Saturday, July 23, 2011

Viimaks üks bad ass noorsooromaan

  
Originaalkujul ilmunud Vikerkaares.

On ammu teada tõsiasi ja teaduslik konsensus, et maailmas pole võikamat asja kui konservatiivne noor. Kõik teavad seda, pole mõtet vaielda. Sõltumatud Šveitsi teadlased on ühel meelel: kui vana natsi-taat võib olla justkui puseriti kasvanud männijändrik, omamoodi romantiline, siis noor konserv – see on lihtsalt ebaloomulik.

Paraku jätab enamik kaasaegseid noorsooromaane kuidagi lepliku mulje. Sellise taltsa, moraalitseva lausa. “Kuidas elad, Ann?” lõpeb ju põhimõtteliselt tõdemusega, et mugavlemine võib küll kahtlane olla, kuid samas on see ainus viis elada enam-vähem inimlikes tingimustes. Väljaspool hingenüristavat kodanlaseidülli ootab ainult oksesügavik ja see vastik heli, mida toovad kuuldavale tühjad plastikust õlleballoonid, kui sa need hommikul pohmellis ärgates kogemata põrandale ümber ajad. Plärr-plärr, kõrin, kõrr-kõrr… tahad, et su elu kõlaks niimoodi? Ei taha ju! No tule siis mõistusele, noor, enne kui on hilja.

Mida seal koolis siis veel “karmi noorsooromaanina” lugeda antakse? Keskkoolis näiteks? No “Mina olin siin” – seda antakse. Kohe esimesel leheküljel saame teada, kuidas sinu kui noore narkodiileri lugu lõpeb. Vangi lähed selle pulli eest, rootsi kardinate taha. Vangla – see ei ole naljaasi. Ega Leviathaniga pole mõtet maadlema minna, inimkonna muutumatu Jörmungardr-madu murrab su armetu vastupanu. Kui tahes kõva pätt ja macho arhetüüp sa ka ei arva, et oled. Õigupoolest erineb too vanemale koolieale mõeldud noortekas “Anni” loost ainult peategelase seksuaalsete stereotüüpide poolest. Poiste loos saavad tüdrukud kõvemini taha ja poisid kütavad teistele poistele kõvemini lõuga.

Mis teeb ühest noorsooromaanist lähemal vaatlusel konservatiivse “elu tõsiasjade” kinnituse, teisest aga bad ass rebel yell-i? Mis on see imenõks, mida tunnustatud teaduslik konsensus soovitab rakendada, et sinu noortekas poleks Noorsoopolitsei ooteruumist kaasavõetud pamflett?

Selleks pöördugem Linda-Mari Väli esikteose “Eikeegi eikunagi eikusagil” poole. Kas siin on tegemist pahaperslaste uue pühakirja, tõeliselt väljaastuva noorsooromaaniga, mille taustal mängib alaliselt Delirium Brothersi “Narkomaania”? Vaadakem.

Algatuseks on neiu õnnestunud mitte ühes, vaid lausa kahes punktis, mida sõltumatud Šveitsi teadlased (allakirjutanud) kõige tähtsamaks peavad. Esiteks, noorsooromaani peamiseks aineseks ei ole noored maailma astujad, vaid maailm, kuhu astutakse. Siit avaneva esmapilgu vahetuses seisnebki žanri põhiväärtus. Just siin on kirjutaja maailmaga dialoogis ilma enesekriitika või valehäbita. Täiskasvanud kirjanikule sellist naiivsust enam naljalt ei andestata. Täiskasvanud kirjanik peab eputama hakkama.

Teiseks, sellest dialoogist teeb Väli õiged järeldused. Jah, on õiged järeldused ja on valed järeldused. Valed järeldused on ülalmainitud pamflettides juba ammendavalt välja toodud, mis neist enam. Õiged järeldused on sellised: kuigi tegelased oma väljaastumises paratamatult ebaõnnestuvad, ei tähenda see, et ettevõtmine ise oleks mingilgi moel asjatu olnud, süüdi on ühiskond va masin, mis ei salli enda kehtestatud normatiividest kõrvalekaldumisi. Normatiivid on “Eikeegi eikunagi eikusagil” puhul eraomand ja väljaastumiseks skvott, mida tegelased peavad.

Noored põgenevad kodust, rajavad endale elamise mahajäetud majja, ei käi koolis ja katsuvad iseseisvalt hakkama saada. Nende jaoks on kool keskkond, mis toodab roboteid, ning selle asemel valivad nad SÕDALASE TEE. Sõdalase teel saab Fredi peksa ja sealjuures keeldub arstiabist, näitamaks oma veendumuste radikaalsust. Siis jälle käivad Maria ja seltskond poes vargil, kusjuures kirjanik jätab tulevastele vargapõlvkondadele mõeldes oma näppamise nipid enda teada; ei tee sama viga, mis “Anarhisti kokaraamat”, “Kuidas kaduda nii, et sind kunagi üles ei leita” ja peaaegu iga raamat, mille Chuck Palahniuk eales kirjutanud on. Veel kavandab nooruke Agnes loomaõiguslaste demonstratsiooni.

Jah, ka öko-teema on raamatus enam kui riivamisi käsitletud. Kriitiline noor relvastab end  käepäraste etteheidetega, ehib ennast iga võimaliku positiivse programmiga. Nii peabki olema. Raamat on ka trükitud taastoodetud paberile looduslike trükivärvidega jms.

Et siis: öko, skvott, anarhistid, loomaõiguslased, masin, normatiiv, ühiskond, masin, masin. Neid sõnu ei saa Linda-Mari Väli debüüdist rääkides kõrvale jätta. Ja tõsi, originaalsusele see raamat ei pretendeeri. Kõike seda on juba kuuldud küll ja kas sellestki omamoodi traditsioonist muud kui käputäis tundlikke inimesi tõusnud on, jääb lahtiseks. Andmed on vastukäivad, teadlased lahknevatel seisukohtadel. Kuid üks on kindel – sõdalase tee jalge alla võtnud on kõvad tüübid ja neile on autor ka raamatu pühendanud. Neile inimeseks jäänutele ja Holden Caulfieldile. Siin nagu mujalgi on näha pretensioonitut viidet õigele järeldusele tuleva noorsoomaani isale, Salingerile.

Sellegi tooruse pärast tundub autori kallal kidiseda idiootne ja kahepalgeline. Vastupidi, alla kahekümneaastane noor peaks selle raamatu alanud kuumal suvel kindlasti ette võtma. Need neli-viis tundi teeb kahtlemata nauditavaks ka teose kohati lausa tormavalt ladus, kõnekeeleline, kuid samas tundlik stiil. Naljakas on jälgida, kuidas esimesed peatükid päris nii hullult ei küta, kirjanik õpib su pilgu all järjest ladusamalt kirjutama. Ühesõnaga – mahlakas lugemine. Kui sul just kursiiviga mingi kana kitkuda pole, sest seda on raamatus… no seda… no seda ikka on seal raamatus.

Ah jaa, veel üks asi. Sina, noor, kes sa Vikerkaarest seda revüüd loed – päris ongi olemas mingi selline noor – veel üks põhjus “Eikeegi eikunagi eikusagil” see suvi ette võtta! Eales ei käsi nad sul seda koolis lugeda. Elu sees ei juhtu selline asi. Linda-Mari Väli esikteos on konkreetselt liiga bad ass, võitleb liiga palju klassi, käsib liiga otsesõnaliselt koolist välja kukkuda, kutsub liiga tihti üles kriminaalsele eluviisile ja õhutab liiga päris mässu, et nad seda kunagi kohustusliku kirjanduse hulka arvata julgeksid. Sellega läbib ta noorsooromaani absoluutse lakmustesti.
 - Joanna Ellmann & Robert Kurvitz

6 comments:

  1. Ideoloogiaga annab igasugust sitta põhjendada, aga kena oleks ka ära märkida, et raamat on siiski *sitasti* kirjutatud. Las olla naiivne, Nurkliku ja Ashilevi raamatud on ka naiivsed, aga okeilt kirjutatud.

    ReplyDelete
  2. krt mina lugesin ja ei taibanud, et sitasti. mis toimub?

    ReplyDelete
  3. Raamat istub mu arvutilaua peal juba mitu kuud. Raamat ise on kohe veel pühendumusega autorilt. Kuidagi piinlik on nüüd lugeda ZA/UMist seda tutvustust, kui pole ise veel lehekülgegi lugenud.

    Maru piinlik, tuleb kohe pihta hakata.

    ReplyDelete
  4. Ega ikka ei ole küll *sitasti* kirjutatud. Vähesed oskavad nii suure isu ja hingestatusega trampida neid pooleleheküljelisi komafestareid, nagu see koolisajatamise koht siin. Ysikymppidel suutis sellist teismelist kütet üllitada näiteks vana hea Kender, kui ta oma naise peale vihane oli.

    Kui midagi kobiseda, siis kohati oleks fraulein Ross võinud neid mõttekriipsude orgiaid veidi koomale tõmmata.

    And another thing: ei *sitasti kirjutatud* ega "hästi kirjutatud* pole arvestatav kriitika. Veel vähem siis *okeilt kirjutatud".

    ReplyDelete
  5. kui arvestaja leiab, küll leiab ka võimaluse arvestada.

    ReplyDelete
  6. isu ja hingestatus pole ju kriteeriumid, isu ja hingestatusega võib kellegi mättasse lüüa, sõnnikut loopida ja lapsi teha.

    ReplyDelete