Tuesday, August 30, 2011

Kirjutamisest, endast

  
See on nüüd takkajärgi alati kuidagi piinlik. Kui oled oma maailmas pettunud hinge nii lahti koorinud, kui see verbaalselt veel üldse võimalik on, siis on pärast piinlik ja tupik suure metallist sildina vedeleb tee peal ees, küsides: a mida sa üldse tegelikult oskad? Kes sa oled selline omaarust, kirjanik või? Ainult sellepärast, et keegi olla, tunnistuseks mingid luuletused mingil paberil, mis karjuvad küll elamisest, aga kas see on miski kõigest muust suurem?

Võib-olla on kirjutamine julgus kõiges kahelda. Mu väga hea tuttav ütles kunagi, et kõiges võib kahelda. Või oli see, et kõiges lausa peabki kahtlema. Kui midagi sellist enda filosoofiaks võtta, võib liiga kergesti pilvealuseks muutuda ja üldiselt näib see elu ka kuidagi raskendavat. Aga ilmselt on see naiivsuse puhtusele hea tasakaal, kuigi see kergemeelsust ei ravi. Ainus ravi ja õpetus, mida üldse saaks kirjanikulikuks pidada on kogemus. Ja võib olla näiteks nii, et inimene on ülitundlikkuses pidevatest kogemistest alaliselt vapustunud. Ütleme nagu viieaastane laps. Ma olen viimasel ajal palju lastele mõelnud ja see on seoses kolme asjaga:  inimlapsed, laps-inimesed ja narkootikumid. Kui beebist hakkab kujunema inimene - ta hakkab tunnistama, et ta pole emaga üks ja sama olend; et tal on võimalus asju maitsta jne, siis ta tripib asju sama suure uudishimuga, nagu sina või mina heal seenereisil. Ta kogeb iga päev hullumeelselt palju asju ja need, loogiliselt, moodustavad tema maailmapildi. Mida suuremaks inimene kasvab, seda enam hakkab ta mingeid asju iseenesestmõistetavateks pidama, nagu mõne vilja maitse või materjali omadus. Päris-inimese  (ehk niiöelda väljakujunenud ja täis kasvanud inimese) ja laps-inimese peamine vahe on uuesti avastamise võime(tus). Kui me tituleerime täiskasvamise auväärseks asjaks, siis see on minu meelest veits nagu märk stagnatsioonist või nii. Et nüüd sa oled küps oma asju ajama (mille sa tõestad meile küpsuskirjandiga näiteks) ja võid osta omale Nissani, parkida selle maja ette ja oma viljakates kahekümnendates, PÄRAST ülikooli lõppu muidugi, võid saada lapse ja that's it vä?

Ma võiks nüüd mölisema hakata, et türa see on ikka nii nüri, aga samas pole see ju välistatud. See juhtub, sest kõik läks kuidagi kogemata just nii, nagu mõtlesin, et oleks kõige nõmedam. Siis see ju pole enam nii nõme, kui see su endaga juhtub? Siis on teistmoodi, sest siis on kogemus, et kõik pole ikkagi nii, nagu ma arvasin. Ja selline kogemus võib mõnikord olla nii räigelt värskendav, et vahel tekib tahtmine ilgelt keskpärased asju läbi kammida - täiesti süüdimatult ja tagajärgedele mõtlemata. Esiteks on see lihtsam (näiteks eksamite tegemine kui sa ei pabista) ja teiseks võib sellest reaalselt kasu olla (sul läheb eksamil paremini). Kolmandaks on jumala pohhui, kui kõik vastu taevast lendab.  Ma käisin niimoodi näiteks kolmandat korda keskkooli ajalooeksamit tegemas kevadel, sest ma tahtsin inimlikust meeleheitest üle bürokraatia lattide hüpata. Olin sellest kuid pimestatud, aga eksamil istudes tabas mind see vana hea lõtv absoluutne ükskõiksus ja ma imestasin, et olen minetanud võime kõike tõsiselt võtta. Ja ma väga tahaks teada, kus kurat peitub see kurja juur, mis käsib meil igavaid mänge mängida ja papist jumalaid uskuda! Vaene laps, kes sirgub siia ilma ei pea mitte sellise sigaduse terrorit tunda saama, piisab talle sellestki, et tal on keha täis ootamatusi ja maailm täis saladusi. Ja muide, kui ma sealt eksamilt ära tulin, olles end siiski distsiplineerinud kõikidele küsimustele vastuseid välja mõtlema, vaatasin ma kutsekooli suurt ja remonditud garderoobi, oodates, kuni toodaks mulle mu jakk, siis mõistsin ma (võiks isegi öelda valgustuslikult), et  võin teha ükskõik misasja, kui see garanteerib mulle vabaduse mõelda, mida tahan. Ma tundsin, et võiksin ise garderoobimutt olla, sest tal oli mingi oma nurk, kus ta sai saiakesi süüa ja teed juua ja why not ta ei oleks võinud seal jänesemaske teha või stentsleid välja lõigata.

Kirjutamisega peaks ka  olema lebom painavast vajadusest tallata valulikku katarsist. See on tõsiselt selline värk, mille ma hiljuti avastasin. Aga samas kolkamorbiididele ma kuuride vahel tobitegemist ja tundidest popitegemist ette ei heidaks - see oli, on ja jääb unistuste kindlaks alustalaks, sest verinoorus oli sitt, aga ilus aeg.

5 comments:

  1. Now that's no way to say hello to our new contributant. HELLO NEW CONTRIBUTANT!

    Minu meelest on normaalne impressionistlik mõlgutus. Ka kulisside taga ei ole ma all-out burning hatredit näinud. Rohkem nagu ambivalenzot ja weak supporti.
    Muuhulgas leitakse, et: pealkiri võiks rohkem kütet anda
    pilt võiks olla normaalses kohas (ehkki muidu on cool pilt)
    ja: artikkel võiks koherentsema bterviku moodustada.

    Well. Congrats.

    ReplyDelete
  2. Am. Ainus asi mis saab paremini olla, on pildi asukoht. Hea näha, et hästi kirjutatud kraami ka siia blogi ikka tuleb. Don't get me wrong za-um blogi-mehed-naised aga teie jutt on põnevatest asjadest, kuid sama elava kirjeldusega nagu laiba kõhus olev Sirp mida üritatakse mikros soojendada. Kui üldse suudan ennast sundima lugema siis ka möödub rida realt läbi enesesundluse.

    Triin, ajajooksul ja ohtrate format c'de jooksul ongi su blogilink mul ära kadund, thank god for facebook.

    Cheers! Hea mõttepurse.

    ReplyDelete
  3. aitümm tagasiside eest kaste!
    mida konkreetsemalt silmas pead?

    ReplyDelete
  4. Do it, do it! Vasta sellele küsimusele, kaste. Valmistu nägema ZA/UMi päiksepoolset külge.

    (Praegu jääb mulje, nagu sa oleks lihtsalt vanadele zaumnikutele püksi pugemisest vähem huvitunud.)

    ReplyDelete