Sunday, July 24, 2011

Juhan Smuul. JAAPANI MERI. DETSEMBER


Juba raamatu pealkiri kõlab fataalselt, eksistentsiaalselt, külmalt ja kutsuvalt. Mida on Lenini preemia laureaadil öelda selle raamatuga ühele viiendikule planeedi elanikonnast?

Ma kardan et hoolimata autori lummavast populaarsusest seda raamatut siiski kõik nõukogude inimesed läbi ei lugenud, selleks on ta liiga elitaarne, liiga sisekaemuslik.

Lugesin ta eile öösel uuesti üle ja mõtlesin päris pikalt, mida ma oskaksin selle teose kohta arvata. See on kahtlemata väga hea publitsistika. Aga ka raamat üksindusest, kadunud noorusest ja natuke surmalõhnane. Miks, ma ei oskagi öelda. Raamatu peakangelased on ju  algavate kuuekümnendate rõõmsad, üllad eesmärgid - taevasse vuhisevad raketid - sedakorda küll meteoroloogilsed, uljad, töökad ja head vene inimesed, ilm ja selle inimese poolt meelevalda võtmine ja muud säärased toredad asjad. Aga kui lugeda seda, siis tunned - rahutus, eemalviibimine, paatoslik hirm, et su elu on lühike ja sa ise tühine.

Juhan Jurjevitš Smuul komandeeritakse ajakirjandusliku korrespondendina esimese nõukogude ilmastikulaeva A.I.Vojekov pardale. Aasta on 1959. Laeva ülesanne on uurida meteoroloogiliste rakettide abil stratosfääri ülemisi kihte. Pardal on igat masti teaduslikke töötajaid, hüdrokeemikuid - veeproovide võtjad, raadiotehnikuid, teadlasi, okeonograafe, insenere, kapteniabisid ja kajutikoristajaid. Kõigi nende psühholoogilisi portreesid kirjanik meile muidugi silme ette ei mana, see peaks olema entsüklopeedia-mahtu teos. Ja nendegi kohta, kellest on põhjalikumalt juttu, on kirjutatud vabandav eessõna, kus autor põhjendab kaunis värvikalt, miks ta viimasel hetkel muutis ära reaalsed isikunimed. (Offtopicuna - see on kirjanik-olemise üks suuri eetilisi probleeme, tahad kirjutada inimestest, tahad, aga ei tohi, Mihkel Mutt on ühes oma teleesinemises seda teemat käsitlenud, kuidas ta tahaks kirjutada oma perest, vanematest ja nende keerulisest elusaatusest, aga ei saa, sest nad on veel elus. Ega ei saa ju ometi loota et nad varsti sureksid? Ja ta naine olla öelnud, et kui ta peaks kunagi avastama, et teda on prototüübina kasutatud, siis annab kohe lahutuse sisse.)

Üsna raamatu alguses on huvitav lõik:  "enam või vähem konkreetsed inimesed, kes tegutsevad või ei tegutse väljamõeldud nimede all, on tõelisest tsensuurist läbi käinud: nõukogude aeg, nõukogude kool, nõukogude ühiskond, kontroll nõukoguliks praktikas. See tõmbas neis nii mõndagi maha."

Nõukogulik tsensuur ei ole seda siit raamatust maha tõmmanud.

Tekst on ohtralt pikitud tsitaatide ja viidete ja luulekatketega Sokratesest Sinervoni. Mis mind eriti rõõmustas oli viide perekond Thibaultile - tähendab, ta luges, tähendab, see oli talle oluline, tähendab, ka mulle meeldivad head ja õiged raamatud. Aga tegelikult jääb sellest korüfeede tsiteerimisest  mulje nagu vene filmist, mida iga natukese aja tagant katkestab laulu ja tantsunumber. Ja inimesed, kellest ta kirjutab, jäävad verevaesteks, näo ja kujuta lihtsalt toredateks poisteks, kaugeteks ja võõrasteks nagu ikka inimesed, keda kohtad vaid korra eluteel. Ehk tundub see ainult mulle nii? Kapten on küll ümmarguse näo ja vaikse häälega mees, kellel laevas on 30 ruutu kajut, maal aga peab mahtuma  naise ja kahe täiskasvanud pojaga kaheteistkümne peale. Üks mees ei kanna kunagi mütsi, tuisk pea ümber on tema müts. Üks on armeenlane, filmioperaator, kes olevat saanud oma stuudiost kinga sellepärast et sattus paraadi filmides megafonile liiga lähedale, seetõttu hüplesid tema sõdurid muusika rütmis, kord jooksid, kord jäid hoopis seisma. Pooled neist on olnud sõjaväelendurid. Jne.jms. Ka arutleb Smuul selle üle, mis on inimene tegelikult. Siinkohal pikem tsitaat:

Tunnen Pavel Petrovitšit küllalt kaua, kuid ei tea, kui hea või halb ta on. Ta pole avameelne, pole kinnine. Esimese viie minuti jooksul võiks teda nimetada hädavareseks, vahel siidivennaks. Energiline, reibas, originaalne? No ei! Ta kõneleb nii, et kolme sammu kaugusele on vaevalt kuulda, liigub aeglaselt, isegi vastumeelselt. Ta kahvatud silmad on väsinud....Suure osa ööpäevast lamas ta korralikult, sõdurlikult ülestehtud koil, luges või vaatas lakke. Aga niipea kui kusagil jutt libises raadiosidele või telemeetriale, kisti kohe sekka Pavel Petrovitši nimi. Tema arvamust peeti autoriteetseks, lõplikuks. Nii ei huvitanud mind Jaapani merel enam see, kellena Pavel Petrovitš 
n ä i b, vaid kes ta o n.

Huvitav on ka see, et Smuul ise mainib ennast kui mitte kergesti sõbrunevat inimest - kõigist ajaloo annaalidest on teada vastupidist. Kas usuks inimest või ajalugu?

Igati on tunda, et kirjanik on rohkem poeet kui prosaist. Ma ütleks žanrimääratluseks eleegia. Küll viirastuvad talle meteoroloogiarakettide signaalides Raveli Boolero, küll pardipojad roostikus. Vojekovi diiselmootor laulis talle laadašlaagrit "Juhan, vana naljahammas..."

 Kosmos-Maa poeetika:

Aga taevas, kuuvalgusest kahvatu, kõneleb. "Pii-pii-pii-pii..."
ja iga kord ilmus mingi teise-kolmanda plaanina müstilis-kosmiline pilt ammuloetud Tolsoi "Aeliitast" 
...Insener Loss kuulis kauget, ärevat, aeglast sosinat, mis kordas kurvalt, ebamaises keeles:
"kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, mu armastus?"

Ning autor mõtiskleb tuleviku kosmoselendurite üle, kes suletuna oma taevalaevadesse kes teab milliste sidekanalite kaudu hakkavad kutsuma oma maiseid aeliitasid.

"ja mida kuuled sina, mu skeptiline sõber, neis signaalides, mis dešifraatoril meenutavad segilöödud laglerivi?

Ära hakka rääkima, et arve, arve, arve. Neid muidugi ka. Aga eelkõige kuuled sa siin laulu inimese tööst, tarkusest, ning see, mis minule kostis kurvana, näib sulle rõõmsana ja ülevana.

Meil mõlemal on õigus, pealegi veel täielik.       

Hea lugeja, kindlasti on sul kodus see raamat. Smuul nagu Tammsaare ja Tuglas olid iga nõukainimese raamaturiiulis. Kui sinu ema ei olnud nõukainimene, siis oli seda su vanaema, küsi tema käest.
Tutvustuseks kuula katkendit raamatust Aarne Üksküla esituses.                                                                                                                                                                         

10 comments:

  1. See raamat on mul käest läbi käinud, sain selle 25 sünnipäevaks. Tegemist oli topeltväljaandega, kus oli peale selle veel ka "Jäine raamat". Sitaks heada pealkirjadega topeltväljaanne oli:

    JÄINE RAAMAT / JAAPANI MERI. DETSEMBER

    Hea väljapeetud revüü ka.

    ReplyDelete
  2. nagu tajuks mudlumi tekstis mingit muutust, edasiminekut?

    ReplyDelete
  3. Noh, ma arvan et on kaks muudlumit, üks kirjutab muudlumist ja seal väga palju edasiminekut ei ole, rohkem nagu tagasiminek. Muude asjadega on nii, et nagu nokk on loodud, nii ta juhtumisi tuleb:P
    Ma ise arvasin et on kesine, sest sellest raamatust on väga raske kirjutada, ta tekitab sellise kahtepidi äraoleva tunde. Ühest küljest nagu raju nõukapoeetika, teisest küljest jälle süngevõitu kaduvikuaimdus.

    ReplyDelete
  4. mudlum, kas vajad ikka veel nõu ehtebiznjaki osas? kui jah siis võin millalgi meeleldi sütitava motivatsioonikõne pidada. võtaks teised kamraadid paari joogiga ka ligi

    ReplyDelete
  5. Need türblid tahavad varsti jälle ära sõita. Aga muidu ma olen ikka sama sitas seisus kui varem niiet bisnisialane nõustamine on vajalik. Aga ma konsuldin nendega. ( Paari joogiga me teeme firma, kuhu võtame maksimumpalgaga tööle kõik zaumi kabajantsikud, naised võiksid siis soovitavalt varsti lapseootele jääda)

    ReplyDelete
  6. Mõte oli selline et laupäeva õhtul Muudlumi juures aiapidu veini, koogi ja filosoofiliste vestlustega, vihma korral sees. Luiks lubas mingi ringkirja teha aga on kadunud kuskile jälle. Vist fotosessioonil. Kes tahab, see tuleb.

    ReplyDelete
  7. kas varem ei saa? täna, homme? osad sõidavad juba neljapäeval ära.

    ReplyDelete
  8. Ma ei tea, täna kindlasti ei saa, no homme... ma olen üritanud neilt (M&R) välja pressida, millal nad sõidavad, kas nad saavad, ja ainus vastus mis ma saan on tee jah pidu.

    ReplyDelete