivalt hoidnud neiu au,  pole teda näpuotsagagi puudutanud, sai teada, et paha Ishak tahtis neiut võrgutada. Toimub kähmlus, milles õnnetu aumees viimaks murdub ja ütleb - lähen ära teise laeva peale vanemmehhaanikuks, hakkan saama tuhat kuussada ruupiat kuus, saadan selle kõik Beebile ja ei tule siia enam iial tagasi.
"It is an investment in a dream" - nii ütleb mehaanik ja aumees Multaani.

Järgmine raamat on hoopis huvitav - võiks öelda kõrgkirjandus aga väga mageda pealkirjaga - Johan Borgen "Mesinädalad"
Need jutud on natuke sellised, milliseid Muudlum võiks kirjutada, kui ta oleks kirjanik. Nad on haigelt psühholoogilised aga mitte didaktilised. Natuke nagu borgeslikud. Samas jäävad ikka kõvasti alla, lihtsalt borgenlikud.
Raamatus on viis juttu. Igaüks omal kombel märkimisväärselt hea.

Esimene räägib ühe aadliku järeltulijast, kelle vaar-vaarisal oli korda läinud tiitel saada teenete eest asumaades kus ta oli rakendanud kõiki vahendeid peale siidikinnaste. Sealt oli ta ka maiaks muutunud tumedanahaliste naiste peale, koguni niivõrd, et ta nende puudusel valgeid neide pähkliõliga võidis. Tema järletuleva soo kohta öeldakse, et see oli arvukas kuid vähe legitiimne.
Imelikul kombel olid need järeltulijad koloniaalse päritolu tunnustega - vähe krässus juuksed, õõtsuv kõnnak, tõmmu jume. Ja ainult ühe neist ema oli raseduse ajal pruuniks võõbatud ning teadus abipastori näol ei osanud sellele nähtusele mingit seletust leida, sest loomupäraselt olid emad valged ja rõõsad.
Ühesõnaga - üks neegrivälimusega kuid valgetverd mees munsterdas ennast laevale mis pidi sõitma Eestisse aga teel siia hukkus.
Kõrvalteid mööda sattus kangelane kuidagi Norramaale ja leidis seal teenistust Tivolis "Somaali küla" nimelise trupi liikmena.
Edasi soovitan ausalt öeldes ise lugeda, ma ei hakkaks puänti ümber jutustama.

Teises jutus on parimal võimalikul viisil kirjeldatud vaimuhaiget (võis siis ka mitte), tüüpi, kes parema meelega keeraks ennast kõhuli ja laseks oma habemel läbi padjapüüri kasvada. Märkimisväärselt peen ja armastusväärne novell natuke kesise lõpuga.

Eelviimane jutt on mehest, kes väga armastab oma naist. Kahjuks on temaga nii, et pärast seda, jah isegi selle ajal, võib-olla isegi enne seda tunneb ta hirmsat nälga. Tõtt-öelda tunneb ta hirmsat nälga isegi siis, kui ainult vaatab oma naise peale. Ja mis sellest kõigest saab.

Nüüd aga viimase pärli juurde. Alain Fournier "Suur Meaulnes"
Ma täiesti meelega ei lugenud selle raamatu kohta netist mitte mingit taustamaterjali. Sellest, et tegu on tõeliselt grandioosse suursaavutusega saab aru ka ilma selleta. Ma ei tahtnud oma nägemust kellegi teise omaga rikkuda.

Kaplinski oma eessõnas viitab, nagu võiks see teos käesoleval ajal oma sentimentaalsuse tõttu täiskasvanud lugejale lahjaks jääda. Mu meelest ta natuke eksib. Võib-olla peab olema veel kraadi võrra rohkem täiskasvanud et seda niinimetatud sentimentaalsust mitte tähele panna. Mina nägin selles raamatus eeskätt halastamatult täpseid, üdini reaalseid olustikukirjeldusi, ülipeeneid, viimse vindini otse lõikavalt detailseid loodusvaatlusi - mingit ebatavalist maalikunstniku annet kirjanikul, kes suudab sõnaga maalida täiusliku visiooni - ma  olen hädas praegu sõnaseadmisega ise, sest ma ei suuda kirjedada, kuivõrd täielikult manab ta mu pähe pildi prantsuse agulist, pesunaise punastest kätest, roostes aiaväravast, lihuniku juurest tulevast külanaisest. Ta minu meelest annab kirjelduse läbi edasi asjade olemuse. Ehk siis välise kaudu sisemist. See on väga kummastav.
Lühidalt ja labaselt kokkuvõttes on sisu järgmine: On üks koolmeistri poeg kuskil jumalast hüljatud Prantsusmaa kolkas.
Tema on jutustaja. Ta jutustab meile loo Suurest Meaulnesist - poisist, kellest sai mees ja mehest, kes ei osanud otsustada.
Poisist, kes sattus imelikku kohta ja hakkas seda otsima sellest päevast peale.

Aga see pole üldse tähtis. Tähtis ei ole ka see, kas haldjamaa on olemas. Tähtis ei ole ka see, kas sa valid õigesti, kas sa võidad või kaotad. See kõik on ainult üks lugu halli sügistaeva all. Ühe väga ilusa taeva all.

21 comments:

  1. See ei ole üldse nii igav kui Aleksander Rostovi uus!

    ReplyDelete
  2. Aleksander Rostovi uus teeb nii kadedaks - üldse ei oska niimoodi!

    ReplyDelete
  3. Ei oska kuidas? Kolme lehekülje vältel demonstreerida, miks humanitaariat spekullivaks pseudoteaduseks peetakse?

    :D

    ReplyDelete
  4. Ei oska jah.Esiteks peab mingit valdkonda tundma ja armastama ja teiseks peab olema viitsimist ja põhjalikkust. Ja ausõna, see sõnavara on mulle ka nii igapäevaselt kui puhkepävaselt üsna võõras.
    Ja hoolimata raskest jutust ja mõistmatutest sõnadest saad sa aru et autor on teinud asja kirega, vohh.

    ReplyDelete
  5. Humanitaarteaduse (nagu see) olemus on mõelda välja raamistikke, mille sees saab asjadest rääkida. Kui avastatakse asju, millest antud raamides rääkida ei saa, võib uue raamistiku nikerdada. Suht tänuväärne värk mumeelest.

    ReplyDelete
  6. Ma tegelikult juba ette nõustusin nende vastuväidetega ja kirjutasin selle anonüümse kommi sinna ainult sopakeeutamiseks.

    Niisama, in the absence of CK

    ReplyDelete
  7. Aga minu revu on ikka ka hea. Lihtsatele inimestele.

    ReplyDelete
  8. Muuseas, mine perse Ploom, kes sa ütlesid, et sulle "ZA/UMi pseudodiiop tavaliselt ei meeldi"; mine perse ja võta oma klišeedest kubisev amatöörkriitika kaasa. Kes see on, kes kasutab "diibis" süüdistamise retoorikat ja siis lisab sinna veel "pseudo" ette, nagu mingi persekukkunud diibinomenklaturist. See on diip ja see on pseudodiip. Teiste loomingu vaimse haarde üle otsustamisel selliseid sõnu kasutav ohholl ei ütle midagi oma kriitika objekti kohta, küll aga üht-teist iseenda võimekuse kohta selles ülesandes.

    Encore une fois, Ploom: mine perse.

    ReplyDelete
  9. (väga hea, et Mudlum on ka ise arvamust avaldamas oma töö kohta. tahaksin kasutada võimalust ja öelda, et mu "Loogiline positivist" oli ikka sajandi kild)

    ReplyDelete
  10. :) Milline Ploom sind vihastanud on? Ma tean aint ühte Üllar Ploomi nimelist, õpetas EHis mingeid romaani keeli vist. Tema tundus küll nunnu 15 aastat tagasi.
    Tahan sellest kriitikast rohkem kuulda. Kas ma võiksin ka vastu haukuda talle?

    ReplyDelete
  11. Kriitika koosneski ainult sellest ühest säravast lausest. Ma muuseas RÄIGELT vihkan klišeelist kriitikat a la laulutekstide kohta "like bad high-school poetry" ja mistahes taiese kohta "pole tegelt nii sügav kui autorite arvates ilmselt oli". Ploom on kinda sõber, muuseas. Ja see on ta hüüdnimi.

    ReplyDelete
  12. See on üks jobisev kriitika ja siuksed vennad saavad enamasti jalaga perse, kui kellelgi meist igav hakkab.
    Ma ise lugesin hiljaaegu oma "Fashion solutions: frakk tagasi tänavamoodi" läbi ning leidsin, et see üks päris lennukas tükk on.

    ReplyDelete
  13. Ma arvan, et Ploomi kriitika käis peaasjalikult minu kohta ja - tahan tunnistada - oli sellisena tegelikult igati asjakohane. Vaadates kõrvalt oma tegemisi siin blogis jääb mul pahatihti endalgi segaseks, kas ajan teadlikult taga odavat populaarsust või üritan ka tegelikult midagi originaalset väljendada aga ei küüni. Peaks olema selge, et minu niinimetatud katsed "leida midagi uut" pole muud kui klassikaline vastandumisele vastandumine, maailma vanim trikk.

    Ma lihtsalt jälgin, mida räägivad teised pseudodiibid kultuuriinimesed ja siis vaidlen neile vastu püüdes jätta endast mulje kui kellegist originaalsest. Paraku ei mängi välja. Argumendid on põlve otsas konstrueeritud, sõnateravusest jääb tugevalt vajaka, püüd iga hinna eest silma paista kumab liiga eredalt läbi. Ei aita ka suvaliselt sinna-tänna pillutud kultuuri- ja majandusloolised seigad; odav võte laia silmaringi võltsimiseks.

    Kokkuvõtvalt: ei kvalifitseeru.

    Tekib küsimus, mis edasi? Minu puhul on selge, et kui sulge kohe kuidagi käest panna ei suuda, peaksin jääma endale jõukohasemate teemade, näiteks moe ja teleseriaali Dexter kommenteerimise juurde. Parem oleks aga leida endale rakendust assisteerival ametikohal ehitusmaterjalide ostuosakonnas. RK-st võiks saada täiesti korralik seltskonnalehe toimetaja. Turske ML sobiks aga leiba teenima jalaväekapralina.

    ReplyDelete
  14. See on narri väärikas osa.

    Mina pakun et võiks feisspuukida vanemaid zaumme, ja minna odava populaarsuse kogumise teed -
    näiteks võiks teha mingi tööjaotuse et iga feissi kontot omav zaumnik promob päevas vähemalt ühte vanemat ja väärikamat kirjatükki.

    ReplyDelete
  15. (Siis ei peaks järgmisel kuul üldse tööd tegema keegi)

    ReplyDelete
  16. Mina igatahes armastan sind, Ck.

    ReplyDelete
  17. Mina armastan teid kaa

    PS- kas tulite hommikul 7:48 reivilt ja tegite poppersit?
    PPS - kas hoidsite ussid puuris?

    ReplyDelete
  18. Put on my raving shoes and I boarded a plane.
    Touched down in the land where the skies were blue,
    in the middle of the pouring rain.
    Everybody was happy, energy shining down on me.
    Yeeeah, I've got a first-class ticket been as good as a boy can be.

    I'm raving, I'm raving.
    I'm raving til' the sweat drops fall down off me.
    I'm raving, I'm raving.
    But do I really feel the way I feel?

    Yess!!
    C'mon!
    YEEEEAH!!

    ReplyDelete