Tuesday, May 10, 2011

SIRP 06.05.2011


43 comments:

  1. Soovitan soojalt: Donald Sassoon "Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani"
    http://apollo.ee/product.php/0307785
    (Sirbis on ports arvustusi ka)

    P.S. Kas keegi tunneks kedagi, kes tunnkes kedagi, kes kurdaks, et tahaks lugeda, aga pole, mida lugeda?

    ReplyDelete
  2. Mida ajalugu sellest arvab.

    ReplyDelete
  3. Ei, Sassoon ei ole "mida ajalugu sellest arvab". Ega ka Sassoonile viitamine. Sassoonil on kõvasi empiiriat, mis paljude ülaltoodud kurtmiste müüdilisust näitab.

    Tiit Hennoste "Sirp" 19.02.2009:
    "P.S. Loen praegu Donald Sassooni „Euroopa kultuuri ajalugu”. See on raamat kultuuri tarbimisest ja tootmisest viimase kahe sajandi jooksul. Soovitan kõigile kõrgkultuuri languse üle nutjatele. Saate teada midagi, mis aitab pisaranäärmed kinni panna."

    Retooriline küsimus, miks peaks 14-aastane valima eneseväljenduseks kirjanduse (no tõepoolest, miks peaks), loomulikult ei evi mingit tuumakat vastust. Aga näe, valivad ja üha enam.

    Samuti on klassikaliste formaatide kukele saatmisega - tee, keegi ju ei keela!
    Aga, pardon, mille alusel sa nõuad, et sind selle eest tänataks? (äkki küsiks, mis ajalugu sellest arvab?)

    ReplyDelete
  4. Võib-olla laotub siin ületamatu lõhe: sest kui sina tõesti koged kaasaegset kirjandust elava, areneva, relevantse kunstivormina, ja mina kogen seda ennekõike jäiga, suletud, tülgastavalt tehisliku ja irdununa, peaaegu ajaloolise dokumendina, siis ma ei tea: äkki peaks laskma teistel rääkida.

    ReplyDelete
  5. hmhm - siiski kaasaegne kirjandus v kaasaegne eesti kirjandus ? artikli ja kommentaaride vahel toimub suur hüplemine

    ReplyDelete
  6. Conundrum KarnatakaMay 11, 2011 at 11:58 AM

    Olen mõlema käega Mihkel Kunnusega nõus.

    ReplyDelete
  7. Hüplemine toimub tõepoolest. Ühelt poolt, otseloomulikult kirjandus "töötab". Oma ontoloogilistelt mehhanismidelt, isegi kui natsid oleksid ta rahvusvaheliselt keelustanud, isegi kui maailm oleks ammu lõppenud.

    Teiselt poolt, kaasaegne Eesti kirjandus ja justnimelt selle sotsiaalne reaalsus (kaugel kujutlusvõime ja tegelikkuse ilusast ontoloogiast) on nüüd küll midagi sellist, mille kaitsele ma ei asuks.

    Artiklist jääb mulje, et autor räägib pigem viimasest. Muuseas.

    Ainus asi, mis mulle tekstis segaseks jääb, on see vormide ründamine lõpus. Tekste, mitte romaane, luulet jne. Suht tilluke positiivne programm, võrreldes eelneva laituse suurusega. On seda tõesti mingi lahendusena mõeldud?

    ReplyDelete
  8. Jah, peaks laskma teistel rääkida. Sellepärast ma Sassooni soovitasingi: ta on nimelt terve portsu teiste hääli kokku kogunud ("Sassoonil on kõvasi empiiriat, mis paljude ülaltoodud kurtmiste müüdilisust näitab.")

    Selliste väidete tegemisel peaks olema kõhklus, et äkki üldistad spetsiifilise eraprobleemi kultuuri üldprobleemiks, ju iseärnis aktuaalne... justkui värvipimedaks jäänu, kes hüüab, et maailm on kaotanud värvid.

    "Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi." Walzer
    [http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/04/anxiety-of-idiosyncrasy.html]

    ReplyDelete
  9. Mina olen ka täiesti Kunnusega nõus. Ja Robertiga ka, selles mõttes, et kui sellist mõtteavaldust juba teha, võiks olla siis korralik positiivne programm/ lahendus juures, see tekstide osa on ikka väikene.

    ReplyDelete
  10. See ei ole tekst, mis on ettekirjutuste poolt, vaid ettekirjutuste vastu; ta ei ihka uusi raame vanade asemele, vaid vabadust, reaalsust, isikupära, pekslevat pulssi, igatahes välja sellest kongist ja nendest sundasenditest, mida osad peavad veel kõrgkunstiks või loovuseks, aga mille ühendus ülejäänud ühiskonnaga on katkenud nii ammu, et kongis on alles ainult luud, mõned putukad ja väike tolmune aken, mille taga tõsiusklikud käivad rituaalselt küünlaid asetamas, austust avaldamas, kurjuse jõude needmas, üheskoos aeglaselt aeglaselt kõdunemas.

    Positiivne programm: Vorm on midagi, mis tärkab seest.
    Positiivne programm: All great works of literature either dissolve a genre or invent one.
    Positiivne programm: Te võite kirjutada mida tahate. Ausõna.

    ReplyDelete
  11. Mul on veel üks positiivne programm: geniaalsus!

    Siim, vaata nüüd oma positiivseid programme (eriti viimast, jessas!) - kus, kuradi tandril sa selliste relvadega võitled?!?
    Kus on see instants, mis ei luba kirjutada, mida tahad, see, mis kedagi kuidagigi piirab??

    Kirjutakse isegi sitaga seintele.. (aga ei maksa arvata, et ma selle peale nina kirtsutan, sest see on "eksimine žanrinõuete vastu", mon dieu!)

    ReplyDelete
  12. Siim N, Sinu viga (milles Sa pole kaugeltki ainus) seisneb selles, et kirjandus ei ole nullsumma mäng. Kui keegi avaldab joga ei tähenda see, et midagi head jääb avaldamata. Joga hulk kirjanduses ei mõjuta potentsiaalset geniaalsust kuidagi.

    ReplyDelete
  13. Jajah, keskkond ei mõjuta ju üldse.
    Aga ei, tegelt ka, jääge "geniaalsuse" peale lootma.

    ReplyDelete
  14. Et kui Murutar, Liis Haavel, Saagim ja Wimberg muudkui suurvorme üllitavad, siis Ashilevi hakkab solidaarsusest jama kirjutama?

    ReplyDelete
  15. Kas Wimberg on suurkirjanike sekka arvatud? Ta on suur Smuuli huviline, ostab kokku kõike temasse puutuvat ja ma siis ühekorra ütlesin et mulle need tema Smuuli-teemalised kirjutised ei meeldi, nüüd pole mind enam tülitanud.
    /offtopic, võib ja ilmselt peab kõrvaldama/

    ReplyDelete
  16. Siimule Bullshittimispreemia 2012 ette ära. Ilmselt on raske kirjutada normaalselt - oiei - see on ju ometi nii.. 'tavaline'. fú ! Kas Sa räägid kah samamoodi ? Muidu oleks ehk OK, aga kui midagi eriti nagu ei ütle kah, siis on lihtsalt kahju, et sellist asja isegi avaldatakse...

    Ma siis samas võtmes positiivsed programmid kujutavatele kunstnikele:
    1. screw this !
    2. screw that !
    3. this sucks !

    ReplyDelete
  17. Ei seda ei pea eemaldama, mudlum.

    ReplyDelete
  18. See on siin suht mõnusalt postimeheseks ära läinud, mulle meeldib.

    ReplyDelete
  19. Kasutasin operatiivselt geniaalsust ja kirjutasin ühe teksti. Teksti kui sellise. Sel puudub žanr ja ajalugu. Kirjutamine pole millestki ajendatud ja tekst ise suhestu millegagi.

    Olge nüüd ilusti soosivaks keskkonnaks. Palun:

    http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/05/sook-ei-moju-enam.html

    ReplyDelete
  20. Rääkisin just oma elukestva tuttava IT-mehega.(eriti kõrge taseme IT mees on, nagu mingi hertsog) Küsisin talt, kas ta vahel ZA/UM-i vaatab. Ta ütles, et vahel vaatab aga et olevat liiga palju sõnu ja puine olevat ka.

    Sestap, seltsimehed-kaasvõitlejad, meil on veel tööpõld ees.
    Künname seda, oi kuidas künname.

    ReplyDelete
  21. http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/05/sook-ei-moju-enam.html

    Täie heatahtlikkuse juures Siim N-i suhtes, see oli shit funny. "Neljanda suutäie järel viskan ma tavaliselt lusika käest". LOL

    ReplyDelete
  22. "Obsessiivne" on hoopis see sõna, millele ma aina lähemale liigun, nukra alatooniga. Aga whatever floats your boat.

    ReplyDelete
  23. Nali naljaks, aga mu tekstis on ka olulised osutused:
    "Kas te kujutaksite ette, et me kasutaksime praegu samasuguseid lauanõusid, mis aastal 1890? Haruline kahvel, lame taldrik, õnar lusikas, ühe põhjaga kruus?"

    a) Töötavaid asju pole mõtet ümber teha.
    b) 1890ndal tehtud kunsti tarbitakse preagu rohkem kui toona; see käib nii klassikalise muusika kui kirjanduse kohta. Nii Dostojevski kui Tšaikovski kuulajaid on praegu sadutuhandeid kordi rohkem (NB! ka proportsionaalselt)vt Sassoon

    "14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb, et kere on hele ja nälg nagu näpistaks ja otsib mõnusat, meeldivat, huvitavat tegevust,
    mille läbi seda leevendada,
    miks ta peaks valima söömise?"

    Söömist valivad ikka pagana paljud, eks. Nagu ka kirjutamist.[ühtlasi järjekordne vihje autori võimalikule ebarepresentatiivsusele, eks]
    14-aastases ei vali enam(???) eneseväljenduseks kirjandus? No pardon, avage silmad...


    "Ma ei taha menüüsse mitmekesisust juurde. Ma tahan seda VÄHEMAKS.
    Soolaga-PAN-soolaga, inuliiniga-probiootiliste bakteritega
    gluteeniga-gluteenivaba diabeetikutele-laktoosivaba
    võib sisaldada pähklijääke
    sojaga- sobib taimetoitlastele koššer
    parim enne-kõlbik kuni

    Mis siis, kui loobiksime väsinud vastandustest ja vaataksime, mis nendest kokkusegamisel võib sündida?
    Kui ei keedaks aasta aega ühtegi suppi, küpsetaks pirukat, mooriks liha, grilliks kana, köögivilju, vorste, vaid teeks süüa."

    Oh, miks peavad olema poes need ahistavad riiulid! Võiks osta ju lihtsalt toitu! Toitu ilma nõmedate piiranguteta, siltideta "gluteenivaba", "pählijääkidega", "rasvavaene" etc.
    Need sildid on ju tarbijale orienteerumiseks!!!
    Kujuta ette raamatupoodi, kus müüjalt saaks küsida ainult teksti. Kui suur on tõenäosus, et nt ulmefänn, saaks TEKSTi, mis talle meeldiks.
    Kujuta ette toidupoodi, kus oleks ainult siltideta konservid - müüdaks toitu ahistavate žanripiiranguteta!
    Kõigil oleks vabadus - taimetoitlastel, diabeetikutel, laktoositalumatutel, tsöliaatikutel jne!

    NB! Tekst võib olla mittelugemisväärne ka ilma igasuguste lahterdusteta.

    ReplyDelete
  24. Njah, vist küll. See pole minu liivakast, pole ilus nõnda märatseda ja teiste kooke ümber vormida...

    Vabandan

    ReplyDelete
  25. Aga sa siis ei arva, et see 14-aastane noor, kes otsib loomevormi, mis tunduks talle vaba, põnev ja kaasaegne, kalduks hetkel pigem filmi, muusika, disaini, arhitektuuri, isegi teatri või moekunsti poole, enne kui kirjanduse?

    ReplyDelete
  26. Osad kindlasti. Aga isegi neid väheseid, kes valivad kirjanduse, on enneolematult ja hõlmamatult palju. Ainuüksi tehnoloogilise hõlpsuse tõttu.

    Nt eesti algupäraseid ilukirjandulikke teoseid ilmus 2010 umbes 150 :)

    ReplyDelete
  27. Kaasaegne noor üritab neid kõiki asju kokku miksida ja vaatab mis saab - tuleb palju kokkusobimatuid kokteile, kuid tuleb niimõnigi tõsiseltvõetav (vähemalt: piisavalt huvitav) "asi".
    Kirjuandus on ehk.. raskem. Aga mil määral ? Nii f. paljud peavad blogisid - kas see pole piisavalt "lihtsalt teksti" ilma igasuguse formaadita ? N-ö tühjad sõnad.
    Kümme-kakskümmend aastat tagasi kirjutas iga teine noor luulet sahtlisse, teised lugesid seda ettegi. Nüüd on blogid. Need ei ole artiklid, need ei ole romaanid ega novellid, ei novellad, ei luule, ei miski. Pole isegi postmodernismi. On vaid sõnad. Või, nagu Sa nii tabavalt neid nimetad, on vaid tekstid. Kui on tekstid - blogiformaati pannakse kokku pilti, filmi etc. Kollaaž.

    ReplyDelete
  28. Ja noh, seda küsimust võib ka sõnastada: kes oleksid need eeskujud praeguses eesti kirjanduses, kes teda selles veenaksid, selleks inspireeriksid?

    ReplyDelete
  29. Mina arvan et kirjanduse valib see, kellel selleks on loomupärast soodumust. Nii nüüd, ennevanasti, kui ka edaspidi. Ja nõnda ka muude kunstidega.
    kuid tõsi on see, et iga soodumuse paremaks avaldumiseks on vaja soodsat keskkonda.
    Et see ka kuhugi kellegi juurde jõuaks.

    ReplyDelete
  30. Siim N said...
    Ja noh, seda küsimust võib ka sõnastada: kes oleksid need eeskujud praeguses eesti kirjanduses, kes teda selles veenaksid, selleks inspireeriksid?


    Kes otsib, see leiab - kui Eestis pole sellist eeskuju võtta, siis vaatab nutikas otsija piiride taha. Ja üldse - milliste piiride ? Euroopa, vähemalt, on avatud praktiliselt kõigile. Lugemiseks pole aga vaja oma kodutänavast kaugemalegi astuda.

    Olgu, S.N. Sa ütled, et lood on sitasti. Ma ei hakka sellele vastu vaidlema, aga mul on probleem Su mõtete väljendusega. Nagu eelpool mainitud - ei paku Sa lahendusi (ja antud kriitika on ilma lahenduse pakkumiseta, ilma praktilise "positiivse programmita" lihtsalt vingumine).
    Kuidas oleks revüüga, sellega kaasneva analüüsi ning võiduka statemendiga ? Liiga ametlik ? Liiga.. mm. reeglitele allutatud lähenemine ? Pole piisavalt loominguline ? Milles on Su probleem ? Sa paugud, aga ühtegi kuuli ei lenda.

    ReplyDelete
  31. Mulle jääb selline mulje härra S.N jutust:
    CLICK ME!

    ReplyDelete
  32. Ühesõnaga: mõttetu vingumine mõttetu vingumise üle. Ohjah, vähemalt kunstiline tervik nüüd.

    Lisan lõppu veel omaenda reaktsioonid sellele "tekstile":
    TEE SIIS ISE PAREMINI
    KES SA ARVAD ET SA OLED
    MA TEADSIN JUBA KÕIKE SEDA

    ReplyDelete
  33. Aa, ja fuck Draama 2011.

    ReplyDelete
  34. No nii.

    Stream-of-conciousness stilistika kiidan üldiselt heaks, haamerdab pointi hästi kohale, suht mõnus kriitikakriitika on.

    Positiivse programmi osaga on mõneti halvemini. Vaevalt, et üldine kultuuri tähelepanuvääritu hetkeseis sellest tingitud on, et kõik peavad kogu aeg mingite haigete Aristotelese normide järgi oma paska tegema. Ennemini ütleks muudpidi; ma arvan, et näiteks luules tuleks kõvasti kasuks, kui sellel va luletuse kirjutamise diskursusel silma rohkem peal hoitaks, läheks kuidagi rohkem aega ja pingutust sinna sisse, lõpptulemus võiks parem tulla. Samuti, kui me eeldame, et kogu kirja pandud sõna on mingil määral kirjandus, siis on meil alles nooruke, kuid üsnagi elav blogimaailm, mille valib tohutu hulk inimesi ning kuju kirjutatakse nimelt tekste, mitte luuletust ega draamat ega romaani. Samuti üritatakse tabada ka seda, kuidas siis on lla see inimene, kes ollakse. Kui selle värgi tase soovida jätab, ajan ma selle puhta südametunnistusega meediumi nooruse kaela.

    CK väitega, et kirjandus ei ole nullsummamäng, ei nõustu. Sitt kirjandus ja selle aktsepteeirimine päris asjana ei tee kurja mitte niivõrd potentsiaalsele heale kirjanikule, vaid just publikule. Kirjandus, kunst, muusika mingil asualal moodustab omamoodi terviku. Ei saa ju hukka mõista inimest, kes ei kuula põhimõtteliselt eesti muusikat, sest head eesti muusikat jääb lihtsalt nii harva ette, et sellest võib kergesti mööda minna? Patriootlikust südamevalust on kül võimalik ise midagi ära teha, kuid mingil diskursusel silma peal hoida, mis masendab igal hetkel - see tundub liiga julm. Nimelt see on see, miks karistada tuleb.

    MLjun

    ReplyDelete
  35. Mina küll nõustun enda väitega. Aga tuleb tunnistada, et ma ei ole ka mees, kes kirjandusel (või kultuurilielul üldse) silma peal hoiaks. Meeldib rohkem õlut juua ja peeru lasta. Ja siis vaheldumisi klõpsida TV6 ja Fox Crime kanaleid läbi ja refreshida ZAUMi kommentaariumeid. Halvad kaotajad ja antikangelased meeldivad ka ja selles suhtes võitis SN minu silmis selle kommentaariumiga kõvasti kudost.

    ReplyDelete
  36. Hmm. Võib-olla mängib siin mu loomupärane võimetus näha asju absoluutsete struktuuriüksustena või fikseeritud kogumitena, aga mis asi on "kirjandus"? Päriselt, küsin seda kui tulevane kirjandusteaduse magister. Minu jaoks on "kirjandus" samasugune silt kui "ühiskond". Miks pidada seda mingiks tajutavaks kogumiks, kus tuleb kord majja lüüa või, vastupidi, mida tuleb välja vahetada?

    Kirjandus on ka lause majaseinal või ZA/UM. See, kas tegemist on arutleja arust "hea" või "halva" kirjandusega, on juba omaette teema.

    Aga igal juhul: kirjandus pole isegi mitte tuuleveski, millega tulutult võidelda. Pigem on ta tuul selle veski vahel. Pekskem juba siis veskit (kirjandusinstitutsioone ja -kriitikuid, kirjanikke ja lugejaid) kui vaest atmosfääri, mis pole muud kui kokkuleppeline ruum.

    ReplyDelete
  37. siim siim dramaqueen

    ReplyDelete
  38. It comes with the territory. Pluss, megalomaania on LÕBUS!

    ReplyDelete
  39. Kui on üks asi, mis on parem kui halb kaotaja, siis see on motherfucking die hard halb kaotaja. Keegi vehib peale kaklust rusikatega, tõuseb maast üles ja lööb selja tagant kiviga, viib diskusiooni tasandile "fuck Draama 2011" - minu poolehoid on kindlustatud! Täiesti tõsiselt.

    Siim, käesolevaga garanteerin, et Sa läbisid motherfucking die hard halva kaotaja testi esimesel katsel ja vaatamata kõigile erimeelsustele valiksin Su selle eest presidendiks!

    ReplyDelete
  40. siim nurklik, siim nurklik, siim nurklik!

    ReplyDelete