Sunday, September 18, 2011

Jumal. Armastus. Kommunism. (1. osa)

  
Neid kolme ideed käsitletakse siin koos, kuna tegemist on kolme suure kontseptsiooniga, mis on seotud Inimese ja Headuse mõiste kaudu, ning ükski neist pole tänaseni oma tähtsust minetanud. Ka on mul tunne, et need pärinevad samast kohast inimese peas. Lisaks näeb säändne pealkiri kuidagi paljulubav välja. Tõsised asjad, armastatud ning vihatud.

I. Repin - "Refusing Confession"
HOLY HOLY HOLY 
IS THE LORD OF HOSTS

Jumalast on viimaste aastatuhandete jooksul räägitud ning kirjutatud äärmiselt palju. Viimase paarisaja aasta jooksul on hakatud kirjutama ka jumala vastu, ehkki sealjuures on tugevalt märgata religioossete tekstide juurde kinni jäämist. Nii nõukogude ajal välja antud "Ateisti käsiraamat" kui Dick Dawkinsi hiljutised võitlused tuginevad põhiliselt piibli naeruvääristamisel, seades vastukaaluks teaduslikku maailmapilti. Nende vastaseks ei ole mitte jumala idee, vaid religioosselt meelestatud osa inimkonnast. Sama tendentsi esindab ka Andrus Kivirähk, kes on viimastel aastatel otsustanud jumala nime alt ajakirjandusse pilalugusid kirjutada, öeldes ise, et sellise praktika eesmärk on viia jumal inimeste teadvuses samale tasandile vanapagana ja teiste mütoloogiategelastega. Eesmärk on niisiis, kõigil kolmel mainitud juhul, sotsiaalne: vabastada inimeste mõistused möödunud aegade dogmaatikast, tehes need vabaks uutele, progressiivsematele mõtteviisidele. Mis ei ole iseenesest laiduväärt kurss. Küsitavaks jääb nende tehnika, mis otseselt ründab religioosselt meelestatud publikut, kohtleb teda idioodina ja toetub demagoogiale ja obstsöönseile pühaduserüvetustele, mille üle autor ise ilmselget headmeelt tunneb. Mis alal, tuleb tunnistada, ei ole veel teaduse viimast sõna saavutatud. Tajudes täitmata nišši, haarab ettevõtlik esseist teibi järele, kleebib oma nina üles, et vaim paremini peale tuleks ja kirjutab oma religioonivastase raamatu, parema kõigist senistest:

"Jumal lõi... Oota, see tähendab siis, et jumal peksis või, ma ei saa aru? Loll piibel, jumal peksis. Sina ei pea mitte himustama ligimese veist, no türa, ma saan aru, et ma NAIST himustan, aga VEIST? Saad sa aru, ja tüübid päriselt USUVAD ka seda paska, palvetavad: "wö, wö, wö, kallis jumal, mul on haigelt sorry, et ma eile pihku lõin", türa, südame ajab pahaks, nii kui siukest tänaval näen, tuleb kohe lõuga ära ka, haigelt tappa annan maunile, vaatame, kas tuleb appi jumal?"

Kaanel on kvalifitseeritud moefotograafi juures tehtud värvipilt Martin Luigast, kellel on nina teibiga üles tõmmatud ja kes teeb piiblisse keppimise liigutusi, andes oma parima, et sellises olukorras cool välja näha, olles samal ajal täielikult teadlik, mislaadse ettevõtmisega on tegu. "Tahangi selline olla, sellega saangi kuulsaks, mina olen rahul, mulle meeldibki nii," mõtleb ta, lisades sinna juurde: "vaadates asjade üldist seisu ning keskmist taset võib sedagi, et ma ennast kodust välja viitsisin ajada ja kingapaelad kinni panna, progressiivseks sammuks lugeda." Tema kohal on moodsas fondis, sini-puna-sinise vaheldusega tähtedes kirjas:

 NAHUI, 
 PIIBEL, 
 RAISK.

ning tiitellehel seisab selle all kindlasti ka "rohkem nagu piider mumeelest." Kindlasti ei puudu ka minu nimi. Argpükslik oleks midagi sellist pseudonüümi alt avaldada. Antud raamatule saab kirjutada ka spin-off järje pealkirjaga "Yahweh gets the kill", kus autor on oma meelsust muutnud ja fännab armutult kõike piiblis toimuvat, á la: "Yahweh gets the kill nagu, juudi jumal on ainuke päris jumal, kotkapeajumal ja kõik teised jumalad on puidust nagu ja neid pole ülepea olemas, kas sa tead, miks sa kaardi pealt vilistimaad ei leia? Sellepärast, et juudi rahvas pani neile nii haigelt ära, sest neil oli ehtsa jumalaga sehvt sees. Piuuu! jumal viskab tuumaka! saite nüüd, Soodomi pedekad, niimoodi juhtub, kui te Issanda ingleid nikkuda tahate, ja Loti eidele on ka paras, oli ju jutt, et ei passi üle õla, kui pauk käib."

Antud raamatuid ma muidugi ei kirjuta, ja mitte ainult sellepärast, et ei viitsi, või sellepärast, et see teeks minust eriti värdjaliku postmodernisti, vaid sellepärast, et probleemiasetus on minu arvates vale. (Mõnes mõttes võib muidugi öelda, et ma juba kirjutasin need raamatud; stiilinäidetes sisaldub täielikult nende olemus ja tervikteos oleks pelgalt seesama, korratuna viiesaja- või tuhandekordselt, olles sellisena iseenda ning lugejate aja raiskamine.)

Samale probleemile lähenevad teistmoodi näiteks mingid Ameerika pragmatistid, kes leiavad, et isegi, kui jumalat pole, oleks siiski ülitore, kui inimesed jätkaksid temasse uskumist, sest usk jumalasse on teinud nende ühiskonna selliseks mõnusaks, nagu nad seda teavad, ja nendele otse vastupidiselt Kierkegaard, kes leiab, et suhe jumalaga on inimeseks olemise suurim saavutus, aga kindlasti mitte ühiskondliku religioosse kombetäitmise tasandil, mille puhul on tegemist tegeliku suhtelise usuleiguse ja nilbe kahepalgelisusega, vaid sügavalt individuaalsel veendumuse tasandil.

I. Repin - "Get behind me Satan"
Minu käsitlus teemast ei pretendeeri mingile originaalsusele, see on äärmiselt lihtne ja ma olen jõudnud selleni ilma igasuguse spetsiaalse ettevalmistuseta, ma ei oleks imestunud, kui selleni oleks jõudnud juba mõni antiikmõtleja ning pigemini paneb mind imestama see, et tegemist ei ole juba üldlevinud seisukohaga. Võimalik, et idee senised autorid kirjutasid seda liiga keeruliselt, et see massidesse jõuaks, või peitsid selle kavalalt sadade lehekülgede muu diskursuse vahele ära. Üldiselt ma pooldaksin väga filosoofiadiskursuse propagandistlikumat suunda, kus mõttetarga töö kompresseeritaks paarile leheküljele ning oleks väljendatud tabavates loosungites, et Tõde jõuaks kergemini tehasesse ja poejärjekorda ning oleks selge nii kuueaastasele lapsele kui vanaemale, selle asemel et sa peaksid Tõde aastakümneid raamatukogudes tudeerima, et sellest aru saada. Samuti leian ma, et Tõele tuleks kasuks, kui Akadeemia loobuks oma isikukultuslikest pretentsioonidest Tõe ainuvaldaja staatusele ning igaüks võiks Tõe parandamiseks esitada oma ratsionaliseerimisettepanekuid, mida ei lükataks amatöörlikena tagasi, vaid kaalutaks spetsialistide poolt hoolega läbi ning püütaks sobitada olemasolevate süsteemidega. Osati mõjuks see Tõele demokratiseerivalt, osati oleks see minek tagasi juurte juurde - on ilmne, et Sokrates ei omandanud oma mõttetarga kuulsust mitte aastaid diskursust kokku kirjutades ja ülikoolides käies, vaid sellega, et ta mõtles asjade üle hästi palju järele.

Niisiis. Rääkides jumalast, peame me silmas kõikvõimsat entiteeti, kes lõi maailma. Teadusliku maailmapildiga teda eitada ei saa, sest kõikvõimas jumal saab edukalt hakkama maailma loomisega nii, et tema käsitöö jälgi ja märke tema kohalolekst otseselt näha ei ole. Jumala definitsioonist lähtub ka see, et tema olemist või mitteolemist täielikult tõestada on võimatu, mistõttu sellise eesmärgiga katsed on viljatuks määratud. Veriseid pisaraid nutvat Neitsi Maarja kuju või jalutute tervendamist on võimalik selgitada kavala pettusega või öelda, et mõned preestrid on tegelikult võlurid ning et psi-võimed on materiaalses maailmas aset leidev teaduslikult põhjendatav nähtus, mida lihtsalt ei ole tänini teaduslikult põhjendatud, jäädes samal ajal jumala olemasoleku eitamises resoluutseks. Seega on jumala olemine või mitteolemine usu küsimus. Kuid, usu küsimusena, kas see on tähtis ning maailmavaateline küsimus, mille pinnalt tekib mingi oluline erinevus? Kui me oletame, et jumal on olemas, kas talle saab inimeste usk tähtis olla? Siinkohal lähtugem mitte religioossetest tekstidest, vaid eeldusest, et jumal on hea.

Kas võib olla, et hea jumal sarnaneb halbade, väiklaste inimestega? Et jumal on nagu ohvitser, kelle ees tuleb kulpi lüüa, et mitte kartserisse sattuda, või et jumal peab sanatooriumit, kuhu parteipiletit ette näitamata ei ole võimalik minna? Selline kujutlus ei tee jumalale erilist au. Kui me eeldame et jumal on hea, ja seejuures on headus üks tema põhilisi atribuute, mitte et jumal on "muuhulgas hea" või "hea mööndustega", siis muutub arusaam, et jumal tahab või vajab, et temasse usutakse, absurdseks. Kui eeldada, et jumalal on ülepea huvi selle vastu, millega inimene tegeleb, siis saab see olla seotud ainult inimeste headusega, jumalasse uskumine iseenesest on aga neutraalse iseloomuga akt. Veendunud inimpõlgurist nihilist võib olla võimeline äärmiselt isetuteks eetilisteks tegudeks, seevastu võib keegi, kes küll iga päev palvetab, saada hakkama igasuguste ilgustega. Seega võib öelda: jumal ei hooli meie usust, ainult meie headusest. Kui küsida: miks on jumal loonud maailma ja inimesed, siis selle vastus oleks: jumal on maailma loonud inimeste jaoks ja inimesed selleks, et nad inimesed oleks. Selle, kuidas inimesed olla, peavad välja mõtlema inimesed ise, nemad on siin paigus ainsad, kes on selleks võimelised. Mitte keegi terves maailmas ei ole inimene peale inimeste. Religioossed tekstid on inimeste kirjutatud nagu muudki raamatud, selle jumala kohta, kes inimestega nende peades räägib ei ole kunagi selget teadmist, kas too on ehtne või ettekujutatud. Need, kes on hiljem otsuseid langetanud, kas tegu on olnud prohveti või pühakuga ehk hullumeelse või kurjast vaevatuga, on samuti olnud inimesed. Alternatiivina võiks kõik inspiratsiooni jumalikuks lugeda. Antud järeldustele on võimalik jõuda ka lähtudes vastandlikust seisukohast, mille järgi eeldatakse, et jumalat pole.

Käesolevaga oleme me tasalülitanud jumalasse uskumise tarviduse küsimuse, asendades selle headuse küsimusega. Antud tasalülitus ei tähenda, et jumalasse uskumine oleks muutunud "suvaliseks asjaks" või "mõttetuks, sellepärast, et jumalat ei huvita, kas ma temasse usun". Ma ei näe, et headuse personaliseerimine oleks otseselt halvem lähenemisviis maailmale, kui mõni teine, ja jumal, kes ei nõua endasse uskumist, on minu arvates ülepea ainuke jumal, keda sünnib uskuda, lähenemisviis "ma teen neid asju, mida peab ja hoidun nendest, mida ei tohi, sest muidu ootavad mind Karistused", on lapsik, vanamoodne ning hirmul põhinev maailmavaade, millelaadset ei saa soosida, pealegi on inimene varmas õigelt teelt hälbima, kui Karistus ennast korralikult ei manifesteeri või kui kahetsus kõikvõimsaks kergendavaks asjaoluks osutub. Siinkohal oleme me tegelenud pigem üldise maailmavaadete demokratiseerimisega, viies jumalasse uskumise võrdsesse algpositsiooni teiste maailmavaadetega, mis samuti enamasti taotlevad headust. Isegi kapitalistlik liberalism apelleerib headusele, leides, et võimalikult palju head kõigile sünnib siis, kui kõik üritavad teha võimalikult palju head eelkõige iseendale. Maailmavaate ja veendumuste üldise vajalikkuse kohta on aga väga ilusasti kirjutanud A. G. Spirkin raamatus "Marksistliku filosoofia kursus", aastal 1964, e.k. '68:

"Maailmavaade väljendab inimese sotsiaalpoliitilist, kõlbelist ja esteetilist ellusuhtumist, inimese veendumusi. Mis on veendumus? See on kindel usk oma ideede, vaadete, ideaalide õigsusesse. sügavad veendumused sünnitavad üllaid tundeid ja innustavad kangelastegudele. Inimene, kellel puuduvad sügavad ja mõistlikud veendumused, sarnaneb halva näitlejaga, kes mängib pealesunnitud osi ja kaotab lõppude lõpuks omaenda isikupära. Just ideeline veendumus võimaldab inimesel surmaohu puhul võita niisugust ülitugevat instinkti, nagu seda on enesesäilitamise instinkt, tuua ohvriks iseennast, sooritada kangelastegu. Ajalugu tunnistab, et paljud suured tõed ja sotsiaalse õigluse printsiibid on "ostetud" inimvere hinnaga: tõdede ja õiglusprintsiipide veendunud kaitsjad hukkusid tuleriidal ja võllas, vaevlesid sunnitööl, surid asumisel. Innustavaks eeskujuks ideelise veendumuse kohta on Marxi, Engelsi, Lenini tegevus. Marx ütles, et veendumuseks muutunud ideed on nii võimsad köidikud, et nendest vabanemiseks tuleb puruks kiskuda omaenda süda." (lk 6.)

I. Repin - "Christ Raises the Daughter of Jairus"
  

3 comments:

  1. http://www.petitsioon.com/humanistliku_kristluse_manifest

    Näed siis! Minu arust on suhteliselt arusaamatu, miks meil Eestis kohati ikka veel nii retardo kirik on, kui teoloogiat lähevad tihtipeale õppima erksa vaimuga tüübid, või noh, igatahes mitte täielikud konservid. Kuhu jäi see muudatus Eesti kirikuelus, mille oleks pidanud tekitama 80tel seeni teinud, progerokki kuulanud ja siis N-Liidu vastu protestiks kirikuõpetajaks õppima läinud generatsioon? Kas mulle tundub enda sotsiaalse klikistumise tõttu, et hipipreestreid oli rohkem, kui neid tegelikult oli?

    Kas hipipreestrid ei viitsinud kirikuõpetajaks minna vaid piirdusid III astme invaliidsustoetusega?

    Ise ma näeksin kirikut ja jumalat Eesti ühiskondlikus elus täitsa hea meelega, kui seal tegeleksid antud manifesti kirjutanud sellid. Või vähemalt pigem sinnapoole kalduvad. Sest et arkaanne küünilisus askaanseks küünilisuseks, vihane konserv-kirik ajab ikka suhteliselt väljakannatamatut juttu suust välja ja hea ongi, et sellel hetkel mingit suurt ruuporit pole.

    Teatud roll oleks nagu kogu lääne ühiskonnas täitmata. Oota ja oota, et kirik kui organisatsioon asuks inimkonna eest midagi tegema ka, hääbumise kõrvalt või nii, aga ei kippu ega kõppu. Sound off like you got a pair, for god's sake.

    ReplyDelete
  2. "Kuhu jäi see muudatus Eesti kirikuelus, mille oleks pidanud tekitama 80tel seeni teinud, progerokki kuulanud ja siis N-Liidu vastu protestiks kirikuõpetajaks õppima läinud generatsioon? "

    Paraku on just sellest seltskonnast praeguseks saanud kiriku kõige tagurlikum osa:( Mis võiks selle kultuuriloolised &ms. põhjused olla, nõuab lahkamist, aga ma natuke isegi adun neid juba praegu, pikemalt mõtlemata.

    ReplyDelete
  3. Aga Arni, ehk sa ikka jagad klassiga, kuidas neist sai see tagurlik jõud ja kuidas sa selles nii vendunud oled, et just neist? Ma ise ka "adun", kuidas 80te rahvushipilus hapuks minna võis, aga välja kirjutamiseks pole õiget väljalaset. Mis siin ikka isatapuga ringi vehkida.

    Mul on imekaunis perekonna mõisahoone. Puust, elektrita, sünge ja sügavamal metsa sees kui Rootsi elektro musavideo. Ühe toa seina peale on gooti tähestikus kirjutatud: "Wiimane Eefti Waba Mõif". See näeb seal ilus ja revolutsiooniline välja, hetkekski ei teki tunnet, et tegemist võiks olla mingi tagurliku nähtusega. Mõis ise on lagunev, kõike muud kui opulentne. Ostetud 2000 rubla eest, noilsamustel 80tel. Hipist onu poolt, kes selle sinna ka kirjutas. Hipist onu õppis ka kirikuõpetajaks, kahjuks uut vabariiki näha ei jõudnud.

    Ma olen üpris veendunud, et hipist onu oleks kirkikus mega kõvasid asju teinud. Miks teised ei teinud siis?

    ReplyDelete