Sunday, June 26, 2011

Ägedad tüdrukud! vol 2

  
Jenny Caroline ja Jenny Laura
Beware, boys! Kui esimene osa lubas teil peaaegu et rahuliku südamega ägedatest tüdrukutest lugeda, siis nüüd tuleb mängu salarelv, mis haavab isegi kõige tugevamad teist - võtab jalust nõrgaks, kiirendab hingamist ja halvab mõtlemise. Saadab su laevadega sõtta ja sunnib teistel tüüpidel päid maha võtma või - oh, perhaps even worse! - viib sind lillepoodi ja märtsikuus paneelmaja akende alla, kokkuvolditud paberileht käes.

That's right, you're getting closer. Mängu astub THE ULTIMATE KOJN. Ja arva ära, kes?

Ega Karl Marxil polnud mingisugune halb maitse, ei poliitikas ega eraelus. Niisamuti polnud ka tema lapsepõlvesõbranna Jenny von Westphalen mõni väikekodanlane, et oleks taga ajanud meest, kes talle tingimata aiaga kodukese hankida suutnuks - selle asemel valis tüdruk Karl Marxi. Ning Karl oli õnnest segane, sest rajooni kõige ilusam ja targem tüdruk oli valinud poisiks tema!, radikaalvasaku, vaese eksiilist eksiili elava poliitkirjaniku, kes oma sõbra Engelsi toest vaevu ära elada suutis. Uhkuse ja rõõmuvärinaga otsustas Marx kõik enda kolm tütart Jenny järgi nimetada. Kuid ega Jenny ei kinkinud neile mitte vaid enda nime, vaid ka ilu - maailma oli sündinud Marxi kolm kojni sotsialistist tütart.

Ei tea, kas Marxide kodus avaldus Zetkini tutvustatud arusaam perest kui moraalüksusest või oli asi geenides, kuid kõigi kolme tüdruku poliitradikaalsus avaldus juba varajases eas. Neist noorim, Eleanor Marx, suutis näiteks kolmeaastaselt Shakespeare'i tsiteerida - ja kui sellega oli ühele poole saadud, veetis ta ülejäänud lapsepõlve enda lemmikpoliitikutele kirju saates. Tüdruku kuueteistkümnendal sünnipäeval andis isa lõpuks mangumisele järele ja võttis tütre endale sekretäriks, et noor Eleanor sotsialistlikel maailmakonverentsidel ringi hängida saaks.

Ka vanim tütar Jenny alustas ootamatult julgelt oma muidu nii tagasihoidliku iseloomu kohta. Võtnud endale pseudonüümiks nime J. Williams, kirjutas ta seeria kirju, kirjeldades Iiri poliitvangide seisukorda Suurbritannias - nagu arvata võib, siis see väga inimõigused, lust ja lillepidu polnud. Kirjad avaldati ühes prantsuse suurimas ajalehes "Marseillaise's" ning järsku enam ei olnud Gladstone'i valitsusel võimalik pilku eemale pöörata - oldi sunnitud vabastama nii mõnigi poliitvang, mis oli rohkem kui keegi tõemeeli lootagi oleks julgenud.

Jenny Laura
Kolmas tütar Laura - kõige kojnim - oli see-eest esimene, kes abielluda otsustas ja seega sotsialistide paraadi avatuks hüüdis. Marxide kodust läbivoorivate vasakradikaalide hulgast valis tüdruk välja kirjanduskriitiku Paul Lafarguet', kes sattus sinna esimese internatsionaali korraldamise asjus. Talle järgnes vanem õde Jenny, kes kiindus Pariisi Kommuuni veterani Charles Longuet'sse.

Ka väike Eleanor armus esmakordselt, kui kohtus isaga kommunistide seas hulkudes Hippolyte Lissagaray'ga, keda ühendas Charles Longuet'ga sarnane minevik. 17-aastasel tüdrukul olid liblikad kõhus - Hippolyte jutustas talle õhtuti Ajaloo Suursaavutusest ja koos tõlkisid nad poisi ajalooraamatut "History of the Commune of 1871". Karl Marxil polnud Hippolyte'i vastu midagi, isegi raamat meeldis, aga - seal oli üks aga. Kogemata oli Hippolyte Eleanorist seitseteist aastat vanem ning see tundus isa Marxile juba veidi liiga progressiivse ideena. Ta ootas oma nõusolekuga Eleanori 25. sünnipäevani, kuid selleks ajaks olid armastusest võitu saanud juba teised jõud - lagunemisprotsess ja stiihia olid teinud oma töö. Tüdruk läks ära oma haigeid vanemaid põetama ja jättis poisi maha.

Märtsis 1883 suri Karl Marx, järgnedes truult kaks talve varem lahkunud Jennyle. Enda noorima tütre hooleks jättis ta avaldamata teosed.

Eleanorile oli see aga märgiks astuda ise poliitilisele areenile, ihuüksi. Ta liitus SDE-ga, kuid tuli sealt siis kohe ka ära, põlastades partei tolleaegset diktaatorlikku juhtimisstiili ja natsionalistlikku minekut. Koos enda uue poisi Edward Avelingi (kes seekord oli kõigest 6 aastat vanem, tänu jumalale!) ja teiste kamraadidega eraldusid nad Sotsialistide Liigasse, mille parteiajalehte tal regulaarselt artikleid kirjutada paluti.

Jenny Julia Eleanor
Lisaks sotsialismile ei puudunud tüdruku poliitilisest portfooliost ka õige annus feminismi - Eleanor osales mitmetes protestides naiste töötingimuste parandamiseks. Kohtudes kunstniku Clementina Blackiga, liitus ta Women's Trade Union Leaguega, mis oli keskendunud tüdrukute nn "sweatshopist" välja aitamisele.

Kultuurilise poole pealt elas Eleanoris edasi vana Shakespeare'i-fänn. Kergelt sarnaselt Gramscile leidis temagi, et kunst ja poliitika on tugevalt seotud - nõmedam ütleks selle kohta propaganda, ägedam aga töövahend. Tegeledes igapäevaselt tõlketööga nagu teisedki Marxi tütred, puutus ta lisaks poliitilistele artiklitele kokku ka näidenditega - eriti meeldis talle Ibsen. Lõpuks ajas ta oma mehe ja G. B. Shawga kokku väikse teatrigrupi, just for fun, et veidi näidelda saaks.

Peab aga tõdema, et kahjuks edasi väga palju lõbusamaks ei läinud. Kõiki Marxi tütreid ühendab kergelt ebatavaline - et mitte öelda traagiline - saatus, nii ka Eleanori. Kui Aveling sajandi lõpul haigestus, avastas väike Eleanor, et mehe teatrihuvi polnud olnud päris süütu - Edward oli vahepeal abiellunud kellegi noore näitlejannaga. Oopsy-daisy! Selle peale võttis Eleanor end alasti, heitis voodisse, kirjutas kaks kirja ja võttis mürki. Avelingile sai aga osaks sotsialistide üldine pahameel.

Ning viisteist aastat tagasi oli surnud tema vanim õde Jenny, kes oli olnud halva tervisega astmaatik. Südame seiskumisse, ilmselt.

Ehk kõige leebema lõpu leidis endale Laura. Koos abikaasa Paul Lafarguega elasid nad Engelsi toest ja pärandusest aastani 1911 - siis, 65-aastasena, otsustas ta, et okei, aitab. Mees oli nõus. Nad kirjutasid kirja, kus selgitasid, et nende töö on tehtud, elamine elatud ning maailma heaks pole rohkemat anda - olla saab vaid vaevaks. Kuid maailmarevolutsiooni palge ees pole kellelegi seda tarvis, seega jäänud on vaid purk unerohtu ja voodi kahele. Ilma liigse traagikata sooritasid nad koos enesetapu.

Sotsialistide kogukonnale mõjus see kahetiselt. Üheltpoolt segadus ja moraalne rangus, mis kuhugi taandunud polnud, ning teisalt tüübid nagu Lenin, kes leidsid, et see on motherfucking äge! ja soovitasid matusekõnes seda teistelegi.

Aga mida arvad sina, za/umnik? Kas Lenin sinu matustele tuleks?

5 comments:

  1. Mul oli raamat noorest Marxist ja tema Jennyst, kes oli mehest kuus aastat vanem, vaat nii aga väga ilus tõesti. Noor Marx oli ka kuratlikult ilus, loodetavasti saab siia kunagi artikli, kus see pilt vääriliselt ilmuda saaks.
    http://hilobrow.com/wp-content/uploads/2009/05/marx_young.jpg

    ReplyDelete
  2. No kurat, nii mind küll ei pane väga imestama, kuidas ta linna kõige kojnima tšiki ära ajas. Kojn otsib kojni - ega kojni ei koti kui kojn mingi kriminaal on.

    ALL KOJN IS CRIMINAL


    RK

    ReplyDelete
  3. In addition, I think those two followers should be court-marshaled.

    ReplyDelete
  4. You don't just up and leave the halls of Valhöl, duty is eternal!

    ReplyDelete
  5. Sealt oleks ilmselt ilusaid lapsi veelgi tulnud,
    kui mõned neist poleks nälga surnud, sel ajal, kui issi aatekaaslaste juures lõunal käis.

    ReplyDelete