Wednesday, June 8, 2011

"Me peame rääkima Kevinist", Lionel Shriver

  
  See, mu sõbrad, on üks moodne raamat. Neid ma tihti ei revu. Ja see ei tule vaid sellest, et need ei satu tihti käe alla, moodsail raamatuil on tavaks mulle ka mitte suuremat meeldida. Eriti puudutab see tänapäevast angloameerika realismi. Sellele on omane mingi stilistiline põhijoon, mis on mulle vastuvõetamatu, see räägib maailmast kuidagi sündmatult, ambivalentse emotsiooniga. Umbes nagu "No väga lahe ei ole, seda me teame kõik, selle kallal on juba aastaid virisetud, samal ajal kuidagi eepiliselt perses või kõige sitemini ei ole ka, selles suhtes et, noh, kolmekümnendatel oli hullem ja me kõik teame, et arengumaades on veel masendavam..." Selline ongi, põhimõtteliselt. Argipäeva pask. Väljendab, levitab ning propageerib nägemust, et  tänapäeval elada on üsna täpselt selline tunne, nagu  tänapäeval tööl käia - lahe ei ole, aga sellega on  võimalik harjuda ja üsna ilmselt ei sure sa selle kätte.  Selle settingu taustal kooserdavad ringi tegelased oma igavate psühholoogiliste ning olmeliste probleemidega, kõik on kirjutatud üsna ebainspireerivais, ilmetutes lausetes, millega on küll kombe pärast veidi ringi trikitatud, kuid mingit sügavamat fiilet seal vaevalt leiab. Nois viies moodsas raamatus, mida ma viimati lugesin, tuleb deus ex machinana sisse mingi coelholik toredus, lunastamaks maa, üritades justnagu öelda, et tegelikult on tore ka ja selle kareda pealispinna taga on maailm üks imeline paik. Halb idee jääb tihtilugu ebaveenvaks ka seetõttu, et keel ei kanna välja.

Antud raamatuga on teistmoodi. Maailm ja ta stilistika on seesama, ent loo seisukohast on oluline, et ta selline oleks, see on selle maailma lugu, ei töötaks muusuguses maailmas. Ma julgen ka öelda, et tegemist on võitleva kirjandusega. See puudutab nii-öelda tabuteemasid. Selliseid, millest harva sügavuti kirjutatakse. See räägib emadusest - kui tihti  tuleb ette romaani, mis räägiks lapsevanem-olemisest esimeses isikus? - ja mitte niisama, vaid sellises realistlikus horror-võtmes. See räägib koolitulistaja emast, naisest, kes sünnitas lapse, ent mitte tavalise, vaid sellise, kes võttis pea sünnist saati sihiks olla iidne nihilist. Räägib sellest läbi kaheksateistkümne aasta.

Kõlab nagu mingi veits maitsetu värk, eksju? Kõlab, nagu võiks mingi räigelt alt vedama hakata? Koolitulistamine on ju rumal ja ebastiilne odava  populaarsuse võitmine ja eks neid lapshorroreid ole samuti varemgi nähtud. Mul oli ka kogu aeg selline tunne, et see peab alt vedama hakkama. Aga autor võtab oma kahtlasevõitu premissid ja viib need võiduka lõpuni. Esimesed viiskümmend lehekülge on käimatõmbamine, siis algab küte, ploti tvistid on ootamatud ning imekombel ei vajugi ära. Koolitulistamise-ettevõtmine saab põhjendatud ning maailmavihkaja dehumaniseerimisest hoidutakse väga hoolikalt, ei tembeldata teda mingi disorderiga ega kuulutata haigeks inimeseks, tüüp on lihtsalt selline tüüp, selliste valikutega. Tähelepanuväärselt leiab autor ka, et sellel maailmal ei ole talle otseselt vastuargumente pakkuda. Raamatu võitlusliku olemuse kasuks räägib ka tõik, et tänu ameerika jaburale vanema-lapse diskursusele lükkasid kolmkümmend kirjastust selle tagasi - samm, mis käib vastu tervislikule äriloogikale. Koolitulistamised olid vähemalt tollal täiega hot shit ja raamatust sai lõpuks bestseller. Kas te suudate ette kujutada, kui raske on raamatut kirjutada, saati siis veel sellist raamatut, mida inimesed päriselt lugeda ka viitsivad, kas te mõistate, milline huiamine on selle kümnetesse kirjastustesse saatmine?

Autorist veel nii palju: tegemist on naisega, kes on otsustanud lapsi mitte saada. Sellist muljet aga ei jää, nagu ta ei teaks, millest ta räägib. Annab otse jalaga  näkku sellele diskursusele, et "ega mina ei saa ju selle lastevärgi kohta midagi öelda, mul ju omal ei ole sellega kogemust..." See on ülepea mingi tagurlik eeldus, et inimene saab midagi rääkida ainult omaenese kogemusele toetudes. Pole vaene olnud, ära kirjuta vaesusest, pole olnud kapitalist, ära kritiseeri neid, Brett Anderson ei tohiks kirjutada homoromantilist luulet, sest pole mehega vodis käinud ja Robert ei tohiks kirjutada sõjast. Ptüih. Lapsi mitte saada on ka iseenesest normaalne mõte, vähemalt sama normaalne, kui vastupidine. Saab õigesti aru riskidest ning vastutusest.

Seda raamatut soovitavad ka Ruudu, HH ja PolKorP. To them, I dedicate this review. 

6 comments:

  1. Tegin parima, et maal kirjutamisest kuumarabanduse saanud sõnavahed oleksid bonksimad ja panin väljendi "hot shit" kursiivi, sest nii on naljakam.

    Muuseas, kallid lugejad ja kaasvõitlejad, väljend "hot shit" jõudis meieni Richard Ashcrofti albumi "Keys to the World" revust, kuskil neli-viis aastat tagasi. Ashcroft olevat selle pressiteates maailma hoiatanud, et tema uus, see on suht kuum pask, väga leige pask ei ole, tasub ettevaatlik olla seda kuulates. Hiljem tuli muidugi välja, et "Keys to the World" oli täiesti jahtunud pask.

    Ha-ha! Naerame nüüd kõik langenud britbop demigodi üle!

    Niisiis. Kõva raamat tundub olevat. Huvitav, kas seda emaduse ja lapshorrori kõrvalt ka niisama iidse nihilisti psühhoprofiilina lugeda annab?

    (Iidne nihilist Polükarp Perikarnassiselt. The less said about him, the better.)

    ReplyDelete
  2. Ma arvan, et veits annab. On muidugi võimalik, et sa vihkad moodsat kirjandust veel rohkem, kui mina. Aga ma üldiselt soovitan, kindlasti hea näide sellest, mis toimub ja kuidas peale läheb j.n.e.

    Sa ei kujuta ette kuidas see miniläpakas ja see internetipulk mind kepivad. Sa ei kujuta. Sa ei saa aru, mees. Need on nii hullud.

    ReplyDelete
  3. Hearted loomulikult.

    Ma loen parasjagu Lionel Shriveri raamatut "Post-Birthday World", mis räägib sellest, kuidas lasteraamatute illustraator jätab oma turvalise mehe maha või ei jäta teda maha seksika koknit rääkiva piljardimängija pärast. Tähendab, selles raamatus on kaks reaalsust ja täiesti haige armastusromaani süžee, aga tundub ikkagi päris normaalne raamat olevat. See juba on midagi.

    ReplyDelete
  4. mudlum said...
    Laste ja emade koha pealt tuletaksin vastukaaluks meelde Muumitrolli raamatu Mymlat. Tal oli pesakond lapsi, nii tykki 27 või mõni siia-sinna, ta jooksis lõbusalt mööda Isevalitseja aiapiduid ringi võõraste meestega, mille tagajärjeks oli väike My ja rõõmsad olid nii lapsed kui nende mamma. Ei ole see maailm nii hull paik midagi.

    ReplyDelete
  5. juurde soovitan lugeda Elo Viidingi arvustust Vikerkaares, tegu kah "naisega, kes on otsustanud lapsi mitte saada." Perspektiiv on sellevõrra poolehoidev, kuid siiski konstruktiivne.

    ReplyDelete
  6. see oli kõva raamat jah.
    ja ashcroft postverve on algusest peale jahtund pask olnd selleg ma olen ka päri.

    ReplyDelete