Sunday, April 10, 2011

Siim Nurklik: Lotte proovib narkot

 
Ehm, tere. All üks tekst, mille kirjutasin kolm aastat tagasi. Projekt lastekirjandus kaasaega. Või intellektuaalne omand hauda.
Kids, stay off the crack, unless you can handle it socially.


Palju on juhtunud sellest ajast saadik, kui me Leiutajateküla Lottega viimati kohtusime. Kõige märkimisväärsem muutus on kindlasti see, et koeratüdruk Lotte käib nüüd päris ülikoolis, ja on seetõttu kolinud Pilvelõhkujate Linna. Aga muidugi mitte ilma oma parimate sõprade – kassi Bruno ja jänes Albertita. Nad elavad isegi samas korteris: armsas helesinises puumajas Vikerkaare tänaval, kus igal majal pole mitte ainult oma number, vaid ka täiesti oma värv. Vikerkaare tänava helesinisest majast, Lotte, Bruno ja Alberti korterist meie lugu alguse saabki.

Ühel tavalisel õhtul, kui Albert parajasti uusi ulmejutustusi kirjutas ja Lotte kirjutavast Albertist salaja pilti joonistas, tormas korterisse väga ebatavalises tujus Bruno. „Te ei arva kunagi ära, mis ma kaasa tõin!” hooples ta tähtsalt. „Kuukulguri!” hõikas Albert, kes oma mõtetega veel kosmoseavarustes viibis. „Satelliidi!” arvas Lotte, Alberti fantaasialennust innustudes. „Peaaegu,” lausus Bruno salakavalalt, „Onu Valter kinkis mulle ülikooli alustamise puhul viskipudeli!” „Äge!” hüüdis Lotte, kes ei olnud vahepealsete aastate jooksul kübemetki oma uudishimust ja seikluslikkusest minetanud, „Proovime!”. Albert oli alguses natuke tõrksam, aga kui Bruno seletas, et üks kord ei tee midagi halba ja et nad on ju nüüd ka täisealised, soostus lõpuks ka tema sõpradega ühinema. „Aga ainult üks kord, ja ainult koos teiega. Ja vanematele ei räägi.” „Ei räägi muidugi,” vastasid Lotte ja Bruno üheskoos, elevusest üles-alla hüpates.

Nad istusid elutoa põrandale ringi, suur viskipudel keskel, ja hakkasid kordamööda lonkse võtma. „Fuhh!”, „Vastik!”, „Nii kibe!” Lotte, Bruno ega Albert ei saanud kuidagi aru, miks keegi vabatahtlikult midagi nii jubedat oma kehasse kallata sooviks. Kuid Lotte ergutusel rüüpasid nad igaüks veel paar sõõmu, ning avastasid siis, et maitse maitseks, aga neil oli sees soe, pehme tunne tekkinud. „Ma tahan veel seda viskit,” teatas Bruno. „Vahva asi on see ikkagi,” arvas Lotte. „Pole tegelt viga jah,” möönas isegi Albert. Soe, pehme tunne levis tervesse kehasse. Lottet, Brunot ja Albertit valdas tugev sisemine mugavus. Mõnusam oli olla, sundimatum, ja lustakam.

Albert, kes oli terve elu tundnud end teiste seas ebakindla, närvilise ja rõhutuna, ei kartnud enam, et võib midagi piinlikku öelda, endast halva muljet jättes. Ta naljatles rohkem, jutustas rohkem, tembutas rohkem – ta oli toredam ja tal endal oli toredam kui kunagi varem. „Helistame juhuslikele numbritele ja mängime, et oleme kurjad politseinikud!” tuli Albertil idee. „Või üksildased vanaprouad! Või liiga uudishimulikud rahvaloendajad!” aitas Bruno kaasa. Ja Lotte oli tulihingeliselt päri. „Helistame! Helistame!”. Ja seda nad tegidki. Valisid suvalisi numbreid, trumpasid üksteist vaimukustega üle - iga järgmine veel uskumatum kui eelmine - ja lõkerdasid tundide viisi naerda. Teistele oleksid nad võib-olla tobedatena paistnud, aga nad ei lasknud end sellest häirida. Nad julgesid tobedad olla, ja nautisid seda täiel määral.

Siis võttis Bruno veel akordioni välja ja mängis vanu lastelaule. Lotte ja Albert hakkasid tantsima, ka Bruno hüppas akordioniga püsti ja õõtsus kaasa, igaüks kordamööda viskipudelist rüübates, kuni pudel tühjaks sai, ja siis paar tundi veel. Nad laulsid laule lapsepõlvest, koostasid omaenda koreograafiakava, riietusid erinevatesse kostüümidesse. Lottel, Brunol ja Albertil oli üheskoos tihti lõbus, aga keegi neist ei suutnud mäletada viimast korda, kui neil nii tohutult lõbus oli olnud nagu nüüd. Mis iganes neile pähe torkas, seda nad ka tegid, muretult ja spontaanselt, jäägitu kaasaelamisega. „Laheee!” kuulsid mitmed Vikerkaare tänava helesinisest majast möödujad läbi akende kostuvat. Lotte, Bruno ja Albert olid tol õhtul vabad – ja kogu maailm oli nende.

Kolmiku järgmine päev piirdus omaendi vooditega. „Vinge õhtu oli,” tunnistas Lotte Brunole, „kuid täna on seda raskem.” „Saan aru küll. Aga ma toon sulle pärast midagi, mis tunde paremaks teeb, ja ei kandu järgmisse hommikusse nii rängalt edasi,” vastas Bruno. Ja kui õues pimedaks läks, astuski Bruno Lotte tuppa, ühes käes klaasist piip, teises käes kotike rohelist puru. „Kanep. See aitab,” lohutas ta Lottet, kes ennast jätkuvalt teki alla peitis. „Miks mitte,” lausus Lotte vaevaliselt, süütas piibu ja hingas sisse suure mahvi kanepisuitsu. „Eks vaatame.” Toss auras suust välja, aga Lottele tundus, nagu see oleks ta sisse jäänud, ja kopsudest otse pähe tõusnud. Ta jäsemed muutusid kergeks, hingamine aeglustus, kogu keha - koos mõistusega - lõdvestus, ning täitus kerge värina, sumina, kõminaga.

Lotte oli alati väga energiline tüdruk olnud – nii energiline, et tal oli tihti raskusi paigal püsimise, maha rahunemise, magama jäämisega. Aga nüüd oli ta oma pidevast ärevusest hetkega lahti saanud. Tal ei olnud enam vaja midagi teha, kuhugi minna, kellegagi rääkida. Kõik oli hea, nii nagu oli. Isegi parem kui hea. Maailm tundus palju paeluvam kui tavaliselt – nagu lihtsalt ootaks, et saaks end sulle kogu oma külluslikkuses avada.

Lottel tuli siis meelde, et Bruno oli talle soovitanud teha selliseid asju, mida Lottele meeldis muidu ka üksinda teha: süüa oma lemmiktoitu, kuulata lemmikmuusikat, lugeda lemmikraamatut. Lotte avaski oma pooleli jäänud seiklusraamatu – ja raamat haaras ta hoobilt täiesti endasse. Tegelased ärkasid ellu, sündmustik kiskus kaasa. Lugu oli nii peenelt üles ehitatud, teemad nii tabavalt valitud, seosed ja tähendused nii olulised ja rikkalikud. Lotte ei suutnud ära oodata, mis kõik järgmisel leheküljel juhtuda võib. „Miks ma seda varem märganud pole?” mõtles Lotte. Ta nägi kõike uue nurga alt - „kõrgemalt” nagu ta ise ütles - ja see oli kirjeldamatult põnev.

Ja Lotte vaimustus ainult kasvas, kui ta pisut hiljem pani mängima ühe oma kõige kallima plaadi. Lotte tundis ära sama muusika, aga see kõlas seekord väga teistmoodi – heas mõttes teistmoodi. Muusika sätendas rohkem, tungis sügavamale sisse, vibreeris Lotte sees kauem. Mõnel võimsamal hetkel oli seda isegi liiga palju, nii et Lotte proovis ainult ühele instrumendile keskenduda. Ja see tõusis kohe teiste seas esile – rääkis sulle oma loo, ilma et sa oleksid ülejäänud helidest puudust tundnud. Ja sa võisid helisid iga hetk vahetada – valida, mis iganes heli või helisid sa soovisid rõhutada, ja pühendada oma tajud neile. Lasta helid endasse, hõljuda nende sees.

Olles muusikaplaadi algusest lõpuni oma kehas läbi tunnetanud, märkas Lotte, et tal on vahepeal nälg tekkinud. Rõõmsalt kööki tatsanud, leidis Lotte sealt ema saadetud kapsapirukad ja suure kausi kisselli kohupiimaga. Mis oli juba iseenesest vaimustav avastus. Veel vaimustavam oli aga see, kui hästi nad maitsesid! Lotte aistingud olid nii tugevad, et ta sulges silmad ja nautis häirimatult igat suutäit. Midagi nii maitsvat polnud Lotte elu sees söönud! „Ütleks, et viib keele alla, kui see poleks keele juba alla viinud!” itsitas ta. Söömise lõpetanud, keha ääreni rahuldust täis, sammus Lotte tagasi oma tuppa ja mõtles veidi puhata. Heitnud voodisse, tundis Lotte, kui siledad on linad, kui hell on tekk, kui mugavad on padjad, ning langes peaaegu silmapilkselt sügavasse, magusasse unne.

„Aitäh,” ütles Lotte järgmisel hommikul Brunole, „igati meeldiv õhtu oli, ja veel parem öö. Aga ma arvan, et ma tahaksin ikkagi midagi, mida ma saan koos teiega kogeda, ja mis oleks veidi vähem, noh, omaette maailm.” „Ma tean täpselt, mida sa mõtled,” vastas Bruno, kes ilmus samal õhtul koju uhke näoga ja võttis taskust kolm väikest roosat tabletti, lausudes: „Lotte ja Albert, tutvuge ecstasyga.” Albert oli esialgu ettevaatlik, nagu ikka, aga pärast seda, kui Bruno oli talle andnud põhjaliku ülevaate ecstasy suhtelisest kahjutusest ja kirgastavast toimest, ei põigelnud ka tema enam vastu.

Nii et natuke vett, väike neelatus, ja tutvus oligi alanud. Esmalt hoidis mõju ootamise erutus mõju avaldumise küll ära, aga ei võtnud kaua, kui Albert tundis sees särinat, Lotte hakkas kergelt higistama ja Bruno muutus teiste jutu suhtes harjumatult tähelepanelikuks. Protsess oli käivitunud, nüüd lasti tal minna. „Mul on nii puhas tunne,” heldis Albert, ja teised noogutasid. „Nagu oleks ennast just pesnud,” lisas Bruno. „Kogu maailm on nii selge,” sosistas Lotte. Kõik naeratasid. Neil oli hea olla, aga see ei olnud füüsiline, endassesulgunud heaolu, vaid avatud, hingeline rõõm – selle üle, et nad olid siin koos inimestega, kes neile nii palju tähendasid.

Bruno elas seda eriti võimsalt läbi. Nagu paljudel kassidel oli tal tihti raske oma emotsioone väljendada, teistega tundelisi ühendusi luua. Temas peitus sügav hoolivus, aga see jõudis väga harva pinnale. Kuid praegu jõudis hoolivus pinnale, selles polnud vähimatki kahtlust. Piirid, blokid ja hirmud olid taandunud. Bruno suhtles Lotte ja Albertiga siiralt ning soojalt, ilma igasuguste arvestuste või tagamõteteta. Ta sai rääkida sellest, mis talle elus oluline on, ausalt ja kõhklusteta, ja kuulata seda, mis Albertile ja Lottele oluline on. Ja kuulata oli isegi nauditavam kui rääkida. Jagamine oli see, mis oli kõige väärtuslikum.

Lotte, Bruno ja Alberti näod särasid. Nad vaikisid mitu minutit. „Midagi polegi vaja öelda,” nentis Albert. „Kõige tähtsam on nähtamatu side, mis meie vahel on,” teatas Bruno. „Jah, miks suhetes üldse keerukustesse langeda, kui on olemas lähedus,” nõustus Lotte. Nad tundsid üksteise üle head meelt. Mõnes mõttes olid need kõige ilmsemad, lihtsamad tõdemused, aga ilmsus ja lihtsus ununevadki tihti kõige hõlpsamini. Oli ju olemas tuhat põhjust, miks nad nii kaua nii head sõbrad olid olnud – põhjused, mida nad ehk enesestmõistetavaks pidasid, aga mis olid tegelikult väga erilised. Praegu meenutasidki Lotte, Bruno ja Albert kõiki neid põhjuseid, eredamalt kui kunagi varem, ja tänulikumalt kui kunagi varem.

Need olid väga liigutavad tunnid, kõigile kolmele, aga jah, iseäranis Brunole. „Kõige parem on see, et nüüd ma tean, ja teie teate, et need tunded on minus siiski olemas,” ütles Bruno, „ja see kogemus jääb mulle igavesti meelde, inspiratsioonina.” „Me teadsime seda alati,” vastas Lotte. „Aga jah, seda oli ilus näha, ja tunda,” lisas Albert. Nad rääkisid sel õhtul veel kaua, kõige argisematest teemadest kõige haruldasemateni. Vahepeal läksid nad veel kolmekesi linna peale jalutama, aga ka siis oli peamine ikkagi üksteise kohalolu. See, mida Bruno nimetas „nähtamatuks sidemeks”. Koju jõudes olid nad üsna väsinud, ja heitsid pärast õrnu „head öid” vooditesse magama. Bruno vaatas natuke aega lage, sulges silmad ja lausus, vaikselt aga kuuldavalt: „Ma olen seda kaua aega öelda tahtnud, aga nüüd ütlen... Ma armastan teid.”

„Me armastame sind ka, Bruno.”

7 comments:

  1. Väärtuslik lisandus ja hüva uus suund.
    MLjun.

    ReplyDelete
  2. Welcome in! We cannot fail, not with Czech extasy.

    ReplyDelete
  3. tuleb mainida, et brainstormi kirjutatud lotte soundtrack on veits nunnu ja sympa. läheb tänase 12C ja kõrgrõhkkonnaga hästi kokku.
    http://www.mrtzcmp3.net/BrainStorm___Welcome_to_gadgetville_1s.html

    ReplyDelete
  4. Sellel tekstil olen ma silm peal hoidnud juba paar aastat, sestsaadik kui ta "Värskes rõhus" ilmus. Vabandage järjekordne kriitika järjekordse institutsiooni kallal (mille toimetaja on ka meie kaastöötaja - smiley) aga seal ei ole tavaliselt nii mõnusaid tekste. Mõnes mõttes oleks tahtnud esma-avaldaja olla. Toimetajaambitsioonid!

    ReplyDelete