Monday, July 4, 2011

Muudlum ja loomad



Muudlum ja Taks
Vot nõnda siis, mikroajalugu jätkub ja saab ära nummerdatud. Alati tekitab peamurdmist klassifitseerimise alus. Miks Muudlum ja kassid on eraldi jutt aga Muudlum ja muud loomad on jämedalt kokku lükatud? Ometigi võiks teha eraldi alajaotused koerte, kalade, lindude, rottide, hobuste, lehmade jaoks? Kurb lugu on see, et muid loomi pole mul olnud pooltki nii palju kui kasse.

Kas poleks äge, kui saaks kogu elu Exceli tabelitesse üles kirjutada! See peaks ometi olema võimalik, sest kui Microsoft Wordi kannatab panna, miks mitte ka Excelisse. Ilus, lihtne, ülevaatlik.

Lõpetada saaks pärgade ja kirstu maksumusega.

Nüüd algab paras pudru ja kapsad, sest ma ei oska kuidagi järje peale seada neid loomi, isegi ajatelje peal mitte. Võtaks aluseks koha ruumis.

1. Loomad Muhus. Muhus oli mul vanaema ja tädi Iisa. Vanaema nimi oli Jekaterina ja tädi nimi Raissa, sest siin oli õige usk (õigeusk) ja pandi vene nimed. Vanaisa nimi oli Timofei. Eestindatult olid nad Riina, Iisa, Timmu. Muda Timmu sai sõja esimestel päevadel surma, toodi veel koju matta, lapsed toppisid takkudega kuuliauke kinni.
Siis jäid siia järgi Vanapapa, ehk Timmu isa, Iisa, Miili, Liide ja Riina. Riina oli siis võõrsilt toodud minias, ja teised kõik talutütred ja nii oligi, et maja oli tegelikult Iisa oma, (papa kirjutas selle talle) kes oli vanatüdruk ja vanaema oli justkui eluaeg siin üüriline.

Minu mäletamiste alguses elasid siin ainult Iisa ja vanaema Riina, keda mina kutsusin Nudiks.
Neil oli kummalgi üks lehm ja vahetevahel ka vasikad ja tavaliselt mingi kümmekond lammast ka. Iisa lehma nimi oli ... ( ema mul ka ei mäletanud, tema mäletas nende lehmade nimesid, kes olid tema lapsepõlves) ja Nudi lehma nimi oli Muulik, see oli sellise tumedama pea ja sabaga punane lehm ja seda tohtisin mina ka lüpsta proovida, sest tema andis kergesti piima kätte. Laut oli tehtud vanasse sepikotta, pere mehed olid sepad ja majade ümber vedeles igasugu vanarauda, vanu äkkeid ja külvimasinaid, vanu vankreid ja saane ja igasugu kõikvõimalikku ja võimatut rauakola. Aga siis kui peres enam mehi ei olnud (vanapapa suri umbes viiekümnendate keskel), siis pandi loomad sepikotta. Seal oli siis ka väike latter lammastele. Lambaid mina palju ei näinud, sest suveks aeti nad karjamaale. Ühekorra olen näinud lambatappu - aga lihasöömisisu see mul ära ei võtnud.

Lehmakarjas käisin, õieti mitte karjas vaid lehmi ajamas, lehmad aeti õhtuks koju lüpsta ja hommikul vara-vara jälle karjamaale tagasi. Vara ma muidugi magasin aga õhtul käis see ajamine viie-kuue vahel, siis ma olin platsis. Karjamaa oli igavene pirakas, mereni välja ja vahel pidi neid lehmi tüki aega otsima, kui nad kuumaga merre olid läinud või kuskil kadakate vahel pikutasid.

Vasikatele olid värvilised paelad sappa seotud, et neid ära tunneks teiste vasikate hulgast - poole küla lehmad olid ühel pool küla karjamaal ja teise poole omad teisel pool - usun et neid võis olla nii 7-8 lehma ja 5-6 vasikat karjas.Siis ma muidugi tundsin kõikide lehmi nägu ja nimepidi aga enam ma ei mäleta sellest tuhkagi.

Külas oli ka kaks hobust - Kati ja Esku, nendega veeti heina. Nad olid tegelikult kolhoosi omad ja nende kasutamine oli vist mingi korraga ära määratud, igatahes mulle meeldis Kati, see oli päris vana hobune, üle kolmekümne aasta, ma sain talle leiba anda ja pärast heinakoorma otsas sõita. Tööd pidi muidugi ka tegema, egas niisama ei olnud keegi kibedal heina-ajal, mina sain kaarutada ja heina kokku võtta aga hangumine jäi suurte inimeste hooleks. Ema oli mul päris vähe vihane selle igasuvise heinateo peale, see kuu puhkust mis tal oli, selle ta rügas siin maha, aga teistmoodi ei osanud keegi mõeldagi. Heinad käisid hiiglasuures paekivist küünis, see oli suurem kui mõni kirik, täis küttepuid ja hobuseriistu ja kangastelgede osasid ja pooles küünis olid siis vägevad heinakuhjad, aampalkide kõrguseni. Istusin seal heina sees ja lugesin Bullerby lapsi.

Iisal oli ka koer Poi, natuke aega, see oli minu koera Tipa poeg aga mina teda kunagi ei näinud. Sellel koeral oli eluaega vähem kui aasta, auto ajas ta alla ja ikka jälle nii pahasti, et loom ei surnud kohe vaid soolikad väljas tädi käte vahel. See murdis vana Iisa-tädi südame.

Ellen, Hallu, Valva, Mustu ja biidermeier
2. Loomad Meriväljal. Samal ajal kui Ellenil olid need kolm kassi Mustu, Valva ja Hallu, oli tal ka kaks koera - Murka ja veel üks koer. Murka ja veel üks koer said omavahel pojad. Murka ise oli selline hundikoera segu ja nime saanud Juhani raamatu Meremees Murka järgi. Maja taga oli ka koerakuut, kuhu ma mahtusin sisse ronima. Igatahes ma mäletan kahte koerapoega, ühe ta sai vist kuskile ära sokutada aga üks jäi talle kätte, ja selle nimi oli Becky (Peki). Too oli isane koer, hirmus maias, nuhkis üles kõik minu kommid, kuhu ma neid ka ei peitnud ja ükskord ostis Ellen talle poest kreemitordi, et näha, kuipalju magusat see koer omale sisse süüa jaksab. Igatahes jäi test poolikuks, sest tort läks nagu lõmpsti. Mis sai Murkast ja veel ühest koerast on segane lugu ja lõhnab koerapüüdjate järgi.

Ellenil olid ka küülikud, kaks tükki, kenas traatvõrguga küülikupuuris, mis seisis samuti maja taga, kuuseheki all. Mida küülikutega ikka tehakse - viiakse neile võilillelehti ja torgatakse sõrm läbi võrgu, et nende nina katsuda.

Siis olid tal pardid, Berta ja Ponifacius, need elasid igivanaks, no mingi kümme aastat vähemalt, kui mitte kauem. Berta suri varem, siis jäi Poni üksi. Nad võeti tigude pärast, seal aias oli tohutult tigusid ja kuskilt sai see mood alguse, pea igas aias Meriväljal olid pardid paterdamas. Talvel nad elasid garaažis, suvel kooserdasid vabalt ringi ja ei olnud neil tiibu lõigatud ega midagi. Ellenil oli kena tiik, seal nad sulistasid, aga panid nahka ka kõik vesiroosid. Berta proovis järjekindlalt muneda, peitis oma mune igale poole, küll me otsisime neid pesi, vahel leidsime, vahel mitte ja ühel imekorral, kui ta oli suutnud tibud välja haududa, tulid varesed ja tegid nendega kohe 1-0.

Ellen, Vudi, PisiLuiks ja NB - biidermeier vähemalt 15a hiljem
Koer Vudi. See oli segavereline pikakarvaline punane taks, õieti täitsa täpselt päris taksi moodi. Hirmus ilus, elav, tore koer. Ta jäi koerte katku. Käisin taga mitu korda Västrikus süstimas, ja koju saime süstimisrohud aga liiga hilja kõik, ta jäi halvatuks ja oli kohutavates piinades ja ma pidin  minema seda viimast süsti tegema. Veidi varem oli tal olnud pesakond poegi ja nendelgi oli see haiguseidu sees, üks sai naabritele antud aga ta oli kuidagi vigane käppadest, ka nagu kergelt halvatud, aga põdes läbi katku ja jäi ellu, kolm poega surid ära.

Järgmiseks tuli koer nimega Sessi, kes pidas vastu oma koeraea kõrge vanaduseni. Ta oli kole tünder mustavalgelapiline koer ja oli tegelikult minu koer, kelle ma Ellenile ära andsin. Laulasmaal tulid meie ukse taha lapsed koerapoega pakkuma, sedasama Sessit ja ma võtsin ta, sest ma olen ju selline Muudlum. Aga sellel koeral oli uskumatult halb komme raipeid välja tuhnida, ikka eriti jäledaid, ussidest kubisevaid ja vedada nad maja ette. Mitte üks kord, mitte kaks korda vaid kordi ja kordi. Ma ei suutnud seda välja kannatada. Viisin ta Meriväljale ära ja Ellen oli rõõmus pealegi. Aga üks kadeda iseloomuga koer oli see ja rumal ka mu arust. Vanuigi tuli talle kõhu alla pirakas kasvaja.

3.Tipa. Tipa oli minu oma koer.Ta sai oma nime ühe mu isa koera järgi, kellel olevat Tipa nimeks olnud. Ta oli maailma kõige ilusam koer, selline šokolaadipruuni värvi lainjas karvaga, säravalge krae, sabaotsa ja käpasokkidega. Koonu ots oli ka valge ja nina oli pruun. Ta oli mul alates kaheksandast eluaastast kuni selle ajani kui väike Luiks oli kolme kuune. Siis ta jäi Elleni aia ääres auto alla, oli korra aiast välja jooksnud ja mu ema hakkaks teda tagasi kutsuma ja siis muidugi tuli see kole auto. Surm oli silmapilkne, verd ei olnud - löök pähe ilmselt. See oli mu elu kõige suurem vapustus. Ma tegin sellist haledat spektaaklit et loll Reedik süüdistas mind näitlemises. Vihkasin teda selle pärast. Matsime Tipa Elleni aeda vana jalaka alla, valgeks lubjatud keldri kõrvale. Jalakas on selline puu, mis moodustab kumera kupli,millest valguski läbi ei paista ja ümberringi õitses igihali oma lillakassiniste õitega.Seda koera ma näen siiamaani unes, enamasti nii, et ta on elus aga ma tean, et ta peab olema surnud ja siis mu mõte keerutab selle ümber, kuidas selline kaksikolemine võimalik on. Sageli olen ka oma surnud vanaema unes näinud, tean et ta on surnud, kuid ometi on ta elus. Ega vist surnuid ei saagi unes näha. Mida nad seal teekisid?

Tipa oli maalitud surematule katlaruumi seinamaalile.Ellenil oli selline kivisöega köetav keskkütekatel koledas betoonhallis ruumis, ja et oleks lõbusam katelt kütmas käia, tegime munatemperaga sinna seinamaali - Lumivalguke ja seitse pöialpoissi. Lumivalgukese najal seisis kahel käpal Tipa. Torud olid maalitud kui kasepuud ja taevas oli tumesinine ja seal kumas kuu ja sirasid tähed (hõbepaberist lõikasime).

Nüüd on see taies muidugi koos majaga laiali lükatud. Tipast on veel ainult üks pilt, see on slaidil, ja kui keegi fotokunstnikest teab, kuidas slaidi fotoks muuta, siis saab kunagi võib-olla ka Tipa pildi.On üks hariliku pliiatsiga tehtud joonistus ka, kui ma selle üles leian. Iga karva olin hoolega välja joonistanud.

Vana tark rott Elleni juures vabapidamisel
4. Rotid.Pärast kassofiiliat tuli mingisugune kogus rotte, sest loom peab majas olema. Luiks koristas vähemalt alguses täitsa hoolega seda va puuri. Esimese rotiga juhtus jällegi paha õnnetus aga sellest ma vist isegi ei räägi. See loomapidamise värk ongi selline, nagu Tjorveni-raamatus: 

Mure ja rõõm, nad kõnnivad käsikäes - maailm on üks hädaorg, ära surema pead kord ja siis mullaks saama

Igatahes oli pärast seda veel üks rott, kelle käsi ei käinud ka just nii hästi kui võiks, ta sai kuumarabanduse bussis, kui me teda Muhusse trantsportisime ja järmiseks hommikuks oli ta oma puuris siruli. Siis tuli selline legendaarne rott, kes oli rentsliroti värvi ja mõõtu, suur tark pirakas loom, kui ma Kaera tn remonti tegin, siis ta oli Elleni juures vabapidamisel, tema käsutuses oli üks terve tuba, kus ta võis teha mis ta ise tahtis. Siis me tõime ta koju tagasi ja ta oli vana, tark, auväärne loom, kes ei pidanud just õigeks seda, et teda puuris peetakse, ning õppis puuriust lahti tegema isegi siis, kui sinna oli raskuseks raamatud peale pandud. Nii ta elas siis vabalt ja tegi oma rotipesasid igale poole, vedas kaltse ja sööki sinna ja tegi oma olemise mõnusaks. Lõpuks ta jäi päris vanaks, nagu vana inimene, ta käpad olid külmad ja ta tahtis mul rinna peal magada. Tuli öösel kribinal, ronis voodisse ja keris ennast minu kurgu alla magama.

Pisirotu
Siis tuli seni viimane rotu, selline valge-halli laiguline, elas oma rotiea kaks aastat vaguralt ära, igatahes ei võta mina enam rotti kassiga samasse majja. Lahti teda lasta üldse ei saanud, siis ta pani raamaturiiuli alla ja sa võisid teda kolm päeva taga ostida, ja kaks korda saime ta kassi suust kätte. Niisiis pidi ta elama igavat puurielu, läks vähesest liikumisest ja rohkest toidust rasva ja surigi ära. Üksõhtu tõusin veel kell kolm üles, et kas ma rotile piima panin - ja seal ta siis oli - vaikselt hinge heitnud.




Betty, Kratt ja Vaimolend 
5.Ema loomad – Koer Betty – see oli tal palju aastaid, selle ta võttis ka niimoodi, et keegi ei viitsinud enam koera pidada ja sokutas oma kaelast ära. Ta oli selline peenejalgne liivakarva loomake, kartlik ja ilma suurema mõistuseta aga väga armas. Jalutamas käia temaga oli tõeline piin, sest ta kiskus rihma ja värises teeservas, kartes kõike – inimesi, autosid, teisi koeri.

Ta suri mingisse tõppe keskmises kümne-aasta vanaduses Kaera tänavas, ema helistas öö hakul nuttes, et ta koer on nüüd surnud ja ma jooksin sinna ja võtsin selle koera ja viisin ta kotis bussiga Meriväljale Elleni juurde ja siis me matsime ta sinna aeda maha.

poeg
Koer Vudi II oli minu taksikoera Toru üks seitsmest pojast, kõige pisem, tibatilluke ärgas nirk, ema tahtis seda koera nii väga et ta otsis minu koerale paarilist, kuulis et kuskil Koguvas olla isast taksi ja tegigi asja ära. Eluiga anti Vudile kaks aastat, siis tuli porisel sügispäeval külavahele auto ja sõitis tal jalad alt. Koera lõpp oli nii kole, et Ernest Steton-Thompsoni loomajutud kahvatavad selle kõrval. Ema helistas mulle surev koer süles, tegin välkotsuse, sõitsin Tallinnast esimese võimaliku bussiga Muhku, kaasas 300 grammine pudel viina, see on ka ainuke kord, kus ma olen oma emaga koos joonud.

Hommikul matsime Vudi kanade aeda maha. 

Nüüd on emal järgi need kassid Vip, Mirri ja Nunnu-Kata. Ta küll arutab et tahaks lambaid ja lihaveist, kes muru ära sööks, vähemalt kitsekestki - üks lambatall tal oli ka, anti selline äbarik, kel palju elujõudu polnud ja ära ta surigi.

Ma ei tahtnud lapsena ega taha ka praegu lugeda raamatuid  Valge Bim Mustkõrv või Mumuu või seesama Steton-Thompson ( hiigla haledad loomajutud). Aga mida ma ise teen? Haledat loomajuttu!

Kage!!!
Praegu on mul taksikoer Toru-Notsu ja kass Kage. Nendest üsna piisab. Jutus jutustamata ja kirjas kirjutamata on jäänud hulga loomi - mul olid kalad ümmarguses akvaariumis, need ma sain papagoi asenduseks, sest ma undasin vähemalt kolm aastat et tahan papagoid. Eks ma tahtsin teda rääkima õpetada. Veel hiljaaegu tekkis mul huvi uurida rääkivate papagoide kohta aga jätan vist praegu mõtte nõuks.

Kalad olid väikesed punased ja siis kupid ja paar mustakollase triibulist.  Vahel tõime neile ka elus ussikesi sealt Looduse poest. 

Ellenil olevat veel olnud kass Peatoimetaja, aga kõik kassid ju lähevad laua peale paberite peale magama, ja miskit erilist mul sellest loomast ei meenu. Ellenil oli veel igasugu loomi - vares, kes varastas ja lõhkus sigarette ja oli täielik kaak ja ükskord ka üks pesast väljakukkunud orav, kes arvake ära mida? Suri ära. 

Kui ma olin nelja-aastane, siis kinkis isa mulle metsast leitud siili. Ta läks talveks voodi alla talveunne.

Ma tahaksin veel Corgi-koera, või mõnda ilusat krantsi ja veel ühte kassi ja Möca tahab mingeid vöötoravaid või burundukke ja siis ta tahab Kollase koera poega ja papagoid.

Lõpetame selle kuulsusrikka posti teemakohase youtube eventsiga !


5 comments:

  1. Äratus zaumnikud!

    http://www.livestream.com/democracynow/video?clipId=pla_0e8ce61f-79a8-4b99-98dc-abb169752fa6&utm_source=lslibrary&utm_medium=ui-thumb

    Kus on vastukaja?

    (Heatahtlik võõras)

    ReplyDelete
  2. Keegi võiks teha äratuse sellest äratusest ja serveerida lauale midagi tegelikult ka huvitavat. Täna just üritasin täie heatahtlikkuse ja empaatiaga lugeda Anna-Maria Penu lugu Ekspressist aga ainus asi, mis juhtus oli Yawn

    ReplyDelete
  3. Ükspäev käis RK külas ja leidis väga õigustatult, et parempoolsete põhiline munasus on selles, et nad näitavad sõrmega ringi ja üritavad väita, et see kõik on äge. Et asjad ongi nii nagu peab.

    Ma olen temaga 100% nõus aga leian, et täpselt sama kehtib nende kohta, kes üritavad sulle aastast-aastasse selgeks teha, et Ava oma silmad! Maailma valitsevad vähesed.

    ReplyDelete
  4. Paku teile veel suvelugemist, nemad tahavad igavat poliitikat. P.S. Ma sain alles täna teada et on olemas kirjanik Erik Tohvri, ei tea kas minust võiks saada tema mantlipärija?

    ReplyDelete