Monday, June 20, 2011

Maiõhtu pargis


Ta nimi oli Maria, sest ühel hetkel panid kõik oma tütardele nimeks Maria. Kuid vastupidiselt kõikidele teistele Mariadele olid tal paksud blondid juuksed ja suured rohelised silmad.

Nende silmadega oli ta ära võlunud pooled linna meestest ning nendega hoidis ta elus kohalikku kultuuriajakirjandust, sest tema küsimused ei olnud kunagi pealetükkivad ja tema uudishimu ei olnud kunagi võlts.

Salaja oli armunud Tartu Camus - vana skisoid, kes muutus seda sapisemaks, mida enam ta raamatuid luges - ning omadega kõrvuni sees oli biseksuaalist moekunstnik, kes keskpäraseid sissetulekuid trotsides suutis alati jätta mulje nagu maksaks ta lipsunõel rohkem kui su korter. Armunud oli vana klassivend, armusid peatoimetaja, massöör, luuletaja, kokaiinidiiler, noormees vastaskorterist ja vinniline praktikant kontorist.

Kui Maria trammiga Tallinna Ülikooli poole sõitis, unustasid joodikud vagunis rõvetsemise ning tekkis tunne nagu Tallinn oleks päriselt linn ja ülikool päriselt ülikool.

Ühel päeval juhtus nii, et Maria armus ise. Itaallasest külalisõppejõud, temast 15 aastat vanem, vallutas tühise viieminutise vestlusega jäägitult ta südame. Kuid bolognalasel oli karismast pakatav naine ja neli ilusat last ning Maria jäi päevhaaval piineldes heleda leegiga põlema. Esimest korda viie aasta jooksul langes ta artiklite tase. Esimest korda teadlikus elus oli ta tavaline naine, kelle põksuva südamega jäetud vihjeid ei märgatud.

Kuud möödusid, sügisest sai talv ning üha enam tundus, et õppejõud on siiski hakanud Mariale tähelepanu pöörama. Ta kiitis koridoris Maria referaate ning hakkas kommenteerima ta blogis, tutvustades põnevaid vaatenurki ja huvitavaid linke.

Pärast kahetunniseks veninud lõunat ühel maikuisel neljapäeval võttis Maria kogu julguse kokku ja kirjutas järgmisel hommikul oma blogisse "vediamoci stasera" lisades kellaaja ja pildi Kadrioru pargi tiigist. Enne postituse avaldamist käis ta viiskümmend minutit palavikuliselt toas ringi ning oleks sissekande neli korda äärepealt kustutanud.

Õhtuks oli Maria üle poole aasta taas oma parimas vormis ning mööda Weizenbergi tänavat pargi suunas kõndis ta juba ainulaadse särava enesekindlusega.

Poska tänava nurgal kiiskas äsjavahatatud seitsmene bemm, närviline kokaiinidiiler sõrmedega roolil trummeldamas.
Pingil jälgis parte Tartu Camus, kes polnud nii lühikese etteteatamisajaga küll juuksurisse jõudnud, ent oli pea ära kamminud. Vana klassivend oli toonud lilli, biseksuaalne disainer teeskles taskukoeraga jalutamist.
Päikesekella ääres lobises peatoimetaja itaalia külalisõppejõuga dessertveinidest.

6 comments:

  1. awesome and lifelike.

    ReplyDelete
  2. kas järxi saab??

    ReplyDelete
  3. CK kirjutab tavaliselt sõbrale kirja, aga nüüd on ta kirjutanud midagi lugejale ja see on HEA. Sellisel puhul, kui kirjutada midagi tõesti head hakkavad juhtuma võimalikult piinlikud asjad: tegelased, motiivid, ilukirjanduslik kõnepruuk. Piinlikud on nad sellepärast, et nad on pretensioonikad ja võivad pasasti välja kukkuda, ägedad sellepärast, et on paremad kui päriselu.

    Gracia.

    ReplyDelete