Sunday, September 11, 2011

Confessions of a serial schoolgoer

 
Foto: R.Ulas
Üritasin kaua koolifightist eemale hoida, aga veider kohusetunne tõmbas mind ikkagi siia, hoolimata kogu tüdimusest - õpilase jaoks pole midagi tüütumat, kui koolist rääkimine. Kuid lõpuks võitsid siiski missioonitunne ja udune lootus - ning siin see nüüd on: lisaks keskharidusega revolutsionääri ja tulevase matemaatikaõpetaja arvamusele saab ZA/UM endale ka päris õpilase seisukoha.

Taustaks nii palju, et olen käinud kuus aastat suvakunstikoolis, kust on pärit kõik hundipargi alaealised, ning kolm aastat kurikuulsas loomaaia-koolis. Seal samas loomaaia-koolis on minust saanud direktori lemmiklaps (now how cool's that?), mis tähendab, et võin koolivõitluse parimad punktid talle ette kanda ning ehk jõuab mõni asi isegi päris maailma. Erakooli eeliseks lisaks sellele, et õpetajatele inimväärset palka maksta saab, on ka mõneti suurem tegutsemisvabadus, mis annab võimaluse esimesena muutusi proovida ja tulemustest hiljem teistele ette kanda. Veidi nagu esisõduri või maadekuulaja roll.

Hoiatan juba ette ära, et Martin Luiga nihilistlikult hävitamisihast ägedamaks see artikkel ei lähe - ja kuidas saakski? Edasi tuleb vaid sotsiaaldemokraatlik, pehme "üritame sitast saia teha" jama, hegemoonile külla minek ja käsi põsakil laua taga istumine, huulil sõnad "hariduse eesmärk", "aktiivne kodanik" ja "kultuursus". Võib-olla isegi "õpilasesindus".


I SÜSTEEMIST

Alustuseks purustan müüdi, nagu õpilased muutuseid koolisüsteemis suure hurraaga vastu võtaksid. Neile kellelegi küll ei meeldi kool, tõsi, aga nad on sellega leppinud. Parem kindel ja turvaline piin, kui midagi võõrast ja uut. Lisaks usuvad nad pühas veendumuses, et praegune kord on mingisugusele tundmatule "keskmisele õpilasele" parim lahendus. Isegi kui nad ise selle sama "keskmise õpilase" pärast terve ülejäänud elu eksamitest hirmuunenägusid nägema peavad.

Seetõttu olen ma ise keskendunud pigem sellele, et tavapärase koolitee kõrval oleks võimalik valida individualistlikum õppesuund. Et bohohing, introvert või tihti haige tüüp ei peaks selleks tingimata minema erakooli, vaid tahtmise korral oleks neil ka tavakoolis valikuvõimalus.

Üheks alternatiivlahenduseks oleks võimalus õppida üksi. See muudaks kooli töökeskkonnaks, kuhu tulla üksinda töötama ja õpetajaga konsulteerima. Oma ajakasutuses ja -planeerimises oleks õpilane vaba, eksisteeriksid vaid kuupäevad, mil toimub kontrolltöö või tuleb esitada mõni kodune töö. Ülesannetena saaks aga kasutada senisest rohkem arutlusi, esseesid, retsensioone jne. Isegi reaalained pole siin takistuseks - võin öelda, et vähemalt mina mõistan füüsikat paremini, kui kirjutan mõnest nähtusest referaadi, selgitades seda kõike oma sõnadega. Samuti pole siis enam klassikollektiivi, kes enda lärmi ja paljususega häiriks. Samal ajal säilib jätkuvalt võimalus sõbraga võidu matemaatikaülesandeid lahendada. 
Muidugi olgu sellisel õppeviisil omad tingimused, mis tagaksid kvaliteedi - näiteks minimaalne keskmine hinne vms. Kui selgub, et õpilane iseõppimisega toime ei tule, siis võib ta alati tagasi tavaõppesse saata. Kui ta aga saadud vabadust siiski piisavalt hindab, eksisteerib tal motivatsioon pingutamiseks.

Autor põhikooli lõpetamas
Pooldan ka üldiselt seda, kui klassikollektiiv pole sedavõrd kindel üksus ning erinevate paralleelide vahel on rohkem sidemeid - näiteks toimuvad mõned tunnid koos. Loomaaia-koolis on keeletunnid seatud nii, et keelerühmas on õpilasi mõlemast paralleelist. Uus valikainete süsteem annab võimaluse ka erinevate klasside kokku viimiseks - näiteks on ühes valikaines inimesi nii kümnendast kui ka kaheteistkümnendast klassist. Selline segunemine on sajaga põnev ja teeb kõiki neid 21. sajandi lemmikasju, nagu "avardab maailmapilti", "tutvustab erinevaid inimesi", "arendab suhtlusoskust ja tolerantsust" jne. Lisaks sellele vähendab ta riski, et sa ei leia koolist ühtegi normaalset tüüpi, kellega hängida.

Poiste tööõpetus ja tüdrukute käsitöö on samuti ajast maha jäänud. Meil on selle asemel KuKeKo, mis tähendab, et igas perioodis on üks loovaine - kunst, käsitöö, kodundus või tööõpetus. Õpetajatöö kergendamiseks jaguneb klass küll kaheks, kuid mitte soole vastavalt, vaid juhusliku valimi järgi.

Jagunemisest veelgi - uue gümnaasiumiseadusega on sätestatud ka see, et nüüd peavad koolid pakkuma erinevaid harusid ning laia ja kitsast matemaatikat. Harudeks on enamasti reaal- ja humanitaar. Siin tuleks rõhutada, et humanitaarsuunast ei tohiks kohe kindlasti kasvada lihtsalt "nõrk reaal", nagu kohati kippuma juhtuma - et sinna lähevad need, kes füsa ja keemiaga tegeleda ei viitsi. Kui reaalid on hõivatud high-class teadusega, siis humanitaaridel olgu jõhker kultuuridiktatuur.

Mõelda võiks ka erinevatele jagunemistele kehalises kasvatuses. Kuidas teha nii, et astmaatikud atleetide kõrval ellu jääks? Kuidas teha nii, et see, kellele meeldib omaette jõudu teha, ei peaks võltsnaeratusega pallimänge mängima ja teesklema, nagu läheks talle korda, kas tema võistkond kaotab või võidab? Ning kuidas selle trennitõendiga ikkagi jääb - miks ometi ei võiks olemas olla trennitõend? Kehalise aktiivsuse mitmekesisus or what?

Aga edasi lähme hoopis hindamise juurde. Toetan siinkohal Sandri tutvustatud ideed geimifikatsioonist. Hindamine ei peaks olema kindlal skaalal - ning eriti veel nii ahtakesel nagu 1-5 -, sest see on nii ebamotiveeriv kui üldse olla saab. Hea õpilane olla on kohutavalt igav ning varsti enam ei ole vahet, kas tulemuseks oli 4 või 5. Tunnistus on samuti surmavalt üksluine ja ühel hetkel ei viitsi isegi su enda ema sinna enam pilku heita. Selle asemel olgu ainepunktide süsteem, kus must-be miiniumpunktid on määratud, maksimum aga mitte. Lisaks koolis saavutatule võivad punkte anda ka koolivälised tegevused - käid huviringis, loed raamatu läbi jne. Võimalusteväli, kuidas punkte koguda, on hoopis laiem. Aga siin annab veel palju mõelda ja lugege hoopis seda Sandri kommentaari (vt: Škool II kommentaarium), hetkel ei viitsi rohkem arendada seda teemat.

Räägin teile kiiresti ka süsteemist, kuidas jaotuvad loomaaia-koolis veerandid ja vaheajad. See on sedavõrd mitmekordselt mugavam ja õpilassõbralikum kui praegune kohmakas neljaks jaotumise kord, et selle võiks sisse viia ka tavakoolidesse. See juba on aga ainult tegemise asi - pole isegi et vaja kellelegi rohkem palka maksta, rääkimata (huh!) maksusüsteemi muutmisest või muudest õudustest.

Nelja veerandi asemel on meil viis perioodi, millest igaüks kestab seitse nädalat. Viimane nädal on arvestustenädal, pärast seda tuleb vaheaeg. Lisaks tavapärastele vaheaegadele on olemas ka veebruarikuine lisavaheaeg, mis lahendab tavakoolide "kolmanda veerandi probleemi" - hetkel on kolmas veerand ebamõistlikult palju teistest veeranditest pikem ning on asetunud täpselt uue aasta algusesse, kus talve- ja kooliväsimus on kõige suuremad. Keda huvitab täpsemalt, otsige üles kooli kodulehekülg.

Alates seitsmendast klassist jagunevad ained periood- ja püsiaineteks. Püsiained (nt matemaatika, kehaline, keeled) on aastaringselt, perioodained (nt ajalugu, geograafia, füüsika) aga enamasti ainult kahel perioodil. Igal perioodil keskendutakse kahele perioodainele.
Näiteks füüsika oli meil eelmisel aastal katsetuseks taas püsiainete seas ja ma võin öelda, et kõik oli märgatavalt hajameelsem ja laialivalguvam - pidevalt läks meelest, mida me eelmisel tunnil tegime, sest sellest oli möödunud mitu päeva. Püsiainena muutus füüsika koheselt kuidagi marginaalseks ja ebaoluliseks, suvaliseks tunniks nädalas, mille jaoks ei pea eriti pingutama. See-eest perioodainena seda probleemi polnud.

Ning siis see hommikune ärkamine. Tõstan kõik käed ja jalad selle poolt, et tundide algus üheksa peale nihutataks, ning olen kindel, et siin ühinevad minuga ka absoluutselt kõik ülejäänud õpilased. On võimatu adekvaatselt mõelda, kui aknatagune pimedus käsib sul tagasi magama minna. Sellise looduse kutse vastu ei saa. Lisaks, andke andeks, aga ükski õpilane ei lähe kell kümme magama - nii jääb maksimaalseks unetundide arvuks seitse või kaheksa. Aga tahaks ikkagi vähemalt üheksa kätte saada, kasvav organism ja nii edasi...

Põhimõtteliselt võib arutleda ka prantsuse koolisüsteemi üle - neil on kolmapäev vaba ja üle nädala käivad laupäeviti koolis. Olen ise märganud, et kolmapäev on nädala keskpaigana keeruline aeg ning kui sel päeval puududa, siis tekib meeldiv efekt, nagu oleks neljapäev uus esmaspäev ning nädal hoopis lühem. Samas kaks järestikust puhkepäeva on siiski väga magusad.

Autor ZA/UMiga põhikooli lõpetamas
II INIMESTEST

Ma ei taha alustada üldse õpetajatest, vaid hoopis direktorist. Jah, temast. Kui ma enda suvakoolis käisin, jäi mulle mulje, et direktori ülesandeks on juhatada sisse aktused, kirjutada alla käskkirjadele ning pärast kabinetis igavlemist lugeda ette bingoloto võidunumbrid (see oli ta lisatöö). Lisaks sellele nägi teda aeg-ajalt enda kabineti ees kummipuu kõrval mõtlikult koridorisügavusse vahtimas, kuid kõige muuga tegeles alati ja eranditult hoopis õppealajuhataja. Seega tuli mulle suure üllatusena, kui selgus, et loomaaia-kooli uus direktor on haridusentusiast, kelle lemmikküsimus kõigile on "Milline on sinu ideaalkool?". Keegi, kes huvitub progressist, mitte kakskümmend aastat ühel kohal istuv bürokraatiamutter. Direktor peaks olema mõneti nagu kooli alustala, kellest oleneb üldine õhkkond ja omapära - nii et kui ta lõpuks vahetub (jah, vahetub!), siis on seda ka märgata.


Teiseks õpetajad. Mis teeb ühest legendi ja teisest nõukajäänuki? Mulle endale näib, et selleks on seotus ühiskonnaga ja äge isiksus. Hea õpetaja mõistab, et tema õppeaine on vahend, mitte eesmärk. See, mida ta õpilaselt nõuab, pole mitte niivõrd konkreetsed teadmised enda ainealas, vaid üldine kultuursus, aktiivsus, kursisolek ja uudishimu. Ma tean, kõlab veidi nagu kirjand, aga nii on - hea õpetaja seostab oma aine muu maailmaga. Päevapoliitika, maailmavaated, seosed - you name it. See annab õpetajale võimaluse ka enda isikuga tuusa panna - ja uskuge mind, terve klass on põnevil, kui tahvli ees seisab inimene, kes räägib aatomiehituse vahele oma elulistest tõekspidamistest ja sellest, mida tema arvab mingist ajaloosündmusest.

Kolmandaks ülejäänud töötajad - kõik need nähtamatud inimesed koolis, kes on enamasti peidetud kas garderoobi või ruumidesse, mille uksed kunagi lahti ei käi.

Näiteks kui palju käisid sina oma kooliraamatukogus? Võib-olla ehk laenutasid kohustuslikku kirjandust. Mina ei julgenud algkoolis sedagi. Ma tõepoolest kartsin ronida sinna üles neljandale korrusele, kus valitses kuri raamatukoguhoidja ja tema ebameeldiv pühalikkus. Lõpuks kaotasin ma oma kaardi ära ega läinud sinna enam kunagi tagasi.

Loomaaia-kooli neljandal korrusel on lisaks raamaturiiulitele ka diivanid ja padjad ja lauad, ühes nurgas vaatavad väikesed televiisorist multikaid, teises sirvivad vanemad õpilased (loe: mina) uut Sirpi. Ning raamatukoguhoidjad ei ole igaveseks oma kindlusesse sulgunud, vaid käivad iganädalastel kogunemistel vaimustunult uutest raamatutest rääkimas.

Olgu, raamatukogusse sa ehk isegi jõudsid, aga koolipsühholoogi juurde küll mitte - vähemalt mitte vabal tahtel. Ei ole kuidagi nii, nagu oleks ta õpilaste kangelane, et kui tahad koolist jalga lasta, siis lähed hoopis tema juurde teed jooma ja südant kergendama. Minu arust pole teda enamasti enda kabinetiski. Aga ta ju võiks seal olla, võiks olla nagu õnnestunum versioon õpilasesindusest, võiks kuulata seda, mida õpetajatele öeldud ei saa. Sest teismeline olla on jumala keeruline.

Vaata ka kooliarste, kes ei löö sulle süstalt lihasesse, vaid annavad raviteed ja muretsevad su tervise, toitumise ja talvemasenduse üle. Ning sõbralikud koristajad, garderoobitädid, puhvetimüüjad, sööklatöötajad. See kõik on, muide, võimalik.

Lõpuks on aga kõige tähtsam (nagu kirjandilõpp, eksole!) mõistmine, et kool on õpilase jaoks, mitte kuidagi vastupidi. See kooli algidee ei tohi kaduma minna.

41 comments:

  1. Kõigepealt mainin ära, et isegi Eestis on erandlikud õppevormid teoreetiliselt võimalikud. (Nn üksikõpe jms) Aga selle saamiseks tuleb läbi närida end tõelisest bürokraatlikust jamast, milleks enamik vanemaid suutelised pole. See selleks.

    Perioodainete süsteem on mõningates ainetes kindlasti hea uuendus, olen seda kuulnud ka mõnes teises koolis. Oluline on leida õige vahekord periood ja püsiainete vahel.
    Hindamissüsteem vajaks remonti tõesti, mina aga Sandri idee toetaja pole.
    Mina pakuksin välja, et mõningatel ainetel võiks hinne kui selline üldse ära kaduda. Muutuks arvestuslikuks aineks. Sooritad teatud asjad ning aine on tehtud. (Kohe hoobilt pakuks välja need kunstid, muusikad, kehalised, kus mittehuvilised niivõiteisiti end läbi veavad). Seejärel tuleks keskmine hinne kui mõõtühik ära kaotada. See pole mõõtühik vaid mingi subjektiivne värd. Mina pooldaks keskkoolis hindamist sarnaselt ülikoolidele. Üksikud asjad on perioodi jooksul kohustuslikud ning aasta lõpul on suur töö/eksam/arvestus. Ning mina eelistaks suuliseid eksameid. Jah, see võtaks kordi rohkem aega kui kirjalik, kuid varasemate tööde/tasemetööde pealt kokku hoitud aeg kompenseeriks selle.
    Ning vast kõige olulisem.
    Klassijuhataja roll ei ole oma õpilaste nuhtlemine ning käskkirjade väänamine. Õpilane peaks julgema suhelda oma klassijuhatajaga kui tekib probleeme. Selle muutuse tekkimine on vast kõige keerulisem.

    ReplyDelete
  2. Sandri kommentaar oli mega äga, mul läks hammas jumala verele selle peale ja tekkis räige tahtmine mingit koolinussi teha. Tunnistuse, päeviku ja õpperaamatu asemel võiks olla Character Sheeti moodi asi, šefi disainiga, fucking logokestega and shit. Ja kui sulle RPG nohkarlus ei meeldi, siis too bad, küll hakkab meeldima, mulle näiteks ei meeldi kuiv valge leht mingi kantseliitliku sõrestikuga ka, kuhu pannakse mingi 1-5 skaalal jampsi.

    Also - see kasvataks RPG-nohkareid juurde! Lord knows, et neid on juurde vaja.

    ReplyDelete
  3. Mis on selle hommikuse kella kaheksa asjaga üldse? Ma olen mitu korda mõelnud seda ütelda, et see oleks reform nr.1 aga kõik ju niikuinii teavad seda.

    kas see pole kuidagi sellepärast et liikluses inimesi lainetena hajutada? On sellel mingi mõistlik või mõistmatu põhjendus?

    Minu ajal öeldi vist, et siis jääb lastele pärast rohkem vaba aega. Või on see jäänuk sellest ajast kui koolides oli kas vahetust?

    Õpitulemused paraneksid vähemalt poole jagu, kui inimsel lastaks välja puhata. Popitegemine samamoodi.

    ReplyDelete
  4. Sandri kommentaaril polnud viga midagi. Paraku tuleb aga arvestada seda, et Game-Master pole mitte sina, vaid õpetaja, kes hindab su panust subjektiivselt.
    Hindamises tuleks subjektiivsusest eemalduda, mitte seda võimendada, eriti veel nii, et õpetaja otsus muutub pea kontrollimatuks jumalamängimiseks.

    ReplyDelete
  5. Also, I just had a brilliant davincian flash (võibolla see oli ka ülalseisvasse artiklisse ääriveeri sisse kirjutatud, mispuhul mu brilliant davincian flash oli hoopis Heleni oma)aga psühholoogi saaks kooli kõige populaarsemaks õpilaste sõbraks ja allaround good guyks teha nii, et annaks talle ka mingi reaalse funktsiooni, millest õpilasele kasu on. Teeks nii, et kooliarstile lisaks (ja palju hõlpsamalt) saab vanglast ülejäänd päevaks nahhi tõmmata, kui sa psühholoogil naha üle kõrvade tõmbad. Sõbraliku psühholoogi puhul käiks see nii: "ma kardan seda tundi ja minu arust see pole loomulik, et ma pean sinna minema".

    "Fosho, siin on vabastus ülejäänud koolipäevast"

    Mul on süvapohh, kas see meelitab õpilasi šarlatanile oma hinge paljastama, pigem loodan, et ei meelita, aga institutsiooni poolt heakskiidetud nahhui tõmbamise variante võiks rohkem olla.

    Ühesõnaga - psühholoog vabastusekirjutamisemasinaks!

    ReplyDelete
  6. Ja veel, lisaks sellele, et laps peab tõusma kurat teab mis kell, eriti veel need kellel pikk tee (mina käisin Meriväljalt sellesse neetud Mulla tn kunstikooli), see sunnib ka nende emasid tõusma sama vara, kuigi nende töö hakkab enamasti veidi hiljem. Igal pool oleks rõõmsamaid ja puhanumaid inimesi.

    ReplyDelete
  7. Varajane päeva algus pole tõesti kõige parem. Kuid ma kardan, et selleks et seda muuta, tuleks õppekava täiesti ümber teha, muutes kontakttundide arvu väiksemaks.
    Ega keegi koolis 8-st päeva algust ei fänni.

    ReplyDelete
  8. Miks ei või päev tund aega hiljem lõppeda? Kella 1 asemel kell kaks, kella kahe asemel kell kolm jne?

    ReplyDelete
  9. Seda on korduvalt pakutud ka, aga kedagi PÄRISELT ei koti see riik ja see, kuidas neil siin elada on. Ongi mõnus kui halb on, builds character. Tegudeni jõutakse seega kümne aasta pärast.

    ReplyDelete
  10. (Ma olen sel teemal vist isegi kaht arvamusartiklit lugenud. nagu artklit, mille ainus arvanmus on, et lapsed võiks kell 9 kooli minna, nagu täiskasvanud tavaliselt oma töökohtadega teevad, juhul kui nad just galeeriorjad pole.)

    ReplyDelete
  11. Koolialgusaeg pole seadusega riigi poolt määratud. Seda otsustab direktsioon. Seega igal direktoril on see võimalus olemas, et tööaega kohendada.
    Probleem ongi siin selles, et igas koolis on vähemalt 24 klassi (mõnes 36 ja rohkemgi), mis tähendab, et tunniplaani koostamine pole sugugi lihtsalt pooletunni töö.
    Ning kõik mäletavad keskkooli 8 tunniseid päevi, mis lõppesid 4 ajal. Nii nagu 8-9 pole hea õppimise aeg, pole ka 3-4-5 viimaste tundidena enam hea.

    ReplyDelete
  12. Mu ema tegi tunniplaani. See oli vanasti sihuke pirakas pruun vahedega tahvel, kus sees käsid värvilised lipikud õpetaja ja aine nimega ja siis veel kus klassis see asi on.( no umbes nagu liikuv aabits aga suur, seina peal olev liikuv aabits). Ma mäletan seda, mismoodi ta selle kallal higistas ( ma olin ise mingi viiene siis). Tunniplaan, see ongi kõrgem matemaatika.

    Aga tunniplaani ei puutu tund aega hiljem kooliminemine kuidagi.

    ReplyDelete
  13. Ja ma käisin teises vahetuses esimesed kolm kooliaastat, mis tähendas seda, et tunnid lõppesid kell kuus ja kell seitse ja hakkasid suvalisel ajal, iga päev ise ajal. See ei olnud sugugi nii vastik kui hilisema aja varane ärkamine. Ka olen ma lugematu arvu kordi jätnud kooli minemata, kuna ma ei suutnud üles tõusta ja viimastest tundidest jalgalaskmist mulle praktiliselt ei meenu.

    Ma muidugi päris Oudekki kombel seda inimketiga ei nõuaks, aga kas kooliaeg võiks muutuda, kui kõik lapsevanemad sellekohase sooviavalduse esitaksid? Ilmselt nad muidugi ei teeks seda, harjumuse jõud on liiga suur.

    ReplyDelete
  14. Kui esimene tund algab tund aega hiljem, lõppeb viimane tund tund aega hiljem ehk siis ca 4-5 ajal lõppemist. (Praegu lõppeb kool kell üldiselt kell 1 vaid algkoolil)
    Sellisel kellaajal pole õpilased mitte millekski võimelised enam.
    Ning tunniplaani koostamine venitabki päeva selliseks. St, et osad alustavad kell 8 ning osad lõpetavad pärast kolme. Õpetajad ei saa korraga mitmes tunnis olla; õpilastel ei saa olla tühja tundi keset päeva; päevad peavad raskusastmelt enamvähem võrdsed olema jne.
    Ma rõhutan, kellelegi ei meeldi kooli 8-ks minna. Kuid samuti keegi ei taha seal 5-ni istuda.

    ReplyDelete
  15. Ning ma igaks juhuks mainin veel, et riigi käest hilisemat koolpäeva nõuda pole mõtet. See on kooli enda otsus.

    ReplyDelete
  16. Soomes tehti üks uuring, mis näitas, ety tundide alguse tunniajane nihutamine resulteerus sellega, et kolmkümmend protsenti vähem õpilasi oli kogu aeg sigaväsinud.

    ML, j.

    ReplyDelete
  17. 1. õpilased muretsevad end hirmust surnuks, kui on ainult üks hindelise tähtsusega töö.

    2. üsna seda mõtlesin ma psühholoogi all jah, kuid lisaks sellele, et ta sulle vabastuse kirjutab, läheb ta ja räägib ka selle õpetajaga, stiilis: "hei, jutud käivad, et su tundi ei taheta enam tulla. äkki katsud nende koduste töödega veidi normaalsem olla?"

    3. kell 5 koolis olla on normaalne, kui sa oled sinna läinud kella 9ks. väsimus tuleb pigem sellest, et sa oled lihtsalt 8h järjest koolimajas ega ole peaaegu üldse maganud.
    mul endal on sama kogemus mis mudlumil ehk siis esimesed viis aastat käisin õhtupoolses vahetuses - ja kooli minek oli märgatavalt meeldivam.
    samas, eks tundide algus hakkabki vaikselt üheksa poole nihkuma - üsna mitmetes koolides on alguskellaajaks 8.15 või 8.30.
    ja vastuartiklid on ka siiski olemas, nende sisuks on peamiselt see, et vanemad ei jõua oma lapsi kooli viia. BS.

    ReplyDelete
  18. ALSO: mulle väga meeldib rääkida seda lugu, kus paar aastat tagasi hakkas osa seltskonda kurtma, et kaks korda aastas kella keerata on inimese jaoks kurnav. ning siis mõeldi, et okei, proovime, äkki on tõesti ilma kella keeramata normaalsem. selgus siiski, et ei olnud, aga - nad vähemalt proovisid! ja veel eestis!

    ReplyDelete
  19. Mis kool on loomaaia-kool?

    ReplyDelete
  20. Üks artiklike, mis kordab tegelikult elementaarset mõtet, et koolist saab asja siis, kui ta suudab nohikluse lahedaks muuta.

    Ärkamismälestus - meil algas kool alates 4. klassist 7.45 argumendiga, et siis ei satu lapsed tipptunnile jalgu. See tähendas, et enamikul tuli kodust väljuda kell 7, sest see oli ilma teeniduspiirkonnata kool, mis tähendas, et mul tuli ärgata 5.45, sest ma ei ole kiiresti üles tõustes üldse millekski võimeline.

    Aastaid hiljem, kui mul oli x põhjusel vaja hommikul vara linna peal käia, oli süda paha, paanikahäired jne ja see kõik tuli kuidagi tuttav ette - täpselt nagu lapsepõlves! Siis tuli meelde, kuidas koolilapseeas arvasin, et ongi normaalne kogu aeg ringi käia, süda paha, peavalu ja paanikahäiretega - et elu ongi selline, et kogu aeg on süda paha, peavalu ja paanikahäired. Ja sain aru, kui nõmedalt lihtne põhjus sellel oli ja kui kerge oleks olnud seda ära kaotada.

    ReplyDelete
  21. To Anonymous 4:56 PM

    Kui sa oled nii totu, et ei mõtle välja, mis on loomaaia-kool, mõtle hoolega, kas oled ikka väärt lugema ZA/UM-i!

    Lugupidamisega,
    SV

    ReplyDelete
  22. "Kui sa oled nii totu, et ei mõtle välja, mis on loomaaia-kool, mõtle hoolega, kas oled ikka väärt lugema ZA/UM-i!"

    Hööh?! Ei irooniaga ega ilma pole väga arusaadav sõnavõtt. Dude needs to take a chill pill.

    Rocca-al-Mare kooli peetakse silmas ja öeldakse selle kohta niimoodi, kuna "Rocca-al-Mare" on iperosse täis ja seda on igav igav kirjutada.

    ReplyDelete
  23. Õpilaste muretsemine enne nn perioodilõputööd on vaid õpetajate teene. Suhtumine "hea kui keegi teist selle ära teeb" või "eksamil näeme, Raisk" pole kooli sobiv. Kui perioodi seest tööd ära võtta, muutub koolitund produktiivemaks. Praegu on mingil hetkel pea iga päev kontrolltöö, mis tekitab sedasama hirmuhigi ning pärsib tööd teistes sama päeva tundides.
    Eksameid ei tehta õpilaste läbi kukutamiseks.
    Ning kui iga aine lõppeks sellise eksamiga, siis selle hindeline osatähtsus poleks ka nii suur. Tähtis on aine sooritada.

    ReplyDelete
  24. Hahaha, eks ma lähen häbenen silmad peast välja, et Lõuna-Eestis seda peent slängi ei kasutata.
    Vähemalt mõni mõistlik inimene, aitäh.

    ReplyDelete
  25. Väga huvitav blogi ja huvitavad arutlused koolisüsteemi kohta. Sooviksin teie arvamust venekeelsete koolide eestindamisest, kas/kuidas sellega võidelda; ja kas oleks võimalik eesti ja vene rahvusest õpilaste ühisrinne natsionalistliku reaktsionäärluse ja neoliberalismi vastu.

    ReplyDelete
  26. Aitäh! Ühisrinne natsionalistliku reaktsionäärluse ja neoliberalismi vastu on kindlasti päevakorras aga enne oli mõttes püsti panna üks korralikum täiesti arusaamatute vaadetega relvastatud zen-budistlik laissez-faire liikumine, kes hakkaks õpetajate palkade tõstmise ja lasteaiakasvatajate palkada alandamise eest võitlema. Aga venelasi ma isiklikult küll pooldan!

    ReplyDelete
  27. C., Teis räägib kapitalismi näivast võidust ja alternatiivi puudumisest segadusse sattunud isik, kes peitub histrioonika ja automaatse kontrarianismi taha - (samasugust arkaanset irooniat ja näivat ideoloogiaülesust väljendavad vähemal määral ka Indrek Tarand, Ühtse Eesti suurkogu jms.). Nalja saab küll, aga see on seisukord, millega valitsev klass on rahul, kuna see ei ohusta neid. Arvan, et seda olukorda võiks muuta.

    ReplyDelete
  28. Magnetresonants-spektromeeter

    ReplyDelete
  29. Põnev-põnev. Ära saa valesti aru, ma pooldan igati kõiksuguseid huvitavaid muutusi ja muud närvikõdi aga kas tegelik võit ja alternatiiv saabuvad alles siis, kui oled blogide kommentaaridest natsionalistliku reaktsionäärluse ja neoliberalismi vastase rinde kokku korjanud?

    ReplyDelete
  30. See on lihtsalt küllaltki suvaline maakuulamine tulevase Eesti kultuurilise eliidi ühes kogunemiskohas. (Jälle kõlavad Teie sõnadest pessimistlikud toonid, teatud resignatsioon; nõustun, et sõnadest üksi ei piisa).

    ReplyDelete
  31. Edu Raiko! Hoian pöialt. Aga nüüd Raiko esimese kommiga seoses ja ühtlasi ka teemarongile tagasi hüpates küsimus laiemale ringile - millal võiks tulla see aeg, kui McDonaldsi leti taga seob pidulikult põlle ette esimene eestlane?

    ReplyDelete
  32. Teise ja Kolmanda maailma riikides pole MacDonaldsis töötamisel seda meeleheite konnotatsiooni, mis lääneriikides. Pigem küsiksin: millal saabub aeg, mil Eesti venelased on narkomaanide ja vangide seas eestlastega võrreldes vähemuses.

    ReplyDelete
  33. Kõrgetasemeline tulevahetus, poisid, mis ma oskan öelda, tahaks man-sandwichi teha teiega, C ja Reiko.

    ReplyDelete
  34. Eh mis? Jumala ok interlõõd oli. Interlõõd? Paluks arvesse võtta, et:
    a) Raiko on 16 aastat vana + tema nime all avaneb iga kord erinev link, mis iseenesest on juba cool ja lingid on ka coolid.
    b) despite my foul mouth and short fuse olen ma - nagu Sa tead - maailma kõige tolerantsem ja positiivsem sell siin pool sherwoodi
    :))) :)))))

    ReplyDelete
  35. Pean tõe huvides vahemärkusena ütlema, et olen 25, mitte 16 aastat vana.

    ReplyDelete
  36. kakskümmendviis-schmakskümmendviis. meil siin keskmine vanus on 58. on mõned tüdrukud aga -nagu öeldakse - noor on neil ainult keha.

    ReplyDelete
  37. http://www.youtube.com/watch?v=5dCJP_HNtvg

    ReplyDelete
  38. (cool story bros! suundun korraks veel tagasi vana igava schoolfighti juurde. pole varem jõudnud vastata, sest olen suuteline koolist rääkima ainult sealt samal päeval puududes.)

    V: õpilased pigem kardavad seda, et neil tuleb kogu materjal üheks korraks ära õppida. [mu enda jaoks on muidugi ainus produktiivne tund kt-ga tund, aga see on juba mu enda iseärasus :D]

    notsu: haa, tean seda paanikahoolaadset tunnet nii väga hästi. ainult, et mind tabab see ka koolist koju sõites.

    (ning igaks juhuks: kasutasin väljendeid "loomaaia-kool" ja "suvakunstikool" tõepoolest ainult seetõttu, et kusagil sügavuses ärkas imelik institutsioonitruudus ja mälestus sellest, kuidas oma töökohast slash koolist netis rääkides ei ole hea idee õiget nime kasutada.)

    ReplyDelete
  39. 15. oktoobri üritus on väga cool! Pooldan väga 15. oktoobri üritust ning sõna- ja protesteerimisvabadust! Aga tekkis selline küsimus, et kas zauma-kruu'l on osavõtmiseks ka mingi ägedam põhjus. Näiteks, et "läheme sinna Kantian kohtumõistmist läbi viima" või midagi muud sellist? Niisama piiderdada oleks seal nagu nõme või nii. Igaüks, kelle kognitiivsed võimed on suuremad kui koibik Hubertil peaksid leidma sellest ideoloogilisest jurast viie minutiga viisteist "game over"-tüüpi vastuolu.

    ReplyDelete
  40. Eino muidugi võib igalt poolt vastuolu, continuity errori ja loogikavea leida, kui sa seda otsima lähed. Pean küsimusele vastama Morten Punase sõnadega "Kui kõik mässavad, ei küsi enam keegi, miks mässatakse."

    Also, ilmselt on kena vaatepilt, kui kõik hullud koos on, Eesti Rahvuslik Liikumine ja Tradisioonilise (hetero)perekonna kaitseks.

    Also, sellest võib kujuneda kultuurisündmus. Aprilliläbu ajal ma olin mõlemad päevad linnas ja tundsin üldise kaose üle head meelt.

    Also, lähen sina hea välja nägema. Olen ju lõppeks shallow drone, mitte mingisugune poliitiline intellektuaal.

    ReplyDelete
  41. Kõik neli head põhjused! Sieg Like!

    PS. Tore ettevõtmine toimub ka siin: täna sõimad turge, homme küüditad!

    ReplyDelete