Saturday, September 24, 2011

Debüüt andestava maitsega lugejale


(Originaalkujul ilmunud "Vikerkaares")

Lubage tutvustada: Anzori Barkalaja, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia direktor, väärikas eas härrasmees. Väljakujunemisaastad veetnud nooruke Anzori Tadžiki vennasvabariigis, kust sai Eestisse kaasa võetud:

1) šeff nimi (luuletaja puhul ikka tähtis),
2) mõningane välisvaatleja-positsioon siinse keele suhtes.

Seda positsiooni tasub meeles pidada ka tema debüüti lugedes. Tundub nagu oleks eesti keel autori jaoks armas ja kummaline haldjakõne, milles kõige paremini sobib väljendada fantasy-hõngulist argipäeva, folkloristi mõlgutusi kunagisest kallimast. Seda kahtlemata välitööpäeviku pöördküljele.

Ei hakka siin numbrit tegema sellest, et väärikas eas autoritelt esineb arvestatava tasemega debüüte kirjandusmaastikul harva. “Lohelausuja” puhul saab otsustavaks pigem lugeja võime vaigistada oma seesmine küüniline värdjukk. Igaühes meist peitub värdjukk, kes puhtakujulise ja naiivselt helge armastusluule lugemisel ärkab, sõrmi ragistab ja sapitsema asub. Kui sul aga satub olema saladuslik ja poolmüütiline “hea tuju”, sobib siinse kogu avakolmandik lugemiseks otse tänaval, tõtakal sammul, aeg-ajalt pilku ridadele heites. Nimelt armastab Barkalaja kirjutada riimis. Jah, riimis! Riimis ja rütmis. Tihti suisa klassikalises!

Siinkohal soovitame kujutleda härra Barkalajat kuskil meeldivas seltskonnas – välitöödel ilmselt – küsimas kolleegilt, käsi ahnelt, kuid värinal luuleridu kribamas, kuidas see itaalia soneti silpide arv siis ikkagi käis. Sümpaatne ju!

Ikka on sümpaatne, kui televiisor on värviteleviisor, poplaulul on kena meloodia ja luuletus on hoolikalt riimi seatud. Kui mitte üldvalitseva reeglina, siis vähemalt vahelduseks mustvalgele saksa ekspressionismile, Iannis Xenakise kriginale ja maitsekale vabavärsi ladumisele. Kogu algab vanamoodsalt stiilse võttega: “Ma tänan / kõiki, kes on silmast silma / kas kordki jaganud nii helgeid hetki / kui üle eland valusamaid retki / ja olnud avatud ja elus. / Ma tänan / aitasite siia ilma / ehk mitte päris täpselt aru andes / ja vahel hoopis teisi mõtteid kandes / need mõned lood / mis muidu upuks melus” (lk 6). Just nii tegigi, esitas tänuavaldused avatekstina, mitte näiteks siseküljel. Peaks ikka mingi täiesti parandamatu küünik olema, kui selle kallal hammast teritaks.

Niisamuti viisakalt ning hoogsalt sammub “Lohelausuja” veel paarkümmend lehekülge, naeratus tuleb näole, harvaesinev heatujulisus muudkui kasvab, kuid siis, paraku – “Küllusesarv (rõõmurikkuja laul)” (lk 34). Alapealkiri on kahjuks liigagi tabav. Nimelt heidetekse siinkohal riim ja rütm aknast välja ja asemele tuuakse… oh vaeva… ühiskonnakriitika. Ühiskonnakriitiline luule, vaadake, on võidurelvastumine. Mõningased pöörded selles Külmas sõjas, mis leidsid aset juba kaheksakümnendate alguses, tegid seda Barkalaja teadmata. Avatekstides tugevusena mõjunud naiivsus ei mõju seda siinkohal mitte. "Anu Saagim", "Urmas Ott", oeh… kuhu kadusid draakonid? Haldjad ja valdjad, mis välja reklaamitud said? Mis juhtus? Meile jumala meeldisid haldjad ja valdjad ja nüüd on mingi "Kroonika kaanelugu" ja "SL Õhtuleht".

Kuigi peab ära mainima, et muidu kohatu ja lausa konservatiivsena näiv moraalitsemine on ajast ja arust, taassünnitab see ühe erakordselt armsa narkometafoori. Kas teie, noored ja täkku täis, tuleksite selle peale, et ninakommi (ametlikus keeles “kokaiini”) kohta võiks öelda ka… tähetolm? Tähetolm!

Vot siis. Paraku juhatab see tekst sisse kogu keskmise, manitseva kolmandiku. Välitööd selja taha jäetud, hakkab direktor kõnesid pidama. Lugejana ei lähe see meelest kuni päris lõpuni, kus loodus ja armastus aegamööda tagasituleku teevad. Kus hakkab taas märkama vanakooli stiilseid sentimente, nagu näiteks sõna “Sina”, mis kogus ainsana on suure tähega kirjutatud. Päris nii päikseliseks kui alguses “Lohelausuja” lugemine enam ei lähe, aga “Vahtramahl” on siin pöördepunktiks tagasi luule juurde. “Vihm lahkus mägedest veel taamal laulab kõu / ja kirgast vahtrapuna hõõgub oru põu / ja kirgas taevasina joob järvepind / kuid ses pildis tuikab valu vaid / kui meenutan nüüd Sind” (lk 51).

Küüniline värdjukk nüüd muidugi sisiseb midagi, aga katsu olla, meile meeldib. Enam nii helge ei ole, folklorist muutub nukrameelseks. Ära ainult keskelt lahti tee seda kenasti kujundatud raamatut, sealt ei tasu, seal on halvasti. Naudi neid monokroomseid fotosid (autorid: Epp Barkalaja ja Urmas Volmer), millele kujundaja (jälle Epp Barkalaja) ka kohati mõned tekstid asetanud on. Mõjub hästi.

Andesta kohatine moraalitsemine, veidi pinnaline keeletunnetus ja ühiskonnakriitika. Võta siit kaasa parim, mis on ka autorile nähtavasti olulisim ja mille ta kogu lõpus sõnastab järgnevalt: “su elu olgu suine ennelõuna. / aasal, / kus alati võib minna, kui on soov. / ja palun, vahel meidki võta (sinna) kaasa…”

- Joanna Ellmann / Robert Kurvitz

15 comments:

  1. Väärikas eas härrasmees, ihhii

    ReplyDelete
  2. need kes trükki ei pääse, peavad blogi nurgas mökitama

    ReplyDelete
  3. Koom arvustus. :) sheerin fb-s ka.

    ReplyDelete
  4. Pole viga, hard-rock dinosaurus, võite seda lugeda ka mõnes väljasurevas formaadis. Vikerkaarest või 45 eri telegrammilt. Eripalvel toimetame tekste lugejateni isegi CD-plaadil.

    ReplyDelete
  5. Türkkipääsemisest muide Hans Hašiš Luik isiklikult käib siit kontenti lunimas aga meie oleme 2 kool 4 skool!

    ReplyDelete
  6. see on ära trükitud viimases vikerkaares, kui nüüd aus olla
    aga ausalt öeldes tahaks teada, kes sa oled sir anonymous.

    ReplyDelete
  7. Alright, overkill time! Nuclear land-mine time!

    Kui juba läks leegiheitjaga sipelgate tapmiseks, siis ma tahaks veel üle toimetada oma original put-down'i:

    "Pole viga, progesaurus, võite seda lugeda ka mõnes väljasurevas formaadis. Vikerkaarest või 45 eri telegrammilt. Eripalvel toimetame tekste lugejateni isegi CD-plaadil, koos popurriiga Frippi parimatest soolodest"

    Seda siis sellise esprit d´escalier mõttes...

    ReplyDelete
  8. Et siis, juhul kui kahest korrast jäi, nagu, mõnes mõttes, nagu, väheseks või nii, või ei jõudnud kohale või nii, või oli liiga peenelt väljendatud siis:

    SEE ON VIKERKAARES KA BITCH!

    ReplyDelete
  9. Oh yeah, Vikerkaares, whaddaya say about that huh?

    Suu m***i täis?!

    ReplyDelete
  10. Ah mis te nüüd pablate kõik nii väga selle pärast.

    ReplyDelete
  11. Hullud pablatsid, nagu trükk oleks päriselt ka kuidagi "väärikam" meedium.

    ReplyDelete
  12. Where are your gang signs, Kinnas?

    ReplyDelete
  13. Yo I drape the colours bitch, don't you tell me I don't drape the colours!

    ReplyDelete