Thursday, June 2, 2011

Kolm raamatut - üks loeb


Suviste lõbude, usukuulutuste ja sõjapoeetika täienduseks nüüd ka juunikuine raamatututvustus. Vanad head asjad, vana hea Loomingu Raamatukogu.

Esimene autor on puertoriikolase nägu itaallane Corrado Alvaro. Suure hingega sentimentaalne kirjanik, kes erilise mõnuga kirjeldab pealtnäha tähtsusetuid pisiseiku ja elu poolvarjundeid. Aleksander Kurtna poolt eestindatud novellivalimik kannab mahedat pealkirja "Öised sõnad". Kas kuulete juba, kuidas need öised sõnad teile sumedalt kõrva sosistavad?

Aineseks peaasjalikult Itaalia vaene. Need on üsna lühikesed mõneleheküljelised novellid, mis on ärksad ja tundlikud, tegelevad enamasti kuskile tunnete ja tegude vahepeale jääva tumeda alaga. Aga kurb juhus on see et oma üldiselt üsnagi suurepärased jutud suudab autor lõpuga ära munada. Ei ole lihtsalt seda mõjuka lõpu kirjutamise oskust. On seal liig avalik moraal või katkeb kõik kuidagi poolelt sõnalt aga mulje jääb et nüüd sai kõik otsa ja noh, mis ma teen selle jutuga? Lood räägivad näituseks kaunitarist varganaisest, kelle puhul autor arvab, et ta oli liiga aus et teenida raha ilusale naisele igiomasel kombel, sestap hakkas hoopis näppama.Või võõrsile teenima läinud meestest, kes rügavad hea elu jaoks aastat kümme ja siis veel teist samapalju ja kui koju jõuavad on nende naised surnud ja lapsed suured. Mahajäetud teadlase sisemonoloog - kas lasta õhku kõik see ilm, kui otsas ongi minu arm?

"Doktor Crision läks õhtul välja, et vaadata,missugused on maailma viimsed tunnid: need olid toredad ja rahulikud, veendunud selles, et nad homsesse jõuavad, igavesed ja samal ajal uued; vihast pulbitsedes ei suutnud ta jälgida midagi, ilma et poleks selle taga pettust oletanud. Ta pöördus koju rahulikuna ja kindla otsusega. Veel samal õhtul laseb doktor Crision oma imestamisväärse teadusega maailma õhku nagu pommi, tema - tähtsusetu teadlane väikesest kolkalinnast."

Ja nii ikka edasi, erinev aines, sama tonaalsus, justkui pisarat välja kiskuv sentiment, mis lõppeb ebaõnnestunud kalambuuriga.

Kuid peab ütlema, et üks jutt on eraldi äramärkimist väärt kui etnograafiline üleskirjutus. Kalaabria arstist, kes kutsutakse mägikülla surmani haige naise juurde. Kohale jõudes selgub, et ta on vist tulnud asjata, teda ei saa haige juurde lubada, kuna haige meest pole kodus. Ehk võiksin ma ta vahepeal läbi vaadata? pärib arst. Ei, ta on veel noor naine, vastatakse. Heakene küll. Ootab siis hommikuni. Jõuab haige mees. Mees pöördub oma haige naise poole: " Siin on härra arst. Kas tahate end näidata?"  Naine vastu. "Mina olen teie naine, teie peate otsustama." Mees arstile - "Siis peavad tema vennad ostsustama. Ta on nende õde, ja eks nad tea, kas võõras peab nägema, kuidas nende õde on loodud." Vennad aga vastu - kui meie seda lubame, hakkad sa pärast meid süüdistama. Sina ise pead otsustama. Ja nii ikka ringiratast edasi. Keegi vastutust enda peale ei võta. Ja mis te arvate? Kas arst pääses nägema kuidas haige naine loodud on?

Järgneb selle triloogia pärl - Lembit Vahaku näidend "Karske õhtupoolik". Sellega oleks justkui kõik korras. Maailma kõige ägedam lilla kaanepilt, lööv kirjanikunimi ja väärt teose nimi. Vaatad seda kaanepilti ja mõtled, et see peaks küll olema üks ameerika neegerautor, mõtlik ja sünge. Aga võta näpust! Sees on selline joga et võtab kõhu lahti. Oma kaunis tualettruumis ma seda lugesingi. Ei saa öelda et ma oleks suutnud rida-realt süvenda - johhaidii, mis jabur kirjatükk see on! Näidendid on üldse kõrgema pilotaaži lugemisvara. Püüame siis anda lühiülevaate.

Pidulauda on kogunenud kamp sotsialistliku töö eesrindlasi, insenere, konstruktoreid, muuhulgas ka Sevzapglavpromognestrahhi harukontori juhataja ja nende naised.

Pakutakse head-paremat, rõhutades naeruväärsuseni nõukainimese ihalust defitsiidi järele ja nende ülimat rahuolu luksuslike, gurmeeliste, lihtsurelikele kättesaamtute asjade nautlemise üle. Pidu pidi tulema ilma viinata, aga naiste köögis olles teevad mehed endale esimesed tropid. Mingi kalli väljamaa viskiga. Noh, siis ka naised juba segavad endale peenemaid jooke. Vestlus käib põhiliselt delikatesstoidu ja tööpobleemide ümber. Ilmub üllatuskülaline, kõigi poolt põlatud tegelinski, kes toob majaperemehele veidralt suuremeelse kingi, mingi antiikse maali, mille kohta üks daamidest sositab, et tema naiselik vaist ütleb, et see pilt võib maksta rohkem kui komplekt Rumeenia mööblit.

Eesriie. Vaatus kaks. Tegelased - Wu Oung Oung, Nyo Lun Lun, Tyo Van Van, Tiryabarman, Suryavarman!!!!!! Siiami sõjardid! Kogu tekst värssides! Aru midagi ei saa! Hakkab vastik ja õudne! Jätan teise vaatuse vahele!

Kolmas vaatus - sama mis esimene. Sõnasõnalt. Aga mitte. Vahele kraaksuvad ka Tiryabarman ja Suryavarman! Omas keeles. Te vaid kuulake:

Ihco maisteri Rantasalo mahhudubu-k! Sullhawatu-u marhedo kidšan i š moqqo! Kirjanik on uue keele välja mõelnud! Pea käib ringi, on imelik ja õõv.

Inimesed on marionetid. Väliste jõudude meelevallas. Sisemiste kuradite kiusatud. Kas sellele kõigele on mingi mõistlik seletus? Näib et on! Taas kordub kõik, ning jällegi kord tuleb kinki tooma veider sõber.

Kuid seekord antakse kink üle selgitava deklamatsiooni saatel:

mul masin - ruumi-aega segipaiskav
psühhomagneetiliseks generaatoriks teda nimetan
membraan tal peidetud on pildiraami sisse
ta kasse kriidiaega paiskab
sealt kriidisena kassid siia tagasi.

Näidendi tegvuspaigad: Tallinn 20 saj m.a.j ja Muhamb-Sung 3.saj e.m.a
Kõik ülejäänu jätan teile välja uurida.

Ja lõpetuseks malbe perekonnalugu "Viimane Tauber",  parimas, absoluutselt parimas realismi vaimus, täiuslik teos. Kes kirjutas? Lucia Demetrius.

Ega ma ei pea ju ütlema Rumeenia naiskirjanik? Naiskunstnik, Wo-man? Niimoodi saab sellest ju naisküsimusega reostatud postitus. Ja mis te arvate , kes selle tõlkinud on Rumeenia keelest? Aleksander Kurtna, jesuiit, vabamüürlane ja polüglott.

Oi, see on hirmus hea raamat. Mulle nii meeldivad head raamatud. Selle raamatu tegevus algab enne esimest ja lõpeb pärast teist maailmasõda. Ja nii nagu õige on, on aeg ja aja muutumine antud läbi inimese, läbi tema elu. Kuidas ta ennast üles töötas, vaeste vanemate rahakoti peal arstiks õppides, kuidas ta hää ja haritud pojana tuli kodukohta, nais rikka naisukese, rajas naise kaasavara abil endale eeskujuliku arstipraksise, lõpuks haiglagi, aina töötas ja töötas, ei mõelnud muust, naine oli paks ja ihne, lapsi neil ei olnud, halvad mõtted pani mees oma peas kinni, ei mõelnud neid. Ühel päeval peale neljakümmet tuli tema ellu armastus - medpersonali hulgast, mehelik, julge, aus naine, keda raevus abikaas nimetas märaks - nad hoidsid kõike salajas, aasta, kaks, kakskümmend. Üks naine andis positsiooni, teise sülle sai panna pea. Üks nõudis kõike, teine mitte midagi ja mõlemale anti nende soovimist mööda. Poliitikat viimane Tauber ei teinud, hea arst on vajalik iga võimu ajal, nii pääses ta natsimisest ja muust jamast, aga vot uue ilmakorra ajal natsionaliseerimisest ei pääsenud. Kõigepealt võeti pool maja, siis terve haigla, siis veel poolest majast pool ja lõpuks jagati üks viimane tuba kapiga pooleks.

Mis ma tahan ütelda selle raamatu kohta. See raamat ei mõista kedagi hukka. Hukka mõista ei saa. Kas oli see paks ja viril rikas pruut süüdi, et tal eluotsa polnud muud teha kui teenija järgi valvata ja pesu lappida? Nuhkida ja kahtlustada? Tal olevat olnud ilus lauluhääl. Üks tema majja kolinud uue aja inimene ütleb oma vihale aetud naisele niimoodi: " Jäta ta rahule, Mariechen. Ta on vana, nõdra aruga, meest tal ei ole, hiljuti oli haige. Me räägime teine teises keeles. Mul on temast mõnikord kahju, kui ma näen, kuidas ta nagu kõhukas rohutirts mööda teerada roomab."

Kas kodanlasel on hing?

4 comments:

  1. Täitsa lõpp.
    Miks mina siiani "psühhomagneetilisest generaatorist" midagi ei tea??
    Ja kassidest kriidiajas?
    Oioi..harimatus võtab nii silmanägemise ää.
    Tänud harimise eest.

    ReplyDelete
  2. See "Lembit Vahak" on tegelt Andres Ehin isiklikult ja nende kaunite lillade kaante vahe ideeks on parodeerida omalajal populaarseid ulmenäidendeid.

    ReplyDelete
  3. Tubli, se oligi kodutöö ja point, miks ma ei pannud vahaku nimele linkivat viidet:)

    ReplyDelete
  4. Minu 90te põraandaalusest rock-muusikast mürgitatud mõistusele ei kõla "Öised sõnad" üldse rohtirtsude siristamise ja sumedusena...

    Aga see teadlane on kõva. Võiks olla seismoloog, siis oleks veel tuusam. "Seismoloogi sisemonoloog" kõlab nagu mingi Arvi Siia kalambuur.

    ReplyDelete