Tuesday, September 20, 2011

Lühike kõne vanaema matusel

  
Mu vanaema oli külm ja autoritaarne inimene, aga kõige sügavamal väga soe. Tugev naine, kes seksis elus ainult ühe korra – millest loomulikult sündis minu isa. See on minu kõne tema matusel. Tunnen, et küllalt aega on möödunud, et see avaldada, ning isa ja vanatädi lubasid; nõustudes, et internet ilma mu vanaemata oleks natuke tühjem internet.

Ma mõtlesin täna rääkida vanaemast selle lühikese loo, mida ma temast kõige tihedamini räägin. Ma jutustan seda tavaliselt kergelt negatiivse kaldega, aga üritan täna lisada ühe teise, ehk rohkem tähendusliku tasandi.

See oli jõulude ajal, nagu praegu, kui me veel Lasnamäel elasime – mina, Mari ja vanaema ühes toas – ma olin siis vist umbes kolme-nelja aastane. Meil oli see vana, tore jõulukomme, kus me panime õega õhtuti väikesed sussid aknalauale, ja hommikul, üles ärgates, leidsime sealt mõlemad ühe kommi, mille päkapikud olid siis öösel meile toonud.

Ühel jõuluhommikul ärkasin ma aga natuke varem kui tavaliselt, avasin silmad, ja nägin uduselt vanaema akna juures millegagi sehkendamas. Ma ei saanud aru päris millega – olin kellaaja tõttu veel üsna uimane ka – ja küsisin vanaema käest, et mis ta seal teeb. Ja vanaema, kes polnud teadagi mingi keerutaja tüüp, vastas: "Ma panen teile sussidesse šokolaadi."

Mina ei saanud muidugi ikka aru, miks tema seda teeb, kui seda teevad päkapikud. Nii et ma küsisin vanaemalt uuesti. Mille peale tema vastas, veel kiiremalt ja otsesemalt kui hetk varem: "Ega neid päkapikke tegelikult ei ole, mina ise panen teile komme sussidesse."

See on siis lugu sellest, kuidas mina sain teada, et päkapikke pole olemas. Mille järel ma hakkasin muidugi üpris kohe ka jõuluvana eksistentsis kahtlema, ja veel igasugustes teistes asjades. Ja loomulikult ei saanud ma sellist pöördelist avastust enda teada jätta, vaid jagasin seda innukalt ka kõigi oma lasteaiakaaslastega.

Mitmes mõttes kestab see protsess siiani. Ma ei tea, kas see pidi päris nelja-aastaselt algama, aga võib-olla pidi. Kõik järgnev tundub, nüüd kaugemalt vaadates, igatahes üllatavalt loogiline.

Kuni selleni, et ma olen 27-aastaselt aru saamas, et peale selle, et on asju, mida inimene ei peaks uskuma, kuigi ta arvab, et selleks on põhjust, leidub ka asju, mida inimene peab uskuma, kuigi ta teab, et selleks põhjust ei ole.

Selle loo puhul võib-olla, et päkapikke ei ole olemas, aga inimlik hoolivus on.

Aitäh, vanaema.
  
  

3 comments: