Thursday, May 26, 2011

Ägedad tüdrukud! vol 1

  
Ägedad tüdrukud! On neid, kes ronivad sinuga mööda kuurikatuseid ringi ja mängivad luurekat, ronides agaralt kibuvitsapõõsaste taha peitu. On neid, kes istuvad väravatel ja kõõluvad, lühikese seeliku alt paistmas väiksed mustad põlved. On neid, kes jätavad kriidid asfaldile laokile, kui koridori hämar-jahedusse peitu tormavad. On neid, kes lubavad sul koolipingis enda pealt maha kirjutada, kuid ei räägi sinuga sõnagi. On neid, kes kirjutavad sinuga manifeste, peavad kõnesid. On neid, kes tapavad tsaari ja õhivad hooneid.

Otsustasin mulle teekonnal läbi wiki (voyagez! voyagez!) silma hakanud ägedad tüdrukud suurema valge ette tirida, sest ega pole vist vaja selgitamagi hakata - nad on seda väärt. Kui ajaloo ägetüdrukuid lähemalt vaadata, ilmneb õige pea nende kvalitatiivne ühisosa. Ideoloogilises plaanis troonivad marxism ja feminism, ajateljel läinud sajandi algus ning karakteristikas uljus, julgus, revolvrid ja revolutsioon. Tuleb tunnistada, et see kirjeldab üsnagi ka mu enda subjektiivset lemmikmaailma.

Muidugi ei ole siia nimistusse ära mahtunud kõik ägedad tüdrukud. Selles volüümis jäävad kajastamata näiteks partei cultura liikmed - kunstnikud, kirjanikud, muusikud. Ning kui tekib küsimus Simone de Beauvoiri ja Rosa Luxemburgi kohta, siis - unfortunately, they lack in hipster cred. Te juba teate neid.

Kui palju aga olete te kuulnud Clara Zetkinist? Jah, midagi saksa feminismuse ja esimese naistepäeva korraldamisega. Kuid vaevalt rohkem kui Luxemburgist, kelle wikiartikkel (mille järgi me tänasel päeval asjade tähtsust mõõdame) on kolm korda pikem.

Clara on jäänud teenimatult Rosa punavarju, kuigi tema näol oli kindlalt tegemist ühe oma aja liidertüdrukuga Euroopas. Mõningase ebapopulaarsuse põhjusteks võib ilmselt lugeda tugevat keskendumist naisküsimusele ning vihast radikaalsust, mis eriti kompromissidele alluda ei tahtnud.

Oh god, the naisküsimus. Juba tollal lõhnas see menstruaalvere ja paha tuju järgi, olles marginaliseerunud "tüdrukute teemaks". Nüüd, sada aastat hiljem, troonib see lihtsasisulistes naisterubriikides kõrvuti fitnessi ja tootereklaamiga - ikka veel on piinlik. Näib, nagu oleks see mingi müütiline naistekatk, mis kogu sugupoolt parteide naiskogudesse astuma sunnib, rääkimata sel teemal sõnavõtmisest. Nagu ainus, millest tüdrukud rääkida oskaksid (lisaks pediküürile ja seksinippidele, muidugi), oleks feminismus?

1857-1933
Umbes samasuguste küsimuste ja kahtlustega võtsid Clara vastu ka tema sotsialistidest võitluskaaslased. Šovinistlikumad arvasid, et armsama aktiivsus lõppegu seal, kus algab soe toit laual - liberaalsemad leidsid, et selle teemaga võiks revolutsioonini oodata. Ka Lenin pöördus internatsionaalil diplomaatilise viisakusega Clara poole, tundes muret selle üle, et naised esmajoones ikka aina feminismusest räägivad. Aga kuhu jääb revolutsioon?
Kuid Clara polnud tüdruk, kel oleks olnud lihtne suud kinni lüüa. Ta vastas Vladimir Iljitšile, et kõik teed viivad Rooma, ka see: marxistlik-feministlik diskursus on lihtsalt võimalus jätkata sealt, kus Engels pooleli jäi - süübida sügavamalt perekonna ja ühiskonnakorra vahelistesse seostesse.

Just perekonnaküsimusele keskendus Zetkin siis, kui ta sotsdemmide naisteajalehe Die Gleichheit toimetajaks sai. Minnes sinna veendumusega, et perekond on repressiivorgan, pidi ta ajapikku siiski oma vaateid pehmendama, et lugejatele meelepärasem olla (võimalik, et tegu oli ta ainsa kompromissiga üldse) - selgus, et tegemist polnudki tehasetüdrukute ajalehega, vaid lugejaskonda kuulusid peamiselt poliitikute kodused naised. Nii hakkas Zetkin nägema perekonnas aina enam ja enam moraalüksust - ta kutsus emasid üles kasvatama oma poegadest-tütardest sotsialiste ning kodust ideoloogilist lippu alati kõrgel, üle kõige lehvimas hoidma.

Samal ajal viis sõjaõhkkond maailmaareenil vastuoludeni parteis ning seltskond radikaale, nende seas lisaks Zetkinile nt Luxemburg ja Liebknecht, pidid kolima ümber põrandaalusesse Spartakusbundi. Lisaks sellele organiseeris Clara feministade sõjavastast kampaaniat, kuid ei pidanud sõjasüüdlaseks mitte meeste agressiivsust, vaid kapitalistlikku imperialismi ja kasvavat natsionalismi. Muide, oma intern-südamega valis ta esimeseks armastuseks vene revolutsionääri, kes passita eksiilis elas ning hiljem tuberkuloosi suri.

Aga eelpool mainitud intsidendid ei olnud ta ainsad lahkhelid näiliste kaasvõitlejatega - ka tüdrukuid valis Clara Zetkin suurima hoolega. Ta jagas feministad kolme valdkonda: "ülev kümme tuhat", kelle eesmärgiks oli rabada endale kaduv feodaalpärand, "pursuifeministad", kes vajasid õigusi selleks, et majanduskriiside ajal paremini toime tulla, ning "proletüdrukud", kelle laiem missioon oli muidugi teadagi-mis. Feodaal- ja pursuifeministasid keeldus ta kindlameelselt kampa võtmast. Tema argument, et kodanlusel ei saa töölisklassiga ealeski ühiseid huvisid olema, ei murdunud isegi siis, kui mängu tuli ühine hoogtöö valimisõiguse jaoks.
Kuid sotsdemmide transformatsioon reformistlikuks parteiks leidis kajastust ka naisliikmete seas - isegi proletüdrukute aed polnud enam üleni roosiline. Zetkin süüdistas oma partei "uue generatsiooni feministe" väheses revolutsioonilisuses - nüüd oli temal aeg küsida, kuhu jääb heaolu ja eeskoste kõrval laiem sotsiaalne muutus. 

Radikaalsusest hoolimata teda siiski armastati - või nii võiks järeldada sellest, et rahvas valis ta ka 75-aastaselt Reichstagi, ning hiljem jäädvustas SDV ta kümnele margale (kuigi ei saa öelda, et ta Stalinile liialt meeldinud oleks).

1872-1952
Alates kahekümnenda sajandi algusest võis aeg-ajalt Luxemburgi, Liebknechti ja Zetkini seltskonnas märgata kedagi noort venelannat, Alexandra Kollontaid. Neiu oli tulnud Zürichisse poliitökonoomiat õppima, jättes selle pärast maha nii oma armastatud poika ja poja, kui ka vanemad, kes ei ülikooli ega vaest inseneritudengit neiule sobivaks pidanud.
Sellise julge otsuse taga oli juba lapsepõlvest pärit huvi ajaloo ja poliitika vastu - väike Šura eelistas ikka ronida pigem isa (kes oli tegelikult ukrainlane) sülle maailmaasju arutama, kui kuulata ema (kes oli tegelikult soomlane) lõputuid moraaliloenguid. Hoolimata sellest jäi emapoolne päritolu talle lähedaseks - ta viibis palju vanaisa juures Kuusas ning saavutas hiljem soome eksperdi maine, kirjutades sealse töölisklassi tingimustest raamatu.
Ka poega ootama jäädes täitis ta vaba aega huvile vastavalt - tutvus marxistliku diskursusega ning (ilu)kirjutas, mis on üsnagi stiilne valik.

Euroopa-tuuridelt tagasi jõudes kohtus Alexandra Leniniga ning võttis tööliste poolel osa verisest pühapäevast. Astus menševike sekka, seejärel bolševikesse. Ning pärast oktoobrirevolutsiooni, tadadadadada - esimene naisminister maailmas - rahvakomissar sotsiaalvaldkonnas!

Alexandra ei kavatsenud oma ministriportfelli käed rüpes, jalad laual kanda, vaid hakkas uue ühiskonna ehitamisega aktiivselt pihta. Juba mõnda aega oli temagi naisküsimuses kaasa rääkinud, kuigi jutud käivad, et Alexandra huvi sai alguse hoopis põlgusest - väikekodanliku feminismi vastu. See põlgus on ehk kõige tabavamalt kokku võetud Rosa Luxemburgi sõnades, kes sõimas pursuifeministe "sotsiaalkeha parasiitide parasiitideks".

Käies mõnda aega vaadetelt Zetkini jälgedes, jõudis Kollontai peagi siiski oma nägemuseni (seksuaal)moraalist ja võrdsusest tulevikuühiskonnas. Ortodoksest marxismist kõndis ta küll mööda, kuid see-eest on mitmed kriitikud leidnud, et ta leevendas sellega marxistlikele teooriatele üht sagedamini ette heidetud "puudust" - jäika majanduslikku determinismi.

Kollontai ei uskunud naiivselt, et kommunismi terendades pareneb koheselt ka tüdrukute olukord. Majanduslikud tingimused ei olnud tema silmis ainsad faktorid, mis  sotsiaalse võrdsuse määravad. Ta seostas muutust tugevalt eetikaga - kommunism oli tema jaoks "inimloomuse" muutmine, teadvusenihe, ühiskond, mis toimib kõrgemal moraalil: "Uus eetika luuakse uue majanduse poolt, kuid me ei loo uut majandust ilma uue eetikata."

See seisukoht lõi tugevama lingi ka feminismi ja kommunismi vahele. Ilmnes, et muutus moraalinormides on nii naisrevolutsiooni põhjus kui tagajärg, vastastikune abipakett - üks tekitab teist.

Senikehtinud tuumikpere (vt ka Martin Luiga menutrioloogiat "Ära ole idioot!") nägi ta varazetkinile sarnaselt repressiivorganina, mis oma antisotsiaalsuses ja eraldatuses kodanlikke väärtusi edasi kannab. Niisamuti tõi ta välja n-ö "leekivas armastuses" (radikaalsem tõlgendaja loeb: monogaamias) varitsevad ohud - see paarikese isolatsioon ühiskonnast, millest annab tunnistust kasvõi väljend "jagub silmi ainult teineteisele", oli tema psühholoogisilmale kompensatsioon kapitalismi hoolimatusest. Tuleviku-utoopias asendub armusosin "all for the loved one" ühishüüdega "all for the collective!".

Siiski tuleb hoiatada, et Alexandra Kollontaile pole mõtet oma peas riputada külge silte "polügaamia" ja "seksuaalne ohjeldamatus". Vastupidiselt levinud arvamusele pole ta väitnud isegi seda, et rahuldus peaks olema sama kiiresti kättesaadav kui "klaasitäis vett". See konkreetne valetsitaat pärineb ilmselt hoopis lausest, kus ta ütleb lihtsalt, et seksuaalsus on sama normaalne kui söömine, joomine ja magamine - nii et elevil hurraa-hõiseteks on veel vara.

Aga mis Alexandrale siis üldse meeldis? Mis oli tema positiivne programm? Ega midagi tuttuut siit tulegi - ikka vana hea kollektiivne lapsekasvatus.
Alustuseks rahustas Alexandra kõiki emasid üle terve maailma - keegi ei võta neilt nende lapsi ära. Isegi kurikuulsas "emainstinktis" ei näinud ta takistust, vaid vastupidi - Šura küsis, miks peab üks ema armastama vaid oma last, mitte aga ka teisi. Ühine lapsehoid elimineeriks valusa valiku "töö või laps", lubades nõnda tüdrukutel koosviibimistest ja pidudest osa võtta, tagandamata kedagi tagatuppa last hoidma. See teeks emadusest sotsiaalse, mitte individuaalse nähtuse - asetaks uute inimeste kasvatamise kogu ühiskonna õlgadele.

Selle kõige reaalelus rakendamiseks algatas Alexandra Kollontai Zhetnotdeli (neile kõigile meeldisid silplühendid), Naisjaoskonna, mille eesmärgiks oli anda kõigile tüdrukutele teada nende vastseist õigustest ning kaasata neid osalusse. Zhetnotdel lõi siin-seal ühismajandeid ning sel õnnestus isegi islamipiirkondades mõningast edu saavutada.

Kahjuks partei pealiinile see rohujuuretasandi värk väga peale ei läinud. Tsentralisatsiooni ja bürokratiseerimise tingimustes ujus Alexandra Kollontai pigem vastuvoolu. Aeg oli ta kõrvaldada ja pealadvik mõtles välja geniaalse plaani saata Alexandra esimeseks naissaadikuks - Norrasse! Ning sinna, lume ja külma kätte, hääbus ka tema visioon Nõukogude Liidust.

Stay tuned for more hot revolutionary chick action yo!

36 comments:

  1. Tore artikkel, kudos!
    Omalt poolt tutvustaksin mõningase offtopikuna juudi soost kapitalisti Edward Bernay'si, kes vaatas peale ühiskondlikele protsessidele, mida esindasid artiklis toodud naisterahvad ja tegi uute tärkavate ühiskondlike protsesside esindajana ära ka-ching liigutuse:

    ***

    One of the most famous campaigns of Bernays was the women's cigarette campaign in 1920s.

    It was Bernays who helped industry overcome one of the biggest social taboos of the time: women smoking in public. Bernays staged the 1929 Easter Day Parade, showing debutantes holding cigarettes. Bernays created this event as news, which, of course, it wasn’t. Bernays convinced industries that the news, not advertising, was the best medium to carry their message to an unsuspecting public.

    One of Bernays' favorite techniques for manipulating public opinion was the indirect use of "third party authorities" to plead his clients' causes. "If you can influence the leaders, either with or without their conscious cooperation, you automatically influence the group which they sway", he said.

    ReplyDelete
  2. Ma pole veel lugeda jõudnud aga süda ei lase venitada selle ütlemisega: Oh rõõmu! Otse karbist nii ilusasti küljendatud et midagi ei pea nikerdama!

    Natukene loodan ka, et nüüd on ZA/UM'i küljendamise storyarc läbi tehtud, hea storyarc oli, hoidis põnevuskõverat hästi.

    ReplyDelete
  3. Mina lugesin ja ei leia laita midagi, mu üleskutse oleks, et naisküsimusest võiks ka tänapäevasemas võtmes sõna võtta, siukse suure (kommentaariumi) ühisläbu.

    See naissuitsetajate kampaania oli muidugi geniaalne. Kas meil oleks midagi sama lennukat võimalik välja mõelda?

    ReplyDelete
  4. Some straight up hot shit, mõnusate vinjetikeste ja arabeskidega kirjutatud nauditav popajalugu. Parimas Nadezhda Zaumpkskaja vaimus lihtsustatud esteetiline hipsterargument, samas ei pelga ka karmima sotsiaalteadusega hambaid näidata, niisama moe pärast. Braavo!

    Illustreerib ka minu eilset feminismivestlust veel ühe resideeruva feministi, HH-ga. Ma nüüd nii hirmsalt küll ei kütnud seda - pole nii paadunud rets kui Rosa Luxemburg - aga südemas mõtlesin ka mina: "sotsiaalkeha parasiitide parasiit".

    Tahaks ka raskelt kuulda, mida HH ja Johanna Ross arvavad! HH ja Johanna Ross - nu gde tõ?

    PS Jään põnevusega järge ootama. Loota on, et seal plahvatab ka Marushka ise püssisuitsust välja ja välgutab oma anarkistisilmasid. Fuckadoodledoo.

    PPS Meenutab varalahkunud Jüri Saksa peintis tehtud mash-upi sellest süngest noorest Siberi-Krupskajast tol mustvalgel peaaegu dagerrotüübi kvaliteediga fotol, millele nooruke Saks oli punase tekstiga laialt peale kirjutanud:

    MILITANT
    FEMINIST
    MARXIST

    ReplyDelete
  5. (Niisama valestimõistmise vältimiseks - otseloomulikult ei mõtelnud ma, et HH ise on sotsiaalkeha parasiitide parasiit. HH on kojn ja eetiline tüdruk, mõtlesin seda pursfemi kohta.)

    ReplyDelete
  6. RK, küsin lihtsalt remargi korras - mis positsioonil oled Sina, mina või vabalt valitud indiviid, kelle küljes ripub junk, arvama midagi feminismist või modereerima vastavat vestlust?

    ReplyDelete
  7. Ega ma seda modereerima ei kukkundki, mõtlesin isegi lisada sinna, et ma võtaks back-seati'i ja lihtsalt tunnistan Mudlumi algatust, aga siis mulle hakkas see munane tunduma. Da fuck ma back-seati'i peaksin võtma, coz of my junk? Feminism pole ainult naiste vestlusring.

    ReplyDelete
  8. feminism pole jumala kindlalt ainult naiste vestlusring! see mind selle juures ehk kõige rohkem häiribki, et tekib küsimus - hey, kus meie poisid nüüd on? miks ainult tüdrukud seda värki tegema peavad?

    sest see pole üldsegi mitte veel valmis ehitatud. tüdrukud ei kaaperdanud parlamendihooneid selleks, et neil oleksid naisteajakirjad, kus üksteisele kodanlikku sitta kõrva puhuda.

    ReplyDelete
  9. Mulle tuleb ikka meelede see Henn-Kaarel Hellati kaheosaline Mirabilias välja antud "Naiste maailm"
    Kas keegi on lugenud? Seal oli mõnisada või tuhat meest(seemendajat)keda ilgelt drilliti naistega hakkama saamiseks (igas mõttes, psühholoogiliselt iseäranis)ja terve maailm naisi,kes ulmekalli raha eest said endale osta õiguse kaheks nädalaks mehega, et saada laps.

    Loomulikult leidus paarike, kes keeras selle ideaalse süsteemi uppi.

    ReplyDelete
  10. Oo, feministmiläbu, something right up my alley! Ma ei hakka siiski RK provokatsioonile alluma (kellaaeg veel na varajane, pole veel jõudnud veinipudelit lahti korkida), vaid nendin üksnes malbelt, et kui valida on traditsioonilist peremudelit vaenavate ja eranditult musta rõivastuvate mornide sõdalaste ning new-age-usku maaemade, ürgnaiseliku alge kandjate ja pehmete väärtuste jutlustajate vahel, siis pole vast vaja kaks korda arvata, kellele kuulub minu sümpaatia.

    Ja olen RKga täiesti ühel meelel, et naisküsimus ei peaks teps mitte kuuluma ainult Delfi Naistekasse. See on umbes sama, mis arvata, et klassivõitlus on vaid töölisklassi erahuvi, mille kohta teistel suurt kobisemist ei tohiks olla.

    ReplyDelete
  11. Hajali kilde.

    Mäletan, leidsin Amazonist raamatu, mis jutustas revolutsioonilisest seksist. Kuulsa naisõiguslase #%&¤@$ kirjutatud ja puha. Tellisin siis raamatu ära, selgus, et seksist pole sesal suurt midagi - enam puhtakoelisemat lesbiteksti vaevalt ongi olemas. Kurat, kas oli tibil vaja feministiks hakata vaid seepärast, et ilma meheta otti saada (ning seejuures aktsepteeritav välja näha) ?

    H-KH "Naiste maailm". Süvaidee on huvitav, aga oi kui halvasti kirjutatud. Ma poisikeset peast arvasn, et ma ise olen loll, et see on mingi eriline mudane mõtteviis, mida naised harrastavad ja mis nüüd juhuslikult on paberile saanud. Kui praegu loen, siis hüppab näkku pigem nõuka kantseliit ja kartus (või pigem juba väljakasvanud võimetus) otse väljenduda üldse.

    Mu loodusteadlasest isa ütles tegelikult väga otse - ega kaht asja korraga ei jaksa, lapsi teha&kasvatada ning naisõiguslust ajada. Üks jääb kannatama. Selles mõttes toimub looduslik valik, kuniks mõni Looduse vingerpuss saja aasta pärast taas sama mastaaabiga naisõiguslase ette viskab.

    ReplyDelete
  12. Ma pole küll kunagi eriti sügavale feminismiküsimusse sukeldunud aga kuidagi on mulje jäänud, et meestel on sufražettide miitingule sisulise poole pealt sama palju asja, kui afroameeriklastel Väätsa Agro juhatuse koosolekule.

    Kui sisuline pool (mida ma coz of my junk olen võimetu mõistma, eksole:) kõrvale jätta, näen vaimusilmas peamiselt kahte põhjust, miks üks mees feminismidiskursustele sõbrakäe peaks ulatama.

    Esimene sitatsioon leiab aset kursuse tutvumispeol ning nagu tegevuspaik juba reedab, lõpeb suuremat sorti ratsastamisega. Noored hakkavad jooma kuid ei jää kohe täis ning enne pano tuleb millegagi aega surnuks lüüa.

    Enter the feminism. Kaasüliõpilased Ameerikas mängivad Twisterit või pudelit aga Tartu noored on esimeseks liiga vaesed ja teise jaoks liiga targad. Feminismus annab aga siinkohal suurepärase võimaluse ühtaegu tarka panna ja vaikselt juttu ümber augu veeretada. Pealegi on vahel päris mõnus all olla.

    Kuid on teinegi situatsioon, milles võime kujutleda meest feminismiteemadel muljetamas - parafiil SDE kongressil! Justament. Toimub vestlusring, milles diskuteerivad kaks inimest, kellel isiksustena on üksteisega sama palju ühist nagu igal teisel paaril, kellel pole üksteisega midagi ühist: Barbi Pilvre ja Urve Palo. Kuid nad mõlemad on sotsiaaldemokraadid ja nad mõlemad on naised ning konverentsisaal mähkub solidaarsusesse. Vestlusring on huvitav. Oled ju ikkagi parafiil SDE kongressil ja kohe siinsamas ongi Sven Mikser, kelle vanniküünlaga sa kirglikult armatseda ihkad.

    Loomulikult pole sa ainus mees feminismiringis. On ka Sven Mikser. Tema ei ole parafiil. Ta nägi lihtsalt enne 9nda klassi matemaatikaolümpiaadi unes valemit, mille sisu seisnes selles, et kui kõik asjad kuidagi nii keeruliseks ajada, et mitte keegi mitte millestki mitte midagi aru ei saa, siis lähevad asjad tegelikult nii lihtsaks, et kõik saavad ühtäkki kõigest aru. Ta tahab seda valemit sinu maksusüsteemi peal järele proovida. Ja ülejäänud koledates ülikondades mehed saalis, mida mõtlevad nemad? Nemad ei mõtle m i d a g i. Neile lihtsalt meeldib n a t u k e J ä ä - ä ä r t k u u l a t a.

    Ok, läks vist pisut teemast kõrvale. Aga minu stance teema suhtes on sarnane, nagu Atrofeerunud Südame all Rootsi backpacker'i kommentaaris. Las iga ühiskonnagrupp võitleb ise oma õiguste eest.

    Tänan!

    ReplyDelete
  13. Parandus: iga ühiskonnagrupp, kes on füüsiliselt võimeline enda õiguste eest ise seisma.

    ReplyDelete
  14. Ühiskond on sidus türamuse konstrukt, mille erinevad osad mõjutavad üksteist. Feminismus on üks kuradi tahk neetud soorollide diskursusest. Soorollid aga teadupärast nikuvad kõigi ajusid ja sunnivad tegema mingit paska, mida inimestel pole tahtmist teha, ergo, on saatanast.

    Kui meil oleks selline majanduslik olukord, et lätlased tuleksid üle piiri meile nõusid pesema, sest neil pole midagi paremat teha ja nende meelest on nuts korralik, tuleks selle olukorra vastu ka võidelda, sest see oleks üks fucking nilbe olukord, vaat mis.

    Üldiselt, eksju, on mõtet võidelda kõigi vahenditega selle nimel, et maailm nii türane koht ei oleks ja et ei ajaks oksele.

    Martin Luiga.

    ReplyDelete
  15. See kommunistliku perekonnareformi idee (armukadedusest kui kapitalistlikust igandist õige arhitektuurini välja) on vahetult (st mh deklaratiivselt, sütitavalt, innustavalt, uskuvalt) sellises teoses nagu Nikolai Tšernõševski "Mida teha? Jutustusi uutest inimestest" (ilmus 1863, muide, Lenin laenas hiljem seda pealkirja; eesti keeles piisavalt kordustrükke ja antikvariaatides mõne euroga).
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?56233

    Bengt Jangfeldti biograafia Majakovskist on ka ülimalt väärtuslik dokument, kuna näitlikustab ühe, ütleme, kodanlikest eelarvamustest vabastatud peremudeli füsiloogiat. Ja suurepärase dokumentalistikana.
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?199984

    Aga lõpetama peab siiski Dostojevskiga ("Nooruk"):

    „Härrased,“ sõnasin, värisedes kogu kehast, „oma ideed ma teile ei avalda mingi hinna eest, kuid ma küsin teilt teie oma vaatekohast, — ärge arvake, et minu omast, sest mina võib-olla armastan inimkonda tuhat korda enam, kui teie kõik kokku! Öelge — ja nüüd te tingimata peate mulle vastama, olete selleks kohustatud, sest et naerate, — öelge: millega teie mind võite ahvatella, et käiksin teie järel? Öelge, millega tõendate mulle, et teie maailmakord on parem? Kuhu teie omas kasarmus panete minu isiksuse protesti? Ma juba ammu, mu härrad, soovisin teid kohata! Teil on tulevikus kasarm, ühiskorterid, strict necessaire, ateism ja ühised naised ilma lasteta — see on teie finaal, tean ju seda. Ja kõige selle eest, selle keskpärase kasu pisikese osa eest, millega teie mõistlikkus mind varustab, leivapalukese ning sooja nurgakese eest võtate vastutasuks kogu mu isiku!“

    ReplyDelete
  16. Ma ei ole kunagi tundnud, et kollektiivi huvide peale mõtlemine või kollektiivi kuulumine ülepea kuidagi mu "isiksusest" üle sõidaks, ennemini ehitab see sellele juurde. Mõttetu on mõelda, et individualism ja kollektivism enesest mingeid leppimatuid vastandeid kujutavad.

    ML, jun.

    ReplyDelete
  17. ML jun 11:33 (kõlab mõnusalt piibellikult) võtab ilusasti ja intellektuaalse juraga ilustamata kokku kogu vasakpoolsuse lähtekoha. Ongelma on samas selles, et pole midagi munasemat kui munasuse vastu võitlevad inimesed.

    ReplyDelete
  18. Kui rahvavaenlaste nottimiseks läheks, saadaksin juba üsna esimeste seas seina äärde evolutsioonilised psühholoogid, raamatu "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt" autori ja kõik, kes on midagi rääkinud aju hardwiring'ust või tegelevad mõnel muul moel halba teadust appi võttes status quo õigustamisega. Ma vihkan neid värdjaid kogu südamest.

    ReplyDelete
  19. Einoh, MINA küll mingi munajoodik ei ole. Asju tuleb võtta objektiivselt. Kui sa saaksid valida oma elualasid ning vaimustusi ainult munaga kokkutegemata asjade hulgast,

    mis siis üldse jääks?

    MLjun

    ReplyDelete
  20. No aga kas MINA olen siis esimene vaste märksõnale "munajoodik"?

    ReplyDelete
  21. Eino see on täiesti mehhanistlik vastandus nüüd jälle, öelda, et kõik mis läbi aegade ei ole võidelnud progressi nimel ja suurema õigluse eest, on paratamatult muna imemisega tegelenud.
    Although, tuleb tunnistada, et sul on mõningasi munaseid elemente. Not many men are safe from those.
    Word, HH.

    Martin.

    ReplyDelete
  22. Neid elemente nimetatakse munadeks god damit

    ReplyDelete
  23. Nein CK, cutting off your balls will not heal the muna.

    ReplyDelete
  24. Mõnus läbu niisiis. Dostojevski oli muidugi nagu rusikas silmaauku. Et siis mis on feminism? Ma lugesin kaks kuud vetsus ühte iidigavat soome feminismuse raamatut, seal oli erinevaid autoreid ja kõik oli tõsiteaduslik. Ma ei mäleta mitte ühte ainsat teesi sellest raamtust aga kaaned olid tal sinised.

    Ma kardan et feminism on nii suur kuradi jurakas, et põhimõtteliselt ei ole seda võimalik hõlmata. Selle all kangastuvad kellele misasi - dekabristide naised, loetud utoopiad, (islami mehed pidida arvama, et põhjamaades saab iga naise käest, ükskõik kelle käest tänavalt, nad on meie vabameelsuse omamoodi paradiisini aretanud) - kas see et naisel on raskem kui mehel? Aga kes seda mõõdab, kas on? Kas naine peab istuma kodus, lapsi saama või mitte saama, kasvatama neid paaris, paaritult või ühiskondlikult, karjas?

    Kas naine peab saama võimu? Või peab tal olema mõnus?

    Veenus-Mars sopakad on muidugi jama aga ei saa siiski kuidagi öelda et mees ja naine ühesugused oleksid. Sest kui oleksid, ei oleks meil naisküsimust.

    ReplyDelete
  25. http://i33.photobucket.com/albums/d98/sabotabby/evopsychbingo.jpg

    ReplyDelete
  26. A ja v Tampere! K sožaleniju ne mogu každõi denj kommentirovatj v Internete. Otšenj žalo.

    Mõistagi jäägitult toetan seda postitust. Lisan ainult, et kahtlemata oli ägedaid tüdrukuid olemas ka enne marksismi, olgugi et patriarhaalsusest läbiimbunud kirjakultuur vahest nende olemasolu eitab ja alla surub. Aga eks te aima seda isegi. Viva la resistance!

    ReplyDelete
  27. Tegelt ma tahtsin öelda "vive la résistance". Arvuti pidin uuesti sisse panema sellepärast! Võib-olla mingi hispaania või itaalia värk on, ma ei tea, aga ma mõtlesin ikka prantsuse.

    ReplyDelete
  28. Tuleks siis vastu printsessile ja tooks mängu ühe vaat et eelajaloolise naise, esimese kümnest tuhandest, tshiki, kes oli nii karm, et isegi feministid kardavad teda mõnikord lauale lüüa.

    Juba ammu teadsid kreeklased, et Medeia polnud mingi niisama plikatirts. Kui kreeklaste bande maailma esimese laevaga Kolchise kuningriiki seilas varandust otsima sõitis, siis armus toona veel printsessi tiitlit kandnud Medeia ära Iasonisse. Kreeklastest endist polnudki erilisi gangstereid, nii otsustas Medeia Iasonile kuldvillaku hõbekandikul anda. Selle käigus said otsa nii Medeia isa kui vend, aga Medeiale oli perekonnast kui kodanlikust igandist täiesti ükskõik.

    Suure armastusega Kreeka naasnud noorpaar avastas aga peagi, et Pelias vana tõbras ei kavatsegi neile suuremat elamist või kuningriiki anda. Medeial oli nõu omast käest võtta, ta veenis Peliase tütreid, et ainuke viis nende isa noorendamiseks oleks too tükkideks lõigata ja ära keeta. Türgi saun ja spa ütles ta neile. Ja nood uskusid.

    Oli enne kuidas oli noorte avantüristide elu, aga pärast seda trikki läks pisut hapraks, Iason võttis oma naise ja kaks last ja sõitis Korinthosse pakku.

    Nüüd on aeg Euripidesel lavale astuda, selle mehe jaoks oli niigi intsestist ja vennatapust tiine mütoloogia vägagi tänulikuks materjaliks, millele veel paar tiiru peale keerutada ja hirmust kaame publik esietenduselt välja ehmatada.

    Sissejuhatuseks marsib lavale koor Korinthose naistest, kes laulavad Medeiale võiduhümni, viimaks on neil vaimne liider, kes suudaks ümber pöörata ajaloolise käkikeeramise meeste poolt, kes paneks naised laulma naistest.

    Liidril aga ei lähe väga hästi. Iason, kes on aru saanud, et niimoodi jätkates ta ei saagi endale päris oma kuningriiki, on hakanud semmima kohaliku kuninga tütrega, ees paistab hiilgav tulevik, suurem loss, uus naine, keskeakriisi muretu lahendus.

    Oma piiritus lolluses ta lihtsalt ei saa aru, et tema partner in crime on kõigeks võimeline; ära ole nii armukade ütleb ta Medeiale, see on meile kõigile parim, see on meie lastele parim. See mis enne oli, see unusta ära, me olime lihtsalt armunud.

    Medeial läheb selle peale silme eest lihtsalt mustaks. Esiteks on ta dokumentideta, võõras linnas. Tolleaegsete seaduste (vähemalt lavastuse aegsete Ateena seaduste järgi) on ta õigusteta immigrant ja tema lapsed on välismaalase lapsed, s.t samuti immigrandid, tavalisel puhul läheks naine selle peale vanemate koju tagasi, aga isa Medeial, ohjah.

    Aga mis temal mingitest sitastest seadustest, Iason on talle vande andnud ja nüüd lihtsalt sülitab tema au peale. Au teadagi, tähendas kangelasliku ajastu tegelasele kõike. Iason et al lihtsalt ei taha taibata, et Medeia arust käivad samasugused kategooriad kõigi kohta, hoolimata soost või muudest iseärasustest.

    Hää küll, ütleb Medeia läbi hammaste, hää küll. Ja palub kohalikult kunnilt veel ühe päeva armuaega, et asjad korda ajada. Tema moodi asjade korda ajamine käib nii, et ta mürgitab ära nii kuninga kui printsessi. Nüüd on tal Iasonist ükskõik, saagu mis saab, aga sellisest lontrusest tuleb vabaneda, ainuke mis teda veel ühendab selle munapeaga on nende ühised lapsed, ja Medeia lööb nood maha, mõõgaga, ajab ühest toast teise taga, sellal kui naistekoor maja ees hirmust ja õudusest oksendab.

    Ela nüüd kuidas tahad, ütleb Medeia lõpuks Iasonile, sina oled siuke koer, keda pole tappagi mõtet. Sinusuguse värdja pärast lõin ma omaenese lapsed maha, tead sa üldse, mis tähendab laste sünnitamine? Ma lähen enne kaaslastega rindele, kui veel korra sünnitan (Mis polnud sünnitamisel suremise statistikat arvestades ka mingi ime. Sõjas ja sünnitamas käidi toona üldse sarnase tihedusega: korra aastas).

    Good bye, ja kihutab Heliose kaarikus üle taevalaotuse Ateena poole. Mitte päikseloojangu suunas eksole, vaid päikseloojanguna.

    ReplyDelete
  29. Aplaus raisk. Also, oleks teeninud terve postitusena. Mida põhimõtteliselt võib teha. Viitsib keegi teha? Ilus klassitsistlik maal või joonistus ka juurde? Ma ei viitsi teha.

    MLj

    ReplyDelete
  30. siiski siiski Korinthos jääb Ateenast lääne poole. Nii et kaarik käib siin vastupäeva nagu üldiselt kõik selles näidendis.

    ReplyDelete
  31. Ise ei viitsi hetkel postituseks toimetama hakata, kuigi see oleks post võind olla küll. Tuus oli.

    Ja kui juba ajaloo peale läks, siis peaks meenutama ka Boadiceat. Talle mingi väga peale ei läinud see roomlaste laiamine Britannias. Massilise vägistamise eest maksis ta kätte massilise tapmisega. Londiniumi ja Verulamiumi tühjaks veristanud, pani ta need veel põlema ka. Lõppes see muidugi sellega, et Boadicea ja ta tütred olid sisse piiratud ja võtsid mürki. Suhteliselt kompromissitu ettevõtmine. Kõike seda tegi ta fucking rooma leegionite vastu. Hõimud, mida ta ülestõusu juhatas kandsid mittevägamagedaid nimesid Iceni ja Trinovantes.

    Kindlasti palju stiilsem kuju kui Jeanne d'Arc oma jumala ja püha prantsusmaaga. Paras konserv oli. Vägivaldne konserv ka veel. Mingi kättemaksu element seal oli (inglased olevat ta ema tapnud), aga selle eetilisus on kaheldav.

    ReplyDelete
  32. Offtopic kiremine: The Hall of the Slain has returned, alongside with the Enherjars of Ragnarök! A mighty fine day! Mu tuju läks koheselt 25% paremaks!

    Niisama paar hüüumärki veel:

    !

    !!

    !!!

    ReplyDelete
  33. Te ei usu elu sees. Tulin just linnast - RK lällas Barca särgis Nimeta Baari ees. Valas ennast šampaga üle ja röökis: "Türaaa küll Odini nimel raisk, Messi on kõvv. 12 väravat turniiril bitch!".

    ReplyDelete
  34. CK, it's a rare and valuable occasion to see RK in his natural habitat.

    also, need zaumnikute tumblrid on veidi nagu värvilised avatarid või lemmikloomad. väga nunnu. tho ma märkan oma esteetikale ja maitsele pühendunud tüdrukusilmaga, et sealt on puudu nõukogude liidu pornoblogi KOJN'N'KOMMUNISM.

    ReplyDelete
  35. Ikka normaalsem kui see, mida Rostov oma vaba ajaga teeb. Lest we forget.

    ReplyDelete
  36. Kui asendada selles lõigus jalkapallo Odini-väärilise spordiala jäähokiga võiks kõlada päris usutavalt.

    ReplyDelete