Saturday, August 27, 2011

Raamatutest ja asjadest

Raamatualatar kadunud maailmast Rännaku pst.
Ma ei loe palju, ei sugugi palju võrreldes kunagiste noorusaegadega, kus õhtu ja poole öö jooksul võis minna raamatut tükki kolm, nagu moosisaiu tee kõrvale. Ei, ma loen vähe ja õhukesi, sagedamini novelle,  pistan käe suvaliselt kuhja Loomingu Raamatukogude vahele ja tõmban paki välja. Siis need raamatud vedelevad igalpool, loetud ja lugemata läbisegi, aeg-ajalt kannan neist kokku väikesi kuhjasid, loetud, lugemata, head, halvad, revu-väärilised ja mitte ja siis unustan, kus virnas midagi oli. Mõnele kirjutan harilikuga peale, just oli üks lugu Dacia Felix, kuhu kritseldasin servale  "Igast väiksest tüdrukust..."

Mis on imelik ja järjest imelikumaks muutub, on see, et kõik raamatud tunduvad head. Ka halvad raamatud, ka sellised, mis mulle ei peaks meeldima, mis on hoopis teistmoodi mõtlevate inimeste tehtud ja räägivad millestki, millest ma ehk teada ei tahaks. Näiteks Islandi süngemeelsed kirjanikud, kelle raamatut lugemast mõte tõrgub. Justku allmaailmast kostavad nende sõnad. Ja siiski... See asi vajab lahtimõtlemist.

Ma mõtlen, maailm tahab saada looks. Ta olemise mõte ja eesmärk on saada üles kirjutatud ja ära räägitud.

Kas alguses ei olnud mitte sõna? Kas juba Borgesel ei olnud sellist mõttekäiku? Jaa, maailm tahab saada looks, see on tema olemise mõte ja eesmärk. Sinu elu, nii tühine ja rumal, kui ta sulle ka ei tundu, see elu on lugu ja selleläbi on temal oma koht ja tähendus.

Mind huvitab iseäranis see, kuidas on kirjutatud, mitte tingimata millest. Seda vastalist joru ma olen ajanud ka kunstitundides, no kuulge, ei pea ometigi mõtlema välja mingeid hullumeelseid kontsepte, sa maali oma lille või teekannu ja loeb ikka see, kuidas sa seda maalid. Kui sa seda kaua ja hästi teed, siis on võib-olla võimalik aru saada, mis asi üks lill ON. Või mis oled sa ise.  Nii tunnen ma nüüd, et kirjaniku sõnad lähevad läbi otse minu südamest, mitte peast. Ma tunnen lugedes, misasi maailm on, mis ta oli selle inimese jaoks kes tema üles ehitas ja mis ta võiks minu jaoks olla. See on noor müstitsism mu hinges. Ma võin lihtsalt imeks panna lauseid ja nende taga olevat tähendusruumi, rõõmustada uute asjade ja inimeste üle. Ma panen raamatu käest ja talletan oma mällu kollased säärikud, mis pidid olema kõrgete kontsadega ja valge kitsenahast voodriga, buldogininaga, õndlarihmadega ja väikese lehterja tõusuga põlve kohal. Mõtisklen, kas sellise kirjandusliku portree järgi oleks võimalik joonistada autentseid säärikuid ja kas ma oskaksin õigesti välja tuua väikest lehterjat tõusu põlve kohal. Ja ma olen rõõmus ja tänulik, et kirjanik on kirjutanud Severinovka küla säärikutest ja nende kandjatest, sest muidu ei teaks ma ei ühest ega teisest mitte midagi. Iga asi on tähtis ja oluline, kuidas miski välja nägi, kuidas lõhnas või maitses, mida keegi tundis või mõtles. Sina mõtled et kõik teavad? Ei tea nad midagi, seni kui see su peas luku taga on.

Loen looduskirjeldusi samasuguse huvi ja haaratusega nagu kriminulli. Kohad kerkivad mu silme ette, raudteejaamad, tolmused linnad, sügisesed maastikud lagunevate lehtede lõhnaga, inimesed oma elude kvintessentsidega - nad on päriselt olemas. Ma tean nüüd et Habetler nooremal olid kollased, kiiskavad silmad. Mis mul oleks, kui mul poleks raamatuid? See maailm siin? Ma ei ole sellega kunagi hästi saanud, inimesed on võõrad ja veretud ja lähedasedki kaugemad kui mõni Ungari talupoeg. Inimesed siin, need on nagu joodikutest sõbrad, kaineks saades ei tunne nad sind tänaval ära. Maailm on meie peas, sõbrakesed. Pead aga pole sulle ilmaasjata antud.

Mul on ka asjad. Palju asju. Ma olen kaupmees, ma kauplen asjadega. Teeksin veel palju paremat kaupa, kui koos asjaga müüksin ka lugu. Inimesed tahavad lugu. Kelle oma see oli? Kes seda enne kandis?  Kas siin varem on keegi elanud? Niimoodi on lood asjadega, nad kannavad mälestusi ja kestavad kauem kui nende omanikud.

Aega-ajalt ma põlgan asju ja nean neid, nad ummistavad mu elu, tahan neist lahti saada. Aga asjad ei kao. Näib et kogu meie eksistents ülepea on asjades, nad näitavad meie maitset ja harjumusi, soove ja ihasid, sugulasi ja esivanemaid. Kas sa tahaksid endale kamina peale Pätsu piipu? Või magada Napoleoni välivoodis? Kas pole põlgusväärsed kõik dekadendid, kes põletavad läbi oma esivanemate vara? Me müüme maad ja kodud ja asjad, selleks et osta endale omaeneste elu. Ja kanname mõttes mälestusi sellest, mis oli kord meie, aga enam ei ole. Kas ma peaksin kinni hoidma või lahti laskma?
Koguma või jagama?

Varsti me enam ei mõista lugusid nendest, kes surid oma kodu või kodumaa pärast, kelle jaoks ilma jäämine oma põlisest maalapist oli elamise mõtte lõpp. Või ei mõista me neid, kes tahtsid kogu aeg kuhugi minna? Või neid,  kes lugesid raamatuid või tegid midagi oma südame kirega, maalisid või armastasid või kogusid marke? Ei ole enam Vihurimäed, naiivsust ja kirge,  on võib-olla mõni pasafilm sellest.
Justkui oleks Suur Katk üle käinud ja kõik kes ellu jäävad, räägivad uues keeles.

Sa vaata seda asja kuidas sa vaatad, kas sa oled viimane roomlane või esimene kristlane. Kas sa elad kaduvas või alustad uut. Ega me seda vist ise ei tea.

Aga kui sa teed sellest loo, räägid meile oma asjadest ja inimestest, siis jääb see maailm alles. Ja kui seda loeb kasvõi üks inimene  saja aasta jooksul, siis on see nagu muinasjutt maa alla vajunud linnast, mis kord sajas aastas ilmsiks tõusis.

Hoia igaks juhuks münt taskus!

21 comments:

  1. ehkki ilmselgelt siinne seltskond seda kuulda ei soovi, aga tõeliselt ilus lugu. kuidagi lohutav.

    ReplyDelete
  2. Klassikaline juhtum sellest, kuidas keegi midagi ei ütle, kui sa tõsiselt rääkima hakkad.

    Mulle meeldib, kuhu sa liigud. Hea dekadent, väga päris Mudlum. Meedlib, kuidas on selline fiile, et kogu maailm kaob vuhinaga minema ja sul on terve maailmatäis asju, MILLEST EI OLE MITTE KELLEGAGI RÄÄKIDA, kõik ülejäänud normaalsed inimesed, keda sa näed, on noored ja sa ei saa tihtilugu aru, mis kurat neil toimub, millest nad räägivad.

    Pildil oleva kompositsiooni ehitamise au kuulub RK-le. Seal on kassi jaoks auk ka. Kass saab sealt riiuli taha minna ja riiuli tagant välja tulla. Ma'i mäleta, kas ta seda tegi, aga ta oleks kohati võinud ka Lenini kõrval kõlari peal istuda.

    MLj.

    ReplyDelete
  3. Vahi Luiksi, kas sa alahindad mind? Miks ei peaks ma noorte inimeste asjadest aru saama? Ega sa ometi ei vihja sellele, et ma olen vana? Sest pane tähele, vana ma ei ole ja isegi vanaduse tarkusest on veel vara rääkida. Ma arvan, selline üksinduse sündroom on loomuomane, ma ei mäleta, et see oleks mingitel teistel aegadel teistmoodi olnud. Kui ma olin 18 siis olid mu tuttavad 10 aastat vanemad ja elu oli nagu praegugi. Viina joodi muidugi rohkem.

    ReplyDelete
  4. Oli vast kena lugu!

    (Sa tead, et ZA/UM on tagasitulekul, kui zaumnikud seal jälle teineteist kiidavad. Tuleks nüüd veel dissident ka, saaks kõik koos teda naeruvääristada - siis võiks sügishooaja alanuks lugeda.)

    Aga no oli! Ilus oli lugeda. Lõpus läks nii härdaks, et mõte hajus teksti tagant ära. Puhas fiile. See on üks parimaid momente lugemisel, kui fiile on nii tuus, et tähendusest hakkab pohhui. Ei viitsi isegi aru saada, mida öeldakse. Äkki veidi hiljem leian aega ja kommenteerin/heietan pikemalt, aga praegu viskaks kaks tsitaati:

    "The fog is rising" - Emily Dickinson, last words

    "We are becoming steam" - Alan Moore, "From Hell"

    ReplyDelete
  5. Hei-hei! Käisin tikke ostmas (sest olin kaks päeva kolme tiku ja küünaldega läbi ajanud) Ja tagasitulles tuli mulle kelm mõte, kuidas ZA/UMi kommertsialiseerida ja meie inimeste kõik tugevad küljed ära kasutada. ZA/UM-i Luiga juba pakub käsitööteenust, mina võiks revuda ära oma toplet LR-id ja nad heategvuslikul oksjonil maha müüa ( heategevaks otsarbeks korraldas juba katuse-Karlsson oksjone, maksta tuli iiristega).

    Võin teha ka pulma-, lava- ja peomeiki ja kaunistada kõik maalima naised prossidega!
    Ühtlasi võtan vastu tellimusi suurematele maalidele.

    ReplyDelete
  6. Väga inspireeriv ja tuletab mulle meelde, miks ma mingeid asju meeleheitlikult endale tahan hoida. See lugu meenutab mulle veel ka kõige paremas mõttes Tiina Kirssi, kellel oli selline aine nagu Eesti kultuurilugu, mille raames me võtsime Eesti ajaloo pöördepunkte hoopis mitmekihilisemalt läbi, mis pani mind mõtlema võimalustele, millele keskkoolis isegi viidata ei osata, nagu ajas muutuv inimene ja tema seos või soesetus poliitiliste/tehnoloogiliste/jms muudatustega. Ja veel pidime tegema välitöö, mis koosnes hoone vaatamisest ja mille eest ma sain ühe ainukese A ülikoolis üldse. Sellist värki peaks kõvasti rohkem tegema, Sul on täiega õigus.

    ReplyDelete
  7. Conversation KillerAugust 29, 2011 at 11:45 PM

    Mulle jubedalt meeldib see asjade kõrvale loo rääkimine. Täna juhtusin sellise kuulutuse peale:

    Ülevaatus kuni 11.2012, Eestis arvel, Käesolev auto on targa inimese valik- ostetud Eestist 2003 aastal, käinud korralikult hoolduses, omanik on 50 a. mees, kes teab kuidas autot hoida. Nahksisu ei lõhna, ei jäta plekke, särtsu ei saa, kliima tagab täiusliku sisekliima, hõbedane värv haruharva pesulakülastuse, automaadi funtsioonid kuni aeglustini välja tagavad teile meeldiva sõiduelamuse. Tõeline lumekaru- ideaalne läbivus talvel! Bensiinimootor ei olegi nii janune kui arvata, samas annab vastu täiusliku sõiduelamuse - kiirendus, vaikus, madal vibratsioon. Mitsubishi maastur on igati jõuline valik inimesele, kes liigub nii linnas-maal-metsas.
    Sõiduki asukoht: Tallinn, Eesti


    Öelge nüüd, et ei sõida juba mõttes Mitsubishi maasturis aeglustiga lumehangede vahel, 50a. mees, kes teab kuidas autot hoida kõrvalistmel juhtnööre andmas.

    Mudlum, ma arvan et su jutuvestmisoskus ja vanavara-acumen on täielik võidukombinatsioon.

    ReplyDelete
  8. Jaa, aga kahjuks saan ma enamiku asjade kohta öelda ainult seda, et need kuulusid ühele vanale naisele, kes suri ära ja ta lapsed müüsid need maha.( ja et mina olen vähemalt viieteistkümnes ülesostja) Ja juhul k u i mul on looga asju, siis keelab mu pieteeditunne müüa Juhan Jurjevitši portselani.

    ReplyDelete
  9. Eino muidugi võib Mudlum ise öelda, et ta'i saa poststrukturalismist ja kaasaegse kohaliku ajakirjanduse analüüsist aru, aga kui keegi teine ütleb, siis kohe alahinnatakse:=

    ReplyDelete
  10. Ma niisama lõmpsisin. Muidugi olen ma vana ja maailm kaob vuhinal mööda ja ega ma nende noorte inimeste juttudest aru ei saa. Ja pane tähele, mida nooremad, seda hullemad!

    Ma olen tervet igavat paksu raamatut poststrukturalismist lugenud. Oi kui igav oli.

    ReplyDelete
  11. Mis on need müstilised kommentaarid, mida kommentaariumi vidin näitab, aga mille lehekülge pole olemas? Jälle käib mingi ajaloovõltsimine?

    ReplyDelete
  12. Nonii, müsteerium lahendatud.

    Kuidagi eriti mage on Vanishing Postist ilma jääda, nagu mingi täielik pedestrian oleks.

    ReplyDelete
  13. Nagu oleks just Chica Bombi all haige jama kirjutamise asemel lollile tüdrukule külge löönud. Varblases.

    ReplyDelete
  14. Need on töökate hommikuste inimeste naljad.

    ReplyDelete
  15. hell yeah, minust on saanud kustutatud postituste undisputed kuningas! miks me muidu siin all seda arutame? kas viimase posti kommentaarium on reserveeritud selle kritique täpsustamise ootuses? ma kardan see oli selline tehke-ise-omad-järeldused-kritique.

    (aga mis järeldused teha? seda et blogijatena täielikult perse kukkund oleme teame vist juba niigi)

    ReplyDelete
  16. Mulle küll meeldib et siin, see tõstab vaatajate numbreid.

    ReplyDelete
  17. Kas sa muidu mu kilomeetrise meili said kätte? Oli sest tolku ka või oli taaskord läbikukkumine, mida sai lugeda ainult läbi enesesundluse? :(

    ReplyDelete
  18. Eu CK, külla ei taha tulla või?

    ReplyDelete
  19. Totaalne läbikukkumine oli. Aga sellest mõni teine kord. Ehk siis, külla ei taha tulla või?

    ReplyDelete
  20. vaba õhtut kahjuks septembris tulemas pole :(((
    vähestel, mis on, tahan õlut juua, telkut vaadata ja zaumis kommenteerida

    ReplyDelete