Thursday, May 5, 2011

Eklektiline vaade armastusele

  LEMBERAAMAT. Koostanud ja toimetanud Andra Teede. Tartu, A-Disain, 2010. 206 lk. € 9.90.

(Originaalkujul ilmunud Vikerkaares.)

Jutud käivad, et Tartu NAK-i uue luulekogumiku “Lemberaamat” lehekülgedele olevat ära eksinud ka Hasso Krull, kelle kõrgpoeetilised ja tundlikud tekstid muutvat raamatu paradoksaalsel kombel hoopis halvemaks. Need jutud vastavad tõele.

Võrdlusmoment on üks trikikas asi. Oletame nüüd, et SINA oled Jaan Pehk ja sirvid oma rühmituse uut väljalaset. Kõrvalleheküljel räägib Hasso Krull: “See oli nii talvine päev, me istusime / köögis, puud raagus, jah, aga sellel / sügisel eriti, ja sa vaatasid kuhugi, kuhu / mina ei näinud / mitte talve, mitte neid / raagus puid, mitte seda kööki, ja siis / ütlesid: “Tahaksin lõpuks koju jõuda.” / Mina ei osanud midagi öelda. / Ma ei oska kunagi midagi öelda” (lk 30). Istud voodiservale, kümme minutit passid niisama. Pisar tuleb silma. Issand, kui šeff, pobised endamisi ja kordad: “puud raagus, jah, aga sellel / sügisel eriti”. Pöörad taas pilgu raamatule põlvedel ja lased silmadega üle oma enese tekstist, otse seal kõrval. Hasso tekst läheb sama šefilt edasi, ta on sisukas, lõpeb vaevatu motiivikordusega: “Tahaksin koju jõuda.”

Sinu tekst ei lõpe vaevatu motiivikordusega. See on selline: “Kätest kinni / paadisillal / jahe öö / nii kolme paiku / taevas kuu / pannkoogi moodi / meie lisasime / moosi / ja see / maitses / imehea” (lk 31).

Et siis – vahe on märgatav. Sinu tekst on, olgem ausad, nõmedavõitu. Hasso Krulli oma ei ole. Kehv lugu.

Või, kuidas sulle meeldiks olla näiteks Aapo Ilves? Mis on üleüldse üks kummastav küsimus. Ärkad hommikul üles, oled Aapo Ilves. Sa oled just kirjutanud: “Pärast seda tabas maailma / nikuikaldus” (lk 102). Või Olavi Ruitlane – “Eile öösel panin taha: tädi Sohvile / ja täna aseprokurör / mind kutsus kohvile” (lk 103). Või, miks ka mitte – Leo Luks: “Veel meenub, kuidas kohtasin ma Anu / koos pilkasime malbeid kodukanu / Ta puiklemata tuli minu manu / Ja peagi tutvusest sai tahapanu” (lk 86). On ju mõnus? Täiskasvanud mehed, kolmekesti jooksete mööda trepikodasid ja karjute plikadele roppusi. Nagu viieaastased poisikesed. Üks olevat veel keskkooli filosoofiaõpetaja! (Arva ära, milline?) Tundub, et tavapärane protseduur Tartu NAK-ile, päev nagu päev ikka, aga midagi on nihu: “Pimedas ma ainult tunnen. Ma ei näe ju / pimedas. Ma ainult tunnen, et oled / olemas, kuskil siin, päris minu külje / juures, minu küljekondi juures oled sa / pimedas olemas. Sa oled nagu soe / ahi, nagu pliit, nagu kumer ja kutsuv / mägi, nagu eelajalooline loom” (lk 40).

Uups.

Arva ära, kes?

Kirstina Viina illustratsioon
Tõele au andes, kogu “Lemberaamat” päris selline pole. Meie kriitikutekogu tunnistab, et ülalseisvad näited on valitud nende šokiväärtuse poolest. Leiab aset ka momente nagu Wimbergi “Tuju heaks tegemine” (lk 61), kus tuntud rõveluuletaja kaalub naise erogeensete tsoonide võlusid, jõudes järeldusele, et need on üpris toredad asjad. “Polegi nii paha…” hakkad ütlema, kuid siis teed poole sõna pealt saatusliku vea ja pöörad lehte. Sealt vaatab vastu noorukese Kristina Viina joonistatud peenis.

Viina enda tekstid, sealhulgas “tere, mina olengi Stiihia…” on aga jäetud peenisega kostitamata. Ei tea, miks? “Vaata kõiki neid koledaid ja ilusaid asju / mida ma elus teen / see kõik on armastuse pärast / vahel ma ei saa isegi aru / on teda liiga palju või vähe või parasjagu / tähtis on, et oleksin / elu lõpuni armastusest laetud” (lk 190). Kas võib olla, et peenis lörtsiks muidu ilusa ja tundliku teksti ära?

Nii on see “Lemberaamatus” pidevalt. Miski lörtsib ära. Kui see pole illustratsioon või ebasoodne tekstide paigutus (mida lähemal Hasso Krullile, seda ebasoodsam), siis on see autori enda maitsevääratus. “Tule vihka / mu seljale kriimud / tule hinga / mind raiska ära” (lk 174), alustab Aapo Ilves oma panust kogumiku helgemale poolele. Edasigi läheb täitsa hoogsalt. Kuid kujutle paremat maailma, kus “lihtsalt tule ja valuta / mind veel” lõpetabki teksti ja keegi ei ütle Tanel Padari rock-vokaaliga: “sest on sellest / nii pagana puudus”,

“On nii pagana külm!”, “Mul on nii pagana valus!”, “Pagana tüdruk, miks jätsid mind?!”

Ei eksi need, kes arvavad, et “Lemberaamat” on armastusluule kogumik. Ta on eklektiline, koosneb vaheldumisi tundeluulest ning irooniast. See viimane – iroonia – on tihtipeale ebaõnnestunud. Ebaõnnestunud ja ropp. See on nii, sest tihtipeale tundub, et ironiseeriv kirjutaja jääb žanrile alla ega oska lihtsalt puhtakujulist ja mõjusat armastusluuletust kirjutada. Nii läheb ta mõneti lihtsamat teed pidi – ironiseerides. Kusjuures see viimane on praeguseks kriitikutekogu poolt tunnistatud nukraks sõnavõtuks, kus enese puudujääke väljendatakse tavaliselt eos ebaõnnestumisele määratud nalja kaudu.

Lõpetuseks veel paar sõna juttudest, mis käivad. Räägitakse, et Andra Teede olevat viimasel ajal va ühiskonna kohta üht-teist paikapanevat öelnud. Et paremaks minevat see tema värk. “Kas sa tead et just mina / olen see, kes toob / pesumajast padjapüüre koju / poest kassitoitu koju / viib tööandjale oma hinge / jättes siiski äärest riba sulle alles” (lk 22). Teksti nimi on “Kas sa tunned mu ära” ning see räägib kõrvuti elatud eludest, niimoodi nukralt, džässilikult lausa. See vast ainsa tekstina raamatus ei vaju Hasso Krulli varju ära.

- Joanna Ellmann & Robert Kurvitz

16 comments:

  1. Ma arvan, et saaks parema esteetilise ülevaate kui arvustust toetaks peale kaanepildi ka mõni raamatus esinev Kristina Viina maitsekas illustratsioon.

    ReplyDelete
  2. Panin ühe pildi, illustreerimaks.

    ReplyDelete
  3. ja su soov on täidetud. aga peenist ei hakanud viskama. :D

    ReplyDelete
  4. Ma lisan siia ühe lingi, kus on samasuguses rahvusromantilises stiilis illustratsioonid, tehtud ilmselt üle 20 aasta tagasi aga justkui veidi paremad.

    https://www.facebook.com/photo.php?fbid=108979285784136&set=a.107340005948064.14429.100000161944756&type=1&theater

    Ja siis muidugi et väga hea arvustus.Aga kas need Hasso luuletused on ikka nii head?

    ReplyDelete
  5. No ütleme nii, et enamik ikka on ka aga nende häädus on võrdlemisi võimendunud vist muidugi ka selle ülejäänu kõrval, mida sealt raamatust lugeda saab.

    ReplyDelete
  6. Rahvusromantiliste piltide link millegipärast keeldub mulle neid näitamast :/

    ReplyDelete
  7. https://www.facebook.com/media/set/?set=a.107340005948064.14429.100000161944756

    Äkki nii? Võimalik et ei näita kui sa pole sõber:(

    ReplyDelete
  8. Tundub jah nii, et ei näita, kui pole sõber :/

    ReplyDelete
  9. Ei, need Hasso Krulli tekstid on ikka head küll. Eraldi ka. Tal on muidu ka ilus aga pahatihti täiesti arusaamatu tekst. Armastuseteema paneb selle lihtsamasse, kõigile mõistetavasse vormi. Väga swooning ja lovestruck värk on. Lõpus on veel üks, kus ta päris vähe armsalt räägib oma tüdrukust! Niimoodi argiselt ja imetlevalt. Ma arvan, et see täidab ka lembeluuletuse selle harvaesineva eelduse, et ta peale võiks tekkida tunne: "hmm, tahaks ise sellise luuletaja chika olla ja enda kohta neid ilusaid asju kuulda". Mõjub, ühesõnaga, reklaamina poeedile kui Casanovale.

    ReplyDelete
  10. Robert, see oli väga tabavalt, õigelt, öeldud.

    ReplyDelete
  11. No vot, selleks et cool olla ei peagi ropendama.

    ReplyDelete
  12. väga tabav arvustus. neid maitsekaid pilte võiks kindluse mõttes siiski rohkem olla, et lugeja saaks korraliku ettekujutuse selle teose ja illustratsioonide kokkusobivusest, nad moodustavad nauditava ühtse terviku.. nauditava siis, kui oled tubli NAKlane. :)

    ReplyDelete
  13. Also: kindlasti ei ole kriitika tuumaks "ropendada ei ole cool" (või "kids, stay off the crack") Vastupidiselt, ropendada on KÕIGE ÄGEDAM ÜLDSE NOKU KAKA PEPU! Küll aga pole veel lahendatud stiiliülesannet "kuidas ropendada eesti keelses luules nii et see oleks äge" ja kindlasti pole seda lahendanud NAK.

    Kui Immortal Technique paneb "Motherfuckers make sneakers for a dollar a day" ja "The catholic church is some racist shit", siis millegipärast ei ole piinlik.

    Muuseas, Joanna, kas beebilõust ei pane (kohati) mitte nii piinlikult eesti keelset luuleropendamist? Alati see ei ole tal lahe, aga kohati on ka ausalt vihane ja lausa... raevukas?

    ReplyDelete
  14. See on siis üks noist arvustustest, millest sai viimati räägitud. Kõigepealt hea luuletus (näitamaks uskmatutele, et tõepoolest, ka nii on veel võimalik kirjutada) ja siis... see teine, niimoodi reljeefselt. Aga ei maksa kaotada lootust, halvad luuletajad ei ole veel kogu luulekunsti päris ära munanud, kuigi nad väga üritavad!

    ReplyDelete
  15. Jep, tegelt tahtsingi öelda, et ropendama peab coolilt, mis on eesti keelest üpris keeruline. Kõige parem ongi ropendamise ajal vihane olla, muidu see ei tööta.

    ReplyDelete
  16. beebilõust paneb suht hästi seda ropendamist. ma katsun pärast homset eksamit nädalavahetusel revüü valmis kribada. sobib jätkuks ja näitab vahelduseks, kuidas vihaselt ja ausalt ropendada. olles seejuures ka suisa luuleline.
    ja pärast seda revüüd peaks jah lõpuks ära tegema selle hea/halva luuletuse revüü asja. :D immortal technique oli väga hea näide sul, robi! täna just kuulasin ka seda! heh :D

    ReplyDelete